Algselt ilmus autorite Maniakkide Tänav ja J.J. Metsavana kirjutatud lugu järjejutuna Lääne maakonna ajalehes Lääne Elu. Ka Reaktor avaldab selle jutu järjejutuna, et pakkuda lugejatele sarnast lugemiselamust.

Eelmine osa

Õnneks elame me ajastul, kus kõiki ülesandeid täidab praktiliselt üks ja sama kiip. Vaja tekitada masin, mis jälgib teie last? Palun, võtame kiibi, ühendame paar andurit ja kohendame softi. Vaja aparaati, mis juhib valgusfoore? Võtame taas täpselt sama kiibi ja tarkvara, aga andurid tulevad teised. Nii polnud mulle eriline üllatus, et tilguti sees asus igati võimekas ja standardne protsessor terve hulga tarkvara ja arendusvahenditega. Ühendasin selle tehisjala seest võetud juhtme abil viisoriga, mis muutus ekraaniks ja kasutasin viisori pulti klaviatuurina. Mu tuju tõusis, olin viimaks ometi sõiduvees. Aju, mis nii kaua oli viibinud sundpuhkusel, lausa vingus rõõmust, kui sain teda täiel määral tööle rakendada.

„Sirts, mu arm, siit ma tulen.“

Peeter naabervoodis kõõksakas nagu ebasurnu. Võpatasin nii, et pult pudenes nõrkade sõrmede vahelt voodisse. Kurat! Andsin oma rahustiportsu talle, et saaksin rahus häkkimisega tegeleda, aga ikka segab. Vaatasin Petsi poole, ta rögistas veel korra ja lesis siis rahulikult edasi. Tõmbas ilmselt tati kurku, muud ei midagi. Korjasin puldi üles ja pöörasin taas tähelepanu viisoriekraanile. Olin viimaks haigla võrgus. Tõsi, esialgu oli tegemist eelvõrguga, sellisega, kus asusid üle kogu maja infot koguvad seadmed nagu vererõhu analüsaatorid, südamerütmi mõõturid ja muu sihuke. Kogu see tillukeste masinorjade mass korjas info hoolsalt kokku ning saatis pärisvõrku, sellesse, kus asusid töötajate terminalid, serverid ja kõik huvitav nodi. Esialgu tundus kõik kerge, andurid edastasid info ühele kindlale serverile. Häki vaid see paradiisivärav lahti ja oledki kõrgemal tasemel. Aga praktikas, njaa. Higistasin selle kallal päris mitu ööd. Ma ei tahtnud, et Peeter mind segaks või androidid vahtima tuleks ja tegelesin põgenemisplaaniga seetõttu vaid öösiti. Igaks hommikuks panin Peetrile ta kontrolleri tilguti külge tagasi.

Viimaks sain serveri parooli kätte vanal heal pealtkuulamise meetodil. Juhtusin peale, kui mingi tehnik käis oma isikliku ajuriga andurite võrgus üht vererõhuaparaati parandamas ja logis pärast ka serverisse. Ma olin selleks ajaks juba kõik anduritevõrgu wifi-ruuterid enda käpa alla haaranud ning napsasin ta parooli kui kanalt muna, soojalt ja otse pihku. Raske oli oma rõõmu taltsutada, vabadus oli sama hästi kui käes. Tõsi, esialgu küll vaid virtuaalne, aga minu jaoks, kes ma olin nii pikalt pidanud istuma ilma võrguta, oli see nagu vabanemine painest. Mis sest, et pisike kong oli hämar, nurgas norskas kiusakas kaasvang ja mind võidi igal hetkel viia uuele operatsioonile, kus lõigatakse näiteks pea doonorelundiks ära. Olin sama hästi kui vaba! Viisoriekraanil hõõgus vangla peamine andmesüsteem. Hakkamata isegi seal ringi vaatama, sööstsin jalamaid välisvõrku. Sirts, mu kallis, saan lõpuks ometi sinuga rääkida! Tegin igaks juhuks uue suhtluskonto, kartsin, et vana äkki jälgitakse. Nimeks panin Valge Härrasmees ja võtsin kõigepealt ühendust sõber Kiviga. Saades aru, kes ma olen, oli ta jahmatus majasuurune.

„Sina?“

„Mina.“

„Vanglast väljas?“

„Ikka veel kinnimajas, aga mõtlesin, et saad ehk aidata mul siit välja pääseda.“

„Selge see!“

„Kuidas Sirtsul läheb?“

„Ikka redus, ei julge ninagi välja pista. Kardab, et kui kätte saadakse, siis kuulutab instituut ta enda intellektuaalseks omandiks ja lükatakse tagasi arvutisse.“

Selle peale ma ei tulnudki.

„Kahju, oleksin tahtnud temaga rääkida.“

„Küll siis räägite, kui välja saad.“

„Ega vist muud moodi saa. Kuule, ma lasen su siia võrku sisse ja siis kaon ise. Kell on juba palju...“

Aga kell oli juba liiga palju. Ma ei jõudnud rohkem midagi öeldagi, kui kongi marssisid kaks android-valvurit. Viskasin pilgu Peetri poole, kes uksemürtsu peale samuti uimaselt pea tõstis. Androidid pöördusid minu poole.

“Palun heitke rahulikult oma voodile pikali, käed-jalad vabalt. Aitäh.“

Jälle? Neetud Peeter, enne nii uimane, oli järsku kibekiirelt jalul ja kuigi ma ta peale hääle kähedaks karjusin, virutas ta narkoosiampulli taas ära. Androidid ei saanud midagi aru. Kes neid proges? Mingi idioot ilmselt! Ma ei ole veel kedagi niiviisi vihanud kui sel hetkel neid alamakstud androidide programmeerijaid.

*

Mul võeti välja süda ja asemele pandi mingi Hiina kvaliteediga jurakas, mis verd ringi ajab. Oleks mul süda alles, siis läheks see juhtunule mõeldes pahaks. Tean seda värki küll – varem või hiljem häkib keegi südame tarkvarasse sisse ja olengi kutu. Pean esimesel võimalusel sellele korraliku tulemüüri ette saama. Aga operatsioon oli valus, robot-doktor nägi kurja vaeva, et mind suremast hoida ja need kaks tehnikuraiska ka laterdasid seal kõrval, ilma et neist mingit kasu oleks olnud. Lürpisid kohvi ja targutasid surmanuhtluse poolt ja vastu. See ongi ainus asi, mida ma sellest punaseudulisest pärastlõunast mäletan. Kohutav valu rinnus ja lõputu targutamine, kas on eetiline panna hea inimese sisse roimari südant ja et on hea idee vangide isiksused digitaliseerida, kui nad on ükskord oma elundid ühiskonnale andnud. Ja see lurin... kes, kurat võtaks, joob kohvi luristades?

Alles neljandal päeval olin taas võimeline liigutama kätt ja jalga. Ägisesin ja kägisesin ja tõmbasin sellega kahjuks endale Peetri tähelepanu.

„Kuule kas sina varastasid mu tilgutilt kontrolleri ära?“

Vidutasin silmi, pagan, androidid vedasid mu ju minema poole seansi pealt Kiviga. Hea, et nad nii lollid on, muidu saanuksid aru, millega ma tegelesin.

„Laenasin korraks.“

„Mis pagana laenasid? Ma oleks äärepealt otsad andnud!“

Peeter upitas ennast voodis istukile ja ta silmad välkusid vihast. Ohkasin ja tundsin selle käigus õmblusi rinnal valumerre vajuvat. Mees pingutas üle. Poleks ta mingeid otsi andnud, lihtsalt kaif, mida ta endale kogu aeg ajudesse suras, läks üle. Talle oli see muidugi maailmalõpp.

„Ära põe, ise varastad kogu aeg mu valuvaigisteid.“ Ajasin end voodis istukile: „Sinu pärast olen ma juba kahel opil käinud ilma tuimestita!“

Peeter hakkas naerma ja näitas mulle trääsa. See oli biooniline käsi, talle oli äravõetu asemele pandud uus, muljetavaldav kobakas rauda ja plastikut.

„Ära mölise, kukk, siin kongis kuuluvad kõik rohud mulle, minu asju aga ei käpita. Kontroller tagasi!“ Nüüd näitasin mina talle trääsa.

Peab ütlema, et selles uues bioonilises käes on Peetril kohutavalt jõudu. Ta keeras mu voodi ümber ja kiskus kontrolleri viisori küljest ilma tseremoonitsemata ära. Lebasin põrandal, võimetuna rinnus möllava vulkaani tõttu liigutama. Alles androidide tulek, kes mu tagasi voodisse upitasid, päästis mu elu. Nad andsid ka valuvaigisteid, kuid need võttis Peeter taas vilunult ära ja pistis pintslisse. Ilmselt päästis ka see mu elu, sest ülejäänud päevaks vajus ta tardumusse nagu surnu, silmad ainult õndsalt peas ringi ujumas. Ma hammustasin huulde ja ajasin end voodist välja. Neetud jalg oli selle juures suureks tüliks, sest ilma juhtmeta muutus biooniline jäse lihtsalt puujalaks. Olete proovinud kunagi peldikusse liikuda, kui teie jala külge on aheldatud mitu kilo kanget rauda ning plastikut? Vaevalt. Ei soovita proovida ka, kui pole just masohhistlikke kalduvusi. Igatahes võtsin kontrolleri tagasi ja parandasin ära oma algelise näkatsarvuti.

Sisenesin taas haigla võrku. Esiteks oli vaja lüüa kord majja minu ribadeks lõikumises. Pääsesin ligi vaid väiksele osale süsteemist, vangla ravikorpuse andmetele, aga ka sellest oli pidu. Esimesena vaatasin enda toimikut ja kohkusin. Mul oli kasutuskõlblikuks tunnistatud tervelt üksteist erinevat organit, jäsemed kaasa arvatud. Mu toanaabri Peetri kirjades oli näiteks märgitud maks kasutuskõlbmatuks ning soovitatud mitte kasutada seda ka peale patsiendi ootamatut surma. Petsil oli seejuures üldse pidu, tal oli märgitud kasutuskõlblikeks veel vaid 3 organit ja seejuures mitte ühtegi olulist, kõigest käed-jalad. Riiukukel puhas rõõm, kui need saab bioonilistega asendada. Kerget kadedus- ja õeluskihvatust tundes muutsin olukorra kiirelt ümber ning pikemalt mõtlemata lisasin amputeerimiste nimekirja etteotsa mehe genitaalid. Vajutasin „kinnita“ ning alles seejärel käisin hoolikalt enda nimekirja üle. Esialgu ei julgenud ma endast kõike kõlbmatuks märkida. Tegin seda vaid käte ja silmadega ning ülejäänud lükkasin graafikus võimalikult kaugele.