Mario Kivistik on Eesti ulmele vaieldamatult märgilise tähendusega inimene, ilma kelleta oleks meie ulmemaailm palju vaesem. Ta on tõlkinud palju olulisi ulmeasju ja kirjutanud ka ise suure hulga ulmejutte. Aga lisaks on ta veel lükanud käima legendaarse ulmeajakirja „Mardus” ja tema käe alt on võrsunud terve põlvkond ulmekirjanikke, kelledest tuntuim on kahtlemata praegune ulmeühingu president Veiko Belials. Tänavusel Estconil sai kogu seda panust silmas pidades Mariole üle antud ka ajaloo teine teenete Stalker.
1. Millest sai sinu ulmehuvi alguse?
Kodusest raamaturiiulist ja sellest, et õppisin lugema juba 4-aastaselt. Peagi oli mul muuhulgas läbi loetud Strugatskite „Purpurpunaste pilvede maa“ ja see tundus hulga etem igasugustest muinasjuttudest. Edaspidi lugesin mistahes fantastikaraamatu hoobilt kaanest kaaneni läbi, kohe kui kätte sain, ja nii see huvi ainult süvenes.
2. Kuidas tekkis mõte teha ajakiri Mardus, mis oli selle loomise ajendiks?
See mõte oli kollektiivne ja sündis omaaegse ajakirja „Põhjanael“ (mille peatoimetaja ma olin) toimetuses. Kõik vast ei teagi, et „Marduse“ ristiisa oli tegelikult hoopis Mart Helme, toonane toimetuse töötaja, praegune EKRE esimees. Minu puhul oli ajendiks see, et mul olid täiesti vabad käed selle osas, mida ajakirjas avaldada – ja kuna eestikeelset ulmet oli tollal ikkagi armetult vähe ja huvi selle vastu lugejaskonnas suur, siis ei pidanud ma vähemalt algusaastatel materjali valikul lähtuma nö kommertskaalulutlustest, vaid puhtalt enda eelistustest.
3. See ei ole saladus, et Abel Cain on sinu pseudonüüm. Miks enam ise ei kirjuta? Tuli ju hästi välja.
Kirjutamine nõuab paraku maailma kõige kallimat valuutat – aega... Selle krooniline nappus ongi paraku põhjuseks. Ideede puudust igatahes ei ole – mul on ühte faili talletatud ligi viiekümne jutu / lühiromaani / romaani jagu ideesid koos süžeede lühikirjeldusega, mis ootavad oma aega. Ja võib-olla jäävadki ootama... sest ka eeldusel, et tulevases pensionipõlves aega oluliselt juurde tekib, ei pruugi autor selles vanuses enam olla nö kõige teravam pliiats, ja teiseks ei pruugi nii mõnigi kümmekond aastat tagasi sündinud ja väga originaalsena tundunud idee nüüd enam nii originaalne tunduda. Aga elupõlise optimistina nendiksin ma selle kohta praegu lihtsalt, et „never say never“...
4. Marduses ilmus päris tuntud autoreid, kes olid tuntud hoopis teistel aladel, ning enamasti jäidki nad 1-2 jutu autoriteks. Kuidas need inimesed löögile said, kust neid leiti ja kuidas samas täiesti tundmatud löögile pääsesid?
Kõik nad võtsid ise ühendust ja tõid-saatsid ise oma lood. Avaldasin kõik lood, mis mulle mingis mõttes meeldisid – ka sellised, mis kirjanduslikult mõndagi soovida jätsid, aga mis olid mingi omamoodi kiiksuga ja seetõttu avaldamisväärselt originaalsed. Eraldi kelleltki ühtegi lugu küll ei tellinud – välja arvatud mõned nö aimeartiklid.
5. Kas nüüd, tagantjärgi mõeldes, teeks Marduse väljaandmisel midagi teistmoodi või on jäänud midagi hingele kripeldama? Näiteks pidi ju tulema üks mardus veel.
Kripeldama on jäänud küll, sest mõtteid ja kavasid oli veel palju. Aga ühel hetkel tuli endale lihtsalt tunnistada, et nö mees nagu kontsert (ise koostan, välisautorite lood tõlgin valdavalt ise, ise toimetan, ise annan välja, ise turustan) väga kaua olla lihtsalt ei suuda. Nii see tegevus vaikselt soiku jäigi. Teistmoodi... ega see tagantjärele tarkus väga palju ei anna, sest omas ajahetkes sai ikka tehtud nii nagu hetkel õigem tundus või võimalik oli.
6. Kui palju jälgid tänapäeval ulmeühingu tegemisi ja oled kursis ilmuva värske kodumaise ulmega?
Pean tunnistama, et kroonilise ajapuuduse tõttu olen sellega kursis vägagi pisteliselt...
7. Mis on sinu lemmikuteks ulmes? Ehk räägiksid neist paari sõnaga.
Number üks muidugi Ray Bradbury. Kuld on peaaegu kõik, mida ta on oma elu jooksul ulmežanris kirjutanud. Järgmiseks Strugatskid, siis Stanislaw Lem. Need on lemmikud suure tähega. Ja siis üksikud lemmikud teiste autorite loomingust – nende loetelu läheks pikale, aga Dan Simmonsi „Hyperioni“ saagat ja George Martini „Jää ja tule laulu“ ei oleks ma muidu ennast tõlkima pakkunudki, kui need väga meeldinud poleks...
Kivistik, pildil keskmine mees, võtab vastu elutöö stalkerit
8. Peaaegu poolte eestlaste jaoks on NLiidu aeg asi, millest enam palju ei teata. Kuidas toona ulmeasjad olid, kuidas oli suhtumine ulmesse, kuidas olid väljundid sellega tegelemiseks ja mis olid peamisteks takistusteks. Vahel räägitakse, nagu toona ei peetud ulmet eestlaste jaoks sobivaks. Kas sedalaadi suhtumist oli palju?
Ulmet väärtkirjanduseks toona muidugi ei peetud. Samas seda ka otseselt ei tõrjutud, lihtsalt kirjutajaid oli vähe. Maagiline realism vohas küll täiega ja selles laadis kirjutavad autorid olid igati tunnustatud tegijad.
9. Kas elu on sind kokku viinud Eesti esimese põlve ulmekirjanikega, näiteks Boris Kaburi ja Henn-Kaarel Hellatiga?
Ei, nendega mul kontakte ei olnud.
10. Kuidas oli NLiidu ajal (välis)kirjanduse kättesaadavusega ja millist ulmekirjandust õnnestus lugeda?
Selle küsimuse peale meenub kohe suvi aastal 1980 ja minu täielik jahmatus, kui astusin sisse „Rahva Raamatu“ poodi ja nägin muidu üpris nigelas võõrkeelse kirjanduse letis Ray Bradbury kuut erinevat raamatut, lisaks Clarke’i, Van Vogti, Asimovi raamatuid, kogumikku „Best Fantasy Stories“ ja mõndagi muud veel. Tegu oli sellega, et varsti oli algamas Moskva olümpiamängude purjeregatt Tallinnas ja ilmselt oli siis peetud vajalikuks lisaks soome salaamile ka võõrkeelseid raamatuid müüki paisata, et võõramaalastele meie kaubandusvõrgust ontlikum mulje jääks. Ma ei jätnud muidugi võimalust kasutamata... Aga huvitaval kombel avaldati nõukogude ajal vene keeles tegelikult väga palju välismaist ulmet – need olid kättesaadavad Kreutzwaldi keskraamatukogust, kus neid sai kohapeal lugeda (koju küll ei laenutatud). Seal olid omaette antoloogiad isegi näiteks Itaalia, Hispaania, Saksa jt. Euroopa maade ulmeautoritelt, angloameerika autoritest rääkimata, nii et kellel huvi oli, sai lugeda päris laia valikut.
11. Kuidas näeb välja sinu igapäevane tööpäev? Mis köidab sind väljaspool tööd?
Tõusen hommikul reeglina veerand üheksa ja lähen tööle – olen juba 20 aastat ametis Eesti Autorite Ühingus osakonnajuhatajana. Pärast tööd kodus magan tunnike-poolteist, vaatan telerist ära uudised ja vahel ka mõne sarja ja asun siis tõlkima (võlgnen „Varrakule“ ikka veel Martini „Dance With Dragonsi“ tõlke, kuidagi visalt läheb see viies raamat, pean tunnistama); magama läksin vanasti kella nelja ajal hommikul, nüüd üle kella kolme enam nagu ei taha... Nädalavahetustel niidan koduhoovis või maakodus muru või roogin lund, olenevalt aastaajast. Millele veel aega pühendan, on (juba alates Gruusia sõjast) venekeelsed nn opositsioonilised veebiväljaanded; huvitav on kursis olla, mis Venemaal õieti toimub. Eksistentsiaalselt oluline küsimus nagu mulle tundub...
12. Sinu algatatud ulmikute kõrtsiõhtud on ulmikute hulgas siiani väga populaarsed. Mis ajendas sind neid korraldama?
Eks tegu olnud omamoodi klubiga ja kuna tegijaid tekkis juba nii palju, et tekkis ka vajadus omavahelise suhtluse järele, siis selline vorm ka kuidagi iseeneslikult välja kujunes. Ei mäletagi enam, kellelt see algatus otseselt tuli, aga esimesed kooskäimised organiseerisin tõesti mina ja siis läks asi varsti juba isevoolu teed.
