Mis on Unicon? Tegemist on väidetavalt Baltikumi suurima, peamiselt animele, mängudele ja üldisele nohikukultuurile keskenduva üritusega. Sellel aastal toimus juba kolmas Unicon, 2014. aasta detsembris toimus ka samasse seeriasse kuuluv veidi teise nimega Wintercon.

Mis seal toimub? Erinevalt näiteks Animatsurist, kus leidub kõikvõimalikku tsentraalselt korraldatud meelelahutust alates võitlusmängude turniiridest kuni sushi ja kassikõrvade meisterdamiseni, on Uniconi peamine rõhk tuntavalt kostüümivõistlusel ehk cosplay’l. Kui Animatsuril on 2-3 tunni jagu lavatembutamist, mis varieerub ühe esineja nigelast kostüümikeerutamisest kuni lavastatud lahinguteni, siis Uniconil oli cosplay jaoks kahe päeva jooksul 4 pooleteisttunnist segmenti. Sellest tulenevalt näis tase kõrgem kui Eestis, kuid tegelikult on tegemist teemaga, kus Eesti maastikul pole ei orgusid ega mägesid; Uniconil oli mõlemat. Tuli ette näiteks kvaliteedilt filmidesse sobivaid kostüüme, mis olid tõenäoliselt üksi käepärastest materjalidest tehtud, kuid nendele kontrastiks esines ka igasuguseid tundelisi ja ainulaadseid noorukeid, kelle etteaste ajal oleks saanud publikule edukalt mädanenud tomateid müüa. Temaatiliselt oli esikohal muidugi anime, kuid üks tubli käsitööline oli endale ehitanud isegi Dr. Who telefoniputka. Palju oli ka mängude tegelasi, eelkõige muidugi animedisaini kasutavast League of Legends’ist.


Lisaks cosplay etteastetele tutvustati laval ka TWITCH.TV-d ja e-spordi tööstust üldisemalt. Kuulus cosplayer Tine Marie Riis rääkis oma elust ja vastas küsimustele ning toimusid ka ZEL COShorse, NeNovosti, SANA ja Shappi töötoad, mille olemust ma ainult oletada saan – osad neist toimusid vene keeles. Kõrvalsaalis leidis aset kiire jaapani keele kool 3 kuulajaga, sealsamas näidati hiljem filmi „5 Centimeters per Second” ja lühifilme.

Laadasaalis müüdi tavapäraselt liiga kõrge hinnaga animekola alates mangadest ja 2002. aasta animeDVD’dest kuni tissidega hiirepatjadeni. Enda saagiks sai „Battle Angel Alita: Last Order,” suurkogumik, mis võiks nii mõnelegi ulmikule tuttav olla.


Üsna suur ala oli eraldatud lauamängude mängimisele ja müümisele. Usun, et ka sellel üritusel veetis mõnigi huviline mõlemad festivalipäevad mängunurgas. Lisaks oli üles pandud koomiksilett, kuid koomiksivõõra inimesena ei osanud ma sealt midagi hinnata.


Antud pildil on siis kõrvuti Superman, Wolverine, Cyclops ja muud tõsised-verised USA märulkoomiksid ning Loveless, Honey/Chocolate ja muud yaoi klassikud. (yaoi ehk noortele, üksikutele neidudele ja naistele suunatud homoseksuaalsete kalduvustega noorte kenade meeste seiklused)


Põnevamatest asjadest sai veel ära proovitud Oculus Rift. Kuna järjekord oli pikk, anti igale katsetajale ainult 45 sekundit, et ralliässaks sündida. Enamus end järjekorda pressinutest veetsid kogu ette nähtud aja järjekindlalt esimest seina rammides. Virtuaalsesse maailma sukeldumise viimane sõna jättis mind igatahes üdini külmaks.

Kodustest varasalvedest olid välja toodud erinevad nukukollektsioonid, üsna suur Lego mudelraudtee ning Lego masinate-mänguasjade näitus.


Aja surmamiseks oli platsi keskele pandud puldiautode ringrada, kus sai väidetavalt üle 1000 euro maksvate puldiautodega külg ees sõita. Kui esimesel päeval sai viisaka küsimise peale igaüks proovida, siis teisel päeval „harjutati võistluseks“ ja külastajatele jäi ainult kahe otsaga küsimus: miks Uniconi korraldajad neid rallisõitjaid sinna tahtsid ja miks nood ise tahtsid seal ringi sõita – kas põhjuseks oli ühelt poolt kohutav vajadus kavatäite järele ja teiselt poolt ruumipuudus kodus, jääb vist igaühe enda mõelda. Sama küsimus tekkis kohati ka TWITCH.TV kohta, mille kaks esindajat küll vahepeal viitsisid suure ekraani peal oma mänguoskusi näidata, kuid nägid enamus ajast välja, nagu nad oleks sattunud halvale LAN-peole. Microsoft oli häbitult ainult selleks kohal, et oma tooteid esile tõsta. Äkki kuulusid nad toetajate hulka? LARP’i jaoks eraldatud suur saalinurk oli minu arvates kogu aja tühi, sama saatus tabas ka välja kuulutatud töötubade nurka, kus kahe päeva jooksul toimus vaid natuke kalligraafia maalimist. Gamedev.lv jaoks aga oli eraldatud lausa laudade rida, mille eesmärk jäi jällegi segaseks. Veel teiseks päevaks polnud sinna midagi töötavat püsti saadud, paar monitori, klaviatuuri ja kontrollerit lihtsalt lebasid laual.

Kogu selle eelneva kirumise kokkuvõtteks sobib tõdemus, et Uniconi ei tee mingilgi viisil huvitavaks mitte selle korraldus, vaid külastajad, eriti need, kes on oma kostüümide ja etteastetega vaeva näinud, kes on endast parima andnud. Kurjad keeled ehk absoluutselt kinnitamata allikad räägivad, et Uniconi peakorraldajat on tabanud suurushullustus, mis takistab igasugust kriitikat vastu võtmast. Võibolla oleks aga aeg midagi muuta. Olen 2007. aastal osalenud Animatsuri eelkäija MiniAnimefesti korraldamisel, kus käis kohal 40 inimest ning jõudnud maailma suurimale festivalile Comiketile, kus kolme päeva peale tuleb kokku pool miljonit külastajat. Unicon jättis halva vahepealse mulje – pole Comiketi suurust, kuid puudus täielikult ka Animatsuritelt harjumuspäraseks saanud tunne, et sinust kui külastajast hoolitakse ning sulle tahetakse midagi tõeliselt põnevat pakkuda. Ürituse toimumiskoht spordihallis ei aidanud atmosfäärile ka just kaasa.

Kuna tegemist oli ikkagi kostüümiüritusega, siis artikli lõpust leiab ka mõned pildid. Rohkem pilte nii esinejatest kui ka üldisest melust on saadaval Facebook’i avalikes galeriides:
Annija Pumpure galerii ja 24-700mm.com galerii

85 esineja etteasted on ka videolindile jäänud:
https://www.youtube.com/playlist?list=PLVj_bdeBDKhxZMHRsps0WRmGuWmjAm1gQ

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
November 2017 (23)
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Peatoimetaja veerg august 2015
Intervjuu: Mario Kivistik
Eesti Ulme päev
Reaktori kirjutaja Triinu Meres
Edmond Hamiltoni rehabiliteerimine
Raamatuarvustus: „Miss Peregrine´i kodu ebaharilikele lastele“
Wayward Pines - film raamatu vastu
Ulmekirjanduse BAAS paroodiate allikana
Mis on Unicon?
Kuutõbistel oli piknik
Ulmeuudised 8/15
Uudiskirjandus 08/15
Jutt: Paljasjalgsed
Jutt: Saapad ju ka põlevad
Järjejutt: Valge härrasmees. 3.
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0982)