Mis on Unicon? Tegemist on väidetavalt Baltikumi suurima, peamiselt animele, mängudele ja üldisele nohikukultuurile keskenduva üritusega. Sellel aastal toimus juba kolmas Unicon, 2014. aasta detsembris toimus ka samasse seeriasse kuuluv veidi teise nimega Wintercon.

Mis seal toimub? Erinevalt näiteks Animatsurist, kus leidub kõikvõimalikku tsentraalselt korraldatud meelelahutust alates võitlusmängude turniiridest kuni sushi ja kassikõrvade meisterdamiseni, on Uniconi peamine rõhk tuntavalt kostüümivõistlusel ehk cosplay’l. Kui Animatsuril on 2-3 tunni jagu lavatembutamist, mis varieerub ühe esineja nigelast kostüümikeerutamisest kuni lavastatud lahinguteni, siis Uniconil oli cosplay jaoks kahe päeva jooksul 4 pooleteisttunnist segmenti. Sellest tulenevalt näis tase kõrgem kui Eestis, kuid tegelikult on tegemist teemaga, kus Eesti maastikul pole ei orgusid ega mägesid; Uniconil oli mõlemat. Tuli ette näiteks kvaliteedilt filmidesse sobivaid kostüüme, mis olid tõenäoliselt üksi käepärastest materjalidest tehtud, kuid nendele kontrastiks esines ka igasuguseid tundelisi ja ainulaadseid noorukeid, kelle etteaste ajal oleks saanud publikule edukalt mädanenud tomateid müüa. Temaatiliselt oli esikohal muidugi anime, kuid üks tubli käsitööline oli endale ehitanud isegi Dr. Who telefoniputka. Palju oli ka mängude tegelasi, eelkõige muidugi animedisaini kasutavast League of Legends’ist.


Lisaks cosplay etteastetele tutvustati laval ka TWITCH.TV-d ja e-spordi tööstust üldisemalt. Kuulus cosplayer Tine Marie Riis rääkis oma elust ja vastas küsimustele ning toimusid ka ZEL COShorse, NeNovosti, SANA ja Shappi töötoad, mille olemust ma ainult oletada saan – osad neist toimusid vene keeles. Kõrvalsaalis leidis aset kiire jaapani keele kool 3 kuulajaga, sealsamas näidati hiljem filmi „5 Centimeters per Second” ja lühifilme.

Laadasaalis müüdi tavapäraselt liiga kõrge hinnaga animekola alates mangadest ja 2002. aasta animeDVD’dest kuni tissidega hiirepatjadeni. Enda saagiks sai „Battle Angel Alita: Last Order,” suurkogumik, mis võiks nii mõnelegi ulmikule tuttav olla.


Üsna suur ala oli eraldatud lauamängude mängimisele ja müümisele. Usun, et ka sellel üritusel veetis mõnigi huviline mõlemad festivalipäevad mängunurgas. Lisaks oli üles pandud koomiksilett, kuid koomiksivõõra inimesena ei osanud ma sealt midagi hinnata.


Antud pildil on siis kõrvuti Superman, Wolverine, Cyclops ja muud tõsised-verised USA märulkoomiksid ning Loveless, Honey/Chocolate ja muud yaoi klassikud. (yaoi ehk noortele, üksikutele neidudele ja naistele suunatud homoseksuaalsete kalduvustega noorte kenade meeste seiklused)

Põnevamatest asjadest sai veel ära proovitud Oculus Rift. Kuna järjekord oli pikk, anti igale katsetajale ainult 45 sekundit, et ralliässaks sündida. Enamus end järjekorda pressinutest veetsid kogu ette nähtud aja järjekindlalt esimest seina rammides. Virtuaalsesse maailma sukeldumise viimane sõna jättis mind igatahes üdini külmaks.

Kodustest varasalvedest olid välja toodud erinevad nukukollektsioonid, üsna suur Lego mudelraudtee ning Lego masinate-mänguasjade näitus.


Aja surmamiseks oli platsi keskele pandud puldiautode ringrada, kus sai väidetavalt üle 1000 euro maksvate puldiautodega külg ees sõita. Kui esimesel päeval sai viisaka küsimise peale igaüks proovida, siis teisel päeval „harjutati võistluseks“ ja külastajatele jäi ainult kahe otsaga küsimus: miks Uniconi korraldajad neid rallisõitjaid sinna tahtsid ja miks nood ise tahtsid seal ringi sõita – kas põhjuseks oli ühelt poolt kohutav vajadus kavatäite järele ja teiselt poolt ruumipuudus kodus, jääb vist igaühe enda mõelda. Sama küsimus tekkis kohati ka TWITCH.TV kohta, mille kaks esindajat küll vahepeal viitsisid suure ekraani peal oma mänguoskusi näidata, kuid nägid enamus ajast välja, nagu nad oleks sattunud halvale LAN-peole. Microsoft oli häbitult ainult selleks kohal, et oma tooteid esile tõsta. Äkki kuulusid nad toetajate hulka? LARP’i jaoks eraldatud suur saalinurk oli minu arvates kogu aja tühi, sama saatus tabas ka välja kuulutatud töötubade nurka, kus kahe päeva jooksul toimus vaid natuke kalligraafia maalimist. Gamedev.lv jaoks aga oli eraldatud lausa laudade rida, mille eesmärk jäi jällegi segaseks. Veel teiseks päevaks polnud sinna midagi töötavat püsti saadud, paar monitori, klaviatuuri ja kontrollerit lihtsalt lebasid laual.

Kogu selle eelneva kirumise kokkuvõtteks sobib tõdemus, et Uniconi ei tee mingilgi viisil huvitavaks mitte selle korraldus, vaid külastajad, eriti need, kes on oma kostüümide ja etteastetega vaeva näinud, kes on endast parima andnud. Kurjad keeled ehk absoluutselt kinnitamata allikad räägivad, et Uniconi peakorraldajat on tabanud suurushullustus, mis takistab igasugust kriitikat vastu võtmast. Võibolla oleks aga aeg midagi muuta. Olen 2007. aastal osalenud Animatsuri eelkäija MiniAnimefesti korraldamisel, kus käis kohal 40 inimest ning jõudnud maailma suurimale festivalile Comiketile, kus kolme päeva peale tuleb kokku pool miljonit külastajat. Unicon jättis halva vahepealse mulje – pole Comiketi suurust, kuid puudus täielikult ka Animatsuritelt harjumuspäraseks saanud tunne, et sinust kui külastajast hoolitakse ning sulle tahetakse midagi tõeliselt põnevat pakkuda. Ürituse toimumiskoht spordihallis ei aidanud atmosfäärile ka just kaasa.

Kuna tegemist oli ikkagi kostüümiüritusega, siis artikli lõpust leiab ka mõned pildid. Rohkem pilte nii esinejatest kui ka üldisest melust on saadaval Facebook’i avalikes galeriides:
Annija Pumpure galerii ja 24-700mm.com galerii

85 esineja etteasted on ka videolindile jäänud:
https://www.youtube.com/playlist?list=PLVj_bdeBDKhxZMHRsps0WRmGuWmjAm1gQ