Estconi kirjutamistoas ümber kirjutatud ja kohendatud lugu. (toim)

Teerada kulges loogeldes läbi künklikku maastikku katva paksu metsa. Olin valinud koha vana pahkliku koorega kase harude vahel. Kask, va nüpeldajapuu, oli ümberringi kuuski ja mände pisut eemale tõrjunud, luues niimoodi padrikusse veidi avatuma koha.

Vanapagan oli oma paharetid paigutanud rajakaare ühte serva põõsaste ja puude taha. Paar pässi kükitasid mõnekümne sammu kaugusel eespool ja kolm tükki oli jäetud järelnoppimise jaoks – kui vajadus selleks peaks tekkima – sadakond sammu rada mööda Otepää poole.

Oli ennelõunane aeg, päike paistis pilvitus suvetaevas, mets elas oma elu, sirisedes, vilisedes ja sumisedes mu ümber. Toetasin põikpuuga vibu kindlamalt oksale, millel lamasin, ja lasin jala rippu. Metsa häältele lisandus vaikselt valjenev tümin: rada mööda lähenesid ratsanikud.

See oli Otepää pealik Tenno oma saatjaskonnaga. Vanamees oli aastaid valitsenud Eestimaa suurima ja tugevaima maakonna lõunaosa. Nüüd pidi sellele tulema lõpp. Kotitäis hõbemünte olid aluseks ühe õilsa hinge manalateele saatmisele. Aga raha paneb rattad käima ning omavahel mõõtu võtvatel Eestimaa pealikel oli vara, mida jagada.

Ratsasalk ilmus puude vahelt nähtavale. Koerad tormasid innukalt kõige ees, nuuskides maapinnalt jälgi. Tenno oli järjekorras kolmas mees. Hindasin vahemaad, liikumiskiirust, sihtimisnurka ja päästsin noole lendu. Põikvibu tegi tuhmi tümpsu, nool vihises õela vapsikuna läbi õhu ja tabas Tennot rindkeresse. Nahast kuub, mis oli mugav jahiriietus, oli seespoolt tugevdatud õhukeste metall-lehtedega. Kuid raske teravaotsaline nool andis nii tugeva löögi, et lihtne turvis ei pidanud vastu.

Valust ja ehmatusest karjatades pudenes Tenno oma hobuse seljast maha. See oli märguandeks Vanapaganale ja tema paharettidele. Korraga täitus metsaalune noolte vihina, meeste karjete, hobuste korskamise ja koerte meeletu klähvimisega. Põõsaste vahelt ilmusid määrdunud rohelistes ja pruunides vammustes lühikeste mõõkade ja tapritega relvastatud kogud, kes hüppasid ratsasalga keskele, raiudes valimatult nii inimesi kui koeri, püüdes siiski, kui võimalik, säästa hobuseid. Ootamatult rünnaku alla sattunud pealiku kaaskond notiti viimse meheni maha enne, kui nad mingit korrastatumat vastupanu jõudsid avaldama hakata.

Vanapagana paharetid ei raisanud aega ega andnud armu.

Ronisin puu otsast alla ja läksin raja kõrval kõrge kuuse juurtel lamava Tenno juurde. Jässakas tume kogu astus rada mööda lähemale. Vanapagan pühkis samblatuustiga mõõgateralt verd.

„Hea lask,” sõnas ta ja viipas teraga maas vedeleva Tenno poole.

Eks ma ole selleks ka omajagu palju harjutanud. Valjusti ütlesin: „Kammige metsaalune läbi. Ma ei taha, et siia ühtegi nooleotsa või sabasulgegi vedelema jääks!“

Kükitasin, et uurida Tennot lähemalt. Noolehaav iseenesest ehk polekski olnud surmav, kui ta oleks õigel ajal asjakohast abi saanud. Kompasin vanamehe kaela, et katsuda tema südametukseid. Elumärke polnud. Ta kukal oli üks paras verine segadus ja pea kaela otsas isemoodi töllakil. Ilmselt oli pea puruks löönud ja kaela murdnud.

Kiikasin Vanapaganat, kes seisis pealtnäha ükskõiksena sealsamas puu najale toetudes.

„Kõik, mis neil meestel kaasas oli. Ja ma mõtlen tõesti kõik – üleriided, relvad, jahitarbed, ehted, kuld ja hõbe, kui seda peaks leiduma, hobused – see kõik on teie jagu,“ ütlesin. „Laibad jätke nii, nagu tavaliselt pärast röövkallaletungi talitate.”

Vanapagan irvitas seepeale: „Nii auväärse seltskonna pooksime me tavaliselt jalgupidi okstesse ja varastaksime nende südamed.”

Vaatasin vedelevaid laipu ja kujutlesin neid paljaks riisutuna puu otsas kõlkumas. Räige vaatepilt.

„Siis nii tehkegi,” sõnasin.

Vanapagan andis oma pässidele korraldused.

„Peab sinu julgust imestama, Ants,“ ütles ta mulle.

„Pole just palju julgust vaja, et võsa varjust nooli lennutada,“ tähendasin.

Vanapagan muigas. Ei paistnud, et ta väikest pilget südamesse võtnuks.

„Teadagi,“ ühmas ta. „Kuid Otepää isandad, Tenno pojaga eesotsas, seda sulle niisama ei kingi.“

Viskasin paganale nahast kukru – tema osa tasust, mille Tarbatu pealik Valdo mulle oli andnud.

„Oled sa kuulnud seda saarlaste vanasõna jalgadest, tulest ja saabastest?“

Vanapagan vaatas kukrusse. „Et kui saapad märjad, siis ära neid tule paistel kuivata?“

„See pole vanasõna,“ ütlesin. „Jalgu tulle pistes on saapad mõistlik valik.“

„Saapad ju ka põlevad...“ kohmas Vanapagan. Ta toppis kukru põue ja seadis end koos paharettidega minekule.

Seda küll. Aga las saabas põleb, peaasi et jalg terveks jääb. Ehk siis tuleb jätta maha jäljerada, mis ei vii Kaval-Antsuni. Vaid osutab näiteks hoopiski Tarbatu meestele. Kui Vanapagan oli oma kambaga lahkunud, siis poetasin ühe põõsa taha, kus tema vibukütt oli passinud, nöörijupi, millel oli Tarbatu muster. Teisele poole rada lasin lendu noole, mis sarnanes nendega, mida Tarbatu sõdalased pruukisid.

Närune lugu, kuid selline mu kaup juba korra oli. Uku Kalevipoeg oli Kaval-Antsule korralikult maksnud, et Ugandi pealikud teineteise vastu pöörata. Las hundid purelevad isekeskis, siis on virulastel vabad käed korjata kokku see, mis järgi jääb.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Detsember 2017 (18)
November 2017 (23)
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Peatoimetaja veerg august 2015
Intervjuu: Mario Kivistik
Eesti Ulme päev
Reaktori kirjutaja Triinu Meres
Edmond Hamiltoni rehabiliteerimine
Raamatuarvustus: „Miss Peregrine´i kodu ebaharilikele lastele“
Wayward Pines - film raamatu vastu
Ulmekirjanduse BAAS paroodiate allikana
Mis on Unicon?
Kuutõbistel oli piknik
Ulmeuudised 8/15
Uudiskirjandus 08/15
Jutt: Paljasjalgsed
Jutt: Saapad ju ka põlevad
Järjejutt: Valge härrasmees. 3.
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0070)