Estconi kirjutamistoas ümber kirjutatud ja kohendatud lugu. (toim)

Teerada kulges loogeldes läbi künklikku maastikku katva paksu metsa. Olin valinud koha vana pahkliku koorega kase harude vahel. Kask, va nüpeldajapuu, oli ümberringi kuuski ja mände pisut eemale tõrjunud, luues niimoodi padrikusse veidi avatuma koha.

Vanapagan oli oma paharetid paigutanud rajakaare ühte serva põõsaste ja puude taha. Paar pässi kükitasid mõnekümne sammu kaugusel eespool ja kolm tükki oli jäetud järelnoppimise jaoks – kui vajadus selleks peaks tekkima – sadakond sammu rada mööda Otepää poole.

Oli ennelõunane aeg, päike paistis pilvitus suvetaevas, mets elas oma elu, sirisedes, vilisedes ja sumisedes mu ümber. Toetasin põikpuuga vibu kindlamalt oksale, millel lamasin, ja lasin jala rippu. Metsa häältele lisandus vaikselt valjenev tümin: rada mööda lähenesid ratsanikud.

See oli Otepää pealik Tenno oma saatjaskonnaga. Vanamees oli aastaid valitsenud Eestimaa suurima ja tugevaima maakonna lõunaosa. Nüüd pidi sellele tulema lõpp. Kotitäis hõbemünte olid aluseks ühe õilsa hinge manalateele saatmisele. Aga raha paneb rattad käima ning omavahel mõõtu võtvatel Eestimaa pealikel oli vara, mida jagada.

Ratsasalk ilmus puude vahelt nähtavale. Koerad tormasid innukalt kõige ees, nuuskides maapinnalt jälgi. Tenno oli järjekorras kolmas mees. Hindasin vahemaad, liikumiskiirust, sihtimisnurka ja päästsin noole lendu. Põikvibu tegi tuhmi tümpsu, nool vihises õela vapsikuna läbi õhu ja tabas Tennot rindkeresse. Nahast kuub, mis oli mugav jahiriietus, oli seespoolt tugevdatud õhukeste metall-lehtedega. Kuid raske teravaotsaline nool andis nii tugeva löögi, et lihtne turvis ei pidanud vastu.

Valust ja ehmatusest karjatades pudenes Tenno oma hobuse seljast maha. See oli märguandeks Vanapaganale ja tema paharettidele. Korraga täitus metsaalune noolte vihina, meeste karjete, hobuste korskamise ja koerte meeletu klähvimisega. Põõsaste vahelt ilmusid määrdunud rohelistes ja pruunides vammustes lühikeste mõõkade ja tapritega relvastatud kogud, kes hüppasid ratsasalga keskele, raiudes valimatult nii inimesi kui koeri, püüdes siiski, kui võimalik, säästa hobuseid. Ootamatult rünnaku alla sattunud pealiku kaaskond notiti viimse meheni maha enne, kui nad mingit korrastatumat vastupanu jõudsid avaldama hakata.

Vanapagana paharetid ei raisanud aega ega andnud armu.

Ronisin puu otsast alla ja läksin raja kõrval kõrge kuuse juurtel lamava Tenno juurde. Jässakas tume kogu astus rada mööda lähemale. Vanapagan pühkis samblatuustiga mõõgateralt verd.

„Hea lask,” sõnas ta ja viipas teraga maas vedeleva Tenno poole.

Eks ma ole selleks ka omajagu palju harjutanud. Valjusti ütlesin: „Kammige metsaalune läbi. Ma ei taha, et siia ühtegi nooleotsa või sabasulgegi vedelema jääks!“

Kükitasin, et uurida Tennot lähemalt. Noolehaav iseenesest ehk polekski olnud surmav, kui ta oleks õigel ajal asjakohast abi saanud. Kompasin vanamehe kaela, et katsuda tema südametukseid. Elumärke polnud. Ta kukal oli üks paras verine segadus ja pea kaela otsas isemoodi töllakil. Ilmselt oli pea puruks löönud ja kaela murdnud.

Kiikasin Vanapaganat, kes seisis pealtnäha ükskõiksena sealsamas puu najale toetudes.

„Kõik, mis neil meestel kaasas oli. Ja ma mõtlen tõesti kõik – üleriided, relvad, jahitarbed, ehted, kuld ja hõbe, kui seda peaks leiduma, hobused – see kõik on teie jagu,“ ütlesin. „Laibad jätke nii, nagu tavaliselt pärast röövkallaletungi talitate.”

Vanapagan irvitas seepeale: „Nii auväärse seltskonna pooksime me tavaliselt jalgupidi okstesse ja varastaksime nende südamed.”

Vaatasin vedelevaid laipu ja kujutlesin neid paljaks riisutuna puu otsas kõlkumas. Räige vaatepilt.

„Siis nii tehkegi,” sõnasin.

Vanapagan andis oma pässidele korraldused.

„Peab sinu julgust imestama, Ants,“ ütles ta mulle.

„Pole just palju julgust vaja, et võsa varjust nooli lennutada,“ tähendasin.

Vanapagan muigas. Ei paistnud, et ta väikest pilget südamesse võtnuks.

„Teadagi,“ ühmas ta. „Kuid Otepää isandad, Tenno pojaga eesotsas, seda sulle niisama ei kingi.“

Viskasin paganale nahast kukru – tema osa tasust, mille Tarbatu pealik Valdo mulle oli andnud.

„Oled sa kuulnud seda saarlaste vanasõna jalgadest, tulest ja saabastest?“

Vanapagan vaatas kukrusse. „Et kui saapad märjad, siis ära neid tule paistel kuivata?“

„See pole vanasõna,“ ütlesin. „Jalgu tulle pistes on saapad mõistlik valik.“

„Saapad ju ka põlevad...“ kohmas Vanapagan. Ta toppis kukru põue ja seadis end koos paharettidega minekule.

Seda küll. Aga las saabas põleb, peaasi et jalg terveks jääb. Ehk siis tuleb jätta maha jäljerada, mis ei vii Kaval-Antsuni. Vaid osutab näiteks hoopiski Tarbatu meestele. Kui Vanapagan oli oma kambaga lahkunud, siis poetasin ühe põõsa taha, kus tema vibukütt oli passinud, nöörijupi, millel oli Tarbatu muster. Teisele poole rada lasin lendu noole, mis sarnanes nendega, mida Tarbatu sõdalased pruukisid.

Närune lugu, kuid selline mu kaup juba korra oli. Uku Kalevipoeg oli Kaval-Antsule korralikult maksnud, et Ugandi pealikud teineteise vastu pöörata. Las hundid purelevad isekeskis, siis on virulastel vabad käed korjata kokku see, mis järgi jääb.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0583)