Kirjastuse Skarabeus raamatute väljaandmine töötab justkui kellavärk – igal aastal tead sa oodata midagi head. Juba aastast 1998 on Arvi Nikkarev andnud välja keskmiselt raamatu aastas ning aastast-aastasse ei ole tulnud lugejatel pettuda. Seekordne raamat „Poodud võõras“, kuhu on kogutud 8 Philip K. Dick’i lühijuttu, on eriline maius. Seda just lugude sarnase teemakäsitluse ning Dick’i hurmava stiili tõttu läbi kõikide juttude. Loomulikult ei saa mööda vaadata ka Arvi suurepärasest tõlkest.

Esimeses, raamatu nimiloos, avastab peategelane, kohaliku telekakaupluse omanik Ed Loyce, et tema poe lähedale laternaposti otsa on poodud inimene. Veelgi erakordsemaks teeb asjaolu see, et kõik teised peavad seda täiesti tavapäraseks ning normaalseks. Sealt edasi hakkavad arenema sündmused, vandenõud ning lõpuks ilmneb ka meelikõditav puänt. Minul tekkis seda lugu lugedes peamiselt küsimus, kas inimene ise saab aru, kui ta hulluks läheb?

Teine lugu, „On ta inimene“ ei jää eelmisele suuresti alla, kuid käsitleb pigem teemat, kas inimene on sellevõrra halvem, kui tema sisu ära vahetada. Kena perekeskne jutuke keerab mõnusalt tuure üles ning taas ei pea lugeja loo lõpus selle 17 lehekülje lugemist kahetsema.

Loos „Svibleide häälestaja“ trehvab uurimisosakonna direktor David Courtland aastal 1955 müügimeest, kes tuleb pakkuma teenust, mis tekkis/tekib (eesti keel ja selle puudulikud ajavormid) alles 8 aastat hiljem. Põnev on jälgida hr. Courtlandi ameerikalikult ärimeelset reaktsiooni, mis üritab antud olukorda ära kasutades rikkaks saada, ning tema õõva, mis tekib, kui nimet härra saab teatavaks teenuse sisust.

„Tulus äri“ jutustab Ameerika väikelinna poepidajast vanamutikesest Edna Berthelson’ist, kes trehvab otsa väga heale tööotsale. 24 lehekülje peale mahub kaks tegevusliini, millest ühes tutvub lugeja meeleheitel ellujäänutega pärast III(?) Maailmasõda ning teises eelmainitud tädikesega, kes tassib abivajajatele üüratute summade eest vajaminevat nodi. Väga laheda lõpuga lugu, milles jääbki selgusetuks, kas peategelase näol on tegemist ahnurist poepidajaga või tädikesega, kes lihtsalt ei suuda mitte aidata.

„Sõjaveteranis“ keerleb tegevus sõjaveteranist vanamehekese David Ungeri ümber, kes teenis viimases sõjas Marsi ja Veenuse vastu Maa vägedes, kus Maa hävitavalt lüüa sai. Asjaolule lisab põnevust veelgi, et tegevus toimub Maal ning sõda kohe-kohe algamas. Loomulikult keeratakse loole mitu vinti peale ning ka loo lõpp ei jäta just pettumiseks palju ruumi. Mõnus lugu ajastust, mil Mars ja Veenus olid veel sama lihtsalt koloniseeritavad kui põllupidamine Alaskal.

„Vähemuse ettekandest“ on ilmselt paljud filmi näinud. Loo tegevus toimub peaasjalikult eelkuriteo ametkonnas, kus direktor Anderton avastab, et ka teda süüdistatakse kuriteos, mida ta pole veel toime pannud ning omast arust ei ole kunagi kavatsenudki. Süütust tõestada on keeruline, kuna süsteem, kust on mutantide selgeltnägijate abil on elimineeritud kuriteojärgsed karistused ning puudub post factum karistussüsteem, puuduvad ka igasugused asitõendid. Mutantide ennustused aga on põhimõtteliselt lollikindlad.

„Kolme selgeltnägija süsteem põhineb sajandi keskel kasutatud arvutipraktikal. Kuidas tollal elektronarvuti tulemusi kontrolliti? Teise identse arvutiga, kuhu söödeti samad algandmed. Kuid kahest arvutist alati ei piisa. Kui arvutid saavad eri tulemused, siis on võimatu a priori öelda, kumb vastus on õige. Ilmnenud vastuolu lahendus põhineb statistilisel meetodil, milles kolmandat arvutit kasutatakse selleks, et saada teada, kumb vastus on õige. Kui kahe arvuti vastused langevad ühte, siis suure tõenäosusega on just see võimalus kahest õige. Tõenäosus, et kaks arvutit saavad üheaegselt väära vastuse, on ääretult väike...“

Mõnus looke, mis on tunduvalt maalähedasem, kui sellest vändatud film. Peakski vist selle üle vaatama...

Ka jutukesest „Mälestused kliendi omal valikul“ on tehtud lavateos, mida ilmselt paljud näinud on. Tuleb aga tunnistada, et lugu ning lavastus ei lange suures osas kokku. Douglas Quail on tähtsusetu ametnik (Swartsi väga ei pane ametnikku mängima – no olgu, on ta ju olnud ka lasteaiakasvataja, kuid see pole oluline), kes õhkab igatsevalt Marsi järele. Alles mälestustesiirdamisettevõttes Recal Inc. ilmneb, et tegu ei ole päris tavalise ametnikuga... ja loomulikult oskab Dick ka sellele veel paar vinti peale keerata.

„Eelisikud“ loob pildi düstoopsest/utoopsest kohutavalt feministlikust tulevikust, kus abort on võimalik ka kuni 12 aastat pärast lapse sündi. Millised moraal-eetilised seosed lugejal sellega tekivad, jääb lugeja enda otsustada. Tuleb aga nõustuda Andri Riidi Baasis öelduga, et ehk on need mannetud mehed sellise tulevikuperspektiivi täiesti ära teeninud.

„Poodud võõras“ on mõnusalt sünge tulevikunägemus peamiselt Ameerika 50-ndatest (üks lugu on kirjutatud 1966, ning viimane 1974). Ei puudu ajastule omased jooned nii sotsiaalses kui teaduslikus valdkonnas, mida praegu, 60 aastat hiljem, on väga meeldiv täheldada. Dick ei ole asjata üks hinnatuim lühiproosa kirjutajaid ning selles kogumikus laseb Arvi särada kogu mehe geniaalsuses.
Kui millegi üle vinguda saaks, siis ei ole raamatul ei ees-sõna ega kokkuvõtet, millest lugeja saaks infot kas autori või lugude valimist mõjutanud oludest.

Soovin igastahes meeldivat lugemiselamust. Minule jättis see kogumik sügava mulje.