Järjekordse Stalkerite jagamise eel lõid kired taas lõkkele ja Veskimees ähvardas isegi järgmiseks aastaks mingi eriti mõttetu loo hääletusroboti abil auhinnale organiseerida, et tõestada süsteemi haavatavust (loe: kõlbmatust). Saan aru, et teda torgib eelmise aasta Stalker eriliselt, sest ta jäi ilma raudkindlast auhinnast, mida kõik kippusid talle kandikul juba ette kätte andma. Samas on just sellistes ootamatustes ka oma võlu – milleks üldse mingit konkurssi korraldada, kui tulemus oleks ette teada?

Järgnev on katse analüüsida auhinna väljaandmise hingeelu ja köögipoolt ilma emotsioonideta, eesmärgiga muuta süsteem paremaks, kui selleks on olemas mingigi võimalus.


Esimene põhimõtteline veelahe: nii-öelda Hugo või Nebula?

Ehk siis hääletuspõhimõte nr 1. – kas hääletab kinnine ring (liikmed, ˛ürii jne) või on hääletus avatud (kõik fännid). Mille vahel meil siin valida oleks?

a) Hindab ˛ürii.

Näib esmapilgul ahvatlev, aga jätab kõrvale lugejad. Tekib oht, et auhinda ei tajuta „omana“, tekib võõrandumine. Suure tõenäosusega hakatakse ˛üriid süüdistama lollides ja valedes valikutes (meenutage kasvõi näiteks jutuvõistluse tulemusi – võidab tihti mitte parim, vaid see, mis tekitab ˛üriis vähem vastakaid arvamusi, ehk siis korjab küll vähem maksimumpunkte, aga võtab oma madalamad punktid kõigilt). Oluliselt suurem probleem on, kust leida need „idamaa targad“, kelle otsusega kõik rahul oleks ja kes esindaks piisavalt erinevaid maitseid? Põhiline mure on võimalik tulemuse kallutatus juhul, kui ˛ürii liikmetel on liiga ühesugused maitse-eelistused. Ja peamine probleem – sellise põhimõtte järgi Stalkereid jagades langeb ˛ürii liikmetele tohutu kohustus ja koormus: lugeda läbi kogu eestikeelne ulme, et teha esinduslik valik. Mina isiklikult ei näe sellist valmisolekut.

b) Hindavad ühingu liikmed

Kuna auhinda annab välja Eesti Ulmeühing, oleks üks lahendus lastagi hääletada ainult ühingu liikmetel. See välistaks igasugused manipulatsioonid võhivõõraste inimeste abil. Võimalik, et see oleks ka stiimul astuda ühingusse, sest vastasel korral sa Stalkerite tulemusi mõjutada ei saa. Võimalik miinus on väike hääletajate arv (ühingul on hetkel 61 liiget), sest ilmselgelt ei saa hääletamist teha kohustuseks. Samas on liikmeid võimalik ehk lihtsamini konsolideerida ja ergutada, sest hääletajate väikese arvuga on kimpus ka praegune süsteem. Selle variandi puhul tuleks läbi mõelda, kuidas tagada, et hääletavad tõesti ainult ühingu liikmed (üks võimalus on saata link ainult liikmete listi). Ka sellel variandil on oma miinus – liiga suur tõenäosus, et hakkavad mängima mingid muud (kirjandusvälised) sidemed (kuigi ka praeguse hääletusmudeli puhul ei ole see välistatud).

c) Hindavad fännid.

Praegu kehtiv süsteem. Igaüks, kes tahab, saab osaleda. Peamine miinus on süsteemi manipuleeritavus. Puudub vettpidav võimalus kontrollida, ega keegi korduvalt ei osale või kas tegu on ikka reaalse inimesega, mitte hääletusrobotiga (kuigi selle jaoks on ju ka olemas tehnilised lahendused). Muuta hääletus näiteks ID-kaardi põhiseks laseb minu arust selle asja kolinal põhja, sest keegi ei viitsi hakata jändama ID-kaardi abil kuhugi sisselogimisega (kui kõigil see üldse olemaski on – ei välista, et leidub inimesi, kellel ei ole või on aktiveerimata). Pealegi ei suuda ükski vägi niikuinii kontrollida seda, kas hääletaja ikka on tegelikult ka neid raamatuid lugenud, mida ta esikolmikusse paneb. Ehk siis kogu praegune süsteem on ülesehitatud heas usus, et inimesed ei sigatse (mis on vist tänapäeval palju loodetud).

d) Hindavad Estconil osalejad.

On veel üks võimalus osalejate ringi piiritleda ja valemängijaid elimineerida. Lasta hääletada ainult kohapeal. Kes on laupäeval Estconil, see saab hääletada. Kuna täisnimekirjade hääletamine oleks sel juhul mõeldamatu, jõuame järgmise põhimõttelise veelahkmeni.

Teine põhimõtteline veelahe: eelnominatsiooniga või ilma?

Praegu on tegu täisnimekirjadega ja mingit eelnominatsiooni ei toimu. See on ka põhjus, miks nimekirjades on nii palju „piiripealset“, mida alatasa ka ette heidetakse. Nominatsiooniga hääletusel on kaks võimalikku kitsaskohta – esiteks jälle see „idamaa tarkade“ küsimus, ehk siis kes koostab nominatsiooni. ˇürii kasutamise miinuseid olen juba eespool lahanud. Ja teiseks ei välista seegi kallutatust – meenutage kutsikate kaasust Hugode jagamisel.

Samas ei ole eelnev nomineerimine ju põhjusmõtteliselt paha asi, küsimuseks jääb pigem, kuidas seda teha. Ka tuleks läbi mõelda tehniline pool, sest pole mõtet teha midagi, mille läbiviimisega me ise hätta jääme.

Kuna auhinda annab välja Eesti Ulmeühing, siis tuleks vaidlemised ära vaielda enne järgmise aasta kevadel toimuvat üldkoosolekut ja seal vajadusel uuendatud statuut hääletada ja kinnitada. Oluline on, et statuut kehtiks, enne kui järgmine hääletus välja kuulutatakse.

Eelnevat silmas pidades näen ise järgmisi variante:

1. Kõik jääb nagu oli, vindumine ja vandumine kestab (aga rahulolematuid on ju alati ja kõigega).

2. Hääletavad ainult Eesti Ulmeühingu liikmed, ülejäänu on vastavalt kehtivale statuudile (täisnimekirjad, kolm parimat jne).
Liikmelisuse kontrolliks kirjutatakse oma nimi ja teist korda enam hääletada ei saa. Hääletajaid võrreldakse liikmete nimekirjaga. Ja alati on võimalik teha lisaklausel, et liikmemaksuvõlglased ei saa hääletusel osaleda.

3. Kombineeritud variant mitmest võimalusest. Auhinna väljaandmine muutub eelnevalt nomineeritavaks, kusjuures iga kategooria kolm nominenti tekivad esimeses voorus praeguse süsteemi järgi (täisnimekirjad ja täiesti avalik hääletus). Teine voor toimub Estconil ja laupäeval saavad kohalolijad hääletada kirjalikult kolme parima vahel igas kategoorias (märkides ära kolmest ühe, kes tema arust peaks võitma). See välistab võitjana igasuguse manipuleeritud jama isegi juhul, kui see esimesest voorust mingi manipulatsiooniga on kolme hulka jõudnud. Tehniliselt tähendaks see, et Stalkerite jagamiseks tuleb laupäeval kõvasti rohkem aega planeerida (hääletamine, häälte lugemine). Samas läheb ilmselt põnevamaks.

Esiteks selguksid kolm nominenti alles Estconil ja kes neist võidab, pole teada. Loodetavasti suureneb teise vooru hääletajate arv, sest kes on ärkvel ja olemas, tahab ilmselt osaleda. Tunnistustega saab ilmselt hakkama – asi see siis enne Estconi pole igas kategoorias igaks juhuks kolm diplomit (ehk siis kõik nominendid) välja printida ja hiljem lihtsalt õige neist raami sisse panna. Ainuke tehniline küsimus oleks kohapeal hääletamine. Läheks tarvis hääletuskasti ja läbi tuleb mõelda, kas igas kategoorias eraldi lipikud, mis tähendab igale hääletajale seitset lipikut (tüütu), kuid on lugeda lihtsam (igat kategooriat saab paralleelselt lugeda); või üks suur leht, kus on peal kõik seitse kategooriat oma nominentidega (hääletajale lihtsam, lugejatele keerulisem). Nii palju usaldusväärseid inimesi, kes ei kandideeri ise auhinnale, me häältelugejateks ikka leiame. Hääletussedelid tuleb kohapeal välja anda osalemislehele veel ühe allkirja andmise vastu, et asi püsiks kontrolli all. See kõik nõuab oma paar lisatundi ja vähemalt ühe ettekande laupäevasest kavast maha võtmist, aga võib kogu mässamist väärt olla. Pinget ja põnevust peaks lisanduma, otsesem seos auhinnaga peaks samuti tunnetatavamaks muutuma.

Hetkel on see minu nägemus auhinna tulevikust, edasine on fändom teha. Mina olen valmis mingid variandid ka statuuti sisse kirjutama, mida kevadel hääletada saaks, lihtsalt need variandid peaks nüüd mingite arutelude käigus selginema, et mille vahel me valima hakkame.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Peatoimetaja veerg 07/16
Filmimees Einar Kuuske võluvad postapo-maailmad
Mida teha Stalkeriga?
Repliik: See ei ole ulme!
Palju õnne, Paul Verhoeven
Kuidas sai minust (ja Ollist) ulmik ehk meie imetabased seiklused Udu talus
Berliini müür: Simon Clarki apsakas... või mitte apsakas?
Nornide mängud: küberpungi etendus Tartus.
Metal-muusika ja ulmeline animatsioon (Estcon 2016 ettekande põhjal)
Raamatuarvustus: Poodud võõras
Raamatuarvustus: Terry Pratchett „Karjase kroon“
Kurioosum 07/16: Kus keegi kirjutab
Kõver kiirgus 07/16
Ulmeuudised 07/16
Uudiskirjandus 07/16
Jutt: Astrid Loomgreni toimik
Tõlkejutt: Üheksas sõrmus
Koomiks: Pimeduse piiril
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0075)