Olen eradetektiiv, minu nimi on Aatsi Striit ja mingit orhideepedest jõehobu pole mulle vaja, pärast soovahetusoperatsiooni olen ma nii paksuks läinud, et saan oma asjadega üksi suurepäraselt hakkama. Kui mulle kahe nädala eest toodi Astrid Loomgreni toimik, istusin ma oma büroos, vahtisin tuima näoga maksmata arveid ning ohkisin armastusest.
Enne kui ma räägin teile oma loo, tahan ma hajutada mõned eelarvamused, mille kohaselt nais eradetektiivid, transseksuaal eradetektiivid, lgbt eradetektiivid ja mustanahalised isslamiradikaalidest eradetektiivid oleksid täiesti kasutud ja meid mahitatakse ainult tänu poliitilisele korrektsusele, anaalkvootidele ning korruptsioonile. See on alatu laim.
Ma mahun väga hästi oma büroo uksest välja, ma lihtsalt ei taha välja minna ja mind ei taheta ka välja visata, sest majaomanik on mulle teene võlgu. Väga raske on siit linnast leida mõnda mölakat, kes ei oleks mulle teenet võlgu. Oh-oh-ooo, ütlesin ma veidi meelamalt, kui hea toon lubab, sest uksest astus sisse vibalik hobuselõustaga meeskodanik, kaena all nelja sõrme paksuse võidunud kaust.
Samal hetkel kui ta ukse enda järelt kolksuga kinni tõmbas, koksasin ma küünarnukiga uimaseks pitsapoisi, kelle süles ma parasviisi istusin. Noored ei oska muud, kui kõige ebasobivamal hetkel jalgadega rapsida või kiunuda. „Ma olen soolise võrdõiguslikkuse büroost,“ tutvustas halvastiistuvas betoonivärvi pintsakus kõrend ennast. „Asi, nagu te ehk isegi aimate, on väga delikaatne. Kas ma võin loota…“
„Mis sa, türa, halised,“ on lause, mille peale kliendid lõpetavad kurnavad formaalsused ja asuvad asja juurde. Kellelegi polnud saladuseks, et soovolinik oli pool ministeeriumit paljaks varastanud, kohalt lahti tehtud ja paljas nagu püksinööp. Selle perverdi elustiil on nii priiskav ja paheline, et isegi minul hakkas sellele mõeldes halb. Tema masturbeerivad käed olid küünarnukkideni verised. Aga mis põhiline, tal ei olnud ega saanudki olla raha.
„Endine soovolinik, kes soovib jääda anonüümseks,“ jahus kontorirott edasi. „Ja meie palavalt armastatud välisminister, kes sõlmis just äsja suhted Iraani progressiivse eliidiga oleksid väga tänulikud…“ Asi hakkas huvitavaks muutuma, kujutasin elavalt ette, kuidas see amatöörhoor koos paari Kopli tänavatelt üles korjatud kolleegiga üritavad edutult Iraani parlamendi saadikutele muljet avaldada. Lollus, siin peab olema midagi muud.
Ja see muu oli minu ees laual, maksmate arvete ja avamata tagasisaadetud armastuskirjade peal. Maitsetu kunstnahast kontorikaust eelmise sajandi kolmandast veerandist, põhjamaine, haisev – higi, näriliste uriin, püssirohi ja midagi psühhotroopset. „Ma siiski selgitan mõne sõnaga,“ jätkas hälvikust bürokraat. „Kindlasti te teate lastekirjanik Astrid Loomgreni.“
„Lapsed?“ vastasin ma „Te peate ilmselt silmas neid väikeseid sitajunne.“ „Üldjoontes jah,“ tuli häirimatu vastus. „Loomgrenil on üks raamat, see on ka eesti keelde tõlgitud, kus grupp asotsiaalseid noorukeid manustavad eksootilise päritoluga droogi ja selle mõjul ei kasva nad enam kunagi suureks. See on meile väga tähtis.“ „Kas buratiino rahapuu ei ole antud juhul tähtsam?“ tahtsin mina teada.
Võtsin kummikindad käest ja viskasin põrandale, olin Loomgeni toimiku läbi vaadanud, tundsin vajadust käsi pesta aga see tuli jätta edaspidiseks, sest pitsakulleri konditsioon mu istumise all oli haruldaselt stabiilne. See oli tõesti hämmastav, kuidas see meie eliidil siiani oli kahe silma vahele jäänud, lasteraamatuid nad ju ikka loevad. Lasteraamatud käivad laste juurde.
Ilmselt on siin põhjuseks mandunud kirjanikkond, keda keegi enam ammu tõsiselt ei võta. Labaste propagandavalede jorutamine tagasihoidliku tasu eest teeb literaadid vastikuks isegi neile, kellele taldu nad koeraliku andumusega lakuvad. Loomgren oli siiski olnud päris tõsine tegija, palju vingem lastele keskendunud kirjanik kui Lewis Carroll või Oscar Wilde. Lisaks sellele tark, probleemitundlik, töökas ja loov.
Loomgreni toimikus olid küllalt põhjalikud andmed tema eksootilistest reisidest, keemia ja meditsiinilugemusest. Nagu ka sellest, kuidas tal oli õnnestunud oma massiivset pedofiiliat avalikkuse eest vajata, võtmekohal olid siin hiiglaslikud pistised, mida ta koos sotsialistliku maksuametiga edukalt pesi, aga oli midagi veel. Me võiks seda etteruttavalt nimetada paleogeneetikaks.
Pidevalt mööda ilma ringi töllerdanud Loomgren oli mingil hetkel jäänud paikseks, seadnud ennast sisse poolmahajäetud Rootsi väikelinna Terasmösse ega olnud sealt enam kunagi pikemaks ajaks lahkunud. Samal ajal kolis Terasmösse keegi neeger Jim, kodanikunimega Jimotheous Affilewi, kes ostis Loomgreni naabruses asuvas kolmekorruselise kaptenivilla. Mainitud kapten oli saanud rikkaks Hispaani kodusõja ajal illegaalse relvakaubandusega.
Neeger Jimi kohta oli andmeid napilt, kuid kõik oli puhas kuld. Põhiliselt mainiti teda Loomngreni kidakeelse naabrina, kes keeldus intervjuudest ning oli korduvalt rünnanud tema aeda tunginud fotograafe, kes vana kirsipuu okstele ronides üritasid pildistada Loomgreni magamistoas toimuvat. Kuid siis jäi üks fotograaf teadmata kaduma ning Jimist sai hetkeks staar.
Jimi maja otsiti läbi ja kohalikus lehe „Terasmö Sotsialisti“ seltskonnalisas „Igapäevane Granaat“ ilmus kodanik Affilewist kaheleheküljeline lugu. Läbiotsimisel laipa ei leitud, fotograafi pole leitud tänapäevani, Jim väitis, et tema ei tea midagi, ta oli küll öösel kuulnud aiast raginat ja mütsatust, kuid kui ta püksid jalga ajas ja asja uurima läks, kostus küll korraks nahistamist marjapõõsastes, aga ta ei näinud kedagi.
Kummaline on see, et Jimist rääkiva ajalehe numbrit ei ole säilinud ei raamatukogudes, lehe toimetuses ega kusagil mujal, samuti on kadunud politseist kõik Affilewi maja läbiotsimist ja ülekuulamist puudutavad materjalid. Pealegi olid Tereasmöst ära kolinud nii asjaga tegelenud politseinikud ja ajakirjanik. Kõik nad olid ka lühikese aja jooksul loomulikku surma surnud. Pani imestama, et nad ei olnud maetud ühishauda.
Ühtlasi olid Jimi puudutavad materjalid Loomgreni toimikus viimased. Toimiku koostaja oli teinud head tööd ning kohalike elanikke küsitledes „Igapäevase Granaadi“ loo suuremas osas taastanud. Affilevi oli pärit väikesest Kariibi mere saarelt nimega Aruba, mille elaniku on musta maagia jätkuva harrastamise tõttu kohalike rahvaste hulgas nii kardetud kui ka austatud.
Ilmselt on liigne lisada, et Loomgreni kolm viimast välisreisi olid ta viinud just nimelt Arubale. Jimi elust Arubal ei teadnud kohalik leht midagi peale selle, et inimesed on seal vaesed, kuid ebaausad. Üldiselt oli Jim hoidnud Rootsis madalat profiili. Käinud jõulude ajal kirikus, kuulanud pühapäeviti Bathoryt ja abiellunud esimesel võimalusel Loomgreni teenijannaga. Noorpaar oli lapsendanud naabruses asuvatest lastekodudest tosinajagu lapsi, vanusevahemikus kuus kuni kümme aastat.
Loo ilmumise ajaks olid Affilewid lapsendanud neliteist last, maja ära remontinud ja palganud Arubalt perenaisele appi paar vanamuttidest lapsehoidjat ja kaks poksija välimusega tüüpi – koka ja bussijuhi. Majapidamine oli eeskujulik, kolmekordsed aknad, heliisolatsiooniga toad, sellise lasterohkuse juures möödapääsmatu hädavajadus ning parasjagu käisid aias suuremahulised kaevamistööd.
Tähelepanelik reporter oli märganud, et parajasti kaevati midagi ka Loomgreni aias, peremehe seletuse kohaselt oli nende tänaval käsil veetrassi uuendamine. Suurem osa loost rääkis Jimi ja Vera pulmapeost, millele leht ei osanud õigel ajal tähelepanu pöörata, kui fakt oli see, et peo ajal oli maja ette ja lähedusse pargitud hämmastav hulk luksuslimusiine ja oli nähtud ka tähtsaid pealinna tegelasi – pankureid, rokkstaare, poliitikuid, spekulante ja kirikuisasid.
Kuulduste järgi olnud kohal nii Swedbanki kui Tallinki suured ninad ning keegi krooniline alkohoolik kuningaperekonnast, kuid naabrid ei suutnud oma väiteid millegagi tõestada. Skeptikud arvasid, et tegu võis olla hoopis mõne Loomgreni bdsmpeoga, autosid oli sellisel puhul alati terve tänav täis ning sellele ei pööratud erilist tähelepanu. Aga selline see vaba maailma ajakirjandus kord juba on.
Loomgreni toimiku lõpetas käsikirjaline märkus kausta tagumise kaane siseküljel, mis andis lühidalt teda, et kausta koostaja, initsiaalidega U. E. kukkus kaheksakümnendate lõpus ühe kahtlase kuulsusega motelli trepist alla ja suri seal samas silmapilkselt. Kaust oli ilmselgelt väärtusetu ning vananenud. Kuskil kümne aasta eest olid varalahkunud Loomgreni maja ostjad leidnud keldrist naabermaja alla viiva käigu ja seda fakti teadis iga meisterdetektiiv Remuse fänn.
Kolmsada rootsi eliiti kuuluvat isikut, nende hulgas juba mainitud kuningaperekonna joodikukalts, olid pedofiilia eest politseilise uurimise alla antud, Vera oli selleks ajaks surnud, vanadusest nõder Jim oli ennast kokku võtnud ja sooritanud eeluurimiskambris enesetapu ning juurdlus lõpetati kuriteo kooseisu puudumise tõttu nagu sellisel puhul tavaline. Keegi piiskop, kes alguses oli kõik suure ähmiga üles tunnistanud, sai aga autoavariis nii korralikult põrutada, et ei suutnud enam issameietki meenutada.
Ometi oli üks häiriv pisiasi, politsei ei suutnud leida ühtegi Affilewide poolt lapsendatud last, kokku oli neid olnud üle kahekümne, kõik olid nagu õhku haihtunud. Oli selge, et bürokraadid olid selle kaustaga korralikult vaeva näinud, muidu poleks nad minu juurde tulla riskinud. Nad teadsid minu meetodeid väga hästi, aga neil ei olnud valikut. Hetkel oli mul isegi kehtiv detektiivi litsents.
Kausta lugesin ma põhiliselt ajaviiteks ja selleks, et jõuda selgusele selles, kui meeleheitel klient on. Ma ei pea midagi lugema, kedagi jälitama, tegema loogilisi või muid järeldusi. Vana hea näopeks annab sama hea või isegi parema tulemuse, kusjuures tulemus tuleb kiiresti ja lõbusalt. Mõned murtud luud, keegi vigaseks jäänud eikeegi, vahel tühermaalt leitud moonutatud laip – see on efektiivne ja asjalike inimeste jaoks pole muid argumente vaja.
Pealegi käib maine minu ees, nad teavad, et see pekstakse neist välja. Igal juhul kui nad teavad ja häda neile, kui nad ei tea. Isegi kui nad ei tea, siis nad aimavad või teavad seda kes teab. Piinatud ja meeleheitel inimene on hämmastavalt leidlik. Ullikestest vandenõuteoreetikud hakkavad siinkohal jahuma selgeltnägemisest, kaugvaatlustest ja DNAsse salvestatud ürginfo lahtikodeerimisest piirsituatsioonis. Aga jätame selle, pole minu asi veenda teid muus kui ilmselgetes tõsiasjades.
Ma vajasin veidi mõtlemisaega, kõrend minu laua ees oli lääbakile vajunud, pruunid plekid tema näos olid ilmne vihje. Kaabakad olid õppinud, nad saatsid minu juurde sureva aidsihaige, lootes, et ma teda kas ei peksa või kõngeb ta kohe ära. Tüüp oli tõesti mineku peal ja ainult kähises katkendlikult, silmad pahupidi. Võimalik, et talle oli ka midagi sisse söödetud. Hakka või tõesti toimikutes sobrama, mis mul üle jäi. Perssetunne ütles, et tuleb süveneda Jimi niinimetatud lastesse. Neist oli kaustas vähe juttu aga leidusid neljateistkümne esimese nimed ja pildid.
Kadunud lapsukesed. Kolm esimest olid tüdrukud, vilunud perverdi jaoks ehk liiga uimased, siis tuli üks poiss Holger, sellist paneks isegi, siis Jensi nimeline prügikala, ei imesta, et sellised kuskile ära kaovad. Miks peaks keegi lapsendama midagi, mis meenutab Urmas Paeti ja Väino Sarneti ristsugutisele sarnaneva peletist? Mis neil neegritel viga on?
Perssetunne ei olnud mind petnud. „Too vett, armetu lojus!“ käratasin kõrendile, tõsi, ilma suurema lootuseta. Aga näed, volksti olid kõrendil silmad õiget pidi ja ta kimas õige hoogsalt kraanikausi juurde. Lihtsalt ületöötanud. „Ämbriga, idioot!“ Tuhm pani klaasi kraanikausi äärele tagasi ja võttis maast rohelise plastikämbri. Ülekuulaja põhivahend, selle pealt ei saa kokku hoida.
Vesi pahises ämbrisse ja ma uurisin veel kord Holgeri pilti. Õrnad silmad nagu hülgepojal. Luigekael. Selge, kui on pealtnägijaid, siis keerad selle pildi kiiresti edasi. Ei jää pikalt imetlema. Konspiratsioon on veres. Ringutasin oma ligi kahesaja kilost keret ja imetlesin Loomgreni nutikust. Lased sulasel lapsed lapsendada, söödad neile sisse mingit eksootilist mürki, mis kasvu kinni paneb, ootad kuni nad saavad täisealiseks ja põrutad siis nii et ohohoooo.
Toimikus olid ka keskmise sõrmepaksuse pakk paleogeneetika ainelist sõgedat sonimist. Vaatsin sealt ainult pilte. Hiiglaste skeletid, pikad kolbad, kristallkolbad, ametlikult nõdrameelseks tunnistatud teadlaste virilad lõustad. No mis sa oskad sellise jama kohta öelda. Milleks meile teadus, kui progressiivne inimkond on välja mõelnud veevärgi?
Kõrend oli vee ämbri raskuse all kookus, kui ta selle minu ette lauale asetas. „Nii et Kaljurannal on vaja iraanlaste õliraha, et presidendiks saada, soovolinikul on vaja riigist põgeneda ja uut elu alustada, sellest saan ma aru aga milleks iraani pervodel on vaja laste kasvu peatavat mahekeemiat, vot seda ma ei mõista, kas neil on seal nüüd ka demokraatia? Päris lolliks on läinud või?“
Kõrend teadis, mis teda ootab? Ma nagistasin ühemõtteliselt sõrmeliigseid ja võdistasin pekki. Kõrend vaikis, lõin rusikaga kirjutuslaual nurga küljest, sellest on alati abi. Nurk peab olema muidugi korralikult laua külge kleebitud, raksaks peab olema kõva. „Kaamelite jaoks või kitsede jaoks, ma tõesti ei tea,“ halises hallivatimees ja värises nii nagu tema olukorras oligi vaja väriseda. Püüdlikult.
„Ole nüüd vait ja vaata, mis sind ootab,“ ütlesin sellele halvasti mehevolaskiks maskeeritud feministinärule. Võtsin veeämbri, tõstsin selle peakohale ja valasin sellest ühtlase pideva joana kolm neli liitrit seljataha. Sealt kostist puristamist ja oigeid. „Holger, kas sa tahad ema juurde?“ tahtsin ma teada ja kordasin küsimust. „Holger, kas sa tahad minna ema juurde, maa alla, puust kasti?“
„Ei taha,“ vastas Holger Olav Ströömi aktsendiga. „Liiguta siis ennast ometigi!“ Holger tegi seda, mida Loomgren ja Jim olid talle õpetanud, ta ei olnud just priimus, aga ka nürimeelne püüdlikus on midagi väärt. „Ma lõpetan kohe, Holger, kui sa ütled, mida Affilewid sulle sisse söötsid. Holger, ole hea laps ja räägi meile kõik ära.“
„Seeh, seeehh,“ ägas Holger „Seehhh, seehh oli sooda, söögisooda. Meile ei antutki midagi muud süüa kui soodat.“ Sellised asjad ajavad närvi. „Miks sa meile valetad, Holger, sa sõid soodat ja spermat. Sa vist ei tahagi ema juurde minna?“ Holger tahtis, ta rääkis kõik ausalt ära ja ma lõpetasin. Tegelikult me lõpetasime kõik korraga, ka kõrend laua ees toolil tõmbles ja kiunus vastikult. Jälk, valasin raipele ülejäänud külma vee kaela ja ta kadus kohe, kui olid maksnud ühe mu suurimatest arvetest.
Aga veearved on mul samuti üüratud.
Äärekosmos
20.04.2016
