Genevieve Cogman: Nähtamatu raamatukogu. 288 lk. Inglise keelest tõlkinud Juhan Habicht. Varra. Tallinn 2018.

Matt Haig: Kesköö raamatukogu. 312 lk. Inglise keelest tõlkinud Krista Suits. Varrak. Tallinn 2021.

Jodi Taylor: Üks neetud jama teise otsa. 380 lk. Inglise keelest tõlkinud Tõnis Värnik. Varrak. Tallinn 2021.

Raamatud, raamatukogud ja raamatupoed, elu raamatute keskel ja nende ümber keerlevad sündmused on muutunud tänapäeva kergema kirjanduse üheks meelisteemaks. Raamatutest ja nendega tegelemisest – kas siis bibliotekaarina, antikvariaadipidajana või lausa nende ise kirjutaja ja kirjastajana – on saanud vaat et kultuslik tegevus. Pidada väikest ja hubast ning armast, kuid majanduslikult mitte toime tulevat raamatupoodi, on tänapäeva heaoluühiskonna üksiku nooremas keskeas vaimsete huvidega naisterahva jaoks justkui ideaal, unistuste elustiil. Ja loomulikult satub just sellist eluteed käies selle naisterahva teele ka tema unelmatemees.

Te ei kujuta ettegi, kui palju säärastel teemadel kirjutatud rohkem või vähem romantilisi raamatuid on viimastel aastatel eesti keelde jõudnud. Siin väike valik pealkirju: «Viimane raamatukogu», «Raamatupoodnik», «Pariisi raamatukogu», «Viimane raamatupood Londonis», «Viimane raamatupidu», «Raamaturahvas», «Kuidas leida armastust raamatupoes», «Aria ratastel raamatupood», «Raamatupood mererannas», «Raamatupood rannal», «Raamatupood jõe ääres», «Raamatusõbrad», «Räägi minuga raamatute keeles», «Raamatukaupmehe päevik», «Raamatukaupmehe pihtimused», «Raamatukogu telefoniputkas», «Raamatuhaldjas», «Raamatujalutaja», «Eduka raamatuklubi reeglid» jne jne jne.

Kuna ükski üleilmne trend ei saa enam ka Eestist mööda minna, panustab sellesse nimekirja ka kohalik viljakas naisautor: mainigem Ketlin Priilinna teoseid «Emily raamatuklubi» (2021) ja «Väike raamatupoodnik Alice» (2022).

Loomulikult pole kõigi ülalmainitud teoste (millest ma julgelt pooli lugenudki pole) peategelaseks, raamatutega tegelejaks naisterahvas ja päris kõik neist ei allu ka romantilise armastusromaani sildile, aga sellist Arturo Pérez-Reverte «Dumas’ klubi» (1993) ja Roman Polanski «Üheksanda värava» laadis stereotüüpi, kus haruldaste raamatute kütina tegutseb alkohoolikust ja ahelsuitsetajast keskealine lohakalt riietuv meesterahvas ning raamaturestauraatoritest kaksikvennad meenutavad väljanägemiselt ja rääkimismaneerilt Juri Lotmanit, tänapäeval just kuigi sageli ei kohta.

Igatahes sobib raamatukoguaastale (2022), mida jäid meenutama naeruväärselt väiksed laenutushüvitised (ülemöödunud aastal 1% Soome vastavast summast, möödunud aastal tõusis 4% peale, kuigi kirjanike liidu bravuurne ettepanek oli tõsta see lausa 9% peale Soome vastavast summast. Pöörane!), tagasi vaadates taas rääkida raamatukogudest. Mitte et rahvaraamatukogudesse teavikute soetamise riigirahastuse 147 000-eurone kasv möödunud aastal (kogusumma nüüd ligi 2 miljonit!) ületaks kuidagigi inflatsiooni või möödunud aasta teisel poolel järsult tõusnud uute raamatute hindu. Ikka vastupidi. Osta saavad rahvaraamatukogud uusi raamatuid iga aastaga üha vähem, kuna kultuuri osakaal riigieelarves pidevalt väheneb.

Siinvaadeldavad raamatud kuuluvad raamatukogukirjanduse ulme alaliiki, kus raamatukogud või kirjanduse ja ajalooga tegelevad teadusinstituudid või vanaraamatupoed on tihti justkui kusagil väljaspool aega ja ruumi asuvad müstilised kohad, ulmereaalsuse oivakeskused, millest juhitakse erinevate maailmade vahel liikumist ja nende muutmist või siis just muutmise ärahoidmist. Viimastel aastatel on käibesse läinud lausa omaette termin: bibliofantasy.

Sellisele veidi müstilisele või sürreaalsele raamatukogule pani oma geniaalse puudutusega aluse ja defineeris selle struktuuri Jorge Luis Borges oma 1941. aasta lühijutus «Paabeli raamatukogu». Umberto Eco oma 1980. aasta rahvusvahelise bestselleriga «Roosi nimi», mille Jean-Jacques Annaud kuus aastat hiljem edukalt kinokonservi püüdis, vaid võimendas sellise labürintlikult salapärase raamatukogu omamüüti. Ning selle sajandi menukirjanik Carlos Ruiz Zafón valas oma 2001. aasta romaanis «Tuule vari» Unustatud Raamatute Surnuaia nimelise ulmelise biblioteegiga sellele kõigele rõhutatult tundelise ja gooti-romantilise maguskastme peale.

Jodi Taylori «Üks neetud jama teise otsa» (originaal 2013) räägib ülikooli lõpetanud noorest ajaloolasest Madeleine Maxwellist, kes satub tööle St. Mary instituudi nimelisse teadusasutusse, kus ajaloolased tegelevad ajareisidega, õppides minevikusündmusi tundma otsese välitöö vormis ning päästma hävingule määratud ajalooaardeid, muistiseid, kultuuripärandit. Möödunud suvel ilmus Inglismaal juba sarja 14. raamat. Ja et raamatukogude teemat rõhutada, siis esimese raamatu lõpus tõttavad romaani tegelased IV sajandi lõpu Egiptusse, et päästa varakristlaste laamendamistöö käest Aleksandria raamatukogu Serapeioni harukogu hindamatuid aardeid.

Pooleli jäetud sarjad

Kogenud ulmelugeja ja raamatute ning -kogude fänni jaoks võib siin tekkida kerge déjà vu-efekt, et midagi sarnast oleks nagu juba kunagi loetud. Eks olegi. Juba 2014. aastal jõudsid eesti keelde kaks esimest raamatut Jasper Fforde’i Thursday Nexti nimelise naissoost kirjandusdetektiivi lugude tsüklist (2001–2012, 7 osa): «Eyre’i juhtum» ja «Kadunud heasse raamatusse», mis kujutasid alternatiivmaailma, kus sai reisida ajas ning kus tuntud kirjandusteostes kujutatud maailmad eksisteerisid reaalselt päris maailma kõrval ning kirjandusdetektiivi ülesanne oli neid maailmu parandamas ja seal korraldatud segadusi lahendamas käia. Fforde’i väljamõeldud maailma keskmes asus Suur Raamatukogu, mille kaudu oli võimalik siseneda suvalisse raamatu(maailma)sse, mis iial on välja mõeldud ja paberile pandud. Fforde’i sari on siin vaatluse all oleva kolme teosega võrreldes muidugi hoopis klass omaette.

2018. aastal jõudis eesti keelde Genevieve Cogmani «Nähtamatu raamatukogu» (originaal 2014), sellenimelise asutuse agendi Irene’i ja tema noorukese assistendi Kai seiklustest alternatiivsetes võlumaailmades, kust nende ülesandeks oli haruldasi raamatuid sellesse väljaspool aega ja ruumi asuvasse raamatukokku kokku koguda. Ja just raamatukogu on jälle see neksus, mille kaudu pääseb reisima neisse lugematuisse paralleelmaailmadesse. Tänaseks on sellest sarjast ilmunud kokku 8 raamatut.

Fforde’i, Taylori ja Cogmani temaatiliselt ja atmosfäärilt mõnevõrra sarnaseid raamatusarju saab iseloomustada kui intelligentset ajaviidet, kirjandus- ja ajalooviidetest tiinet irooniliselt ja veidi küüniliselt jutustajapositsioonilt vahendatud hoogsat ning oma tunnetuselt üpris moodsat seikluskirjandust. Ning Eesti puhul ühendab neid ilmselt ka tõsiasi, et ei Varrakul (Cogman, Taylor) ega ammugi Ersenil (Fforde) tundu olevat plaani nende alustatud raamatuseeriate tõlkimist eesti keelde jätkata. Aga suures plaanis on need kõik mõistagi märksa intellektuaalsem ajaviitekirjandus kui ülal loetletud Harlequini-romaanid ja teised arginaistekad ning saab vaid kahetsust väljendada, et meil need sarjad – ilmselt tagasihoidliku lugejahuvi tõttu – pooleli on jäetud.

Matt Haigi «Kesköö raamatukogu» (originaal 2020) on süžeelt veidi teistsugune teos. Kuigi vormilt samuti ulmeraamat, on see sügavamalt olemuselt siiski argine nüüdisromaan, mille peategelanna, depressioonis Nora Seed pole oma eluvalikute tulemuste ja perspektiividega üldse rahul, sooritab enesetapu ning satub Kesköö Raamatukogu nimelisse paika, kus saab proovida järele oma erinevate eluvalikute tulemusena tekkinud alternatiivseid elusid. Kõigisse neisse visatakse ta mõistatusliku raamatukogujuhataja poolt aga täiesti ilma ettevalmistuseta tolle elualternatiivi taustateadmiste osas, nii et pole ime, et ta üksteise järel neist ühegagi rahul ei ole, neis hakkama ei saa ning neist välja kukub, tagasi raamatukokku, uut eluvalikut teistmoodi otsustama ja toda eluversiooni proovima.

Kõige kummalisem selle romaani puhul on aga talle osaks saanud üleilmne publikumenu ja kriitikute tunnustus, kuna tegu on üsna kahvatus kirjanduslikus stiilis ja olematu kunstilise tasemega käsitlusega moodsa naise raskest elust. Raamatu tegelased jätavad lugeja täiesti ükskõikseks või mõjuvad põlgustväärivana, probleemid on tegeliku maailma ja inimeste muredega võrreldes ehmatavalt ebaolulised ning teose ulmevaap äärmiselt arbitraarne – selline, mida kasutaks ulmekauge kirjanik, midagi sellist, mis talle tundub ulme olevat, ilma et ta seda sügavamalt mõistaks.

«Kes on tark, see on nõrk, kes on tugev, see on loll!»

Ometi on Haigi ja Taylori (aga ka Cogmani, kuid oluliselt vähem Fforde’i) teostel palju ühisjooni, mis sunnivadki neist niimoodi üheskoos rääkima. Üldistused on alati libe tee, kuid antud juhul oleks kiusatus ja patt neid mitte teha. Lisaks siis sellele juba ülaltoodud nende teoste ühismotiivile parandada, muuta, teha korda kirjandusteoseid või ajalugu, muuta narratiivid sellisteks, nagu me neid teame, muuta need õigeks. Või tagasi õigeks. Eks sellele ole üles ehitatud ka suur osa ajapolitsei alaliiki kuuluvat ulmet, mille parimaks näiteks on kindlasti ulmeklassik Poul Andersoni Ajapatrulli-tsükkel (ek. «Aja valvurid» 2017 ja «Ajavalvur» 2023). Ning et Anderson on olnud näiteks Jodi Taylorile otseseks eeskujuks, ei püüagi autor varjata. Andersoni ajastuomane (1950–1980ndad) meestekesksus on siin muidugi ümber pööratud.

Seda moodsat raamatukeskse maailma narratiivi ühendab eelkõige nooremas keskeas naissoost teadustöötaja või detektiivikalduvustega karakter, kes on kindlasti üksik, kuid saab endale uues töökohas uue partneri, kas pisut endast noorema ja poisilikult ujeda või just endast pisut kogenuma ning välioludes karastunud meessoost kaaslase.

Üldsegi on selle maailma aktiva-poolele kantavad mehed kõik äärmiselt nägusad, sportliku kehaga, empaatilised ja seksikad. Nende hoolivus ja naiskangelase tunnete-maelströmi mõistmine esimesest silmapilgust on vast nende tegelaste kohustuslikumaid jooni. Lausa nii tähtsaid, et meenub eesti kultuuri arhetüüpse raamatukogutädi endeemiline mure, mille nii geniaalselt sõnastasid Lembit Ulfsaki filmis «Keskea rõõmud» 1986. aastal Tartu linnaraamatukogus kohvi kõrvale Jeanne d’Arc’ist vestlevad sõbrannad, keda mängisid Kaie Mihkelson ja Ene Järvis ning viimase kokkuvõte probleemist: «Ma ei tea, mis meestega juhutnud on. Kes on tark, see on nõrk, kes on tugev, see on loll!»

Sellist probleemi neis naiskirjanike loodud fantaasiamaailmades nende loodud naiskangelastele osaks ei lange: raamatud ja narratiivid, mida nad kaitsevad ja päästavad, on müstilised ja lummavad ning samasugused on ka mehed, kelle roll elus on neile iseseisvaile ja vapraile naistele harval nõrkushetkel nii vajalikku toetuspunkti pakkuda, olla trepikäsipuuks või ühistranspordi kinnihoidmistoruks.

Eks selliste karakterite ja tegevussituatsioonide pakkumise kirjanduses ole tekitanud turg. Ja raamatuturul on ostjaks tänapäeval ju valdavalt keskmises vanuses naisterahvas oma probleemide, lootuste ja unistustega.