“Ja siis, kas sa kujutad ette, pakkus hiir välja, et ma võiks ju mutiga abielluda. Mina? Mutiga? Tõsi, mutt oli küll väga tark, aga elada kogu oma elu maa all, ilma päikeseta…”

Kuningas ohkas, suutmata tütre jutuga järge pidada. Otseloomulikult oli too täielikult oma isa keelde ignoreerinud ning rännanud inimeste maale, jõudes alles nüüd, peale mitut aastat, koju tagasi. Kuningal oli hea meel, et tütar oli endiselt elus, kuid tema lugu inimeste maal veedetud ajast pitsitas ta südant.

Nagu kuningal oleks olnud juba vähe peavalusid.

Naaberkuningriik pressis igapäevaselt peale - selle kuningas oli ilmselgelt võtnud tema kimbutamise oma südameasjaks.

Ka kuningriigi siseasjad vajasid hoolt - seda meenutas dokumendihunnik lauaäärel.

Ja nüüd tütar, kes küll vaid imekombel endiselt elus, kuid täis soovi jagada oma lugu kõigile.

Kuningas vaatas oma tütart märgates üllatusega, et too enam ei rääkinud vaid vaatas lihtsalt talle suurte silmadega otsa. Ilmselgelt oli ta olnud liiga oma mõtetes, et tütre jutustust jälgida.

Ta köhatas ja vaatas tütrele sügavalt silma. “Mul on hea meel, et sa ellu jäid ja tagasi tulid, kuid nüüd palun ma sul kõik need seiklused unustada.”

“Unustada?” kordas tüdruk üllatunult.

“Just. Sa pole kusagil käinud, ega midagi näinud. Seda ei juhtunud. Meie ilm ja inimeste ilm ei tohi kokku puutuda.”

“Aga miks?” oli tüdruk üllatunud.

Kuningas ohkas taas. “Sul läks õnneks, kuid mitte kõik inimesed pole lahked. Mitte kõik ei hakka sind hellitavalt Pöial-liisiks kutsuma ja sinu eest hoolt kandma. Ning nagu ma aru sain, ei saanud isegi nemad sinu turvalisuse hoidmisega hakkama. Mis juhtuks teistega meie rahvast, kes inimeste maale rändaks?” Ta vaatas ootavalt tütrele silma.

“Nad saaks surma,” sõnas too viimaks.

“Just,” noogutas kuningas “Või tõmbaks meile liialt tähelepanu. Seda pole vaja. Inimesed on suured ja tugevad. Nad võiks hävitada kogu meie ilma, kui nad vaid sooviks.”

“Aga just sellepärast peaksimegi-” alustas tütar, kuid kuningas segas kiirelt vahele.

“Ei! See on liiga ohtlik. Ma ei taha, et keegi sinna ilma kipuks.”

“Ma saan aru,” tõdes tüdruk viimaks.

“Väga hea,” jätkas kuningas. “Sest kui ma kuulen veel korra midagi sinu seiklusest, olgu see sinu suu läbi või kellegi teise, ei ole sa enam minu tütar.”

Tüdruk läks näost tulipunaseks, kuid ei hakanud vaidlema. “Aga mu kingitus?” uuris ta vaid.

“Kingitus?” kordas kuningas, tõstes kulmu.

“Jah,” sõnas tüdruk õrnalt. “Ma olen näinud, kuidas meie rahvas põldudel vaeva näeb ning tahtsin neid aidata. Inimeste viljad annaks oluliselt rohkem saaki.” Ta võttis vöölt pauna ning ulatas selle oma isale.

Kuningas kaalus kotikest oma käes, siis piilus sinna sisse. Haldjate väega olid inimeste toiduseemned väiksemaks võlutud, kuid kuningas suutis näha nende väge.

“Sinu soov oli õilis,” sõnas ta viimaks. “Kuid selline vili tooks meile vaid hukatust. Selle kasvud hävitaksid maju, juured läbistaksid keldreid ja teid. Üks selline võiks terve meie linna hävitada. Viljad oleks küll söödavad, kuid mis kasu on söögist, kui sul pole kusagil elada?”

Printsess tõstis ehmatusest käed suu ette. “Ma ei mõelnud selle peale.”

“Pole hullu,” sõnas kuningas, üks mõte võtmas juuri ta peas. “Ma vaatan, et neist meile häda ei tuleks.”

“Aitäh isa,” sõnas printsess ja langetas pea. “Ja anna mulle andeks.”

“Mille eest? Sa pole ju kusagil käinud,” vastas kuningas hellalt, samas kui plaan tema peas valmis. Ta teadis mida nende seemnetega peale hakata. Vähemalt sai ta nii ühest peavalust varsti lahti.

*

Kuningas kohendas oma püksirihma, mis ei tahtnud põue pistetud patja korralikult paigal hoida, ronis tänusõnade saatel vankrilt ja jätkas oma teed jalgsi. Ta oli oma välimust korralikult muutnud. Enam polnud ta kalliskivide ja kullaga ehitud sinivereline vaid tavaline vana kaupmees.

Kaupmeestel oli vaba juurdepääs igasse linna ning ta oli hankinud endale isegi paberid, mis seda kinnitasid. Tõsi, nii liikuda oli ohtlik, eriti naaberriigi, kellega polnud just head suhted, territooriumil. Sellepärast ei rääkinud kuningas oma salaplaanist kellelegi. Ta kavatses seda üksi teha.

Kui inimeste viljad oleks nende pealinna tükkideks rebinud, siis kindlasti tegid nad seda ka siin. Isegi kui need hakkasid kasvama linna ääres, mitte keskel, oli neist kohalikule kuningale kindlasti palju tüli.

Siiski ei kippunud ta ise neid mulda toppima. See oleks olnud liiga kahtlane ja jäänuks kindlasti kellelegi silma.

Ta seadis juba sammud turuväljaku poole, kui jäi äkki pidama.

Ei, turule minna polnud hea mõte. Seal võis kohata kõrgemast soost inimesi, kes ta maskeeringust läbi nägid.

Kuid kuidas siis-

“Ilus hommik täna,” sõnas äkki hääl tema kõrval ja kuningas pööras vaatama. Seal oli närustes räbalates poiss, käekõrval vana ja väsinud valge lehm.

“Seda kindlasti,” vastas kuningas jäädes mõtlikult poissi vaatama. “Sul paistab õige kena lehm olevat.”

“Viin ta turule ja müün maha,” lausus poiss.

“Või nii,” vastas kuningas mõtlikult. Poiss tema vastas oli lihtsameelne - täpselt see mida vaja. Ta oli leidnud oma ohvri, kuid ei tohtinud oma elevust liialt välja näidata.

“Poiss-” alustas kuningas.

“Jack,” täpsustas poiss.

“Jack,” kordas kuningas. “Sa võiksid oma lehma minule müüa. Mul pole raha, kuid ma võin sulle anda viis võluuba.”