Jaapanlased armastavad oma kollijutte. Neil on praktiliselt tuhandeid koletisi, millega oma õudusjutte valmis vorpida, kuid Jaapani kollide kuningas on ikkagi Godzilla. Ta on juba 38. erinevas filmis inimesi laiaks litsunud ja linnu maatasa teinud, ning ta tuleb taas, et õpetada ühele desertöörist kamikaze-piloodile elu tõelist väärtust ja rõõmu. Oota, mida?
Film algabki II maailmasõja lõpupäevil, kus poisilik kamikaze-piloot Koichi jätab oma missiooni pooleli ning lendab tagasi pisikesse lennubaasi ühel väikesel Vaikse Ookeani saarel. Peamehaanik Tachibana ei leidnud tema lennukil mitte ühtegi viga, ning me saame aru, et Koichi on argpüks. Sama päeva öösel tuleb neile külla Godzilla, ja ta on üks tõeliselt hirmuäratav elukas. Tema möire pani terve kinosaali vappuma ning mul jäi erutusest lausa hing kinni. Mõistagi tegi Godzilla neile kõigile üks-null ära, ning ainult Koichi ning Tachibana jäid peale rünnakut ellu.
Filmi esimene stseen oli tõeliselt hea. Võib-olla üks parimaid esimesi stseene, mida ma siiamaani olin näinud, ning ma üldsegi ei paneks pahaks, kui film võidakski Oscari parimate filmiefektide eest. Godzilla on mõnes vanemas filmis vahest oma kummist ülikonnas isegi veidi nunnu, kuid „Godzilla miinus ühes“ on ta see-eest üks suur ja kole jõud. Kui peale seda esimest stseeni oleksid lõputiitrid peale läinud, ma oleks filmiga isegi võib-olla rahule jäänud. Kuid nüüd ma pean kirjutama nendest põhjustest, et miks „Godzilla miinus üks“ ei võitnud näiteks parima filmi nominatsiooni.
Koichi jõudis tagasi Jaapanisse, et leida, et tema kodu on hävitatud ja ta on takka tippu ka orvuks jäänud. Aga tal polnud üldsegi aega seda seedida, sest ta kohtab ühe krapsakaga neiuga nimega Noriko, kel on ka titt. Noriko otsustas, et kuna ka Norikol pole enam kodu ega vanemaid, siis ta hakkab Koichiga koos elama. Ja nii hakkabki nende aseksuaalne kooselu pihta, täpselt nagu ma vaataks mõnda kehva 90date animet. Mina olen üks lihtne mees – ma tahan näha, kuidas üks hiiglaslik koletis maju sodiks lööb. Ja selle asemel ma pean vahtima, kuidas Koichi elab koos ühe manic pixie dream girliga ja teeb nägu, nagu tal oleks räme sitahäda, sest ta ei oska muud moodi oma sõjatraumat väljendada.
Koichi leiab endale töö meremiinijahtijal ja merest ilmub välja Godzilla. Jess! Ka see stseen oli väga põnev. Ja peale seda hakkab film väga tugevalt pidureid peale tõmbama, sest Koichil on südames nii palju valu, nii palju valu sõjast! Sest Godzilla ei ole ainult koletis, ta on ka jaapani metafoor sõja julmusest. Godzillal on täiesti ükskõik, keda ta tapab või mida ta hävitab, sest tema on kõikidest kõige võimsam. Aga Koichil on teistest inimestest ja oma enda elust ükskõik, sest ta pani sõjas oma varbad vette ja nüüd on tal halvad unenäod.
Siin ongi üks filmi kõige suuremaid puudujääke. Filmis räägitakse nii palju sõjatraumast ja samal ajal ei peeta Jaapani ajaloost üldsegi lugu. Jaapan oli II maailmasõja lõpust 1952. aastani Ameerika Ühendriikide okupatsiooni all. Koichi elab alistatud riigis oma endise vaenlase talla all ja ka seda teemat lihtsalt ei võeta üles. Kui aga Godzilla Jaapanisse jõudis, siis ei ole ameeriklasi mitte kusagil näha. Ainult öeldakse, et Ameerika on teadlik, et Godzilla on Jaapanis käkki keeramas, aga külm sõda käib, teisel pool on veel kurjem Nõukogude Liit ja Jaapan peab Godzillaga ise kuidagi hakkama saama. See tekitas minus väga imelikku tunnet. Tegelased kõik käivad ja räägivad, et sõda on paha. Aga seda, et miks sõda paha on või kui raske on elu peale sõda, seda peetakse justkui niivõrd enesestmõistetavaks, et seda ei näidata filmis kordagi. Niivõrd lihtne on teha sõjavastast filmi, kui ei pea lahkama oma enda riigi keerulist ajalugu ega näitama oma endisi vaenlasi.
Kui filmi esimeses pooles madistati Godzillaga kolm korda, siis peale Ginza linnaosa hävitamist Tokyos otsustab Godzilla minna neljakümneks minutiks merre puhkama. Mõnedel „Godzilla“ filmidel on halb komme näidata kõike muud kui Godzillat ennast, ning seda on ka siin tunda. Film oli küll kaks tundi pikk, aga appikene, kui see suur elukas polnud parasjagu ekraanil, siis see venis nagu kaamlitatt.
Kodustseenid Koichi ja Norikoga olid eriti piinarikkad. Nad rääkisid teineteisega sellises puises desu-masu jaapani viisakas kõnepruugis, mis sobib hästi „Minna no Nihongo“ õpikusse, kuid jättis mulle mulje, nagu nad poleks aastate vältel teineteisega isegi sõpradeks saanud. Võib-olla see oligi selleks, et näidata, et Koichi ei lasknud kedagi endale lähedale, aga mis vahet seal on. Noriko ja tema laps olid filmis nii kui nii ainult selleks, et vahepeal paar pisarat poetada ja Koichile toeks olla. Teised tegelased samuti – kõigil oli öelda midagi, mis oli täpselt sama mõttega: „Ela, Koichi!“ Filmistsenaarium oli hea, aga ta oli liiga ära lihvitud, mistõttu tekitaski see mulle niivõrd veidrat õõvastust. Teate küll seda tunnet: teete matemaatika kontrolltöö kõik õigesti ära, aga saate hindeks ikkagi nelja, sest ei näidanud õpetajale arvutuskäiku ära. Täpselt sama ma tundsin selle filmiga – kõik tegelased käitusid Koichi suhtes täiesti õigesti, aga miks, seda võisin vaid arvata. Mitte keegi ei jäänud mulle nimepidi meelde, sest nad olid pigem Koichi päästjad kui inimesed.
Godzilla filmid vist jagunevadki pigem kahte leeri – kas filmi rõhk on Godzillal ja tema seiklustel, või inimestel ja nende draamal. „Godzilla miinus üks“ on pigem draamafilm koletisega kui vastupidi. „Godzilla miinus ühe“ draama on enamvähem, aga lõppude lõpuks jäi film meelde oma eriefektide eest. See film tehti ainult 15 miljoni dollariga valmis, mis on eriti muljetavaldav kui võrrelda mõne suvalise Marveli mängufilmiga, mida tavaliselt klopsitakse umbes 200-300 miljoni dollariga green-screeni ees kokku. Kuid siin on jällegi tehtud üks kompromiss: Godzilla hävitas filmis vaid ühe linna. Kõik muud lahingustseenid toimusid kas pimedas või merel, mis on veidi kahju. Võrdluseks: 1995. aasta filmis „Godzilla vs. Destroyah“ hävitas Godzilla nii Hong Kongi kui ka Tokyo, ning leidis peale seda aega ka tulnukatega võidelda.
Lõpetuseks – filmis on omad head ja vead ning see on üks nendest filmidest, mida ma ei vaataks hea meelega uuesti. Samas, filmis on ka sõjalaevad Takao, Yukikaze ja Hibiki, minu lemmikud tegelased arvutimängust „KanColle“, nii et mis seal ikka! Ega me ei saagi kunagi kogu aeg rahul olla, tasubki nautida seda, mida nautida saab.
