Teie ees on 53. Reaktori number. Toimetuse masinistid on kuu aega hoolikalt vaeva näinud ning tuumatuule allika hoolikalt läikima löönud. Siin-seal võib leida pori, kuid see oli koristaja Ivan, kes meil siin oma rokaste saabastega ringi jalutab.

Lühidalt kokku võttes oleme hankinud oma lugejatele sel kuul nii Marveli maiuspalasid kui jutustusi Jaapani superkangelastest, uudistanud dr. Who teemadel ning kaenud lähemalt ka Eesti kirjanduspõldu, kus oleme täheldanud meeldivalt elujõulisi noori taimi.

Reaktori tegemistest võib niipalju kosta, et käisime Reaktorit esitlemas Eesti Lastekirjanduse Keskuse ulmeklubis, kus oli tore näha nii palju noori ulmehuvilisi. Lähemalt kirjutab sellest uudisteosas Artur. Lisaks sai läbi ka logokonkurss, mis tähendab, et lähemal ajal võib meie kujundus natuke muutuda. Ei luba midagi, kuid võimalus on alati olemas.

Ja minge kõik loomulikult 3. märtsil Hargla uue romaani esitlusele. Kui tihti teda ikka nägema juhtub...

Loe edasi...

Ulmet on ikka peetud maskuliinseks kirjandusžanriks. Kosmosesõjad, hullutavad sõrmused ning verenäljas draakonid ehk "poisid" mängimas oma lapsepõlvemänge raamatukaante vahel edasi. Ka Eestis on juhtivateks ulmekirjanikeks olnud peaasjalikult mehed (küsimus suurele ringile: "Mitu Stalkerit on võitnud Eesti naiskirjanikud kokku?"). Samas on eesti ulmemaastikul silma peal hoidev lugeja kindlasti märganud, et viimastel aastatel on esile kerkinud tugev naiskirjanike plejaad. Mari Järve, Mann Loper, Leila Tael-Mikešin, Tea Roosvald, Krafinna, Kadri Pettai ja Triinu Meres. Enamik neist on ulmes debüteerinud lühiproosaga (siinkohal tänusõnad kirjastuse Fantaasia ja Eesti Ulmeühingu ulmejuttude võistlusele), kuid osad on edasi liikunud ka romaani manu.

Ülaltoodud nimekirja kuulub kindlasti ka Mairi Laurik, kelle sulest ilmus äsja debüütromaan "Süsteem" (teos leidis äramärkimist ka mullusel romaanivõistlusel).

Loe edasi...

„Õnnitlen esimese raamatu ilmumise puhul! Romaanivõistlusel 2015 äramärgitud käsikiri jõudis viimaks kaante vahele. Tegelikult pole tegemist sugugi esimese teosega sinu sulest. Oled avaldanud jutte ulmeajakirjas Reaktor ning kogumikus „Saladuslik tsaar 2“ ilmus ühistöö Maniakkide Tänavaga, mis kandis pealkirja „Prussakad jäävad”.”

1. Kui kaua sa oled kirjutamisega tegelenud? Kas su esimesed jutud kuulusid samuti ulmevaldkonda?

Esmalt mudugi: aitäh õnnesoovide eest! Minu esimesed loovkirjutamise katsetused jäävad varasesse teismeikka ehk enam kui kahekümne aasta taha. Jah, paar päris esimest katsetust võiks tõesti liigitada ulme valdkonda, kuigi pigem lastekirjandusse. Sealt edasi tuli pikk periood, mil ma tegelesin peamiselt poeesiaga, kuid mu proosatekstid on vist kuidagi iseenesest üheksal juhul kümnest ikkagi sisaldanud ka ulmelist elementi.

Loe edasi...

Novembrinumbris kuulutas Reaktori toimetus välja konkursi, et saada endale uus logo. Saime esimese kuuga küll mõningad logod, kuid leidsime siiski sobiva olevat anda loome-inimestele natuke rohkem aega. Nüüd, mil võistluse tähtaeg on möödunud, on aeg võtta kokku tulemused ning premeerida kõige tublimaid.

Kokku laekus konkursile 9 erinevat tööd, mis oli väga meeldiv tulemus ning väga keeruline oli nende seast kolme parimat leida. Kohati muutis meid murelikuks asjaolu, et paljud tööd ei vastanud võistluse tingimustele – nimelt otsisime me logo, mitte võimalust erinevates variatsioonides kirjutada sõna „Reaktor“. Ilmselt ei sõnastanud me võistluse reeglites seda piisavalt täpselt - raputame omale tuhka pähe ja võtame õppust.

Seega, lähtudes esmalt logo-olemise kriteeriumist, on mul hea meel esitleda teile logokonkursi võidutööd, mille autoriks on Ene Koppelmann.


Loe edasi...

Alustan seda arvustust ebatraditsiooniliselt ehk mitte sündmustiku, vaid maailma kirjeldusest. See on ülimalt lopsakas ja paljusid žanreid omavahel siduv, meenutades industriaalajastusse jõudnud fantasymaailma. Maagiat kasutatakse tööstuslikult, sulandades inimestest ja rauast kõikmõeldavaid võikaid biomehhanisme, ning kesk tossavaid auruvedureid ja streikivaid tehaseid sibavad, ujuvad, lendavad ringi igat laadi putukad-mutukad ning muud fantastilised elukad. Täpsemalt elab tegevuskohaks olevas New Crobuzoni linnas mitukümmend eri rassi, millest põhilisemad on inimesed, lindinimesed, vees elavad reptioloidid, kaktusinimesed ja putuknaised. Lisaks on veel Alienist pärinevat tulnukat meenutavad unenäosööjad, paralleeluniversumites elutsevad pooljumalikud ämblikud ja mõistuslikud aururobotid.

Loe edasi...


Jaanuari lõpus leidis Mustamäe noortekeskuses Tallinnas aset esimene Tallinna lühilarbifestival. Kohal käis teiste seas ka Reaktori välkreporter.

Reede õhtupoolik. Ebameeldivalt tatine ilm. Kuskohas see keskus nüüd õigupoolest asuma pidigi? Mustamäel kvartali sisemuses orienteerumine võib hõlpsasti segadust tekitada, ent korraldajad olid sellega arvestanud ja (eriti väliskülaliste) õnneks riputanud üles isegi väikse video sellest, kuidas asjassepuutuvast bussipeatusest sündmuskohta jõuda. Video oleks saanud mõjuda veel professionaalsemalt, kui ta oleks olnud natuke kiirendatud, või oleks kõndija samal ajal festivalist rääkinud, aga võimalustega arvestades ei peaks seda nõudma. Hea on, et üldse oli. Keskusele liginedes vaatasin eemalt, et hmm, tundub nagu mitu maja mitme välisuksega ja miks ma ometi teejuht-videot päris lõpuni ei vaadanud, aga õnneks algas abistavate noolekeste rida kohe väravalt.

Kohale jõudes tundus, et ajaliselt on kõik graafikus.

Loe edasi...

Nagu pealkirjastki järeldada võib, on tegemist Ransom Riggs´i teise raamatuga ebatavaliste laste sarjast ja oodata on ka kolmandat. Kuna seda eesti keelde veel tõlgitud pole, saab inglisekeelse väljaandega tutvuda portaalis goodreads.

„Tontide linnas“ jätkuvad eriliste võimetega orbude (kelleks on oma nooruslikes kehades seitsekümmend aastat veetnud vanainimesed) seiklused seal, kus eelmise raamatu lõpus pooleli jäid. Tontide ja hingetute ehk koletiste, kes jahivad laste hingi, käest põgenema pääsenud lapsed hulbivad ülekoormatud paatides merel. Torm keerab ühe paatidest kummuli, osa pagasist läheb kaotsi, lapsed on mandrile jõudes näljased, läbikülmunud, üks neist veritseva haavaga ja teine haige... Nagu poleks sellest veel küllalt, on laste eestkostja, Miss Peregrine linnu kehasse vangistatud ja vajab kiiresti abi inimeseks tagasi muutumisel, enne kui inimlikkus temast lõplikult kaob.

Loe edasi...

Mõtleme veidi ajas tagasi. Aastal 2009 tuli välja „X-Men Origins: Wolverine“, mis suutis ühe kõrvaltegelase ikka korralikult ära rikkuda, võttes Marveli koomiksite kõige suuremalt lobamokalt ja killuvennalt kõnevõime. Samahästi oleksid filmitegijad võinud Wolverine'ile metallküüniste asemel pajalapid kätte panna ja lasknud Gambitil loopida vastaseid tavaliste ketšupipakkidega. Vaatajate õnneks tegelase sellest inkarnatsioonist loobuti ja kui lekitatud testklipp, mis näitas palju originaalilähedasemat Deadpooli, sai väga sooja vastuvõtu osaliseks, otsustasid mõned targemad produtsendid oma rahakotirauad lahti teha ja filmile dollarid alla panna. Eelarveks anti küll umbes kolm korda vähem raha, kui teiste tuntud nimede nagu Iron Mani või Thori puhul, kuid see-eest anti vabamad käed, et teha üks tõsiselt verine ja ropp koomiksifilm. Ja tänuväärsel kombel kasutati see võimalus ka korralikult ära.

Loe edasi...

„Käsk tappa” on eellugu James Dashneri noorteseiklus-triloogiale, mis algas „Labürindijooksjaga”. Eellugudele mõnevõrra tüüpiliselt tabab lugejat esialgu segadus: kes need tegelased on, kuidas nad asjasse puutuvad? Kuigi küsimus niipea vastust ei saa, haarab tüüpiliselt kiire jutustamislaad huvilise peagi sündmuste voolu ja segadus muutub teisejärguliseks. Voolu lõhuvad (või takistavad liiga staatiliseks muutumast, sõltuvalt lugeja maitsest) peategelase igaunesed tagasipõiked veidi varasemasse aega – vaatluse all oleva tegelastekamba kokkukasvamisse. Ka varasemas liinis on tegevust ja traagikat täiesti piisavalt selgitamaks tegelaste üksjagu erinevate loomuste kokkusepistumist.

Tegelased ise on üsna tüüpilised – karm, ent muhe sõjaväekaru; tavaline noor äärelinnast; tema sõbranna/silmarõõm; kange sõjaväelise taustaga naisterahvas kõigi asjassepuutuvate isiklike kompleksidega...

Loe edasi...


Lugesin ERR-i uudisvoost, et Tallinnas on avatud Eesti ainus koomiksipood. Esimesel võimalusel läksin ka ise seda oma silmaga kaema. Poeke asub Kentmanni tänaval 18. maja keldrikorrusel. Uksest sisse astudes sattusin lörtsisest õhtupoolikust kui võlumaailma. Mind tervitasid superkangelased kaugetelt maadelt ja viisakas meesmüüja, kelle suutsin vist natuke rööpast välja viia teatega, et tulin ulmeajakirjast Reaktor, et neist kirjutada.

Loe edasi...

Iga kogumik on enda koostaja nägu, seega alustaks just selllest. Koostamise poolelt on näha, et tegemist koostaja esimese kogumikuga. See kannab sagedast esimese kogumiku viga (seda viga teevad ka autorid enda kogumikega), milleks on püüd haarata korraga võimalikult paljut. Nii on antud teos välja kuulutatud kummardusena nii Algernonile kui Laipaigale ja see tekitab segadust. Laipaigaga seotus on igati arusaadav kuna tekstid on kõik etno-õudusest nõretavad ja Laipaigale omaseid motiive kasutades kirjapandud. Algernoniga seosed tunduvad pigem meelevaldsed.

Loe edasi...


Kui ma juhtun kellelegi sellest mängust jutustama, on väga raske seletada, et sellise pool-juustuse pealkirja taga on hämmastavalt mitmekülgne ning ilus kosmoseseiklus. Mängu teeb aga veel paremaks, on asjaolu, et optimaalseks mängimiseks on vaja kaht mängijat, mis lisab mängunaudingule veel ka mängijatevahelise interaktsiooni. Sellist võimalust näeksin ka teiste mängude juures, kui see vähegi võimalik on. Antud hetkel saab sellest saadavat mõnu aga võrrelda vaid Artemise ning mööndustega ka Empty Epsilon-iga.

Loe edasi...

Lääne koomiksifännide jaoks oli veebruar ülimalt põnev – tuli ju Deadpool lõpuks kinodesse. Lõpuks ometi üks superkangelane, kes ei seisa liputajamantel seljas vihma käes, et võimalikult sünge välja näha; kelle taust ei koosne surnud vanematest, õhkulennanud planeedist või tohutust missioonitundest. Lõpuks ometi üks lihtne tavaline tüüp, kes annab molli ja teab, millisest tulirelva otsast kuulid välja tulevad. Kahjuks aga jõudsid jaapanlased oma audiovisuaalse kunstiga Deadpool’i filmist ette.

Mis on siis One Punch Man? Kui selle peategelaseks on tüüp, kes on hobikorras kangelane, siis samamoodi on selle autor One hobikorras mangakunstnik. Oma algelisi joonistusi postitas ta 2ch veebilehele, kus iga lehekülje kohta tuli kümneid, kui mitte sadu kommentaare.


Kogu see tembutamine läks aga lugejatele niivõrd peale, et originaalsari on praeguseks 105 peatükki pikk (üks peatükk on üldjuhul 20-30 lehekülge). 2012.

Loe edasi...

Pikki aastaid ei teadnud ma „Doctor Who’st” praktiliselt mitte midagi. 1990ndatel vaatasin ulmet peamiselt saksa kanalite kaudu ja vanadest ingliskeelsetest seriaalidest olid seal kõige populaarsemad „Star Trek” ja 1970ndate „Lahingulaev Galaktika”. Isegi ühes saksakeelses „Simpsonite” episoodis oli viide „Doctor Who’le” dubleeritud „Star Trekiks”. Paljude nende teadvusesse, kes just ei kasvanud üles vanade episoodidega, jõudiski see tegelane alles aastal 2005, kui BBC otsustas seriaali pärast pikka pausi taaselustada. Kuigi uus ei nulli vanu sündmusi ja tegu on jätkuga, ei pea vaatamiseks otseselt teadma mitte midagi aastatel 1963 kuni 1989 jooksnud seriaalist. Samas paljud ideed ja tegelased on siiski aastakümneid vanad ja nii tekkiski huvi koostada põhjalikum ülevaade selle seriaali ajaloost ja anda soovitusi selle kohta, milliseid vana seriaali ligemale 700st episoodist vaadata tasuks.

Loe edasi...


Surnud Semetski on hea enne.
Vassili Orehhov, Hävingutsoon

Jõuan seltskonnani, teen näo, et otsin kedagi. Mulle ei pöörata tähelepanu – käib elav keskustelu.
"Kas kuulsid? Semetski tapeti ära! Kolm korda järjest!"
"Ja siis?"
"Ei midagi, ärkas ellu ning püüdis kaaslased jälle kinni..."
Üksmeelne naerupahvak.
Sergei Lukjanenko, Võltspeeglid

Loe edasi...

Indrek Hargla uue romaani "Raudrästiku aeg" esitlus


Neljapäeval, 3. märtsil kell 18:00 esitleb Indrek Hargla oma uut ajaloolist kriminaalromaani "Raudrästiku aeg" Viru Keskuse Rahva Raamatus.


Indrek Hargla uue kriminaalromaani tegevus toimub alternatiivajaloolises muinasaja Eestis. See on tuhande aasta tagune aeg, mil kaugel Põhjalas usutakse olevat jumalate koda ja laevamehed käivad mööda jõgesid kauplemas lõunamaaturgudel; aeg, mil idast ja läänest ründavad Kuningavalda raevukad viikingid ning Euroopast saabuvad ristiusumisjonärid, kuulutades patuhimu hukatuslikkust ja lunastust läbi Jeesusjumala. Panused on kõrged ja intriigid surmavad. See on raudrästiku aeg.

Info pärineb Rahva raamatu kodulehelt.

Loe edasi...

Kirjastus Fantaasia



Kellest luuakse laule
Mann Loper
Kaanepilt Meelis Krošetskin

Fantaasiaromaan "Kellest luuakse laule" jõudis Eesti Kirjanike Liidu 2015. aasta romaanivõistlusel äramärgitute hulka. Ajatus loos aimub eeposlikke eeskujusid, selle fantaasiaohtrates keerdkäikudes kohtuvad nii germaani kui ka vanapõhja mütoloogia, samuraide filosoofia, keldi maagia kui ka erinevatest kangelaslauludest tuttavad motiivid.

Nelja peategelase arengulood hargnevad nende riiki tabanud vapustuste taustal. Mägist saareriiki haarab kaos, kui vana keiser troonipärijat määramata sureb. Olukorda raskendab sissetung ülemere asuvast sõjakast impeeriumist. Neli peategelast, neli maagiliste võimetega noorukit, asuvad teele, et leida kuningriiki ähvardava vaenlase vastu salarelv.

*

Vahel harva üle õla alla kiigates silmas Shisame mäe jalamil liikuvaid kübemeid. Aritha sõdalased olid viimaks nähtavale ilmunud.

Loe edasi...

Tõlkinud Tuule Iil

Esimene asi esmaspäeva hommikul, mida Howard Schlange oma kahetoalise korteri elutuppa astudes nägi, oli diivanil istuv hästi riietatud võõras.

"Kes kurat sina veel oled?" Howard jäi poole sammu pealt seisma, süda rinnus tagumas.

"On saabunud aeg sinu naasmiseks," vastas võõras ning jäi sinna, kus ta istus. Ainult ta pea pöördus, õõnsad silmad kahvatus näos seirasid Howardit. "Sa oled siin piisavalt kaua olnud." Howard ei saanud vastu vaielda. Sellest ajast alates, kui eelmise kuu alguses kiirtee ülekäigu ehitust alustati, oli kogu ümbruskonna vaib muutunud.

"Sa näed välja nagu surnumatja."

"See ei muuda olukorda."

"Ega vist mitte." Võõralt pilku pööramata, astus Howard ettevaatlikult baarileti äärde, mis lahutas pisikest kööki elutoast.

"Sa parem ära üritagi mind kübemekiirguriga hävitada. Nagu näha, see ilmselgelt viimane kord ei toiminud.

Loe edasi...

Kes varju püüab

Heinrich Weinberg

1. Juhtmed koos


Ma kardan lennukiga lendamist. Või kui nüüd päriselt täpne olla, siis ei karda, vaid see on mulle sügavalt, olemuslikult vastumeelne. Jah, ma tean, et statistiliselt on lennukiga alla kukkumine väiksema tõenäosusega sündmus kui näiteks kodust lennujaama sõites liiklusõnnetusse sattumine. Eriti kui arvestada, milline on liiklus Tallinn-Tartu maanteel. Aga ikkagi – mulle ei meeldi lennata. Kogu see kinnises plekkpurgis istumise ja tasakaalumeelt lolliks ajava õõtsumise teema, see lihtsalt pole päriselt minu rida.

"Kas teil pagasit on?" päris tütarlaps leti tagant, toimetades ise samal ajal minu ja Harri ID-kaartidega. Tema nimesilt ütles: JANICE.

Tegelikult ei peaks olema vajadust check-in lauas peatumiseks. Aga mingi kala oli süsteemis sees, nii et mul ei õnnestunud meid veebi kaudu tagasilennule registreerida.

"Ei," vastasin. „Üksnes käsipagas.

Loe edasi...

Klient – ametlikult ei saa ma teda patsiendiks kutsuda – saabus mu kontorisse mõni minut enne poolt kolme ja vabandas, et ta oli hilinenud.
„Kuidas hilinenud, te saabusite veidi vara.”
„Aa ... ma arvasin, et buss, et see oli ... aa, ei, ikka õige buss.”
„Mida?”
Ta raputas pead, lõi käega ja pomises vabandaval toonil: „Ei, vahet pole.
Vahet pole. Tere.”
Klient sirutas käe. Haarasin, see oli lödi. Raputasin ta kätt üles-alla. Ta lihtsalt lasi mul oma kätt suruda.
Ta istus maha ja küsis: „Kas saame kohe pihta hakata või pean ma veel midagi ... tegema?”
Läksin laua taha, kuid ei istunud veel toolile. „Te otseselt ei pea midagi, härra ... (kontrollisin paberite pealt) Wiemers. Või kas võib teile David öelda?”
„Ei, Wiemers sobib küll.”
Tal oli selline nägu ees, nagu oleksin palunud tal riided seljast võtta.
See ajas natuke naerma, aga ma püüdsin seda mitte välja näidata. „Härra
Wiemers, te otseselt ei pea midagi tegema.

Loe edasi...

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Peatoimetaja veerg 02/16
Mairi Laurik „Süsteem“ - Midagi enamat kui järjekordne YA-SF
Intervjuu: Mairi Laurik
Reaktori logokonkursi kokkuvõte
Raamatuarvustus „Perdido tänava jaam“
Tallinna lühilarbifestival - põhjala-tüüpi mängud Eestis
Raamatuarvustus „Tontide linn“
Deadpool, ropendav ja ropult hea kangelane
Raamatuarvustus „Käsk tappa“
Eesti esimene koomiksipood
Raamatuarvustus „Pikad varjud“
Armastajad keset külma kosmost
One Punch Man – Jaapanlaste paroodia superkangelastest
Doctor Who: William Hartnelli aastad
Kurioosum 02/16
Ulmeuudised 02/16
Uudiskirjandus 02/16
Tõlkejutt: Paar suutäit päevas
Jutt: Kes varju püüab
Jutt: Tundekasutus
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0903)