Kes varju püüab

Heinrich Weinberg

Ma kardan lennukiga lendamist. Või kui nüüd päriselt täpne olla, siis ei karda, vaid see on mulle sügavalt, olemuslikult vastumeelne. Jah, ma tean, et statistiliselt on lennukiga alla kukkumine väiksema tõenäosusega sündmus kui näiteks kodust lennujaama sõites liiklusõnnetusse sattumine. Eriti kui arvestada, milline on liiklus Tallinn-Tartu maanteel. Aga ikkagi – mulle ei meeldi lennata. Kogu see kinnises plekkpurgis istumise ja tasakaalumeelt lolliks ajava õõtsumise teema, see lihtsalt pole päriselt minu rida.

"Kas teil pagasit on?" päris tütarlaps leti tagant, toimetades ise samal ajal minu ja Harri ID-kaartidega. Tema nimesilt ütles: JANICE.

Tegelikult ei peaks olema vajadust check-in lauas peatumiseks. Aga mingi kala oli süsteemis sees, nii et mul ei õnnestunud meid veebi kaudu tagasilennule registreerida.

"Ei," vastasin. „Üksnes käsipagas.“

Gatwicki lennujaama lõuna-terminali E-sektsiooni laua taga kassat teenindav Janice tõstis arvutiekraanilt pilgu. "Näidake palun oma käsipagasit!" sõnas ta.

Tõstsin kuulekalt seljakoti letiserva kohale ja Harri libistas õlakoti käe otsa ja hiivas samuti üles – Janice pidi saama hea pika hetke nende silmitsemiseks.

"Kas te pakkisite oma koti ise?" jätkas Janice.

"Jep," vastasin.

Harri lihtsalt noogutas pead. Ta oli väsinud ja pikast töölähetusest tüdinud.

„Mis me’s nüüd edasi teeme?“ küsis ta kella vaadates. „Lennu väljumiseni on veel kaks-pool tundi aega.”

Kehitasin õlgu. Gatwicki lennujaam on paras loomaaed, kui aru saate, mis ma mõtlen. Enne turvakontrolli läbimist on lennujaamas võimalik külastada erinevaid poode ja toitlustusasutusi ning joomiskohti. Või siis lihtsalt kuskil ootealal endale istekoht leida. Teisel pool, tsoonis sees on sama asi, kuid tax free.

„Ma läheks hea meelega turvast läbi ja siis võiks otsida söögikoha...” arvasin.

„Lennukis saab ju ka miskit.”

„Seda küll, kuid ma pigem maksaks kümme-viisteist eurot siin korraliku New Yorgi kana eest Frankie and Benny’s kui ligemale sama palju ühe kuivetanud lennukivõileiva eest.”

„Su jutus on iva,” venitas Harri, varjates käega haigutust.

Janice leti tagant ulatas meile pardakaardid koos dokumentidega. „Siin on teie istekohad,” lausus ta pliiatsiga numbrite ümber ringe vedades. „Väravat pole veel määratud, kuid pardaleminek algab kell 18:10, ilusat lendu, härrased.”

„Tänud,” ütlesin ja korjasin letilt oma asjad.

Toppisin pardakaardi ja ID-kaardi seljakoti esisahtlisse ja vinnasin koti õlale. Seadsime sammud turvapääsu poole.

Harri vahtis kõrval liikuvaid järjekordi.

„Alati liigub teine järjekord kiiremini,” sõnas ta.

Lõpuks jõudis meie kord siiski kätte. Mul on ilmselt selline ehe Iiri terroristi nägu peas. Igatahes on üsna tõenäoline, et see, kes minuga kaasa reisib, läheb turvakontrollist läbi nagu kuul kuivatuspaberist. Mina enamasti pean leppima sellega, et mõni meesterahvas mind suht-koht piinlikkuseni läbi kompab ja siis terve seeria küsimusi mu kotis leiduvate mõõteriistade kohta küsib. Viimaks topitakse veel mu mustade sokkide sekka pulk, millega võetakse lõhnaproove.

Korjasin teisel pool turvaväravat lindil veerevatest plastikkorvidest oma mandi kokku. Harri oli juba valmis. Tal püsivad püksid niisama üleval ja arvutit ta ka kaasa ei tassi. Ta kasutab oma „paber-i-padi“ nagu ta ütleb A5 formaadis millimeeter-ruudustikuga pabermärkmiku kohta.

Läksin joonelt suure ooteala ühes servas oleva tabloo juurde, et näha, kas vahepeal on ilmunud meie lennu värav. Nagu võiski arvata, seda veel polnud. Frankie and Benny’s on Gatwicki rahvusvahelise tsooni ühes nurgas, trepist üles. Võiks öelda, et enam-vähem kolmandal korrusel. Olles näinud tabloolt uudiste puudumist, seadsin sammud sinnapoole.

Ma tõesti ei tea, kuidas peaks reageerima sellele, kui tühjast kohast tekkib sinu ette luust ja lihast inimene.

„Saast!“ pahvatasin ma umbes enda kasvu mehele otsa koperdades. „Vabandust...“ Mees keeras ringi ja mul jäid sõnad kurku kinni. Ma vaatasin otsa iseendale.

Jah – ma saan aru küll, kuidas see kõlab. Mina ja mu veidrused. Võibolla ma ikka päriselt ei näinud seda, mida ma arvasin end nägevat. Mõistus mängib vingerpussi ja nii edasi.

„Saast...“ pomises ta (pomisesin mina, selle teise suuga?).

Tal olid seljas vormiriided. Nagu lennujaama töötajal. See neoontooni vest, mis teeb pikal vaatamisel silmadele haiget. Midagi oli tal käes. Midagi vilksatas ta avanenud vestihõlmade vahelt. Vaatasin seda.

Koos minupoolse taipamisega, mis tal seal oli (Oh, saa-aaaast!!!), taipas tema, et ma tean, saan aru, mis toimub.

„Appi-iii....!“ jõudsin ma karjuda, enne kui ta end õhku lasi.

Mind tabas lisaks meeletule löögile ja kuumusele veel midagi ebamäärast, mis tundus hetkeks pehme, soe ja niiske. Aga võibolla on soe ja niiske hoopis see iseenda puruks rebenemisega kaasnev tunne?

* * *

„Hei, mees!“ Harri raputas mind õlast.

Mu süda peksles justkui oleks sel kavatsus kurgust välja ronida. Ma sama hästi kui tundsin ikka veel oma nahal plahvatuse lööki ja kuumust.

„Teie pilet, söör!“ nõudis minu kõrval seisev tume kogu tõredal häälel.

„Mõhhh!?“ sain suust ebamäärase vastuse.

„Ärka ometi üles!“ raputas Harri mind uuesti. „Tere-tere, Ahto, sa oled ikka päris peast soe!“ naeris ta.

Pühkisin värisevate kätega otsa eest higi. Saast küll! See oli üks igavene haige värk. (Noh – vähemalt olin ma ühes tükis...) Otsisin taskust rongipileti välja ja ulatasin kontrolörile, kes selle üle vaatas ja siis viisakalt tänades edasi liikus.

Kell näitas 15:17. Kes võinuks arvata, et mõne minutiga on võimalik unes näha sellist jama?

„Jäid magama?“ küsis Harri pead vangutades.

Noogutasin. „Ma nägin unes, et ma lasin end lennujaamas õhku,“ ütlesin.

Harri vilksas ringi vaadata. „Pea suu, mees!“ sisistas ta tõsinedes. „Selliste asjadega ei tehta nalja...“

„See polnudki naljakas,“ porisesin vastu.

Raske känkrana sisikonnas lasunud hirm hakkas taanduma. Sulgesin silmad, toetasin end seljatoe vastu ja hingasin sügavalt sisse-välja, püüdes oma pead ringi tormavatest mõtetest tühjendada. See ei õnnestunud päriselt.

Saast, saast, saast! Pidi see nüüd siis just enne lennule minekut juhtuma.

Saate aru – ma ei seedi lendamist! Mitte, et ma seda kardaksin. Lihtsalt – mulle absoluutselt ei meeldi lendamine.

Kell 15:40 olime Gatwicki raudteeperroonil ja seadsime sammud terminali poole. Eriliselt vastik tunne on minna end lennule registreerima kui toimuv meenutab sellist elavat deja vu episoodi.

"Kas teil pagasit on?" päris tütarlaps leti tagant, võttes vastu minu ja Harri dokumendid.

Mul käis kõhust läbi jõnks ja süda spurtis uuele rütmimadinale: nimesilt tüdruku rinnas ütles selgelt ja suurelt JANICE.

Neetud online süsteem! siunasin mõttes veebikeskkonda, kus oli olnud miski jama, et ei saanud lennule registreeruda. Hea veel, et siin eraldi raha ei küsitud.

"Ei," vastasin neelatades; sõnad kippusid kurku kinni jääma. „Üksnes käsipagas...“

Harri müksas mind külge. „On s’uga kõik korras?“

Noogutasin vaikides ja püüdsin end rahulikuks sundida. Hinga, mees, lihtsalt hinga ja mõtle ilusatest asjadest. Ii-luu-sa-aa-teest ass-jaa-deest!

Janice vaatas meie poole. "Näidake palun oma käsipagasit!" sõnas ta.

Tõstsin kuulekalt seljakoti letiserva kohale ja Harri libistas õlakoti käe otsa ja hiivas samuti üles – Janice pidi saama hea pika hetke nende silmitsemiseks.

"Kas te pakkisite oma koti ise?" jätkas Janice.

"Ei," raputasin pead.

„Kas keegi on teile andnud midagi, mis ei kuulu teile?”

Taas „ei”.

Hingasin rahulikult sisse ja välja. Ma olen rahu… vana rahu ise. Nõjatusin letile. „Kas oleks võimalik paigutada meid istuma kuhugi lennuki keskpaika ja ma sooviksin võimalusel vahekäigupoolset istekohta,” ütlesin.

Janice noogutas. „Ma vaatan, mida teha annab, härra... Saa-lu,” vastas ta, venitades mu perekonnanime.

Kogu lennule registreerumine ja läbi turvakontrolli minek jätkus samm-sammult samamoodi nagu olin mõnekümne minuti eest rongis tukkuma jäädes unes näinud. Ma ei oska seda tunnet selgitada, kuid iga hetkega kahtlesin ma aina enam, et see oli uni. Aga mida muud see olla sai!? Neetult sürreaalne!

Äratage mind keegi ometi üles!!!

Vaatasin pardakaarti – istekoht 12C – pole paha. Saate aru, kui ikka lendamine absoluutselt ei lähe, siis vähemalt selline pisiasi nagu õige istekoht muutub äärmiselt tähtsaks.

Seadsin sammud turvakontrolli suunas.

„Kus sul kiire hakkas?“ hõikas Harri mulle järgi.

„Frankie and Benny’s ja New Yorki grillkana!“ lehvitasin käega.

Ta ütles midagi vastuseks, kuid ma ei kuulanud teda.

Pärast turvakontrolli läbimist jäin seisma suure ootesaali servale. Millal ilmub kollase vestiga mees, kes end õhku laseb?

Harri peatus minu kõrval.

„Noh – kas söögiisu läks üle? Kana ei ahvatlegi enam...“

Vaatasin üles, sinnapoole, kus oli Frankie and Benny’s restoran. Ilmselt kuluks üks toekas kõhutäis ja natuke juua ära küll. Midagi veresuhkru kergitamiseks ja tähelepanu sundmõtetelt kõrvale juhtimiseks. Võibolla peaksin ma ikkagi abi otsima? Ma mõtlen, mingi psühholoogi või psühhiaatriga rääkima? Päris normaalne see nagu pole. Noh, lendamine mulle ei meeldi – aga selline paanikahoog?

Midagi kollast vilksatas mu nägemisala serval.

„Saast!“ ütlesin.

„Mida?“ küsis Harri imestunult minu poole pöördudes.

„See tüüp seal,“ osutasin käega kollases vestis mehele. „Ta laseb end kohe õhku... Kus on politsei?“

„Jumala eest, Ahto, ole ometi...“

Plahvatus keset ootealal tunglevat rahvasumma virutas meid kõrvalasuva parfüümipoe klaasist vitriinidesse. Lööklaine lõi mul kopsudest õhu välja ja mingi terav asi tungis ribide vahele justkui kuum juga.

Ma tõin kuuldavale valukarjatuse.

Gatwick Expressi piletikontrolör peaaegu hüppas ehmatusest minust eemale.

„Kurat küll, Ahto!“ hüüatas Harri kõrvalistmelt. „Mis juhtus!?“

„Ah... Eh...?“ suutsin hingeldades kuuldavale tuua. Vaiksel sahinal tuiskas Gatwick Express läbi Londoni eeslinnade, kurvides kergelt loksudes ja siin-seal rööbaste liitekohti ületades iseloomulikult kolistades.

Kargasin püsti ja trügisin läbi vahekäigu lähimasse tualetti, ignoreerides selja taga kaagutavat kontrolöri ja Harri hõiget.

Midagi oli väga selgelt ja konkreetselt korrast ära. Hea küll – unenägu ja deja vu. Selliseid asju juhtub. Vist...? Kuid unenägu unenäo sees? Deja vu unenäo sees!? Nii väga ma nüüd ka ikka lendamist ei vihka, ei karda, et ajud sedasi peaks pahempidi pöörama! Vaatasin peeglist enda kahvatut nägu. Või äkki ikka kardan...?

Saast!

Keerasin kraani lahti ja loputasin nägu külma veega. Kõhus keeras vastikult.

Uksele koputati.

„Üks hetk!“ hõikasin.

Kuivatasin paberrätiga näo ja avasin ukse. Harri ootas mind mureliku ilmega.

„Mis toimub?“ küsis ta. „On s’uga kõik korras?“

Loomulikult mitte!

„Ja, kõik on oki-toki,“ ütlesin. „Lihtsalt mingi lollakas unenägu, tead...“

Ta mõõtis mind vaikides tõsise pilguga ja noogutas siis. „Hüva. See kontrolör ootab seal su piletit.“

Õngitsesin pileti taskust välja ja viisin kontrolörile.

„On teiega kõik korras, härra?“ päris mustanahaline mees, kõõritades mind üle paksuraamiliste prillide. Tema naeratus oli säravvalge, kuid peen punane veresoontevõrgustik silmavalgetes jättis temast sõjaka mulje.

Ühmasin midagi vastuseks ja õnneks jättis ta mu rahule. Kössitasin ülejäänud osa teekonnast istmel, püüdes teha nägu, et kõik on korras.

Harri kirjutas mu käitumise veidrused vaikimisi PTSH arvele. Mina olin käinud Afgaanis, tema oli käinud missioonil Kesk-Aafrikas. Meil oli ühiseid, oli erinevaid kogemusi ja ütlematagi peaks olema selge, et iga veteran elab oma kogemusi isemoodi läbi või üle. Kes sinna teise inimese sisse ikka nii väga näeb? Harri puhul aga tundub mulle, et ta on kuidagi immuunne sõja mõjude suhtes. Igatahes soovin mina endale seda immuunsust, mida enda arvates temas näen. Asja positiivne külg on see, et ta mõistab. Ta ei urgitse mu kallal, ta on tegelikult hea sõber.

Läksime Gatwickis check-in laua juurde, et end lennule registreerida, sest – ja siinkohal jooksid mul judinad üle selja – jah, ma ei saanud veebikeskkonnas lennule registreeruda, sest süsteemis oli mingi jama.

Saast! vandusin mõttes endamisi. Ei saa olla!

„Tere, Janice!“ ütlesin tüdrukule leti taga, kes võttis naeratades minu ja Harri ID-kaardid.

„Tere päevast, härra –“ ta vilksas mu dokumenti vaadata „– härra Sa-alu...“

Ta venitas mu perekonnanime a-tähte pikemaks kui tarvis ja naeratas uuesti.

„Soovime registreeruda Tallinna lennule,“ ütlesin.

Ta klõbistas kiiresti arvutiklaviatuuril.

"Kas teil pagasit on?" päris ta pilku tõstmata.

„Ei, üksnes käsipagas...“ sosistasin. Mul oli korraga raske hingata.

„Kuidas palun?“ küsis Janice.

Sulgesin silmad ja püüdsin hingamist taastada.

„Meil ainult käsipagas,“ sekkus Harri.

„Härra, kas teiega on kõik korras?“ päris Janice murelikult.

Taeva pärast, loomulikult mitte!!!

„Jah,“ noogutasin. „Pole hullu, olen lihtsalt väsinud ja näljane...“

Ta silmitses mind viivu kahtlustaval pilgul ja jätkas siis rutiini.

"Näidake palun oma käsipagasit!"

Tõstsin kuulekalt oma seljakoti letiserva kohale ja Harri libistas õlakoti käe otsa ja hiivas samuti üles – Janice pidi saama hea pika hetke nende silmitsemiseks.

"Kas te pakkisite oma koti ise?" jätkas Janice.

"Jah, loomulikult!" vastasin. Ei suutnud päriselt tõredust varjata. Kaua võib, eks ole!?

Ta vilksas mulle korraks silma vaadata.

Nõjatusin letile. „Kas oleks võimalik paigutada meid istuma kuhugi lennuki keskpaika ja ma sooviksin võimalusel vahekäigupoolset istekohta,” ütlesin.

Janice noogutas. „Ma vaatan, mida teha annab,” vastas ta. „Kas keegi on teile andnud midagi, mis ei kuulu teile?”

Taas „ei”.

Ta ulatas meile pardakaardid ja dokumendid. „Ilusat lendu, härrased!“

„Mis siis nüüd?“ küsis Harri. „Lähme turvakontrolli?“

„Mul on midagi söödavat tarvis,“ Frankie and Benny’s ja New Yorgi kana... Ei, saast küll, ei ja veel kord ei!!! „Tsoonis peaks olema Wetherspoon, kui mu mälu mind ei peta.“

„Lennukis ju ka pakutakse miskit,“ tähendas Harri.

Jah, aga mul on vaja nüüd ja kohe midagi. Ja ma pean tegema midagigi teisiti. Et saada lahti sellest neetud deja vu värgist.

„Ma lähen korra peldikusse,“ ütlesin. „Siis lähen tsooni sisse ja istun Wetherspooni maha. Lennuki söök on kirvehinnaga ja meil on pealegi üle kahe tunni aega surnuks lüüa.“ Ning ma ei taha kohtuda selle kollases ürbis tüübiga, kes ennast iga minut keset rahvusvahelise tsooni ootesaali tükkideks laseb.

* * *

Turvakontrolli suundusin juba natuke rõõmsamana. Üldiselt võib täheldada mõningast meeleolu tõusu, kui lennujaam, milles sa asud, ei lenda õhku.

Õngitsesin kotist välja arvuti, plastkotikese vedelikega, taskust telefoni ja kõrvaklapid ning panin need ettenähtud plastkorvi. Järgmisse ladusin tuulepluusi, käekella ja püksirihma ja pardakaardi. Istekoht 12C... Nojah, siis, mõtlesin natuke hädiselt.

Minu ees tühjendas parasjagu taskuid keegi tütarlaps. Mõni naine lihtsalt on selline, et pilk jääb pidama ja igas heas mõttes on mida vaadata. Ta ladus asju plastalusele: käekott, arvuti, kell ja telefon. Lisaks võttis ta jalast kingad, asetas need samuti liikurlindile ning viimaseks päästis valla ka laia metallpandlaga nahkrihma, mis oli ilmselgelt pigem iluasi, mitte ei täitnud ümber puusade liibuvate teksade üleval hoidmise funktsiooni.

Pöörasin tähelepanu oma asjadele tagasi ja katsusin veel korra läbi pükste taskud. Ma pean ikka arvestama sellega, et mind tõenäoliselt võetakse turvaväravas „rajalt maha“ ja kombatakse kuni piinlikkuseni läbi. Oleks siis veel, et seda teeb mõni ilus naine... Mul ilmselt on selline tüüpilise iiri terroristi nägu peas.

Tütarlaps minu ees astus läbi turvakontrolli. Ootasin oma korda ja kui poisiohtu hindu-näoga turvamees mulle märku andis, astusin läbi värava. Hindu vaatas mulle laia naeratusega otsa ja ütles: „Pii-iip...”

Ha... ha... haa. „Väga tore,” ühmasin eesti keeles ja allusin korraldusele kompamiseks kõrvale astuda. Kui turvamees sellega ühele poole sai, läksin liikuva lindi äärde oma asju ootama.

Ilusa tüdruku asjad sõitsid läbivalgustusaparaadi tumedast avast välja. Lükkasin alused edasi.

Tüdruk vaatas mulle otsa, naeratas ja ütles selges eesti keeles: „Tänan!”

„Aga palun,“ noogutasin vastuseks.

Tal olid pruunid silmad, mida ei varjanud isegi massiivsete tumedate raamidega nohikuprillid, mida ta kandis. Ta oli ilmselt loomulik brünett – lõuajooneni ulatuvad vabalt langevad juuksed olid peaaegu läikivmustad, ainult õige kerge lainega. Tema eesti keel, kui otsustada ühe sõna järgi, oli aktsendivaba.

Võtsin vastu oma plastalused ja asusin asju kotti ja taskutesse tagasi toppima.

„Äri või lõbureisil?” küsis tüdruk ootamatult.

Pöördusin tema poole. „Kuidas palun?” pärisin automaatselt kuigi olin küsimust hästi kuulnud.

Ta seadis parasjagu oma püksirihma kohale (veel päevitunud naha välgatusi ja kas ma tõesti nägin korraks nabaneedi kaunistust sädelemas?), naeris kohmetunult ja ütles: „Küsisin lihtsalt, et kas olete siin äri või lõbureisil...”

„Aa... Noh, peamiselt tööasjus,” vastasin ja tõstsin pilgu tema rihmapandlalt ja nabalt tagasi ta pruunide silmade tasandile. („Ja-jah – tean küll, et olen ilus!“ tundus tema õige veidi viltusesse muigesse kirjutatud olevat.) Hiivasin koti õlale. „A’ täna hommikul jäi meil kolleegiga aega natuke mööda Londonit kolada.”

„Mina näe, poolenisti töötan ja õpin ja elan Londonis,” neiu võttis koti õlale, noogutas mulle ja suundus tsooni.

„Noh?” küsis Harri mulle järgi jõudes. „Sõlmid siin uusi meeldivaid tutvusi?”

„Juhtum sarjast „Juhuslikud kohtumised ja põgusad vestlused lennujaamas”,“ ütlesin õlgu kehitades. „Ei muud.” Aga ta oli lausa haiget tegevalt ilus...

Vaatasin suures ootesaalis ringi. Ei midagi erilist. Gatwick nagu Gatwick ikka: poed, söögikohad, istmed ridadena, tohutu hulk erinevates suundades liikuvaid või istuvaid igast rassist inimesi. Lennujaam on justkui tuiksoon. Või noh – Londoni lennujaamad on seda. Ja teised suured lennujaamad. Tallinn on selline väga vaikne ja rahulik kohake. Veeda natuke aega kuskil suuremas linnas ja tagasi koju jõudes tekkib tahes-tahtmata küsimus, kuhu küll kõik inimesed kadunud on.

„Oki-toki – Wetherspoon ja loomaliha,“ ütlesin siis ja seadsin sammud söögikoha poole.

Mida enam reaalsus hakkas lahknema minu eelnevatest iseenda kordus-elamustest, seda paremaks muutus enesetunne. Nagu oleks pilved hajunud ja päike taas paistma hakanud. Elul pole vigagi, kui sinu imaginaarne teisik end lennujaamas õhku ei lase. Niimoodi võibolla õnnestub isegi rahulikult Tallinnasse jõuda.

Sellal kui istusime ja ootasime toidu serveerimist, lasin pilgul pubis ringi käia. Seal oli tõsiselt kitsas. Iga ruutmeeter oli maksimaalselt ära kasutatud. Ühest küljest lõi see loomulikult õdusama meeleolu (kui selline asi suures rahvusvahelises lennujaamas üldse võimalik on), kuid teisalt tekitas ka omamoodi surutuse tunnet.

Söömisega ühele poole saanud, olime valiku ees: kas kolada mööda tsooni kaubanduspindasid või lihtsalt istuda ja tiksuda, kuni saabub lennukisse minemise hetk. Viimaseni oli veel üle pooleteist tunni aega. Arvestades Gatwicki tihedat liiklust, siis oli ekraanil jätkuvalt ainult lennu kood ja väljumisaeg. Väravat ei olnud. Seega tuli jääda kesksele ootealale.

Mulle ei meeldi kauplustes kolada ja ma otsisin pilguga üle rahvastatud ootealal mõnda vaba istekohta, kust oleks paistnud kätte suur ekraan väljuvate lendude infoga. Harri oli läinud ühte paljudest poodidest, et leida kasutust taskus kõlisevatele müntidele. Viimaks silmasin vaba kohta, kuid jäin hetkeks kõhklema. Seal istus toosama neiu, kellega olin turvakontrollis mõne sõna vahetanud. Ta märkas mind, sai esimesest pilgust aru, et otsin istekohta ja viipas naeratades enda kõrval oleva tühja pingi poole. Noogutasin ja trügisin läbi liikleva rahvahulga.

„Tere taas,” ütlesin ja maandusin istuma.

„Läheb veel omajagu aega, enne kui me siit minema saame,” tähendas tema. Tal lebas põlvedel inglisekeelne juturaamat pealkirjaga „The Innocent Man“

„Jeah... eks ole,” venitasin. „Enamasti kiputakse hilinenud väljalende rohkema kütusepõletusega kompenseerima.”

„Arvestades seda peotäit tuhka, mis Islandilt on õhku lennanud, siis on hästi, et lennuliiklus meil praegu üldse toimib.”

Selles osas oli tal muidugi õigus. Oli üks asi minna Eestis Tallinna lennujaama selle riskiga, et võibolla su lend jääb hoopis ära, sest Inglismaa lennujaamad on suletud õhus heljuva vulkaanituha pilve tõttu. Hoopis teine teema on jääda Inglismaale istuma teadmata ajaks, sest sa ei saa tagasi.

Kuigi ma valin iga kell lennu ära jäämise enesetaputerroristiga kohtumise asemel.

„Krista,” ütles ta mulle silma vaadates. „Mina olen Krista.”

„Oh... Jah,” kohmasin. „Meeldiv tutvuda. Mina olen Ahto.”

„Ega sa vist eriti seda tüüpi pole, kes lennujaamas tutvusi sõlmiks.” See ei olnud küsimus, vaid vaatlustulemus.

Naersin selle peale ja tõmbasin taskust telefoni ja kõrvaklapid. „Ma kasutan aja kulgemise kiirendamiseks pigem seda ja kuulan oma kolleegi roppe anekdoote ja olen pigem eestlaslikult endassetõmbunud.”

„Ma arvan, et selline eestlaslikkus on müüt ja kui eksisteeribki, siis inimeste enesekaitsereaktsioon,” ütles Krista. „Tegelikult on eestlased ju vägagi sotsiaalsed ja meile meeldib suhelda.”

„Jah – inimestega, keda me tunneme...” Pekki – see võis lausa solvanguna välja kukkuda.

Krista rõõmsameelne näoilme ei vääratanud korrakski. Ta lükkas kiirelt prillid ninal kõrgemale ja ütles: „Aga mõtle, kui palju vähem on neid inimesi, keda sa tunned, lihtsalt selle tõttu, et sa suhtled ainult siis kui oled selleks sunnitud. Kui me poleks seal turvakontrollis vestlust alustanud, siis ilmselt istuksime siin praegugi nagu tuimad kujud ning nohistaksime oma asja ajada.”

Kehitasin õlgu. Ja mis sellestki katki oleks olnud? Vaatasin Krista käsi, mis hoidsid raamatut. Lugesin autori nime: John Grisham. Selge, üks neist kaelamurdvaist põnevikest. Tema päevitunud sõrmed olid ilusasti hooldatud. Lakk küüntel oli sama tagasihoidlik nagu meik näolgi. Ei mingit ülepakutust. Ei olnud üle kogu tema välimuse kirjutatud sõnumit: vaata, vaata, vaata mind. Ta mõjus vaba ja enesekindlana. Selline on inimene, kes saab iseendaga hästi läbi.

Sõrmed olid sõrmusteta...

Vaatasin talle silma. Ta vastas mu pilgule ja (võibolla mulle ainult tundus nii) muigas õige kergelt.

„Mis asjus siis vana head Inglismaad väisad?” küsis ta.

Keerasin pilgu kõrvale. „Ah tead, me siin käisime üht objekti üle andmas – majatäis mööblit, kõik väärispuidust ja nii...”

„Sooh – puusepp?”

„Enam-vähem,“ ütlesin. „Ega ma ise mööblit ei tee. Pigem joonestan, projekteerin ja teostan objektidel ülevaatusi, lahendan jamasid. Mu kolleeg vastutas objektitööde eest.”

„Poleks nagu mõelnudki, et Eestist mööblit Inglismaale veetakse.”

„Ega sellist tavapärast saepuruplaati veetagi,” selgitasin. „Aga me toimetame pigem sellises nišis, kus me saame teha väärispuidust asju. Kliendikesksed lahendused, projektid joonistest kuni paigalduseni. Täis teenus klientidele, kelle jaoks ei ole esmatähtis küsimus mitte rahas, vaid selles, kas nad saavad seda, mida tahavad.”

„Teoorias kõlab ilusasti, kuid lõppeks on ju siiski raha see, mis paneb asjad paika, ükskõik, mis sulle ka ei öelda. Te ju ikkagi konkureerite nii kohalike kui ka teiste Inglismaale eksportijatega.”

„Seda küll, kuid tuleb leida oma tugevused.” Ma andsin endale väga hästi aru, et läksin liialt elevile oma erialase jutuga ja vestluskaaslane pole mööblifriik, aga lõppeks polnudki sellel tähtsust. Me lihtsalt kiirendasime aja kulgemist, sotsialiseerusime, olime, kui mitte eestlaslikud, siis lihtsalt inimlikud.

„Millised siis on teie tugevused?” küsis Krista.

„Noh – alustame näiteks sellest, mis on meie inseneride kreedo. Puidust saab kõike!” See Harri loosunglause paneb mind tahes-tahtmata muigama. „Tegelikkuses muidugi peaaegu kõike. Põhiline on see, et tuleb pakkuda kliendile seda, mida tal tõesti vaja on…“

Jäin Kristale otsa vaatama ja naersin natuke kohmetult. "Kui siit jätkata, siis jõuame kiiresti saepuru, kruvide ja ökopuiduni."

Krista naeris samuti. "Ei olegi ju nii keeruline olla sotsiaalne, kas pole?"

"Millega ise siis tegeled? Nagu ma juba turvakontrollis aru sain, siis sa elad, töötad ja õpid siin?"

Krista sirutas end, et liigutada kangeks jääma kippuvaid liikmeid.

"Ma olen EAS'i konsultant," sõnas ta. "Osalise tööajaga. Korraldan siin seminare, turu-uuringuid, kliendiotsinguid, vahendan kontakte..."

"EAS, ära sa märgi," tähendasin. Miks peab ometi selline ilus tüdruk osutuma mingiks bürokraadi-tibiks?

Ilmselt täheldas Krista kerget toonimuutust mu hääles. "See üks ja ainus, ettevõtjate õnnistus ja nuhtlus. Kuidas sul kogemused EAS'iga on? Olete midagi teinud?"

"Ikka," vastasin. "Koolitusi, konsultatsioone, õppereisidel käinud, ekspordiplaani ellu viinud, tehnoloogiat soetanud. Näiteks meie CNC-seadmed on ostetud EAS'i toel ja modelleerimistarkvara juurutasime samuti teie abiga. Nii et me oleme teie inimestega piisavalt sente lugenud."

Krista kergitas kulme. "Mis mõttes?"

"Aah... See on meil selline majasisene nali," lõin käega. Polnud mõtet EASis töötava juhututtavaga sel teemal diskussiooni laskuda.

Vaatasin kella – lennuki prognoositava väljumiseni oli veel natuke üle tunni.

Kõhklesin viivu ja tegin siis ettepaneku: "Kui läheks võtaks õige ühe kohvi?" Mida mul ikka kaotada? Kui ta ütleb ära, siis ütleb ära. Ongi piir maha märgitud ja elu läheb rahulikult edasi.

Krista silmitses mind hetke, pani siis raamatu käekotti ja noogutas: "Miks ka mitte," ütles ta ja tõusis. "Näita teed, endassetõmbunud puussepp!"

Vaatasin teda alt üles. Ta vastas mulle oma veidi viltuse muige ja naeratusega silmades. Ta noris mind. Ilus naine... Oi-oi-oi, kui ilus naine. Tõusin ja võtsin oma koti.

Läksime kohvikusse, mis oli sealsamas ligidal, istusime kõrge leti äärde vabadele pukkidele ning tellisime kohvi. Krista võttis endale ka viini saia.

"Sa ei söö?" küsis ta täis suuga.

"Me käisime kolleegiga just söömas," vastasin. "Oled sa siin Wetherspoonis käinud?"

"Et peekon, munad ja Yorkshire'i vorst kartulipudruga?"

"Ja lamba õlg ning 28 päeva marineerinud poolküpse steik," naersin.

Kuskilt seljatagant kostus kõmakas. Pöördusin võpatades müra suunas. Ei, lennujaamas ei vallandunud kaost. Pigem võiks öelda, et ümberringi niigi valitsenud kaos justkui teisenes aegluubis: üle ootesaali nägin kasvavat tolmupilve. Jooksvate inimeste vahel paistsid maas vedelevad rusud ja inimkehad. Mu teadvusesse lõikusid inimeste karjed.

"Kas see oli...?“ Krista silmad olid hirmust suured.

Täitsa pekkis!

Kaks politseinikku jooksid plahvatuskoha poole, automaatrelvad laskevalmilt käes. Ja seal see oli: tolmupilvest väljus kollase vestiga kogu.

Ei-ei-ei!!! Võimalik, et ma karjusin ka päriselt.

Järgmisel hetkel paiskas plahvatus laiali nii lähedal seisvad inimesed kui ka liginevad politseinikud. Lööklaine saatis meie kohvikusse purunenud klaasvaheseinte kilduderahe. Olin tõstnud käed instinktiivselt näo ette ja tänu oma suuremale kogule varjasin ka Kristat klaasivihma eest.

Nüüd alles puhkes tõeline kaos. (Vähemalt olen ma ikka veel siin...) Inimeste kriisked segunesid alarmide undamisega. Lärm oli kõrvulukustav, kuid ometi kostus sellest kuidagimoodi üle verd tilkuva näoga keskealise naise kisendamine, kes kohviku ukse juurest minu ja Krista suunas tuikus, püüdes oma verisest näost klaasitükke välja kiskuda. Ta koperdas millegi otsa, mis maas vedeles ja kukkus, lüües pea puruks ühe maas vedeleva tooli metalljala otsa. Pöörasin pilgu kõrvale, et mitte näha naise surmakrampe. Krista istus endiselt oma kohal baaripukil, üks käsi toetatud letile, teine ümber kõhu ja öökis enda ette põrandale.

Kohvikus viibinud inimesed olid varjunud kummuli kukkunud laudade taha, kostus kellegi hüsteerilist nuttu, teisalt kellegi vänget vandumist. Sissekäigu juures lamasid laibad. Verise näoga naine oli jäänud liikumatult lebama. Krista tõmbas maokrampide vahele hinge. Läbi hämu nägin, et see, mille otsa verise näoga naine komistas, oli käsi. Politseiniku käsi, mis klammerdus ikka veel püssi külge. Lühikese rauaga L22 karabiin.

Enne kui ma õieti oma tegevust analüüsidagi jõudsin, olin teinud kaks pikka sammu ja kummardusin, et kiskuda püss elutute sõrmede vahelt. Krista jõllitas mind õudust täis näoga. Ta oli šokis. Astusin ligi ja võtsin tal küünarvarrest kinni.

„Lähme, nüüd, liiguta end!” käsutasin

„Kuhu? Mis asja... See naine... Käsi...” lalises ta seosetult.

Ma sisuliselt tõstsin ta püsti ja talutasin üsna jõhkralt baari tagaruumi. Seal olid kaamete nägudega baari töötajad, kellest üks ähvardas mind noaga.

„Tõsiselt või!?“ küsisin ja sihtisin talle näkku. „Pane see heaga käest, sõber! Ei ole vaja, et siin keegi viga saaks! Helista parem politseisse või tee midagi muud kasulikku.”

Suunasin Krista kraanikausi juurde. „Sealt saad vett, et pesta.”

„Kuule, mees, mis seal toimub?” küsis baaripidaja kui oli noa ära pannud.

Vaatasin ukse vahelt lennujaama ootesaali poole. Suits ja tolm hakkasid hajuma, uusi plahvatusi ei olnud enam toimunud. Inimeste kisa ja sireenide undamine aga jätkusid.

„Mingid idioodid lasksid ennast ja veel paljusid teisigi õhku.” Neetud, neetud deja vu!

„Mida nad tahavad? Kas võtavad pantvange?”

Ootesaalis valitses katastroofijärgne peataolek. Niipalju kui nägin, siis ei olnud seal ühtegi terroristi. Inimesed sagisid ringi, oli näha neid, kes püüdsid abistada vigastatuid, teised olid maas oma viga saanud lähedaste kõrval; leinates, aidata püüdes, oodates, meelt heites. Varjasin relva selja taga ja libistasin end ukse vahelt välja.

„Kuhu sa lähed?” küsis Krista, kes oli enesevalitsuse tagasi saanud. Tema hääl kajastas näost peegelduvat hirmu.

„Tsst!” tegin ja liikusin vaikselt mööda letiäärt kohviku sissepääsu juurde.

Ma jõudsin sinna samal ajal, kui ootesaali sisenes trobikond relvastatud politseinikke. Õnneks märkasin neid enne kui nemad mind. Lasin relva käest põrandale kukkuda. Kolina peale suunasid lähimad politseinikud oma relvad minule. Tõstsin käed ja hüüdsin: „Ärge tulistage! Siin on vigastatud inimesed, kes vajavad abi!”

Üks politseinikest tuli valvsalt relva palges hoides lähemale. Uuris kiiruga kohviku ümbrust ja sisemust, korjas üles relva ja nõudis, et näitaksin mõnd dokumenti.

Võtsin ID-kaardi ja ulatasin talle. Politseinik uuris seda mornilt ja noogutas siis. „Püsige siin ja oodake kuni saabuvad meedikud. Me peame kõigepealt veenduma piirkonna ohutuses.”

Nagu ma kibelenuks kangesti sinna segaduse sekka ringi koperdama… Viipasin ukse vahelt vaatavale Kristale ja kutsusin ta enda juurde.

„Paistab, et me ei jõua nii peagi oma lennukile,” sõnasin ja tõstsin paar ümber läinud tooli püsti. Küünitasin teisele poole baariletti, võtsin sealt kaks tassi, puhusin neist tolmu välja ja kallasin siis masinast kohvi.

„Hei, mees, päris nii ka ikka sobi!” protesteeris kohvikupidaja, kes nüüd samuti julges pea eesruumi pista.

„Ah, ole parem vait,” kohmasin vastu ja rüüpasin suure lonksu kohvi.

Krista vaatas mulle otsa. Lükkasin teise tassi tema poole. Jälle oli tunne, et ta muigas kergelt kui tassi võttis ja huultele tõstis.

„Sina seal leti ääres!“ karjus keegi mu selja taga. „A-aahto Saa-aalu! Käed üles!!!“

„Mida asja!?“

Pöörasin end ringi ja jäin jõllitama kolme mind relvadega sihtivat politseinikku.

„Maha!“ röökis üks neist. „Maha ja käed kuklale!“

1. Iseendaks saamine

Paar tundi inglaste terrorismivastase võitluse üksuse käes ülekuulamisel olemist tekitasid juba tunde, et tegelikult need minu deja vu elamused võibolla polnudki selle päeva kõige ebameeldivamad elamused. Noh, plusspoolele vähemalt läks vestlus Kristaga.

Oh, jah. Neetult ilus naine!

Nihutasin end natuke raudtoolil. Olemine hakkas vaikselt talumatuks muutuma. Jalad aheldatud põrandaga ühendatud tooli külge, käed raudus ja raudade küljest metallkett läbi lauaplaadis oleva rõnga. Mul oli väga limiteeritud liikumisvabadus. Lauanurgal oli tops veega. Arvestades joodud kohvi ja nüüd seda vett, siis hakkas põis vaikselt endast märku andma.

Saast!

Uks avanes raginal ja ruumi sisenes seesama habemetüükas, sagris juustega, kuid laitmatult viisaka ülikonnaga minust peajagu lühem inglane, kes mind juba üle kuulanud oli. Ta tassis jälle oma kolakat arvutironti kaasa. Pole vist midagi kuulnud tahvlitest? Ma olin juba enamvähem sealmaal, et kaalusin võimalust teda rõõmsameelselt mõnitama hakata. Ma tahtsin siit urkast minema saada! Mulle aitas kogu sellest iseenda kordamise, lennujaama õhkulaskmise ja ülekuulamise jamast.

Tahan koju ära! Tahan puhata ja mängida... Laske mind siit hullarist välja!!!

Mitte, et see agent Brewsterit oleks huvitanud.

„Nüüd on siis asjad enam-vähem sealmaal, et ma pakun teile viimast võimalust kõik ausalt ära rääkida, hr Salu,“ sõnas Brewster minu vastas istet võttes.

„Või muidu?“ küsisin.

„Kas ma pean selle teile välja kirjutama?“ küsis Brewster muiates. „Te ju ometi saate aru, et on võimalusi inimesi rääkima panna.“

„Te ei saavuta üheski kohtus minu süüdimõistmist,“ ütlesin. „Mitte sellega –“ osutasin ahelates kätega arvutile, kus mängis kordusrežiimis video sellest, kuidas minuga ära vahetamiseni sarnane mees end lennujaamas õhku lasi; see minu deja vu elamuse imaginaarne teisik – „ega ka piinamise läbi saadud tunnistusega. Mul piisab vaid kohtus suu lahti teha öelda, et MI6 või 5 või mis iganes numbriga seltskonnast te olete, piinas mind ülekuulamiste käigus ja rohkemat polegi vaja, et mitu head labidatäit sitta ventilaatorisse lennutada!“

Brewster asetas käed lauale, sõrmed vaheliti ja kummardus mulle lähemale, vaadates otse silma.

„Kes siin kohtumõistmisest on rääkinud?“ küsis ta rahulikult.

O-oo-kei-ii... mõtlesin. See ei tõotanud head.

Brewster noogutas. „Just nii, hr Salu. Mul pole sooja ega külma teie süüdi või süütuks tunnistamise suhtes. Mis minusse puutub, siis on oluline ainult info, mis te meile annate. Info, mis viib teie kaasosalisteni. Info, mis annab meile selle, kes iganes on rünnaku taga.“

Mis ma selle peale ikka kosta oskasin. Minu tulevik koosnes hetkel mitmest erinevast võimalusest. Kõige tõenäolisemad neist olid edasijõudnute tehnikaid kasutava ülekuulaja käes otste andmine või siis anonüümse numbrikombinatsioonina mingis vaenlase kombatantide kinnihoidmiseks ehitatud urkas kopitamist, ilma süüdistuseta loomulikult. Ilma välismaailmaga kontakteerumisvõimaluseta. Loomulikult! Ilma, et keegi mu lähedastest teaks, mis minuga on juhtunud. Arvata võis, et avaldatakse natuke kaastunnet, et minu kehaosad on võrdlemisi äratuntamatul kujul Gatwicki rusude vahel laiali ja (seda küll ei öelda, aga ikkagi) lähevad lõppeks komposti valmistamiseks...

„... jääb?“ Võpatasin Brewsteri hääle peale tagasi reaalsusesse.

„Mis?“ küsisin automaatselt.

„Et kuidas siis jääb, hr Salu,“ ütles Brewster uuesti. „Kas räägime?“

„Ma nõuan advokaati!“ ütlesin vastuseks.

„Oh, jätke nüüd, hr Salu,“ sõnas Brewster tõustes. „Selle teema rääkisime juba kaks tundi tagasi selgeks. Vaenlase kombatandina ei laiene teile tavapärase kriminaal- või tsiviilmenetluse õigused.“

„Kuidas oleks üldiste inimõigustega?“ küsisin vastu.

Vihavari lipsas üle ta näo: „Kuidas oleks nende inimeste õigustega, kes rünnakus hukkusid või viga said? Kuidas on nende inimeste õigusega elule, õnnele, tulevikule?“ Ta krahmas arvuti ja karjus: „Sa neetud haige värdjas! Parem ära raiska mu aega ja hakka rääkima! Ei? Noh heakene küll... Eks me siis paneme su laulma.“

Hirm roomas mööda selgroogu ülespoole.

Järgmiseks juhtus korraga mitu asja. Esiteks tõusis Brewster püsti. Teiseks prantsatas minu paremal käel seinas lahti uks, mida seal hetk tagasi ei olnud. Mitte et ma poleks seda märganud või et see oli selline salakaval hästi maskeeritud uks. Ülekuulamistoal lihtsalt polnud rohkem kui üks ja ainuke sisse-väljapääs. Brewsteri hämmeldunud näoilme jääb mulle ilmselt elu lõpuni meelde. Selline totaalne hämming, mis ei jäta sulle muud võimalust kui nautida neid hetki, mille vältel see kestab. Tõeline kino!

Kolmandaks astus sellest uuest äsja materialiseerunud uksest sisse Krista.

Nüüd oli ilmselt ka minu ilme Brewsteri omaga samast kategooriast. Krista vilksas korraks mind vaadata ja muigas oma iseloomulikku kerget muiet. Tal oli käes relv. Ilmeksimatult püstolina tuvastatav, kuid samas piisavalt teistsugune, teadmaks kohe, et ma pole eales varem sellist näinud.

Kõige selle kirjeldamine on aeganõudev protsess. Tegelikult ei jõudnud mina ega Brewster sõnagi lausuda, ilmselt isegi mitte hinge tõmmata. Krista tulistas käigu pealt Brewsterile kaks lasku rindkeresse. Püstol tegi isemoodi plaksuvat häält, mitte nagu püssirohuga kuule tulistades; need olid justkui sinakasvalged sähvatused, mis kõrvetasid Brewsteri ilusa triiksärgi ja lihast-luust kere sisse inetud kõrbenud servadega augud. Ta paiskus tagurpidi vastu teist – seda päris – ust ja vajus kokku.

„Mida –“ tegin suu lahti.

Krista astus minu juurde, libistas relva käekotti – mis oli liiga väike, et püstol sinna vabalt mahtuda oleks tohtinud – ja tõmbas sealt välja vähemalt poole meetri pikkused tangid.

„– kuidas –“ ütlesin seosetult uuesti.

Ta lõikas mu ahelad läbi.

„Meil pole rohkem kui mõned sekundid,“ nähvas ta mulle – pistes ise samal ajal vähemalt poole meetri pikkused tangid tagasi käekotti, mis polnud suurem kui võibolla 20 korda 30 sentimeetrit.

Neetud preili Grangeri käekott!

Mitte mingi valemiga pole võimalik panna poolemeetriseid poldilõikamise tange sellisesse käekotti!

„Mis hookuspookus see veel on!?“

„Eluga, sõdur!“ käratas Krista.

Tõusin püsti. Alles nüüd jõudsid minuni helid päris ukse tagant koridorist.

„Nad tulevad!“ sisistas Krista. „Liiguta end juba, taeva päralt!“

Ta rabas mul käsivarrest ja sikutas mind selle teise ukse poole.

Päris uks avanes, kuid Brewsteri surnukeha (Saast – ta ongi kutu!) takistas seda.

Lasin Kristal end sikutada läbi ukse, mis meie järel olemast lakkas. Seisin nagu soolasammas mingi kivist ehitise ja kõrge heki vahel. Krista liikus juba edasi.

„Pea kinni!“ karjusin talle. „Mis toimub? Mis seal just juhtus!? Miks sa Brewsteri maha tapsid!?“

Krista peatus ja pöördus ringi.

„Ja kuskohas me üldse oleme?“ küsisin ringi vaadates. „Saast küll, mis toimub!?“

„Bensiinijaam M23 ja M25 ristumiskohal,“ ütles ta osutades käega teisele poole hekki.

Sealt paistis tõepoolest mingi poe moodi asi. Olgu siis bensiinijaam.

„Tule nüüd! Meil pole väga palju aega, et liikuma saada...“ ta pöördus uuesti minekule.

Paremate vastuväidete puudumisel läksin talle järele. Taeva pärast, kuidas me ometi siia saime!?

Ärka ometi üles!!!

Gatwick Expressi piletikontrolör tundus olema teretulnud ja turvaline variant selle hullusega võrreldes. Tegelikkus ei tohiks olla unenägudest veidram!

Bensiinijaama parklas seisis läikiv musta värvi Audi. Selline ilus masin, millega kodus mu ülemus ringi tavatses sõita. Krista läks joonelt parempoolse esiukse juurde. Kas mina pean sõitma hakkama? See mõte jõudis tekkida enne kui arusaamine, et õige küll – Inglismaa ja vasakpoolne liiklus.

Istusin kõrvalistmele. Krista suunas auto kiirteele. Kui keegi mõtleb, et Tallinn-Tartu maanteel on tihe liiklus, siis ilmselt pole ta näinud, millised võivad olla Lääne-Euroopa suurlinnade ümbruse kiirteed. Auto autos kinni, kiirused tublisti üle 100 km/h.

Põrnitsesin Krista profiili, kui ta pealtnäha rahulikuna Audit selles liiklusvoos edasi suunas. Ta ei kihutanud meeleheitlikult. Sõitis lihtsalt natuke kiiremini kui üldine liiklusvood. Selliseid oli teisigi. Nii et ilmselt ei pälvinud meie must Audi suuremat tähelepanu. Ta vilksas aeg-ajalt peeglisse vaadata, justkui kardaks, et meid jälitatakse.

„Küsi!“ ütles ta mulle otsa vaatamata.

„Kes sa oled?“ pahvatasin.

„Ütlesin sulle juba – mu nimi on Krista ja ma töötan osalise ajaga EAS’i konsultandina,“ vastas ta.

„Jaa, muidugi,“ naersin. „EAS’i konsultandid käivadki töö korras Briti julgeoleku käest terrorismis kahtlustatavaid vabastamas. Ja teevad seda nii haigelt sürreaalsel moel, et mine või lolliks.“

Ta muigas selle peale rõõmsalt ning sooritas natuke järsema põike väikese veoauto ja pikap maasturi vahelt läbi.

„Kuidas sa sinna ruumi said? Kuidas me sealt edasi bensujaama saime? Ja mis värk selle sinu käekotiga on?“ tulistasin küsimusi. „Kui ma juba täna poleks poole kohaga peast segi, siis ilmselt... Ma ei teagi, mis ma siis teeksin! Oled sa üldse seesama Krista, kellega ma kohvikusse läksin!? Seal sa öökisid oma sisikonda välja kui verd ja kehaosasid nägid, mitte ei käinud püssiga kõmmutades ringi.“

Krista muigas. „Kas hakkas kergem?“

Kummaline, aga tõepoolest hakkas.

„Kohvikus oli vaja natuke näitemängu,“ tähendas ta. „EAS’i tibi peab ju olema oma rollis veenev. Kuigi – ma töötan päriselt ka poole kohaga EAS’i jaoks. Mul on selline 50/60 jaotus EAS’i ja ühe teise tööandja vahel.“

„Ja see teine tööandja? KAPO, Teabeamet? Või hoopis mingi sõjaväeluure osakond?“ Natuke raske oli uskuda, et Eesti eriteenistustel võinuks olla selliseid „mänguasju“ nagu Krista püstol või see „võlukott“.

Ta raputas pead. „Ütleme nii, et see on natukene keerulisem.“

Loomulikult, alati on.

„Ma arvan, et mees, kellele pannakse süüks Gatwicki õhkulaskmist ja nüüd ilmselt ka inglise julgeolekuagendi mõrvamist, võiks saada selgituste osaliseks. Olgu need siis keerulised või mitte.“

„Nagu ma juba ütlesin – küsi!“ vastas ta.

Saast! Ma ju küsisin juba. Mulle ei meeldi need sina-ei-küsi-ja-mina-ei-vasta-mängud. Õigeid küsimusi polegi nii lihtne välja mõelda.

„Kelle heaks sa töötad?“

Ta ohkas ja sooritas järjekordse „möödahüppe“ ühest väikesest punasest Minist.

„Meil endil on välja kujunenud erinevad nimetused. On Vaatlejad ja Toimetajad ja Kontroll... Siis veel Edendajad, mõni ütleb ka sekkujad... Smugeldajad ja Otsijad,“ ütles ta. „Peaasjalikult nende rollide järgi, mis on endale võetud. Mingis mõttes on need nagu erinevad koolkonnad, mis järgivad oma tegutsemises erinevaid väärtushinnanguid ja printsiipe, millesse uskusid nende rajajad.“

Keeruline? Ei noh, sittagi ei saa aru...

„Paluks maakeeli!“ ütlesin.

Ta heitis pilgu tahavaatepeeglisse. „Meil on külalised!“ ütles ta.

Kõõritasin üle õla ja istme seljatoe. Kolm musta Range Roverit tulid kolmnurgakujulises „rünnakuformatsioonis“ hõivates neljast sõidureast kolm. Hea võimalus vastamisest kõrvale põiklemiseks.

Krista tõstis oma käekoti mulle sülle. See tundus ainult õige veidi raskem kui niisuguse suurusega käekott pilguga hinnates tohtinuks olla.

„Võta sealt vasakult teine toru ja kõrveta need seltsimehed minema!“ kamandas ta.

„Mis mõttes...?“

„Taevas halasta, Salu!“ pahvatas ta. „Ära ole nüüd selline möku! Kus on kadunud sinu sisemine sõdur? Anna neile hagu, muidu tõmbavad nad meid rajalt maha!“

Pistsin käe kotti. See tundus seestpoolt... Noh, ma ei teagi, mis see tundus. Jahe ja avar. „Vasemal“ pool oli tõesti mingi torujas ese. Võtsin sellest kinni ja tõmbasin välja. Ja see toru muudkui tuli ja tuli, kuni mul oli raskusi umbes poole meetri pikkuse relva istme, armatuurlaua ja ukse vahele ära mahutamisega ilma seejuures Kristat segamata. See nägi välja nagu ühekordne tankitõrjelask. Ühel küljel oli paar piktogrammi, mis õpetasid, kuidas seda kasutada. Olid käepidemed, olid sihikud. Kokkuvõttes tundus see koosnevat rohkem plastikust kui metallist ja oli oma suuruse kohta võrdlemisi kerge.

Krista avas Audi katuseluugi. „Ruttu nüüd!“ käsutas ta.

„Lolliks oled läinud või!?“ karjusin vastu. „Ma ei saa korraldada keset kiirteed lahinglaskmise harjutusi!“

„Nemad ennast juba tagasi ei hoia!“ karjus Krista omakorda.

Ja tõepoolest – terava plaksatusega lõi üks kuul katki Audi tagumise akna ja ma kuulsin veel vähemalt kolme plaksatust kui saime tabamusi pagasiruumi.

Saast! Saast! Saa-aast! Kus on nüüd Harri kui teda on kõige rohkem vaja, et ma sellest painajast üles ärkaksin?

Lasin turvavöö lahti. (Ela ja lase teistel surra! Enamasti piisab esimesest vingudes või plaksudes mööda lendavast kuulist, et sõduril vajalikud instinktid käivituksid.) Proovisin end üles ajada, kuid Krista sooritas nüüd juba oluliselt suuremal kiirusel hoolimatuid põikemanöövreid.

„Hoia korraks paigal!“ karjusin talle ise suurivaevu tasakaalu hoides.

Ta võimaldas mul püsti tõusta. Ajasin ennast ja toru luugist välja, ühe nupuvajutusega käivitasin relva – see kasvatas end klõbinal paarkümmend sentimeetrit pikemaks. Väikesele ekraanile, mis jäi parasjagu pöidla ulatusse, ilmus valik: „ÜKSIK või MITU SIHTMÄRKI“. Noh – kolm on juba seltskond.

Mu ümber vingus paar kuuli. Sihtisin. „SIHTMÄRK LUKUS“ ja „VALI JÄRGMINE“. „Märgistasin“ kõik kolm Range Roverit ja vajutasin päästikule. Tagasilöök oli minimaalne. Kõlas terav sisin, minu meelest vallandus mitmeharuline sähvatus (kui see üldse kuidagi loogiliselt kõlab) ja korraga hakkasid kolm leekidesse mattunud maasturit sooritama erinevaid akrobaatika-elemente.

Pühade vägi...

Vajusin oma istmele tagasi.

„Mis asi see on?“ küsisin toru jalge vahele põrandale libistades.

„Multifunktsionaalne maa-maa ja maa-õhk tüüpi kergsoomuse tõrje kahur,“ vastas Krista. „Ametlik nimetus on „Hornet“ – ehk siis vapsik.“ Ta muigas rõõmsalt.

Vaatasin seljataha. Mu kätetöö tulemusena tekkis seal megaummik ja tühi maa meie ning põlevate rusude vahel aina pikenes. Range Rover – game over.

„Me peame kiirteelt maha pöörama,“ ütles Krista. „Varsti on ratsavägi kohal.“

* * *

Ma ei salli lendamist. Ideaalis pidanuks ma selle aja peale juba ilusasti kodus olema. Nüüd aga seiklesin mingis sürreaalsuses mööda Inglismaa lennuväljasid ilusa naisagendiga – palgamõrvariga? – ja ei paistnud küll sedamoodi, et olukord võtaks normaalsemaid pöördeid. Ööpimeduse saabudes sõitsime Heathrow lennuväljal rikaste ja ilusate jaoks reserveeritud angaaride juurde, kus ootas väike voolujooneline eraldusmärkideta reaktiivlennuk.

Vaevalt olime autost välja saanud, kui selle juurde tõttas jooksujalu tumedas ülikonnas mees, istus Krista asemel rooli ja kihutas minema. Ja sedasi, kaks kätt taskus, ilma dokumentide ja isiklike asjadeta, astusin ma ootavasse lennukisse, mis ilma pikema ootamiseta stardirajale ruleeris ja seejärel mind tooli seljatoe sisse vajutades lühikese sööstuga õhku tõusis.

Lennuki salongis oli kokku kaheksa istet. Neli neist olid tagapool, kaks tükki vahekäigu kummalgi poolel. Ülejäänud neli oli suuremad, mugavad istmed kummalgi küljel. Krista istus seljaga lennusuunas, üks jalg mugavalt üle põlve, toetus vasemale käetoele ja silmitses mind oma tüüpilise muigega.

„Kuhu me lendame?“ küsisin.

„Tartusse,“ vastas ta.

Heakene küll, Tartu, hoia alt...

„Kas sa nüüd lõpuks võtad vaevaks kogu selle hulluse seletamise?“ küsisin ohates.

Ta avas turvavöö, tõusis püsti ja läks baarikapi juurde, mis oli salongi tagaosas. „Midagi juua?“ küsis ta minust möödudes.

„Jaa, apelsinimahla paluks,“ ütlesin. Ajasin ennast ka mugavast toolist välja ja suundusin WCsse. Oli üsna viimane aeg.

Kui tagasi salongi tulin, oli ta end istuma sättinud; laual oli pokaal punase veiniga, kandik suupistetega ja toekas klaas apelsinimahlaga.

„Selline huvitav valik,“ tähendas ta veini maitstes ja osutas mahlaklaasile.

„Mulle ei sobi alkohoolsed joogid,“ tähendasin istet võttes.

Ta kergitas kulmu. Lühikokkuvõte sellest asjast on selline, et Afgaanis sattusin oma üksusega varitsusse, mind võeti kinni, taliibid ei kasutanud siidikindaid, vaid lisaks mehhaanilistele ja elektrilistele mõjutusvahenditele ka keemilisi. Pärast kodus tegin juba omal käel tutvust mitmesuguste preparaatidega ja selleks ajaks kui sõber Harri koos tuttava narkomaanide rehabilitatsioonispetsiga mind sellelt rattalt maha said, olin ilmselt oma organismi sisemise keemia lootusetult pekki keeranud.

„Või nii,“ noogutas Krista mõtlikult. „Hallutsinatsioonid ja rohkelt igasugu deja vu elamusi, ma kujutan ette?“

Kust tema seda teadis?

„Umbes nii jah,“ sõnasin. „Ega ma praegugi kindel ole, on see kõik üks neetud uni, mis ei taha otsa lõppeda või mis värk üldse on... Mis toob mind jälle nende oluliste küsimuste juurde, millele vastamisest sa muudkui kõrvale põikled.“

„Ei põikle ma midagi,“ ütles Krista. „Lihtsalt – seda pole niisama lihtne seletada. Hetkel pead iseennast hulluks, oota kuni ma sulle mõne selgituse annan, siis hakkad mind hulluks pidama.“

„Mis võiks olla veel hullem kui käekott, mis mahutab müstilises koguses igasugu suuruse ja kujuga relvi ja tööriistu?“ küsisin tema käekotile osutades.

„Sul pole õrna aimugi,“ naeratas ta.

„Oki-toki, neiu! Lõpetame siis selle pasajutu veeretamise ning räägime asjadest nii nagu need on!“ See neetud keerutamine ärritas mu uuesti üles.

Ta võttis kandikult ühe viinamarja ja viskas selle ootamatult üle laua minule.

„Mis värvi see on?“ küsis ta.

Mis mõttes? „Roheline,“ vastasin.

„Kuidas see maitseb?“ päris ta edasi.

Mühatasin ebamääraselt ja pistsin marja suhu. See oli jahe, mõnusalt krõmps ja maitses suurepäraselt.

„Magus ja mahlane,“ ütlesin kui olin marja alla neelanud.

„Aga defineeri mulle nüüd värv ja maitse!“ ütles Krista.

„Kuidas palun?“ küsisin.

„Palun anna mulle definitsioon, teaduslik definitsioon – mis asi on ’värv’ ja mis asi on ’maitse’.“ Ta oli täiesti tõsine, ei muiet, naeratust, ega mingit näoilmet, mis viidanuks, et olen järjekordse halva nalja sihtmärk. „Sa ju oled ometigi keskkoolis füüsikat ja bioloogiat ja keemiat õppinud?“

No, mida iganes... „Värvid on seotud valguse lainepikkusega. Silm tajub erineva lainepikkusega valgusi erinevalt, retseptorid võtavad signaali vastu, edastavad närviaistingu ajusse, kus toimub saadud aistingu tõlgendamine. Tulemusena tajun rohelist, punast ja muid värve. Maitsega põhimõtteliselt sama lugu: on maitseretseptorid, mis erinevate keemiliste ühendite tekitatud impulsid edastavad ajule ja see tõlgendab saadud informatsiooni.“

„Ehk siis reaalsus, mida sa tajud, pole tegelikult muud kui informatsioon,“ ütles Krista.

„Läheb nagu veidi filosoofiliseks kätte ära,“ märkisin. Ma olen ikkagi puussepp ja sõdur ja reaalklassi haridusega. Filosoofia pole nagu päris minu pärusmaa.

„Aga sellel tõdemusel on väga praktilised, sinu jaoks reaalselt kogetavad järeldused,“ ütles ta. „Kõik, mis on meie ümber pole muud kui informatsioon. Pole mateeriat, reaalsust, asju iseeneses. On info ja see, kuidas me seda vastu võtame.“

Ah-soo... Siis selline, mitte miski pole tegelik, kõik on üksnes illusioon, uni või mis iganes idee.

Ilmselt oli mu näoilme niivõrd skeptiline, et ta ei vaevunud lisaselgitusi andma, vaid võttis selle asemel oma käekoti põlvedele. Esimese asjana tõmbas ta sellest välja tahvelarvuti. See oli vahelduseks sellise suurusega, et selle asumine käekotis ei tundunud ebareaalsena. Aga ta ei andnud mulle armu. Järgmisena tuli lagedale püstol, mille ta asetas lauale kandiku ja tahvli kõrvale. Siis võttis ta välja needsamad poldilõikamistangid, millega oli mu käerauad ja ahelad läbi lõiganud. Asetanud need põrandale, võttis ta kotist välja ligikaudu pooleteistmeetri pikkuse ja umbes 20 korda 15 sentimeetrit ristlõikega plastikust karbi. Ta pani sellegi põrandale ja avas kaane – seal sees oli automaadi laadne relv, mis oli sarnaselt püstolile võõrapärase disainiga.

„Heakene küll,“ ütlesin. „Jälle see neetud käekoti hookuspookus. See on väga kena trikk, kuid mis on sellel pistmist jutuga reaalsusest ja informatsioonist?“

„See on illustratsioon faktist, et see mis on „päris“ ei ole päriselt seda moodi „päris“ nagu sa oled harjunud mõtlema,“ vastas ta.

Tule taevas appi!

„Mismoodi see siis „päriselt“ olemas on?“ küsisin naerdes.

„Näited ja analoogid on alati puudulikud,“ ütles Krista ja hakkas asju käekotti tagasi laduma. „Aga oletame, et see käekott on nii-öelda suletud süsteem. Sellise süsteemina võime ette kujutada näiteks kahendsüsteemis koodi – nii nagu meie arvutid töötavad kahendsüsteemis – mis defineerib selle süsteemi kõik koostisosad: koti materjali, mõõdud, sisemise ruumala ja kõik muu. Kui sul nüüd on oskused ja vahendid, siis võid sa selle koodi niimoodi ära muuta – parema mõiste puudumisel ütleme „ümber kirjutada“ –, et näiteks koti välismõõdud ja sisemine ruumala ei ole enam ühesugused, ei ole otseses korrelatsioonis. Ühesõnaga ruumiline kontiinum selle käekoti puhul ei kehti.“

„Minu paremat arusaamist mööda ei tulnud sa mind päästma DeLoreaniga ja minu meelest ei ole sa ei Doc Brown ega Marty McFly,“ ütlesin. See, mis ta seletas oli täielik, täielik... ma-ei-teagi-misasi!

Krista naeris südamest. Tore, vähemalt pakun ma võimalust enda üle naermiseks.

„Kusjuures hea point – miks sa üldse mind brittide käest välja hiivasid?“ küsisin.

„Sest sa lasid Gatwicki õhku,“ ütles Krista. „Või noh, üks teine sina tegi seda, vähemalt.“

Taga targemaks. See kollase vestiga imaginaarne teisik. „Sa tahad öelda, et see, keda ma seal nägin olingi mina ise, „DeLoreaniga“ ajas tagasi rännanud ja panin Gatwickile pommi alla?“

„Ei, seda ma küll öelda ei taha,“ Krista raputas pead. „Sa jäta see DeLorean rahule. Toimuval pole mingit pistmist fantaasiafilmide ajarännuga.“

„Mis mõttes ma siis lasin Gatwicki õhku? Ma saan aru küll, et ma ilmselt pole päris adekvaatne, kuid samas ei mäleta ma ka parima pingutuse juures, et oleksin lennujaamas eneka sooritanud. Selle asemel rääkisime sinuga puitmööblist ja EAS’i kalduvusest sente lugeda ning läksime ühisele kohvile.“

Krista ohkas. „Ütleme siis nii, et see olid sina, kuid mitte see sina.“ Ta osutas näpuga minu poole. „See olid üks teine sina, ühest teisest, niinimetatud paralleelreaalsusest.“

„No selge,“ ütlesin ja jõin paari suure lonksuga ära oma viimase apelsinimahla. „Selle asemel, et sooritada ajarände ja olla enesetaputerrorist, tulin ma lihtsalt kusagilt paralleeluniversumist siia, meie kodusele maakamarale ja lasin Londoni Gatwicki lennujaama õhku. Väga loogiline tõepoolest! Ja siis tuleb mulle muidugi appi kaunis naisagent, et vaest „päris mind“ sellest pasast välja aidata ning...“ Jäin vait. Mul polnud jätkuvalt õrna aimugi, miks ta oli mind päästma tulnud. Polnud ju õigupoolest kindelgi, kas see ikka oli päästmine.

Tõesti-tõesti ma ütlen, et oleks tagumine aeg üles ärgata ja piletikontrolöri ning Harriga õiendada, et pole mul viga midagi. Ma – tahan – koo-juu-uu!!! Äratage mind ometi üles! Keegi!?

„Mis sa minust tahad?“ küsisin.

„Vaata – võime tajuda reaalsust kompleksse, mitmekihilise andmevoona, mis koosneb paljudest paralleelsetest maailmadest pole just väga laialt levinud...“ ta vaatas mulle otsa ja kuidagi tundus tema ilmesse olevat sel hetkel kirjutatud hääletu palve mõistmiseks, uskumiseks. „Liikumine nende kihtide sees ja vahel, kasutades otselõikeid, on üks igavene ikaldus. Ma ju ütlesin, et meil, kes me sellega tegeleme, on mitmed koolkonnad. Noh, mina olen Otsijate hulgast. Me otsime sinusuguseid. Kes on võimelised, kuid veel ise ei tea seda. Kuid kes õnneks pole ka päriselt peast segi läinud, kui hakkab selguma, et asjad pole nagu päriselt normaalsed.“

Lennukit raputas turbulents. Tundsin kuidas mul kõhus õõnsaks kiskus ja pigistasin kõvasti istme käetugesid.

„Mis viga?“ küsis Krista.

„Mulle ei meeldi lendamine!“ pressisin läbi hammaste. Eriti kui lennuk sedasi perutama kukub!

„Sooh,“ vangutas ta pead. „Pole just kuigi tore, kui pead töö asjus niimoodi ringi seiklema.“

Sul pole õrna aimugi, kaunitar!

Meie vestluse katkestas helisignaal ja süttinud turvavöö märk.

„Meil on külalisi, proua!“ kõlas valjuhääldist piloodi rahulik hääl.

Krista poetas vandesõnu.

„Proua?“ küsisin.

„Tõesti!? Kogu selle aktsiooni keskel korjad sa üles selle märksõna?“ Ta irvitas laialt. „Tõmba ennast kinni, kohe läheb sõiduks!“

Ja mida me siis siiani teinud oleme!?

Adrenaliin tormas mu soontes ringi. Haakisin turvavööd kinni. Need olid sarnased sõjaväelennukites kasutatavatega – kui tahtsid said end võrdlemisi liikumatult istme seljatoe külge tõmmata. Tegingi seda.

„Mis toimub?“ küsisin Kristalt, kes sättis oma rihmu paika.

Lennukimootorid hakkasid oluliselt valjemat häält tegema ja lennuk sooritas põiklemismanöövreid. Päris mitu G-d surus mu vastu istet laiaks.

„Ilmselt on kas britid meile sõjalennukid sappa saatnud või on Kontrolli või Edendajate omad tulnud oma aia taha läinud üritust klaarima – see tähendab sind kõrvaldama!“ karjus Krista üle müra.

„Väga tore tõesti!“ hüüdsin talle vastu. „Mis värk nende kontrollijate ja edendajatega on? Miks te otsite neid võimetega...?“

„Teine kord räägin!“ katkestas ta mind. „Praegu pea meeles, et sa otsid mind üles! Otsi mind Gatwickis kiiresti üles, kui rongi pealt maha saad!“

„Mis mõttes otsin su üles!?“ karjusin.

Lennuk mu ümber rebenes plahvatuses tükkideks. Rõhumuutus lõi kõrvad lukku ja õhu kopsudest välja. Mitu korda ma olen öelnud, et mulle lendamine ei meeldi? Tegelikult on see päris tore kui võrrelda istmekülge aheldatult õige mitme kilomeetri kõrguselt alla Põhjamerre maandumisega. Noh – ma päris kohale ei jõudnud, sest üks meid jälitanud hävitajatest tegi öötaevas laia kaare, tuli tagasi otse minu peale ja tõmbas mu oma pardakahuriga väga väikesteks ribadeks.

Ilmselt ma karjusin jälle, sest juba tuttavaks saanud säravvalge naeratuse ja verd täis valgunud silmadega mustanahaline Gatwick Expressi piletikontrolör sisuliselt hüppas ehmatusest minust eemale.

„Kurat küll, Ahto!“ hüüatas Harri kõrvalistmelt. „Mis juhtus!?“

„Saast!“ siunasin hingeldades. Et ma ka vaikselt ärgata – tagasi tulla? – ei suuda!

Kargasin püsti, peaaegu virutasin taskust õngitsetud pileti kontrolörile ja trügisin läbi vahekäigu lähimasse tualetti, ignoreerides selja tagant kostvat kontrolöri kaagutamist ja Harri hõiget.

Heakene küll – unenägu või deja vu... Reaalsus, mis polegi nii reaalne ja materiaalne kui ma olen harjunud mõtlema. Roheline ja punane ja magus maitse, retseptorid ja info ja kuidas aju seda tõlgendab. Mis värk on!? Nii ebatõenäoline kui see kõik ka polnud, siis tundus, et toimuv on siiski päriselt.

Olgu ma neetud kui ma sellest aru saan! ütlesin oma peegelpildile.

„Otsi mind üles, kui rongi pealt maha saad!“ oli Krista mulle karjunud. Ma peaksin lollakas olema kui ma ta üles otsin. Igati eluterve oleks joosta 180 kraadi teises suunas.

Uksele koputati.

„Üks hetk!“ hõikasin.

Otsi mind üles...

Muidugi on neid, kelle arvamus minu intelligentsuse osas pole just teab kui positiivne. Tahtmatult naeratasin oma peegelpildile. Pidin tunnistama endas tärkavat uudishimualget. Vaatame mis sellest kõigest välja tuleb...?

Keerasin kraani lahti ja loputasin külma veega nägu. Kõhus keeras vastikult. Kuivatasin paberrätiga näo ja avasin ukse. Harri ootas mind mureliku ilmega.

Kell 15:40 astusin Gatwick Expressi vagunist lennujaama raudteeperroonile. Rong oli tõesti punktuaalne.

„Hei! Kus sul nii kiire hakkas?“ hõikas Harri mu selja tagant.

Endale märkamatult olin juba pika sammuga spurtinud eskalaatorite poole, mis viisid üles terminali.

Keerasin ringi, liikudes selg ees jätkuvalt edasi. „Tead ju küll – John, lase vesi välja!“ hõikasin vastu.

Kui sa lendamist ei salli ja kui suure tõenäosusega tuleb sul järgmiste tundide jooksul jageleda nii mingeid ulmevidinaid kasutava superagendi, kohalike julgeolekujõudude kui enesetaputerroristiga, kelleks tegelikult pole keegi muu kui lihtsalt „teisest reaalsusest“ pärit sina ise, siis igal juhul on sellele kõigele oluliselt turvalisem vastu minna tühja põiega.

„Loll, autol!“ vastas Harri, lehvitades mulle stiilis „mine-mine“.

Liikusin kiirelt eskalaatorit mööda üles, käisin WC-st läbi ja jäin uuesti terminali fuajeesse jõudes ringi vaatama. Kuidas ma selles inimmassis peaksin Krista üles leidma? Eeldusel, et ta ka tegelikult siin oli? Noh ilmselgelt oli kõige lihtsam variant minna turvakontrollist läbi: seal olin ma teda eelmisel korral trehvanud ja samuti oleks see hea proovikivi näha, mismoodi järjekordne tsükkel kulgeb.

„Mis siis nüüd?“ küsis Harri minu juurde astudes. „Meil on peaaegu kaks ja pool tundi lennuni...“

„Teeme check-in’i ära ja siis lähme tsooni,“ ütlesin. „Seal on kaubandus, söögikohad ja kui viitsimist või tahtmist pole, siis on lihtsalt sammukese kodule lähemal olev molutamiskoht.“

„Heakene küll,“ tähendas ta.

Ma poolenisti kartsin ja poolenisti lootsin, et tüdruk check-in’i lauas on Janice. Muidugi ei suutnud ma vältida seda sürreaalset õõvatunnet kui nägin, et tal oligi rinnas silt JANICE.

Mida kõike inimene siin ilmas üle elama ei pea?

Tegime läbi kogu selle rutiini alates „on-teil-pagasit“ ja lõpetades „ma-vaatan-mis-teie-istekoha-suhtes-teha-saan“.

„Mis sa teha mõtled?“ uurisin Harrilt, kui turvakontrolli poole suunduvad inimlindis liikusime.

Ta kehitas õlgu ja surus käe sügavale püksitaskusse. „Ilmselt proovin need ära realiseerida,“ ütles ta peotäit münte nähtavale tuues.

Vaatasin pingsalt ringi lootuses märgata Kristat. Silmasin teda, kui olin ise juba teisel pool väravat ja omi asju kokku pakkisin.

Mu pulss kiirenes kohe oluliselt, kui tema päevitunud rõõmsameelset nägu silmasin.

„Ma näen seal üht tuttavat,“ ütlesin Harrile. „Räägin temaga mõne sõna juttu. Kui sööma lähen, siis helistan sulle.“

„Olgu pealegi,“ noogutas ta. „Ma ei tea, kas ma ise ka midagi veel tahan, lennukis ju ka pakutakse suupisteid ja jooke...“ Nende sõnadega pöördus ta minekule, et kammida läbi rahvusvahelise tsooni kaubandust.

Läksin turvakontrolli alalt mõned sammud edasi ja jäin ootama, kuni Krista oma asjad läbi oli toonud. Ta tõstis käekoti plastaluselt õlale ja pöördus minu poole. Huvitav, mis valemiga kõik need relvad ja tööriistad ja mis tal seal iganes veel oli, läbivalgustusmasinatele nähtamatuks jäid? Mis ta oli selle kohta öelnud – ruumiline diskontiinum?

„Tere, Krista!“ ütlesin, kui ta kuuldekaugusesse jõudis.

„Tere ise ka,“ ütles ta ja tegi imestunud nägu. „Kas me oleme varem kusagil kohtunud? Sa pead mulle andeks andma – ma näen töö ja õppimise käigus nii palju inimesi, et kõigi nimed ja näod ei jää meelde.“

„Kui läheks ja võtaks ühe kohvi ja arutaks selle teema läbi, mis värk nende Otsijate, Kontrolli ja Edendajatega on?“ tegin ettepaneku. „Mulle väga meeldiks kui minu paralleelreaalne teisik või kuidas sa teda nimetaksid ei laseks...“

Kaugemale ma ei jõudnud. Tema silmad läksid suureks, ta tõmbas käekotist selle võõra tegumoega püstoli (Saast – see vist polnud hea moodus enda tutvustamiseks!) ja kõrvetas mulle silmade vahele ühe korraliku augu.

Noh, vähemalt niipalju oli kõigest vahepealsest juba kasu, et ma ei ärganud Gatwick Expressi vaguniistmel karjudes ja tõmmeldes. Tegin võpatades silmad lahti ja vaatasin otsa mustanahalisele kontrolörile.

„Teie pilet, härra!“ ütles ta tõredalt.

„Ja-jah,“ ühmasin vastu.

Mu süda puperdas päris hullusti. Miks ta, raisk, pidi mu maha laskma!? Ma mõtlen Krista. Mis sai üliilusast, targast, osavast ja meeldivalt suhtlemisvalmis naisest, kellega mul oli olnud juhust koos kohvi juua, kiirteel maastureid õhku lasta ja eralennukiga maalt põgeneda?

Ulatasin kontrolörile pileti.

„Jäid magama?“ päris Harri.

„Jep,“ noogutasin. Sain pileti tagasi, tõusin püsti ja läksin tualetti.

Otsi mind üles!

Ilmselgelt pidin ma midagi teisiti tegema... Mõtlesin rahulikult järele, mida täpselt olin teinud tollel korral, kui Kristaga ilusasti jutu peale sain. Liitsin mõttes kõik need tegevused kokku ja sain tulemuseks, et tegelikult olin raisanud sel korral ära hea suure hulga aega niisama. Kuidagi peaks seda protsessi kiirendama, kuid mitte päris niisama järsult peale lendama. Kuskohas need piirid jooksid? Isetehtud lõhkekehade ümber tuhnimine tundus nüüd tagantjärgi meenutades võrdlemisi loogiline ja lihtne probleem.

Läbisime Harriga uuesti (heakene küll – kõigi teiste jaoks esmakordselt) Janice’i juures lennule registreerumise rutiini. Seekord hakkas kogu asi mulle juba natuke nalja tegema. Otsustasin kulutada natuke aega, et passida turvakontrolli järjekordade alguse juures ja vaadata, kas Krista ilmub välja. Ei pidanud pettuma – seal ta oligi, kõiges oma hiilguses. Sättisin end järjekorras tema taha.

Õngitsesin kotist välja arvuti, plastkotikese vedelikega, taskust telefoni ja kõrvaklapid ning panin need ettenähtud plastkorvi. Järgmisse ladusin tuulepluusi, käekella ja püksirihma ja pardakaardi – istekoht 12C, eks ole.

Krista seisis minust paar sammu eespool ja tühjendas taskuid ning ladus kraami plastalustele. Piilusin teda vargsi ja tundsin ärevust. Kuid seekord pigem positiivset, sellist omamoodi ootusärevust. Nagu hakkaks kohe-kohe midagi põnevat juhtuma.

Loodetavasti ei ilmu see kollases vestis paralleelmina liiga vara lagedale... Loodetavasti ei lase Krista mind esimese kõnetuse peale lihtsalt maha!

Oh seda ilu, mõtlesin vaadates kuidas ta päästis valla laia metallpandlaga nahkrihma, mis oli iluasi tema puusadel. Püksivärvli kohal välgatas korraks päevitanud nahk. Pöörasin tähelepanu oma asjadele tagasi, katsusin veel korra läbi oma pükste taskud.

Krista astus läbi turvakontrolli. Järgnesin talle kui poisiohtu hindu-näoga turvamees mulle märku andis. Hindu vaatas mulle laia naeratusega otsa ja ütles: „Pii-iip...”

Noogutasin turvale, astusin kõrvale, et lasta end läbi kombata ja läksin liikuva lindi äärde oma asju ootama. Krista asjad sõitsid läbivalgustusaparaadi tumedast avast välja enne minu omi. Lükkasin alused edasi.

Ta vaatas mulle otsa, naeratas ja ütles: „Tänan!” Sedapuhku inglise keeles.

„Aga palun,“ ütlesin vastuseks eesti keeles.

Ta pilk hüppas minule tagasi ja ta naeratas laialt. Nendesse pruunidesse silmadesse võisin ma end ära kaotada...

Noogutasin talle ja võtsin vastu oma plastalused ja asusin asju kotti ja taskutesse tagasi toppima.

„Äri või lõbureisil?” küsis Krista.

„Peamiselt ikka tööasjus,“ ütlesin tema poole vaadates. Ta sättis parasjagu püksirihma kohale ning jah – koos päevitunud naha välgatustega nägin ma seekord päris hästi tema nabaneedi kaunistust. „A’ täna hommikul jäi meil kolleegiga aega natuke mööda Londonit kolada, käisime Toweris.”

„Mina näe, poolenisti töötan ja õpin ja elan Londonis,” Krista võttis koti õlale, noogutas mulle ja suundus tsooni.

„Las ma arvan,“ ütlesin talle järele kiirustades. „Oled turunduskonsultant ja talendiotsija.“

Ta peatus ja vaatas mulle otsa ning hakkas naerma.

„Ega sa palju mööda ei panegi,“ ütles ta. „Ma töötan EAS’i heaks.“

Sirutasin käe. „Mina olen Ahto,“ ütlesin. „Ahto Salu. Ja EAS’i inimestega oleme omas majas üheskoos sente lugenud küll ja veel.“

„Krista Werner,“ ütles ta mu terekätt vastu võttes. Tal oli soe ja tugev käepigistus, mitte nagu mõnel inimesel on kombeks – pistab sulle justkui kimbu pehmeid makarone pihku. "Ja mis mõttes sente lugenud?"

"Aah... See on meil selline majasisene nali," ütlesin selgituseks. "Sedasi tunnetame eraettevõtjana EAS'i bürokraatiat. Kuid ma arvan, et vaatamata teie bürokraatiareeglitele on teist palju abi."

"Jah, tore, et on neid, kes nagu ainult ei kiru," ütles ta. "Reegleid on vaja selleks, et tagada võrdseid võimalusi ja suurendada läbipaistvust. Me saame tegelikult uhkelt öelda, et oleme üks EL'i puhtamaid toetuste kasutajaid."

Harri läks meist mööda, tegi nägusid ja ühemõttelise žesti: helista kui oled ühele poole saanud! Noogutasin talle ja lasin korraks pilgu üle suure ootesaali. Ühtegi niisama ringi kakerdavat kollast vesti ei hakanud silma.

Hingasin sügavalt sisse ja tegin ettepaneku: "Kui läheks võtaks õige ühe kohvi?"

Krista mõõtis mind pilguga, milles väljendusid üllatus ja kõhklus. Siis ta naeratas – päriselt naeratas, mitte ei muianud oma poolviltust muiet – ja ütles: „Miks ka mitte?“

Võtsime suuna sealsamas ligiduses olevale kohvikule.

„Mis asjus siis vana head Inglismaad väisad?” küsis ta kui leti ääres pukkidel istet võtsime.

„Me käisime siin üht objekti üle andmas – majatäis mööblit, kõik väärispuidust ja puha,” vastasin.

„Sooh – puusepp?”

„Enam-vähem,“ ütlesin. „Ega ma ise mööblit ei tee. Pigem joonestan, projekteerin ja teostan objektidel ülevaatusi, lahendan jamasid. Mu kolleeg vastutas objektitööde eest.”

„Poleks nagu mõelnudki, et Eestist mööblit Inglismaale veetakse.”

„Ega sellist tavapärast saepuruplaati veetagi,” selgitasin. „Aga põhimõtteliselt on Inglismaaga sedasi, et suurem osa puidust veetakse sisse...“ Rüüpasin kohvi. Kõik kulges seni enam-vähem sama stsenaariumi järgi nagu eelmisel korral. Ainult selle erinevusega, et idee kohaselt oli Gatwicki õhku laskmiseni veel ligikaudu tund aega. Muidugi pluss-miinus, sest juba esimesel paaril korral oli pommitaja oma ajastust muutnud. Mis iganes ka selle põhjus polnud.

Mingi tüüp ilmub tühjast kohast Gatwicki, minu nägu peas, laseb ennast ja terve hulga teisi õhku ja kohalik julgeolek nabib minu kinni ning viib ülekuulamisele. Vajadusel mind töödeldakse armutult, et saada kätte vajalik info. See oli stsenaarium, mida soovisin vältida. Ma tahtsin rahulikult koju minna. Ja tundus, et Krista on see, kes saab mind aidata.

„Räägime sellest teisest tööst, mis sul on,“ ütlesin kohvitassi letile asetades. „Sellest otsija-ametist.“

Krista pilgust käis läbi kerge jõnks. Enne kui ta jõudis oma käe kohvitassi juures käekotini viia, suutsin sellest kinni haarata ja surusin selle vastu letti. Üle ta näo vilksas hetkeks paanika.

„Rahu!“ sosistasin. „Ma ei kavatse sulle viga teha! Mina pole see, kes... noh saad aru küll – see teine! Sa ise ütlesid mulle, et ma tuleksin ja otsiksin su üles.“

Ta vaatas mulle silma ja siis oli tunda, kuidas ta lihased lõtvusid. Lasin ta käe lahti ja ta võttis kohvitassi pihkude vahele. Ta käed värisesid natuke kui ta lonksu võttis. Ta seiras mind kahtlustavalt.

„Millal ma sulle seda ütlesin?“ küsis ta. „Seda, et sa mind üles otsiksid?“

„Noh, alustuseks sa päästsid mind ühest ülekuulamistoast, siis me sõitsime Heathrow’sse musta värvi Audiga, mille olid parkinud M23 ja M25 ristumiskohal bensiinijaama parklasse,“ selgitasin. „Seal istusime eralennukisse, millega planeerisid lennata Tartusse. Aga hävitajad lasid meie lennuki alla. Noh, enne kui me pihta saime, siis sa ütlesidki, et ma su üles otsiksin.“

Ta vahtis mind suuri silmi ja raputas pead.

„Sul on käekotis mingi relv, millega saab tulistada kergelt soomustatud sihtmärke,“ ütlesin vaikselt esimesena meelde tulnud asja, mis tal seal kotis leidus. „Selline torujas jurakas, millel on nimeks „Hornet“.“

Krista näolt peegeldus jadamisi kõhklust, hirmu, justkui võitlust iseendaga. Lõpuks näis ta mingile otsusele jõudvat.

„Ma ei kujuta ette kuipalju sa tead,“ ütles ta vaikselt. „Mingi arusaamine on sul juba nüüdseks paralleelsustest tekkinud. Saad sa aru, et on olemas rohkem maailmasid, kui see mida me hetkel siin näeme?“

Noogutasin. Selle omaksvõtmine, et kogu see jama toimub ikkagi ilmsi, mitte unes oli päris keeruline. Tegelikult ei olnud ma sisimas ikka veel päris veendunud. Aga möönduse tegemine oli vajalik, et saaks Kristaga samas keeles suhelda, et saaksin vastuseid oma küsimustele, mis jätkuvalt õhus rippusid.

„Sa püüdsid mulle seda selgitada läbi näidete, kuidas värvus on tegelikult teatava lainepikkusega valguse poolt tekitatud närviimpulsside tõlgendus meie ajus,“ ütlesin. „Ehk siis kokkuvõttes on kõik meie ümber hoopis informatsioon, mitte mateeria või asi iseeneses või mis iganes need filosoofilised terminid olid.“

Ta muigas. „Jah, põhimõtteliselt.“

„Ja et kui on olemas võimed ja vahendid, siis saab infoga ja seetõttu ka nähtava, kogetava reaalsusega manipuleerida. Ja kui ma nüüd õigesti oletan, siis paralleelsete infovoogude või süsteemide vahel liigelda. Sa seletasid veel midagi otselõigetest. Aga see läheb juba alustuseks liiga keeruliseks.“

„Ma arvan, et me peaksime siit ära minema.“ Krista tõusis ja vaatas kohvikus ringi. „Lähme Heathrowsse ja kasutame mu tööandja lennukit.“

„Kuidas jääb sellega, mis siin edasi juhtub?“ küsisin.

„Mis siin siis juhtub?“ küsis ta.

Kirjeldasin talle paari sõnaga seda, mida olin varasemalt näinud: eikusagilt ilmuv paralleelmina, kes laseb ennast keset ooteala õhku, põhjustades hulganisti purustusi ja inimohvreid.

Ta mõtles hetke järele. „Isegi sel juhul peame me lahkuma. Me oleme siin liialt avalikus kohas.“

Kõige rumalam selle asja juures oli tõdemus, et ma ei saanud isegi Harrit hoiatada. Mida iganes oleksin ma talle selgitanud, oleks sellega kaasnenud suuremat sorti jama.

„Tule kaasa!“ ütles Krista ja asutas end minekule.

Suundusime lennujaama väljapääsu poole.

Ühe lennujaama ametikäigu juures astus Krista sundimatult ukse kõrval oleva seina juurde, kuhu praktiliselt samal hetkel kui ta käe sirutas, tekkis uks. Ta avas selle ja lasi mu läbi. Astusin taaskord tuttava bensiinijaama kõrval hekitagusesse. Krista tuli mulle järele ja sulges enda järel ukse, mis sealsamas olematusse kadus.

Mõni ime, et vanasti nõidu põletati!

Teekond Heathrowsse kulges seekord rahulikult. Välja arvatud kaks asjaolu: esiteks helistas mulle umbes pool tundi pärast Gatwickist lahkumist Harri. Pidasin temaga maha lühida kus-sa-oled-hea-küll-kohtume-Wetherspoonis jutuajamise ja lootsin, et ma oskan järgmise kõne ajaks midagi mõistlikku kokku leiutada. Järgmist kõnet ei tulnud, sest raadiost eetrisse lastav muusika katkes erakorralise teadaande peale. Gatwickis on ennast õhku lasknud enesetaputerrorist. Briti lennuamet peatab ajutiselt kõik lennud.

* * *

„Midagi joodavat?“ küsis Krista, tõustes mugavast lennukiistmest ja suundus väikese salongi tagumises osas oleva baarikapi juurde.

„Jaa, apelsinimahla paluks,“ ütlesin automaatselt ja korraga hakkas mul väga lõbus.

„Mis?“ küsis Krista.

Vaatasin talle otsa. Mina olin seda kõike juba korra teinud. Mõnda asja isegi juba mitu korda. Ma olin väsinud. Ei oskagi kuidagi seda tunnet teisiti kirjeldada. Mitte füüsiliselt, vaid pigem nagu vaimselt kurnatud. Võibolla oli see tüdimus?

„Ei midagi erilist,“ ütlesin. „Lihtsalt, et me oleme siin juba korra olnud.“

Ta tuli kahe täis klaasiga tagasi istmete juurde ja asetas minu ette apelsinimahla. Endale oli ta valinud punase veini ja lisaks jookidele tõi ta lauale kandiku suupistetega.

„Huvitav valik,“ tähendas ta osutades mahlaklaasile.

„Terviseks!“ ütlesin ja rüüpasin tubli lonksu. „Ma olen võrdlemisi sunnitud karsklane.“

Ta noogutas. „Afganistan...?“ See oli pooleldi küsimus, pooleldi justkui fakti konstateerimine.

„Mida sa minust tegelikult tead?“ küsisin. „Meie esimesel kohtumisel... Hmmm – sinu jaoks on see siin esimene kord?“

„Minu jaoks on see jah esimene kord,“ ütles ta. „Kõik analoogiad, mis ma sulle selgituseks oskan tuua on puudulikud. Põhimõtteliselt oled sa umbes sellises olukorras, nagu näiteks on mingi plaadimängija kui see jõuab infot lugedes defektse koodini: lugeja „hüppab“ tagasi ja püüab infojuppi uuesti lugeda. Tekib suletud ring.“

Ta vaatas mulle otsa, otsides mõistmise märke. Muidugi, elu nagu rikkis grammofon – sa ei tea kunagi mitu korda pead üht ja sama jama kuulama...

„Räägi edasi,“ ütlesin justkui oleks kõik selge ja arusaadav.

„Tegelikkuses...“ ta turtsatas naerda. „Ilmselt sa juba saad aru, et see mis on „päris“ ei ole päriselt seda moodi „päris“ nagu sa oled harjunud mõtlema. Aga mida iganes. Tegelikkuses ei juhtu umbsõlmi nagu me sinu olukorda nimetame, just palju. Me ei tea, miks need tekivad. Kuid ega see polegi niivõrd oluline. Oluline on see, et antud hetkel saame me seda võib-olla edukalt ära kasutada.“

„Kuidas nii?“

„Me saime informatsiooni, et Anarhias – see on üks haru, lõim, paralleelmaailm, nimeta, kuidas soovid... Meie enamasti räägime harudest või lõimedest. Sõnaga – Anarhias on üks sekkujate rühmitus, mis kavandab ulatuslikke rünnakuid siinpool.“

„Kuidas seda meie reaalsust siis nimetatakse?“ küsisin.

„Seda on hakatud nimetama Kaevikuks,“ ütles Krista. „Sest siin on justkui igaüks omas kaevikus, pidamas positsioonisõda teiste vastu. On tohutu kogus reaalsuse harusid. Mõned on üksteisega päris sarnased, kuid on ka väga erinevaid. Mõni on kohe päris hull.“

„Näiteks Anarhia?“

Ta noogutas. „Üldiselt jah, Anarhia on näide sellest, kuidas asjad võivad ikka suht-koht käest ära minna. Kuid ausalt öeldes pole see koht sugugi veel kõige hullem. Alati võib olla hullem...“

„Miks nad... hmmm... meie maailma ründavad? Mida nad saavutada tahavad?“ küsisin.

„Mis on terrorirünnakute eesmärk? Ei midagi muud erilist kui hirmutamine, ebastabiilsuse tekitamine,“ ütles Krista. „Sõditakse ka muidugi ideoloogia pinnalt. Seal on maailm meie mõistes vasak-, parem- ja kõigi muude mõeldavate äärmuslaste mänguväljak. Sisuliselt puuduvad meile arusaadavad riiklikud institutsioonid. Nende meelest ei ole hea, kui maailmas on domineerivad suurjõud – olgu siis riigid, riikide liidud või kasvõi korporatsioonid. Ja nii nad siis õõnestavad mujal harudes neid struktuure, mis nende meelest on vaikimisi halvad ja valed.“

Lennukit raputas turbulents. Tundsin, kuidas mul kõhus õõnsaks kiskus ja pigistasin kõvasti istme käetugesid. Ma pidanuks sellega juba harjunud olema. Aga ei – vaatamata sellele kui sa sattud mingisse paranormaalsesse aja- ja ruumi umbsõlme, on sinu organism ja alateadvus ikka veel seesama, mis kogu aeg. Ja minu puhul tähendas see, et ma ei salli lendamist.

„Mis viga?“ küsis Krista.

„Ma arvan, et meile tuleb külalisi!“ pressisin läbi hammaste.

Enne kui ta midagi öelda või küsida jõudis, kõlas helisignaal ja süttis turvavöö kinnitamise märguanne.

„Meil on külalisi, proua!“ kõlas valjuhääldist piloodi rahulik hääl.

Krista poetas vandesõnu. Lennukimootorid hakkasid oluliselt valjemat häält tegema ja kiirendus surus mind õrnalt vastu istme seljatuge

„Proua?“ küsisin muiates. No ei saanud jätta juhust kasutamata, et teda natuke torkida!

„Tõsiselt või!?“ karjus ta üle mootori mürina. Ta irvitas laialt. „Kogu selle aktsiooni keskel korjad sa üles selle märksõna? Tõmba ennast kinni, kohe läheb sõiduks!“

Adrenaliin tormas mu soontes ringi. Haakisin turvavööd kinni. Lennuk „viskus“ põiklemismanöövritesse ja nüüd juba õige mitu G-d litsusid mind istmesse.

„Meil jäid mõned olulised asjad rääkimata!“ hüüdis Krista mulle. „Otsi mind üles! Otsi mind Gatwickis kiiresti üles, kui rongi pealt maha saad!“

Lennuk mu ümber rebenes plahvatuses tükkideks. Midagi teravat tabas mind keset rindkere ja taaskord panin ma Gatwick Expressi piletikontrolöri ning Harri ehmatusest peaaegu hüppama.

Ilmselt pole ma just kõige taktitundelisem inimene, sest nüüd ajas see situatsioon mind juba vägisi naerma. Nad mõlemad panid seda mulle pahaks.

* * *

Midagi tuli teha, et ma saaksin sellest neetud umbsõlmest välja. Midagi tuli teha selleks, et ma-ei-te-kui-paljud inimesed Gatwickis surma ei saaks. Kusagil seal puussepa sisemuses, ilmselt paksu saepurukihi all oli ikkagi sõdur.

Ela ja lase teistel surra!

Ma spurtisin kollases vestis inimkogu poole juba enne kui ma õieti nägin, et see ikka oli see, kelleks ma teda pidasin. Ta seisis Gatwicki rahvusvahelise tsooni ootealal keset voogavat inim-massi. Selja tagant kõlas Harri üllatushüüd. Ma ei teinud sellest välja. Liikusin juba päris kiiresti ja jäänud oli veel kõigest mõni samm, kui ta minu poole pöördus.

Tema näolt (minu näolt) peegeldus hirm, ärevus ja kui meie pilgud kohtusid, siis hämming.

Jooksin täie raskusega talle lihtsalt otsa. Ta karjatas (valust või üllatusest, ega tegelikult vahet polegi) ja me kukkusime käed-jalad segamini põrandale. Ümberringi kuuldus hüüdeid ja me niitsime veel kellegi (võibolla isegi mitu) jalust maha.

Tal oli käes päästik. Ma jäin kukkudes peale ja proovisin talle vastu nägu virutada, teda oimetuks lüüa. Paraku polnud mu lähtepositsioon löögi mõistes kuigi hea ja ta suutis vaba käega seda ka tõrjuda. Haarasin ta käe, et kangutada päästik ta sõrmede vahelt. Oleksin pidanud paremini teadma. See oli surnud mehe päästik.

Ma ei taha surra...

Järgmisel korral jooksin ta pikali selliselt, et sihtisin kokkupõrke hetkel kohe hea löögi tema meelekoha pihta. Teagi, kumb meist rohkem haiget sai, kas minu ranne või tema pea (ma kahtlustan, et esimene), aga igatahes lendas ta uppi meelemärkusetuna. Surnud mehe päästik pääses ta sõrmede vahelt välja ja viimase asjana nägin ma, kuidas see põrandat mööda eemale veeres. Plahvatus paiskas mu verise tombuna eemale.

Inimene õpib kogu elu. Ja sureb sellele vaatamata.

Jooksin talle otsa, haarasin päästikut hoidva käe ja väänasin selle raginal liigesest välja ning virutasin ta alles seejärel põrandale kui päästik oli ohutult minu rusikas. Hoidsin seda enda käes ja tundsin sügavat rahulolu – seekord sa raibe ei lase end (ja mind ja kõiki teisi) ribadeks!

Esimene kuul tabas mind kuhugi vasema õla taha ja väljus eestpoolt, rebestades minusse mitme sentimeetrise augu. Sellele järgnes teine, mis ilmselt läbistas mu maksa. Püüdsin meeleheitlikult päästikust kinni hoida. (Ma kohe üldse-üldse ei taha enam õhku lennata, te idioodid!) Inimesed mu ümber olid põrandal pikali, kusagil taustal karjusid hambuni relvis politseinikud. Jalad ei kandnud enam ja ma leidsin end põrandalt oma paralleelmina kõrvalt. Viimase asjana nägin, kuidas surnud mehe päästik mu lõtvunud sõrmede vahelt põrandale veeres. Noh, ma olingi vist surnud, eks ole?

Võibolla toimib paremini see kui ma otsin üles need hambuni relvis politseinikud ja lasen vahelduseks neil oma tööd teha?

„Vabandage, härra, mul on teile info kohe-kohe toimepandava terroriakti kohta!“ pöördumine kahekesi ringi patrullivate politseinike poole lõppeb sellega, et mul käänatakse käed seljataha ja tõmmatakse plastikribadega kokku. Parasjagu kui mind talutatakse läbi kahte lehte tõmbuva rahvahulga, ilmub meie ette tühjale kohale kollase vestiga mees. Ta keerab end ringi, paljastades hõlmade vahel muljetavaldava pommivesti. Üks mind talutavatest politseinikest laseb lendu vandesõna, teine tõstab relva palgesse, et tulistada, kuid meile paiskub näkku lööklaine, koos leekide ja ilmselt ka mingisuguste metallist kuulidega.

Midagi tuleb teha teisiti! Midagigi...

Ma õppisin selgeks selle, et Kristale ei tohtinud läheneda nii-öelda kärts-mürts meetodil. Selleks oli vaja võimaldada ennast „kõigest“ veel ühel korral maha lasta.

Kolmel korral tõmmati meie lennukeelu eiranud reaktiivlennuk kuskil Põhjamere kohal maha. Mõned korrad läks meil kohvikus nii kaua aega, et kui lõpuks end minekule asutasime, siis ilmus mu teisik juba lagedale ja me sattusime sisuliselt plahvatuse epitsentrisse.

* * *

„On sinuga kõik korras?“ Harri kergitas kulmu.

Suht-koht sõnaahtralt olin läbinud lennule registreerumise rutiini. Ma olin ennast liialt vaevanud mõtetega Kristast, sellest umbsõlmest ja kümnetest kui mitte sadadest hukkunutest, et pöörata tähelepanu Janice’i küsimustele; vastasin neile automaatselt.

„Väsimus...“ pomisesin Harrile silma vaatamata.

Võibolla peaksin seekord oma sõbra eest hoolt kandma? Mitte et ma poleks seda juba paaril korral proovinud. Enamasti lõppes see vihase sisistamisega ja Harri oli jätnud mu üksi keset ooteala seisma. Kuidas ja mismoodi ma saaksin talle seletada, mis toimub, ilma et ta mind hulluks peaks? Ainus viis sündmustejada taaskäivitamiseks oli paraku ebameeldiv suremine. Oi, kuidas ma ei tahtnud surra! Ja kuidas ma ei tahtnud sattuda Brewsteri kätte, kuidas ma küll igatsesin tavalist rutiinset lendu Tallinnasse, olgu siis või sedasi, et lennuki loksutamine südame pahaks ajab. Ma pidanuks ammuilma olema kodus, voodis, magama nii et maa must, mitte...

„... peotäis münte, millest lahti saada,“ jõudsid minuni Harri sõnad.

„Ah?“

„Tead – sa mine võta üks kohv või apelsinimahl või midagi!“ naeris ta ja lõi mulle paar patsu õlale. „Ma teen tiiru poodidele peale. Tule, lähme tsooni.“

Ta hülgas mu kohvikusse. Jah – sellesse kohvikusse, kus olin mõnegi korra juba Kristaga käinud. Teda ei paistnud. Veel oli vara.

Astusin leti juurde. Baarmen pöördus minu poole.

„Kas teil apelsini...“ alustasin, kuid mõtlesin ümber. „Konjakit paluks!“

Ta kallas mulle pokaalipõhja kahe sõrme jagu ja ma lonksasin selle ühe hooga sealsamas alla. „Teine ka paluks!“

Ta kallas uuesti, ma jõin uuesti. Neljanda koguse välja valamise järel maksin talle terve pudeli eest ja istusin klaasi ja pudeliga ühe vaba laua äärde. Seest oli soe olla ja ma tundsin end mõnusalt unisena; maailm püsis ühes tükis, lihtsalt mina õõtsunuks justkui merelainetel.

Baarmen heitis mulle korraks mureliku pilgu ja pöördus siis teisi kliente teenindama.

„Sedasi jääd sa oma lennust maha!“ kostus läbi lainekohina minuni kauni sireeni hääl.

Ei – see oli siiski Krista, mitte sireen. Istus teisel pool lauda ja silmitses mind... teagi – justkui ettevaatlikult.

„Mis siis sellest?“ pomisesin. „Mulle tundub, et tänane väljalend jääb tehniliste tõrgete tõttu niikuinii ära.“

„Mis tõrgete?“ küsis ta.

Naersin. Lõin rusikaga vastu rinda ja koputasin endale otsaette. „See siin, proua, pole just kõige paremas tehnilises seisundis...“

Lööklaine paiskas meile kaela klaasirahe ja tolmupilve. Krista pühiti laua äärest minema, mina kukkusin kummuli pigem ehmatusest kui löögist, sest post, mille ääres oli laud, varjestas mind natuke. Lõin pea kuhugi ära, maailm purunes justkui kildudeks, mis kaugenesid minust või kahanesin ma ise tibatillukeseks kogu selle sumeda sumina keskel, mis ümberringi vallandus.

Hiivasin end kõikudes jalule, komistasin millegi otsa ja olin käpuli, tükk kõva, külma metalli oli käe all, sellel oli selline mõnus, hästi pihku sobiv käepide ja ma võtsin selle kaasa.

Saast, ma teile veel näitan! Kõik raisad lasen maha, kes julgevad siia pomme tuua! Ei ole siin mingit plõksimist, tina saate...

Midagi karjuti. Mulle ilmselt. Ma sain haiget ja maailm hakkas end huvitavalt kummuli, minu kohale keerama. Jah, kõik maailm oli minu kohal, tolm hõljus ringi ja pimedus hiilis servadest lähemale. Ma langesin kuhugi alla ja alla. Aina sügavamale.

Krista seisis turvakontrolli järjekorras minust paar sammu eespool ja tühjendas taskuid ning ladus kraami plastalustele: ma võinuks kinnisilmi tema asjad ära paigutada. Käekott paremale, tahvel vasemale, kell tahvli peale, selle vasemale servale, tahvli keskele pass ja pardakaart, paremale servale telefon. Järgmiseks ta kummardas ja võttis jalast kingad ning tõstis need järgmise plastaluse paremasse serva, kingade kõrvale asetas ta jaki ja päästis seejärel valla laia metallpandlaga nahkrihma ning asetas selle jaki peale.

Saatsin teda pilguga läbi turvakontrolli ja tundsin hinges pakitsust. Liiga palju oli siin toimuvas selliseid stsenaariumeid, mille käigus ta saab surma... Järgnesin talle kui poisiohtu hindu-näoga turvamees mulle märku andis. Hindu vaatas mulle laia naeratusega otsa ja ütles: „Pii-iip...”

Noogutasin turvale ja läksin liikuva lindi äärde Krista kõrvale oma asju ootama. Kuidagi astusin liiga lähedale ja nügisin teda natuke.

„Oh, vabandust!“ ütlesin talle otsa vaadates.

Ta kinkis mulle särava naeratuse. Huvitav, kas seal tema käekotis on mõni mänguasi, millega saaks aega peatada? Siis oleksin saanud lihtsalt seal seista, vaadata – imetleda – teda iga nurga alt ja...

„Pole hullu,“ ütles ta. „Ega nad siin just ruumiga priiska.“

Krista asjad sõitsid läbivalgustusaparaadi tumedast avast välja. Lükkasin alused edasi.

„Tänan!” ütles ta.

„Aga palun,“ noogutasin vastuseks ja läksin üle eesti keelele. Ta naeratas selle peale rõõmsalt.

Nendesse pruunidesse silmadesse võis end... Saast! Ma olingi ennast sinna ära kaotanud. Tegelikult juba mitme korduse võrra varem.

Võtsin vastu oma plastalused ja asusin asju kotti ja taskutesse tagasi toppima.

„Äri või lõbureisil?” küsis Krista.

„Peamiselt ikka tööasjus,“ ütlesin. „Ja ise?“

„Noh, ma poolenisti töötan ja õpin ja elan Londonis,” Krista võttis koti õlale, noogutas mulle ja suundus tsooni.

„Las ma arvan,“ ütlesin talle järele kiirustades. „Oled turunduskonsultant ja talendiotsija.“

Ta peatus ja vaatas mulle otsa ning hakkas naerma. Helisev muusika keset lennujaamas voogavaid rahvamasse!

„Ega sa palju mööda ei panegi,“ ütles ta. „Ma töötan EAS’i heaks.“

Sirutasin käe. „Mina olen Ahto,“ ütlesin. „Ahto Salu. Muu töö kõrvalt loen oma majas EAS’i inimestega üheskoos sente.“

„Krista Werner,“ ütles ta mu terekätt vastu võttes. Mul oli tunne, et võin selles soojas ja tugevas käepigistuses tunda iga tema peopesa joont, iga sõrme survet eraldi... "Ja mis mõttes sente lugenud?"

"Aah... See on meil selline majasisene nali," ütlesin. "Sedasi tunnetame eraettevõtjana EAS'i bürokraatiat. Kuid ma arvan, et vaatamata teie bürokraatiareeglitele on teist palju abi."

Vaikselt, ääri-veeri, tasa ja targu... Tüürime su sinna, et saaksime rääkida harudest, Anarhia põhjustest meid rünnata, sellest kuidas neid peatada. Peaasi ja sa sealt võlukotist oma tukki lagedale ei kraba!

"Jah, tore, et on neid, kes nagu ainult ei kiru," ütles Krista. "Reegleid on vaja selleks, et tagada võrdseid võimalusi ja suurendada läbipaistvust. Me saame tegelikult uhkelt öelda, et oleme üks EL'i puhtamaid toetuste kasutajaid."

Harri läks meist mööda, tegi nägusid ja ühemõttelise žesti: helista kui oled ühele poole saanud! Noogutasin talle ja lasin korraks pilgu üle suure ootesaali – rutiinne kontroll ega ühtegi niisama ringi kakerdavat kollast vesti silma hakka.

Nüüd oli siis see koht – "Kui läheks võtaks õige ühe kohvi?" tegin ettepaneku.

Ta mõõtis mind pealaest jalatallani oma pruunide silmade hindava pilguga ja muigas oma poolviltust muiet, mille pikkust ja kaldenurka tema huultel teadsin juba kümnendiku täpsusega.

„Miks ka mitte!“ ütles ta.

Suundusime kohvikusse ja läbisime täht-tähelt selle mis-mööblit-me-siis-toodame-ah-soo-või-puussepp-oled rutiini.

„Räägime sellest teisest tööst, mis sul on,“ ütlesin kohvitassi letile asetades. „Sellest otsija-ametist.“

Krista pilgust käis läbi kerge jõnks. Enne kui ta jõudis oma käe kohvitassi juures käekotini viia, suutsin sellest kinni haarata ja surusin selle vastu letti. Üle ta näo vilksas hetkeks paanika.

„Rahu!“ sosistasin. „Ma ei kavatse sulle viga teha! Mina pole see, kes... noh saad aru küll see teine! Sa ise ütlesid mulle, et ma tuleksin ja otsiksin su üles...“

Ta vaatas mulle silma ja siis oli tunda, kuidas ta lihased lõtvusid. Lasin ta käe lahti ja ta võttis kohvitassi pihkude vahele. Ta käed värisesid natuke kui ta lonksu võttis. Ta seiras mind kahtlustavalt.

„Millal ma sulle seda ütlesin?“ küsis ta. „Seda, et sa mind üles otsiksid?“

Kui sa vaid teaksid, mitu korda sa seda mulle öelnud oled.

„Las ma mõtlen - alustuseks sa päästsid mind ühest ülekuulamistoast, siis me sõitsime Heathrow’sse musta värvi Audiga, mille olid parkinud M23 ja M25 ristumiskohal bensiinijaama parklasse,“ selgitasin. „Teisel korral läksime siit kohvikust suht otseteed, sinna bensujaama. Me oleme seda Heathrow otsa nüüd juba läbinud kaheksal korral. Seal istume eralennukisse, millega planeerid lennata Tartusse. Aga hävitajad lasevad meid alla. Noh, enne kui me pihta saame, siis sa ütledki, et ma su üles otsiksin.“

„Umbsõlm...“ ütles ta mulle suurte silmadega otsa vaadates.

„Jah, umbsõlm,“ ütlesin. „Minu paralleelharust tulev teisik – noh, tead küll –“ madaldasin häält: „– kabuum! Ikka ja jälle.“

Ta tõusis leti tagant püsti. „Läksime!“ ütles ta.

Haarasin ta käe ja peatasin ta. Osutasin peaga tagasi baaripukile.

„Ära kiirusta,“ ütlesin. „Ma arvan, et mul oleks pigem kasu mõningatest selgitustest. Pealegi – meie Heathrow-reis lõppeb alati ühtmoodi...“

Kõheldes istus ta tagasi.

„Alustame sellest, et kuidas sa teadsid mind siit otsida?“ küsisin.

Ta kergitas kulme. „Kuidas sa tead, et...“

„Esimesel korral,“ katkestasin teda, „kui britid mu kinni nabisid, siis tulid sa väga täpselt sellesse kohta, kus mind hoiti ja üle kuulati. Ma oletan, et mis iganes valemiga sa harude vahel liikled ja ka siinses reaalsuses ringi seigelda saad, igatahes teadsid sa täpselt, kus ma olen. Ja kui sa ei teaks, kes ma olen ja kes on see, noh, tead küll – buum! – siis ilmselt oleks nii mõnigi asi teisiti.“

„Me oleme sind juba mõnda aega silmas pidanud,“ ütles ta pärast natukest järelemõtlemist. „Ja sinu teisikuid teistes harudes. Eriti seda buum-tüüpi...“ Ta muigas korraks. „Anna andeks, aga arvestades, mis tegelasega on pistmist, siis ma arvasin, et sina oledki tema... Noh, et sa kuidagi said jälile.“

„Kuidas sa tead, et ma ei ole?“

„Noh, selleks on vahendid,“ sõnas ta.

Tegin žesti, andes märku – jätka, ma olen üksainus suur kõrv! Krista näis jõudvat mingile otsusele. Ta tõmbas käekotist välja karbi, milles olid prillid ja miniatuurse kuuldeaparaadi taoline plugin. Ta ulatas need mulle.

„See on seadeldis, mida me tavaliselt kasutame,“ ütles ta prillidele osutades. „Põhimõtteliselt on võimalik spetsiaalse treeningu ja... ee... mõningate lisandite manustamisega õppida ka ilma tehniliste vahenditeta infovoogu nägema ja sellega manipuleerima. Selle tehnoloogia abil saab ka isikuid tuvastada. See võtab lihtsalt natuke aega... Ehk siis ma tean nüüd juba päris hästi, et sa oled siinne sina, mitte too teine.“

„Kuidas need töötavad?“ küsisin prille karbist välja võttes.

„Noh, need on nagu nutiprillid, aga teistsugused,“ ütles Krista.

Või nii – sellest oli nüüd palju abi küll. Prillidel olid pealtnäha täiesti tavalised, õige vaevu hoomatavalt sinakalt vastu peegelduvad klaasid. Musta värvi massiivsed sangad olid kinnitatud otse klaaside külge. Need meenutasid pigem natuke kaitseprille, mida kasutati lõiketööde tegemisel, aga ka sõjaväes.

Panin need ette. Ei juhtunud midagi. Krista nägi ilmselt mu kimbatust kui kohvikus ringi vahtisin.

„Iga asi töötab paremini – tead ju küll, kuidas,“ ütles ta ja sirutas käe mu parema kõrva kohale ja puudutas prillisanga.

„Jah – kui see on sisse lülitatud,“ sõnasin. „Vauu...“

Ma ei teagi, kuidas seda kirjeldada. Ma ei teagi, mida ma ootasin? Võibolla mingeid 3D- või värviefekte. Midagigi. On ju võimalik luua igasuguseid lahedaid optilisi illusioone. Näiteks prillid, mis keeravad kujutise peapeale. Ja siis aju peab sellega kohanema ja jätma võrkkestale tekitatud kujutise ümber pööramata. Ja kui aju sellega viimaks toime tuleb ja sa prillid eest võtad on kõik jälle sassis. Ma ootasin, et juhtuks midagigi.

Noh, midagi tõesti juhtus. Tunne oli selline justkui muutuks maailm mu ümber mõõtmatult suuremaks ja mina kahaneksin üsna tibatillukeseks. Korraga tuli väga palju aistinguid, väga palju – ma ei tea – müra? Tasakaalutunnetus kippus kaduma ja ma vist lõin toolil kõikuma, sest Krista haaras minust kinni ja toetas mind õlast.

Võtsin prillid eest.

„See nõuab harjumist, treeningut,“ ütles Krista. „Kogu meie elu õpib aju tegelikult informatsiooni filtreerima. Saad aru? Kõik, mis ei ole vahetult oluline, läheb kõrvale. Me asetame reaalsuse peale sellise kihi filtreid, et tegelikult kui mõõta kogu infotulva, siis läbi tuleb ainult murdosa. Aga reaalsus – see ongi informatsioon, ja see kuidas me sellega manipuleerime.“

Silmitsesin prille. „Kaua see aega võtab?“ küsisin. „Õppimine nimelt?“

„Kuidas kellelgi,“ ta kehitas õlgu. „Sul on mõned vajakajäämised ja samas ka mõned eelised. Üldiselt läheb lihtsamini lastel. Neil on peas vähem stampe. Paari kuuga peaksid elementaarsed oskused kätte saama. Nädal, kaks võibolla ja siis ei pane see sul enam pead ringi käima.“

Plahvatus ootesaali keskel katkestas meie kohvilaua jutu.

* * *

Istusin ülekuulamisruumis laua taha aheldatuna ja ootasin. Jälle. Mina, agent Brewster ja ülekuulamistuba. Jälle seesama sara... Eks ole. Mul polnud suuremat muud asja kui oodata. Ja mõelda.

Brewster astus sisse. Väsinud ilme, sagris juuksed. Laitmatus korras ülikond.

Ta riputas pintsaku tooli seljatoele, keeras särgivarrukad üles ja võttis istet. Ta lükkas kohvitopsi üle laua minu ette. Põrnitsesin kohvitopsi kaks hetke ja tõstsin siis pilgu Brewsterile.

„Millest me siis räägime?“ küsisin.

Brewster vaatas mind vaikides.

Kas see peaks mind kuidagi rööpast välja viima?

Vennas, su pole halli aimugi, mis mind viimaste tundide jooksul endast välja viinud on!

„Alustuseks teeme tutvust,“ sõnas Brewster. „Sina oled Ahto Salu, Eesti Vabariigi kodanik, endine Scoutspataljoni nooremleitnant, Afganistani veteran, hetkel töötad insenerina mööblit tootvas ettevõttes Oak, Glass & Steele.“ Ta osutas kohvitopsile. „Kohvi?“

„Ja sina oled agent Gerald Brewster,“ sõnasin.

Brewster võpatas kergelt.

Kummardusin talle niipalju lähemale kui ahelad võimaldasid. „Ma ei ole siiamaani veel välja suutnud nuputada, oled sa MI5 või 6 või miski muu tegelane. Igal juhul näib olema su töö ja tegevus terroristide püüdmine. Seega lepin ma tõdemusega, et oledki terroristikütt.“

Brewster kogus end kiiresti. „Näha on, et oled oma kodutöö ära teinud, härra Salu. Noh – igal juhul ei aidanud see sind karvavõrdki, et minema pääseda. Sa oled nüüd meie oma ja nüüd me räägime.“

Ajasin end sirgu tagasi ja noogutasin. „Nõus, räägime, kuid ainult ühel tingimusel.“

„Mis?“ mühatas Brewster. „Ma küll ei näe, et sa oleksid positsioonis, mis kaubelda võimaldaks.“

„Vastupidi, agent Brewster,“ sõnasin. „Teie tahate, et mina räägiksin. Ma võin rääkida. Pole probleemi. Ilmselt lõpuks panete mu igal juhul rääkima. Aga te teate piisavalt hästi, et piinamisega saadud info tõepärasus ei ole suurem kui vabatahtlikult antud info oma. On tõenäoline, et ma valetan teil suud ja silmad täis, rääkides omal algatusel. Kuid samamoodi võin ka piinamisel teile kärbseid pähe ajada.“

Brewster pidas endamisi aru.

„Räägi oma tingimustest,“ sõnas ta otsusele jõudes. Ta vahetas „käiku“ minnes üle natuke familiaarsemale toonile.

Jah, küllap sa tahad, et ma end mõnusasti tunneksin, oma valvsuse minetaksin.

„Ma vastan kõigile sinu küsimustele, nii kuidas oskan,“ ütlesin kaasa mängides tooni muutes. „Kuigi ma pean hoiatama, et ma tean päriselt ka suhteliselt vähe. Ja ilmselt suurem osa sellest, mida ma tean, kõlab sulle hullumeelse sonimisena... Mida iganes.“ Ohkasin. „Aga enne kui ma sinu küsimustele vastan, tahan ma, et sina vastaksid minu küsimustele.“

Brewster noogutas. „Küsi oma küsimus, eks ma vaatan, kas sellele vastata saan.“

„Oletame – täiesti hüpoteetiliselt –, et ma tahaksin sulle infot anda toimuva terrorirünnaku osas, kuidas ma peaksin seda tegema, et sa tõsiselt reageeriksid?“

„Mis sul muud teha oleks kui helistada,“ sõnas Brewster. „Nii nagu normaalsed inimesed seda teevad: 112 – halloo – Gatwickis on pomm... Muidugi kui see on miski lollakas nali, siis leitakse sind telefonikõnet jälitades üles.“

Laiutasin käsi. „Aga kui ma tahaksin justnimelt sulle helistada?“

„Milleks? 112 on täiesti piisav, et rattad liikuma saada.“

„Noh, ma ju ütlesin – oletame, täiesti hüpoteetiliselt,“ ajasin oma joont edasi. „Ma tahan justnimelt sulle helistada ja rääkida, mis juhtuma hakkab. 112 pealt vastab mulle mingi suvaline tüüp, kellele pole ju mõtet kirjeldada, mis täpselt juhtuma hakkab.“

Brewster võttis taskust visiitkaardi ja lükkas selle üle laua. „Näed, minu number. Võid mulle helistada kui soovid. Või minu pärast oma küünealuseid puhastada kui midagi muud teha pole.“

Võtsin kaardi ja vaatasin seda natuke aega vaikides. Jätsin tema numbri meelde.

„Nii, nüüd on minu kord!“ teatas Brewster.

„Olgu pealegi,“ vastasin

„Ma tahan kõigi sinu raku liikmete nimesid ja asukohti!“

„Nagu ma juba ütlesin, ilmselt tundub suurem osa sellest, mis mul rääkida on, hullumeelse sonimisena. Mul ei ole mingit rakukest. Kõik info, mis sa juba oled hankinud, vastab tõele. Lihtsalt...“ Vaikisin paariks hetkeks ja jälgisin tema ilmet. „Lihtsalt tänane päev on olnud üks õige sitt päev. Ma olen tegelikult koos oma kolleegiga teel tagasi Eestisse. Aga mingi tõbras lasi end lennujaamas vastu taevast. Vähe sellest – see tüüp näeb välja täpselt selline nagu mina. Ja mis veel hullem – mingis mõttes ta ongi mina.“

Brewsteri näoilme oli läbitungimatu.

„Vaata, ma olen kinni mingis totakas reaalsuse korduses,“ jätkasin. „Tulen lennujaama, läbin turvakontrolli ja siis üsna pea ilmub siia... sinna rahvusvahelise tsooni keskele üks kollase vestiga tüüp. Ta on minu teisik, paralleelsest reaalsusest. Sa ju oled kuulnud, et võibolla on olemas paralleelsed universumid, enam-vähem nagu see, milles meie elame, kuid nii- või naamoodi erinevad. Noh, see pommitaja ongi ühest sellisest. Ilmub järsku lagedale ja laseb end õhku.“

Nagu nõelatuna hüppas Brewster püsti. Ta näol vilksatas imestus ja ta kiirustas ülekuulamistoast välja.

Noh, mida iganes. Sirutasin end toolil ja rüüpasin topsist kohvi. See oli paras solk.

Ja siis paiskus minust paremal keset lagedat seina lahti uks ja sisse astus Krista. Ta haaras tooli, asetas selle seljatoega „õige“ ukse käepideme alla. Seejärel tõmbas ta oma käekotist lagedale lõiketangid.

„Aeg minna!“ ütles ta mulle naeratades.

* * *

„Kuidas sa mu üles leidsid!?“ hüüdsin Kristale, tema kannul musta Audi poole joostes.

„Panin sulle jälitusseadme külge!“ hüüdis ta vastu.

Istusime autosse ja ta suundus kiirteele, mis pidi meid jälle Heathrowsse viima. Ma polnud kindel, et see on mõistlik valik. Üldiselt olin saanud selgeks, et lennukis viibimine kui see alla lastakse on üks ebamugavamaid viise suremiseks.

„Võibolla ei peaks me mööda kiirteed sõitma...?“ küsisin.

Ta raputas pead ja lisas kiirust, et mööda saada ühest veoautost.

„See on kiireim tee Heathrowsse, me peame saama Tartusse, minu inimesed seal oskavad meid juba edasi aidata.“

Mõne aja pärast sajatas ta vaikselt endamisi ja lisas veelgi kiirust.

„Meil on külalised!“ ütles ta. „Võta mu kotist vasakult teine toru ja kõrveta need seltsimehed minema!“

Võtsin käekoti ja õngitsesin „Horneti“ välja.

Kõlas terav plaksatus ja tagumisest klaasist jäi järgi hunnik kildusid.

„Ruttu, nüüd, sõdur!“ nähvas Krista.

Veel plaksatusi vastu pagasiruumi ja valjem pauk. (Rehvid...) Audi kaotas juhitavuse („Hoia kinni!“ karjus rooliga maadlev Krista) ja keerates suurel kiirusel külje ette ning paiskus üle katuse. Mu ümber lendlesid klaasikillud ja maailm keerles kiiremini kui seda jälgida suutsin. Tugev hoop ja pimedus.

Avasin silmad. Ma olin pea alaspidi oma istme küljes. Midagi tilkus mu meelekohalt alla. Lömmis Audi salongilagi oli kaetud klaasipuru ja verega. Krista rippus mu kõrval liikumatuna turvavöö küljes nagu minagi. Sain oma turvavöö lahti ja maandusin raskelt verise klaasipuru sisse. Valu võttis silme eest mustaks.

Bensiini lõhn. Kusagil voolas kütus. Ümbritseva maailma helid hakkasid minuni jõudma. Keegi karjus appi, kõlasid eriteenistuste autode sireenid, signaalitamine, haukuval häälel edastatud korraldused. Terve mu keha oli valu täis, iga hingetõmme saatis kuumi jugasid mu sisikonda. Katsusin pulssi Krista kaelal, see oli peatunud.

Saast!

Kuidagimoodi sain ka Krista rihmade küljest vabaks. Ukerdasin suurivaevu katkise küljeakna kaudu välja. Hakkasin Kristat samuti välja sikutama. Lohistasin ta autost mõne meetri kaugusele, kus vedeles asfaldil tema käekott ja sellest omakorda paari meetri kaugusel oli „Hornet“. Rohkemaks mul jõudu ei jätkunud.

Lamasin seal poolenisti tema peale toetudes ja mõtlesin, kas mul ehk õnnestub end niipaljukest koguda, et ma sealt minema saan. Soovmõtlemine.

„Näita oma käsi!“ karjus keegi mu selja taga.

Mulle lähenesid erariietes mehed. Üks neist oli agent Brewster.

Värdjad!

Tõmbasin Krista käekotist välja püstoli. Sellesama, millega ta oli paar korda mind maha lasknud ja ühel korral Brewsteri ära kõrvetanud. Suunasin selle enam-vähem lähenejate poole ja vajutasin päästikule.

Nad lasid mu sõelapõhjaks.

* * *

Kummardusin rongi tualettruumis kraanikausi kohale ja loputasin nägu külma veega. Vaatasin kella ja seejärel väikeses tuhmis peeglis enda nägu. Mul oli aega sõltuvalt variatsioonidest tund kuni kaks ja pool tundi, et Gatwickis poleks kedagi peale terrorismivastase võitluse üksuse inimeste, demineerijate ja politseinike ja päästetöötajate.

Võtsin telefoni taskust välja ja valisin Brewsteri numbri.

„Muidugi kui see on miski lollakas nali, siis leitakse sind telefonikõnet jälitades üles ja andtakse kohtu alla,“ oli Brewster öelnud.

Pistsin telefoni taskusse tagasi. Võtsin siis uuesti välja, katkusin kaane lahti, võtsin aku välja ja eemaldasin SIM-kaardi. Pekki! Võibolla peaksin selle veel fooliumisse ka mässima ja endalegi fooliummütsikese tegema kui juba järjega sealmaal olen?

Läksin kauplusevagunisse. Seal müüdi igasugust kama. Muu seas ka ettemakstud telefone. Ostsin endale kolm tükki. Kui kaua see aega võttis, et määrata kindlaks telefoni asukoht? Minut? Kolmkümmend sekundit? Läksin tagasi tualetti.

Valisin Brewsteri numbri ja vaatasin käekellalt sekundiseieri liikumist.

„Halloo!“ kõlas Brewsteri hääl.

„Agent Brewster,“ ütlesin. „Ma helistan teile ainult ühe korra. Ma räägin oma jutu ära ühe korra. Ma ei korda ennast ega vasta küsimustele. Pange nüüd hoolega tähele. Lähema paari tunni jooksul siseneb Gatwicki lennujaama pommivestiga terrorist. Võimalik, et isegi mitu. Esimene rünnak leiab aset S-terminali rahvusvahelise tsooni ootealal.“

Katkestasin kõne, katkusin telefoni lahti, viskasin aku prügikasti ja ülejäänud jupid potti.

Valisin teise telefoniga uuesti Brewsteri numbri.

„Halloo!“ kõlas Brewsteri hääl.

„Agent Brewster,“ ütlesin. „Esimesel ründajal on seljas neoonkollane lennujaamatöötaja vest. Selle all kannab ta pommivesti, mille käivitab surnud mehe päästikuga. Pommis on ilmselt sees ka väikeseid metallitükke – mutreid või kuullaagrikuule. Lõhkejõud on piisav, et põhjustada suuri purustusi ja tappa kümneid inimesi. Suure tõenäosusega on terroriste rohkem kui üks.“

Katkestasin uuesti ühenduse ja viskasin telefoni jupid minema. Kolmanda jätsin omale taskusse alles. Igaks elujuhtumiks. Huvitav, kas sellest piisab, mis ma tegin?

Läksin tagasi Harri juurde.

„Noh, on sinuga kõik korras?“ küsis ta kui istusin.

„Jaa, pole häda midagi,“ vastasin. Olin neetult väsinud. Tüdinud. Kaua võib!? Eks ole... Sulgesin silmad ja olin ülejäänud osa teekonnast väga asotsiaalne.

Rong peatati, enne kui see jõudis Gatwicki terminali.

„Daamid ja härrad, me vabandame ebamugavuste pärast, kuid paraku on Gatwicki lennujaam suletud erakorralise olukorra tõttu!“ kõlas valjuhääldajatest teadaanne.

Palju õnne! Brewster oli olnud usaldusväärne mees.

Harri vandus tulist kurja.

„Palume tähelepanu!“ kõlas hääl uuesti. „Järgmiste lennuliinide reisijatele on korraldatud bussiga ühendus Heathrowsse ja Stansteadi ning esimesel võimalusel sealt edasi sihtpunktidesse.“

Hääl hakkas loetlema lennufirmasid. Tallinna lendu nende hulgas polnud.

„Ma lähen välja ja teen ühe suitsu,“ ütles Harri.

Ma hiivasin end samuti püsti ja trügisin läbi rongi restoranivagunisse. Mulle kulus ära üks... apelsinimahl!

Baarileti juures nägin tuttavat kogu. Läksin ja istusin Krista kõrvale.

„Mulle üks apelsinimahl paluks ja mida iganes daam soovib, siis mina maksan,“ ütlesin baarmenile.

Ta kergitas kulmu ja oli umbes sellise näoga, et „päriselt või!?“

Krista pöördus minu poole, näol samuti üksainus suur küsimärk.

„See on nüüd küll natuke ootamatu ja... ee... ma ütleks tarbetu,“ tähendas ta inglise keeles. Õigupoolest avanes mul alles nüüd kuulata tema laitmatut nii-öelda Oxfordi hääldust.

Kehitasin õlgu. „Kas siis kaaskannatajad ei võiks teineteise suhtes tähelepanelikud olla?“ ütlesin eesti keeles. Tõstsin oma klaasi tervituseks. „Mina olen Ahto Salu.“

Ta kergitas imestunult kulmu ja noogutas. „Krista Werner. Ja tegelikult on päris tore näha mõnd kaasmaalast, kes pole selline endassetõmbunud nohiseja tüüp.“ Ta pöördus baarmeni poole: „Millist konjakit teil on?“

Baarmen kallas talle klaasi natuke konjakit.

„Mis asjus siis vana head Inglismaad väisad?“ küsis Krista minu poole tagasi pöördudes.

„Paraku ikka tööasjus,“ vastasin. „Käisime kolleegiga ühe objekti üleandmist kontrollimas... Firma, kus töötan tarnib nimelt tellimuse peale tehtavat väärispuidust mööblit.“

„Sooh – puusepp,“ ütles Krista. „Ja kuidas siis läks?“

Vaatasin Kristale otsa. Tema naeratus oli sundimatu, rõõmsameelne. Massiivsete tumedate raamidega nohikuprillid ei varjanud tema ilusaid pruune silmi. Ta oli loomulik brünett, umbes lõuajooneni ulatuvates vabalt langevates juustes oli vaid õige kerge laine. Ta oli nii ilus, et see tegi vaatamisel lausa haiget.

„Õigupoolest olen selle Inglismaal käigu jooksul jõudnud arusaamisele, et kui koju jõuan siis kirjutan lahkumisavalduse,“ ütlesin.

„Ja mis sa siis tegema hakkad?“ küsis Krista. Ta sulges enda kõrval avatuna olnud John Grishami raamatu „The Innocent Man“ ja libistas selle käekotti.

Kehitasin õlgu. „Hakkan uut tööd otsima,“ vastasin.