Pikki aastaid ei teadnud ma „Doctor Who’st” praktiliselt mitte midagi. 1990ndatel vaatasin ulmet peamiselt saksa kanalite kaudu ja vanadest ingliskeelsetest seriaalidest olid seal kõige populaarsemad „Star Trek” ja 1970ndate „Lahingulaev Galaktika”. Isegi ühes saksakeelses „Simpsonite” episoodis oli viide „Doctor Who’le” dubleeritud „Star Trekiks”. Paljude nende teadvusesse, kes just ei kasvanud üles vanade episoodidega, jõudiski see tegelane alles aastal 2005, kui BBC otsustas seriaali pärast pikka pausi taaselustada. Kuigi uus ei nulli vanu sündmusi ja tegu on jätkuga, ei pea vaatamiseks otseselt teadma mitte midagi aastatel 1963 kuni 1989 jooksnud seriaalist. Samas paljud ideed ja tegelased on siiski aastakümneid vanad ja nii tekkiski huvi koostada põhjalikum ülevaade selle seriaali ajaloost ja anda soovitusi selle kohta, milliseid vana seriaali ligemale 700st episoodist vaadata tasuks.


1963. aastal jõudis BBC vahendusel teleekraanidele esimene lugu nüüdseks maailmakuulsa ajarändurist seikleja ja tema kaaslaste tegemistest. Esialgu oli seriaal mõeldud laste harimiseks erinevatel ajaloolistel teemadel ja esimestes hooaegades annab see tunda, kuna need sisaldavad mitut episoodi, milles on väga vähe ulmelisi elemente, püüeldes teatud määral ajaloolise täpsuse poole. Isegi Tardisena tuntud politseiputkat taheti iga ajaloolise asukoha jaoks ümber kujundada, et see sobiks vastavasse ajastusse. Kuna aga eelarve seda ei võimaldanud, otsustati Tardis jätta selliseks, nagu ta siiani on ja selgitada seda maskeerimismehhanismi rikkega. Ma ei kahtle vähimalgi määral, et kui esialgsetest plaanidest oleks kinni peetud ja seriaal oleks rohkem ajaloolisem ja harivam, mäletaksid seda vaid vähesed inimesed. Õnneks saadi aru, et tugevaks küljeks on piiramatu fantaasiaga ulmeseiklus ja nii hakkasid lugudes üha enam domineerima dalekid ning muud ulmelisemat laadi vastased.


Enne esimese Doctor Who ja oluliste episoodideni jõudmist ei saa kuidagi mööda minna ühest kurikuulsamast asjaolust, mis on seotud nii „Doctor Who” kui ka paljude teiste tolle ajastu seriaalidega. Tänapäevane harjumus kõike salvestada ja hoida polnud tol ajal sugugi nii iseenesestmõistetav. Esimesed teleseriaalid olid tegelikult otseülekanded, kus näitlejad esinesid kaamerate ees ja kogu nende töö jõudis vaatajateni nii oma eheduse kui ka vigadega. Seriaali kordamine tähendas, et näitlejad palgati uuesti, et nad taas otseülekandes esineks. Salvestamisvõimaluste tekkimisel oli näitlejate ametiühing nende esinemise salvestamise vastu ja kui neil seda täielikult takistada ei õnnestunud, siis kauplesid nad välja tingimused, mille kohaselt võis salvestist näidata ainult piiratud arv kordi, millest rohkema puhul peaks telekanal maksma sedavõrd suure summa, et vana seriaali kordamine ei õigustaks ennast. Seega polnud salvestised, mida oli piisavalt palju näidatud, enam väärtuslikud. Lisaks sellele sai videolinte uuesti üle salvestada, hoides uute soetamise arvelt kokku. Ka hoiuruum maksis. Nii jõudsidki tol ajal mõned majanduslikult mõtlevad, kuid mitte väga ettenägelikud isikud hävitada suure osa filmilintidest ja videolindid üle salvestada.

Kui lõpuks aru saadi, kui populaarne see seriaal on, hakkas pihta meeleheitlik allesjäänud materjali otsimine. Aastate jooksul on mitmed filmilindid kätte saadud riikidest, kuhu „Doctor Who” episoode müüdi ja ka erakogujatelt. Viimati nt aastal 2013 Nigeeriast. Osad episoodid on oma algsel kujul aga täielikult kadunud ja lootus, et mõni veel välja ilmub, kahaneb iga aastaga. Puuduolevaid episoode on tervelt 97. Samas on kõik episoodid olemas vähemalt mingil kujul. Kuna videomakid olid tol ajal veel haruldased ja kallid, ei toimunud küll massilist telesaadete salvestamist videona, kuid heli salvestamine oli oluliselt odavam ja seriaali fännid tegelesid sellega tol ajal hoolikalt. Nii ongi igast episoodist olemas vähemalt üks, sageli mitu helisalvestist. Koos tootmise ajal tehtud fotodega ja kirjeldustega käsikirjadest on iga episood täies pikkuses võimaluste piires taastatud. Mõnest populaarsemast episoodist on tehtud isegi animeeritud versioonid.

Kui esimese hooaja jaoks otsiti peaosasse näitlejat, ei teadnud veel keegi, et tegu on esimese Doctor Whoga. Oli hoomamatu, et seriaal võiks kesta järjest 26 aastat ja polnud ka mingit plaani, mille kohaselt peaksid seda rolli hakkama kehastama erinevad näitlejad. Valik langes peamiselt sõjaväelasi ja muid karmima olekuga tegelasi mänginud 55-aastase William Hartnelli kasuks, kelle Who oli esialgu toriseva ja isegi veidi hoolimatu iseloomuga, kuid muutus aja jooksul sõbralikumaks. Hartnelli mäletatakse samaaegselt meeldiva, kuid ka keerulise isiksusena ja mitte kõik ei saanud temaga hästi
läbi.

Vana „Doctor Who” seriaaliformaat oli pisut teistsugune, kui oleme harjunud praegu nägema. Iga lugu koosnes mitmest 25-minutilisest episoodist, pikim neist 23. hooaja „The Trial of the Time Lord”, mis kestis kogu hooaja ja sisaldas 14 episoodi.

1. hooaja I lugu „An Unearthly Child” on neli episoodi pikk ja õnneks täielikult olemas. Isegi esimese episoodi esmane versioon, mis eetrisse ei jõudnud, on hävitustöö üle elanud. Üsnagi selge, et huviliste jaoks tegu on kohustusliku vaatamisega, kuna kohtume esimest korda Doctor Who ja tema kaaslastega. Nendeks on tema lapselaps Susan Foreman ning Susani õpetajad Barbara Wright ja Ian Chesterton. Susanist tehti lihtsa reisikaaslase asemel lapselaps, kuna käsikirja autor Anthony Coburn ei tahtnud panna noort tüdrukut reisima koos pisut kummalise vanamehega, kartes, et see tekitaks ebamugavaid küsimusi. Peresideme loomine aitas seda probleemi vältida. Barbara ja Ian satuvad Tardisesse juhuslikult, kuna neil tekkis kahtlus, et Susanit võidakse politseiputkas kinni hoida. Loomulikult avastavad nad kähku, et politseiputka on tegelikult hoopiski ajalaev ja kui Doktor masina käivitab, satuvad nad tahtmatult koos Doktori ja Susaniga ajas ja ruumis reisima. Nagu selgub, ei kontrolli Doktor laeva sihtkohta ja esimesena satuvad nad kiviaega. Koopainimeste võimuvõitlusega seotud intriigide osa tundus pisut igavavõitu, kaasa ei aita ka asjaolu, et filmid eelajalooliste koopaelanike tegevustest pole mulle kunagi eriti paeluvana tundunud.


1. hooaja II lugu „The Daleks” heastab suuremalt jaolt esimese puudujäägid ja toob vaatajani Dalekid, kelle mehaaniline hääl ja pipratopsikujuline välimus on ilmselt tuntud ka paljudele neile, kes pole näinud ainsatki „Doctor Who” episoodi. Need on olulised episoodid, milles lisaks Dalekitele näeme esimest korda ka planeet Skarot ja selle teisi elanikke, thaale. Lisaks tehti nende episoodide alusel ka film „Dr. Who and the Daleks”, milles mängib peaosa Peter Cushing.
1. hooaja III lugu „The Edge of Destruction” toimub täielikult Tardises ja ei sisalda nelja peaosalise kõrval ühtki teist näitlejat. Seda tehti kahel põhjusel. Esiteks oli tarvis toota kindel arv episoode, teiseks oli vaja eelarve pealt veidike kokku hoida. Sisu poolest keskendub lugu rohkem tegelaste arengule, saame ka üht-teist Tardise kohta teada. Võib vaadata, kuid pole möödapääsmatult vajalik.

1. hooaja IV lugu „Marco Polo” on esimene, mille soovitan täielikult vahele jätta ja piirduda ehk ainult Wikipedia sisukokkuvõttega. Kõik seitse episoodi on säilinud ainult heliribana ja fotodena, seega pole neid võimalik esialgsel kujul vaadata. Lisaks on see ka esimene täiesti ajalooline, ulmeliste elementideta lugu, kus Tardise meeskond kohtub Marco Pologa, kes tahab nende kummalise välimusega kasti kinkida imperaator Kublai Khanile.

1. hooaja V lugu „The Keys of Marinus” pole küll oluline suures plaanis, kuid töötab mitmekülgse seiklusena. Igas episoodis külastavad peategelased planeet Marinusel erinevat asupaika, et koguda kokku ülivõimsa arvuti juhtimiseks vajalikud võtmed.


1. hooaja VI lugu „The Aztecs” toob vaatajani taas ajaloolise sü˛ee, sedapuhku 15. sajandi Mehhikos. Asteegid peavad Barbarat iidse ülempreestrinna Yetaxa kehastuseks ja ta asubki seda rolli täitma, et päästa enda ja reisikaaslaste elu, lootes lisaks, et suudab muuta asteekide kommet ohverdada inimesi. Kõik episoodid on olemas ja lugu toimib täitsa hästi, kuigi ulmelisi elemente taas pole, kui tegelaste reisivahend välja arvata.

1. hooaja VII lugu „The Sensorites” koosneb kuuest episoodist ja kipub paiguti venima, ehkki lugu tervikuna on hea. Doktor ja kaaslased maanduvad kosmoselaeval, mille meeskond on sensoriitide kontrolli all. Nad ei ründa meeskonda, kuid ei luba neil ka lahkuda, kartes, et nii tuleb nende planeedile veelgi rohkem inimesi, kes tahaksid seda hoolimatult tühjaks kaevandada. Susan mainib oma ja seega ka Doktori koduplaneeti, samuti meenutatakse seniseid reise, kuid tugevad seosed puuduvad.

1. hooaja VIII lugu „The Reign of Terror” on ühtlasi 1. hooaja viimane. Kuuest episoodist on säilinud neli, kuid vähemalt on nende hulgas vähemalt esimene ja viimane episood. Taas puhtalt ajalooline sündmustik, sedapuhku 18. sajandi Prantsusmaa revolutsiooni ajast. Üldjoontes igav lugu, ei soovita selle peale aega kulutada.

2. hooaja I lugu „Planet of Giants” viib reisiseltskonna planeedile, kus esmapilgul tunduvad elama hiiglased. Peagi selgub, et hoopis nemad ise on koos Tardisega kahanenud. Selle loo esialgsest veresoonist pidi tegelikult saama 1. hooaja sissejuhatus, kuid leiti, et uue ja katsetusjärgus oleva seriaali eelarve ei võimalda vajalikke võttepaiku ehitada. Midagi tõeliselt olulist ei juhtu, kuid vaadatav.


2. hooaja II lugu „The Dalek Invasion of Earth” soovitan kindlalt vaadata. Kiirelt vaatajate lemmikuks saanud dalekid on tagasi ja püüavad vallutada planeet Maad, kasutades tugipunktina 22. sajandi Londonit. Kõrvaltegelasi on palju, vastane on ohtlik, jagub lahingut ja draamat. Ilmselt oleks saanud küll pikkust veidi kärpida, nt kuue episoodi pealt viie peale, kuid üldjoontes pole kurtmiseks eriti põhjust. Oluliseks sündmuseks on Susani lahkumine seriaalist. Teda kehastanud Carole Ann Ford oli rollist tüdinenud, tundes, et tema tegelasele ei anta piisavalt võimalust areneda ja ta peamine ülesanne on ohtlikes olukordades kiljuda ning hädasse sattuda. Ei saa eitada, et Susan oli kirjutatud pisut ühekülgseks ja mitte väga põnevaks tegelaseks, nii et Fordi otsus on mõistetav.

2. hooaja III lugu „The Rescue” on lühike ja peamiselt loodud selleks, et tutvustada uut reisikaaslast, kelleks on Vicki – planeet Didole alla kukkunud kosmoselaeva üks kahest ellujääjast. Loomulikult läheb ta viimase episoodi lõpus Doktoriga Tardisesse. Selles suhtes oluline, tervikuna ei midagi erilist.

2. hooaja IV lugu „The Romans” on taas ajalooline, tegevus toimub Roomas imperaator Nero valitsemise ajal. Mõned süngemad elemendid on huumoriga hästi tasakaalus, kui tundub, et lugu huvitab, siis võib vaadata küll.

2. hooaja V lugu „The Web Planet” kipub olema suuremalt jaolt selline hobuse unenäo tüüpi asi. Tänapäeva mõistes ikka väga naeruväärsed kostüümid ja eriefektid ning lugu, mida on tüütu jälgida, tekitasid mingi hetk tunde, et ilmselt naudiksin ma seda kõike rohkem, kui mul oleks harjumus tarbida mõningaid keelatud aineid. Ei juhtu midagi, kui need kuus episoodi vahele jätate.

2. hooaja VI lugu „The Crusade” näitab, et ajaloolised teemad olid ikka mitmete tegijate arvates väga hea lähenemine. Tardis satub 12. sajandi Palestiinasse III ristisõja aega. Kaks episoodi alles, kaks kadunud, pole vaatamisele kuluvat aega väärt.

2. hooaja VII lugu „The Space Museum” heidab pilgu ajaparadoksidele, ettemääratusele ja paneb tegelased olukorda, kus nad peavad kaasa aitama hiiglaslikus kosmosemuuseumis käärivale revolutsioonile. Mõõdukalt oluline järgmise loo jaoks, vaadatav ka eraldi võetavana.

2. hooaja VIII lugu „The Chase” toob taas tagasi dalekid, kes asuvad Tardist läbi aja ja ruumi jälitama. Isegi halb dalekitega lugu on vähemalt dalekitega lugu ja see siin pole õnneks halb. Seiklusi jagub ja lisaks näeme kahe kaaslase lahkumist ja ühe lisandumist. Nii et igas mõttes lugu, mida tasub vaadata.

2. hooaja IX lugu „The Time Meddler”. Hooaja viimane lugu tundub esmapilgul nagu järjekordne ajalooline ja õpeliku suunitlusega püüdlus. Siiski selgub, et fassaadi taga on peidus rohkem, kui esialgu näha ja kuulda võib. Need neli episoodi tasub ära vaadata, kuna kohtame vastast, kes tuleb hiljem veel uuesti tagasi.

3. hooaja I lugu „Galaxy 4” on üsna nutuses seisus. Vaid üks episood neljast on säilinud ja suures plaanis olulisi sündmuseid pole. Wikipedia kokkuvõttest piisab, loo vaatamisega suurt midagi ei võida.
3. hooaja vahelugu „Mission to the Unknown” on kadunud üksikepisood, mis on sissejuhatus hilisemale, 12-episoodilisele loole. Doktorit ja tema kaaslasi siin ei näe ja taas soovitan lugeda kokkuvõtet. Vaatamine (kuulamine) palju juurde ei anna.


3. hooaja II loo „The Myth Makersi” kohta pole palju head öelda. Kõik neli episoodi kadunud ja ajaloolise sisuga, tegevus toimub Trooja piiramise ajal. Oluline selle poolest, et Vicki lahkub ja asemele tuleb uus kaaslane, Katarina.

3. hooaja III lugu „The Dalek’s Master Plan” on üks väga õnnetus seisus lugu, mis oleks ilmselt põnev, kui teda saaks esialgsel kujul nautida. Kahjuks on tosinast episoodist alles vaid kolm, seejuures pole ükski neist esimene ega viimane. Nagu pealkirigi ütleb, on vastasteks taas dalekeid, lisaks sureb siin mitu tegelast, nii et tõsine fänn peaks ehk kaaluma taastatud episoodide vaatamist. Samas, kui ikkagi tundub, et üheksa episoodi jagu slaidishowga kuuldemängu on veidike liig, tuleb piirduda sisukokkuvõtte lugemisega.

3. hooaja IV lugu „The Massacre of St Bartholomew's Eve” on täielikult kadunud ajalooline lugu, tähelepanu vääriv uue kaaslase, Dodo Chaplet’ tutvustamise poolest. Peale selle viimase asjaolu suurt muud sellest loost teadma ei peagi.

3. hooaja V lugu „The Ark” on lõpuks üks täielikult säilinud lugu, mis viib Doktori koos kaaslastega generatsioonidelaevale, mis reisib uue planeedi poole pärast Maa hävimist. Oluline pole, kuid vähemalt hea.

3. hooaja VI lugu „The Celestial Toymaker” jätab Doktori ja ta kaaslased ohtliku ning kõikvõimsa mängumeistri tujude hoolde. Mõneti huvitav ja tüübilt senistest lugudest erinev, kuid neljast episoodist on säilinud vaid viimane. Võib üldiselt vahele jätta.

3. hooaja VII lugu „The Gunfighters” on midagi vesterni fännidele. Tardis maandub 19. sajandi Ameerikas, Tombstone’i linnakeses, mõni päev enne O.K. Coralli tulevahetust. Kõrvaltegelasteks Wyatt Earp ja tema vennad, Doc Holliday ning vennad Clantonid. Kui tunned huvi vesternite ja Doktor Who vastu, siis võib vaadata küll.

3. hooaja VIII lugu „The Savages” viib vaataja kaugele planeedile kauges tulevikus. Tardise meeskond peab lahendama ühiskondliku konflikti kõrgelt arenenud tsivilisatsiooni ja sihitult uitavate metslaste vahel. Lisaks lahkub seriaalist üks kaaslane. Kõik episoodid on kadunud, võib piirduda sisukokkuvõttega.

3. hooaja IX lugu „The War Machines” toimub Londonis, kus kamp teadlasi leiutavad Skyneti… õigemini küll WOTANi, kuid paralleelid on üsna tugevad. Iseseisvalt mõtlev arvutisüsteem, mis asub maailma vallutama ja üleliigseid inimesi hävitama. Hea lugu, mis on ulmefänni jaoks ka praegu vaadatav. Lisaks kohtume kahe uue kaaslasega.

4. hooaja I lugu „The Smugglers” viib Tardise meeskonna 17. sajandi Cornwalli. Ajalooline lugu piraatidega, kuid ükski episood ei ole säilinud.

4. hooaja II lugu „The Tenth Planet” on esimeste hooaegade üks kõige olulisemaid. Esiteks kohtume esimest korda kübermeestega, kes jäävad tuntuse poolest vaid veidi dalekitele alla ja kes on korduvalt maailma ja Doktorit ohustanud ka uues seriaalis. Lisaks on neljas episood viimane korrapärane episood selle Doktoriga. William Hartnelli tervis halvenes arteroskleroosi tõttu üha enam ja tal tekkisid tõsised raskused teksti meeldejätmisega. Et seriaaliga jätkata, tuldi suurepärasele mõttele – kuna Doktor on tulnukas, on tema kehal võime end uueks muuta, kui vana saab viga või lihtsalt n-ö läbi kulub. Nii toimubki viimases, kahjuks kadunud episoodis hiljem regenereerumise nime all tuntuks saav muutus, mille käigus Doktor Who keha asendub uuega. Lisaks välimusele saab Doktor ka osaliselt uue iseloomu. Nii ei olnud uuel näitlejal tarvis igas üksikasjas eelmist näitlejat matkida, vaid sai selle asemel tuua rolli rohkem värskust ja omapoolseid iseloomujooni.


Kuigi Hartnelli Doktor pole kõigi fännide absoluutset poolehoidu võitnud lemmik, ei saa kuidagi unustada, et ta oli siiski kõige esimene ja tema mõjutusi võib leida läbivalt kogu seriaali ajaloost. Mis iganes tal füüsilises võimekuses puudu jäi, tegi ta tasa nutikusega ja püüdlusega rahumeelse lahenduse poole, kuid tõmbas oma parandamatu uudishimu tõttu korduvalt enda kaaslased sekeldustesse, mida nad muidu ehk oleks saanud vältida. Torisevad jooned lõid vahel liiga tugevalt välja, kuid ka huumorisoon ei puudunud. Üldiselt oli Hartnelli mängitud Doktor just nii mitmekülgne, nagu teda üldjoontes ka praegu näeme ja kellelgi pole põhjust kahetseda, et esimene Doktor oli just selline, nagu ta oli.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Peatoimetaja veerg 02/16
Mairi Laurik „Süsteem“ - Midagi enamat kui järjekordne YA-SF
Intervjuu: Mairi Laurik
Reaktori logokonkursi kokkuvõte
Raamatuarvustus „Perdido tänava jaam“
Tallinna lühilarbifestival - põhjala-tüüpi mängud Eestis
Raamatuarvustus „Tontide linn“
Deadpool, ropendav ja ropult hea kangelane
Raamatuarvustus „Käsk tappa“
Eesti esimene koomiksipood
Raamatuarvustus „Pikad varjud“
Armastajad keset külma kosmost
One Punch Man – Jaapanlaste paroodia superkangelastest
Doctor Who: William Hartnelli aastad
Kurioosum 02/16
Ulmeuudised 02/16
Uudiskirjandus 02/16
Tõlkejutt: Paar suutäit päevas
Jutt: Kes varju püüab
Jutt: Tundekasutus
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0088)