Alustan seda arvustust ebatraditsiooniliselt ehk mitte sündmustiku, vaid maailma kirjeldusest. See on ülimalt lopsakas ja paljusid ˛anreid omavahel siduv, meenutades industriaalajastusse jõudnud fantasymaailma. Maagiat kasutatakse tööstuslikult, sulandades inimestest ja rauast kõikmõeldavaid võikaid biomehhanisme, ning kesk tossavaid auruvedureid ja streikivaid tehaseid sibavad, ujuvad, lendavad ringi igat laadi putukad-mutukad ning muud fantastilised elukad. Täpsemalt elab tegevuskohaks olevas New Crobuzoni linnas mitukümmend eri rassi, millest põhilisemad on inimesed, lindinimesed, vees elavad reptioloidid, kaktusinimesed ja putuknaised. Lisaks on veel Alienist pärinevat tulnukat meenutavad unenäosööjad, paralleeluniversumites elutsevad pooljumalikud ämblikud ja mõistuslikud aururobotid.

Raamatu üldine õhustik, mis silme ette tekib, on pärit justkui filmist „The City of Lost Children”, kuhu on lisatud veel täiendavalt verd ja rupskeid, moodsatest õudusfilmidest pärinevaid olendeid ja kummalisi ümbertehtud ebardeid. Värvikust lisab autori reljeefne kõnepruuk, kus ta leiutab üha uusi viise, kuidas linna sitahunnikuga võrrelda. Põhimõtteliselt võiks tõmmata paralleeli suisa Lovecraftiga, ainult selle erinevusega, et kui Lovecraft kirjeldas kui õudne kõik on, siis Miéville kirjeldab pidevalt, kui sitt ja haisev kõik on. Samuti laenab autor palju 19. sajandist ja pöörab omalaadsesse nihkesse, näiteks Rappija Jacki asemel on linnas müstiline tüüp nimega Jack Poolpalvetaja, kelle ühe käe asemel on tohutu suur palvetajaritsika jalg.

Tulles sündmustiku juurde, on raamatu üheks olulisemaks keskseks tegelaseks nö „põrandaalune teadlane” Isaac Dan der Grimnebulin, kelle laborisse astub ühel päeval sisse Yaghareki nimeline lindmees, kes on mingi klannisisese kuriteo tõttu oma tiibadest ilma jäänud ja soovib, et Isaac talle uued tiivad ehitaks. Isaac hakkab hoolega tööle (motivatsiooni lisab suur kotitäis kulda) ning alustab erinevate lennuvõimeliste olendite ja nende tiibade arengu uurimisest. Selleks laseb ta endale üle linna kokku kanda igat laadi linde ja putukaid ning ootamatult avastab ta, et talle on lisaks kõigile muudele sulelistele ja kitiinilistele olenditele toodud üliharuldane unenägusid õgiv ja unepasa nimelist narkootikumi tootev putukas. Viimane paneb muidugi laborist plehku ja hakkab viimaks ohustama kogu linna eksistentsi.


Valdav enamus raamatu tegevust ongi seotud sellega, kuidas õnnetu teadlane üritab kaht pealtnäha võimatuna tunduvat ülesannet lahendada ja peab seejuures lisama, et Isaac oli vähemalt minujaoks tegelane, kellega oli väga kerge samastuda. Tõsi küll, tema seksuaalne huvi putuknaiste vastu jäi pisut arusaamatuks, aga muus osas hästi loodud ja mulle väga meeldinud karakter. Eks ma olen ise ka pisut vastaline ja kergelt ülekaaluline tehnikahuviline.

Kõigist teistest värvikatest tegelastest oligi järgmine kõige põhjalikumalt välja joonistatud tegelaskujuks Isaaci armastatu Lin. Ülejäänud paljud ujuvad-hüppavad-lendavad tegelased jäid minu arvates liiga sündmuste käivitamiseks vajalikeks atribuutideks. Mõnede puhul (nagu näiteks linnapea ja värdjalikult deformeerunud narkoboss) oleks isegi soovinud rohkem tausta teada saada, kuid nende liinid jäid lõpuni häirivalt lahtisteks.

Kokkuvõtteks on mul raamatu kohta halba öelda vaid seoses kujunduse, tõlke ja formaadiga. Kui end China Miéville'ilikult väljendada, siis Erseni kaanele oleks justkui soolehaigusega fotoshop sittunud, vedela pasa pärast saapaga laiali hõõrunud ja sinna veel otsa rögistanud. Tõlkeosas tundusid mõned laused kohmakad ja boiler ei tõlgita boileriks! See on katel. Ja kõik kes sellele vastu vaidlevad, püüdku korraks ette kujutada raamatut „Tants ümber auruboileri”. Naljakas, eks-ole?



Ja miks on teos löödud kolmeks, aga mitte kaheks? Praegu on saadud üks paks ja kaks õhemat teost, tegelikult oleks võidud teha täiesti julgelt kaks ühepaksust osa. Arvestada tuleb ka seda, et tänu kolmekslöömisele on tegemist kõige kallima teosega, mida ma kunagi ostnud olen - vanas rahas tuleks selle hinnaks mingi tuhat krooni. Mitte, et ma ostu kahetseks, aga ikkagi.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Peatoimetaja veerg 02/16
Mairi Laurik „Süsteem“ - Midagi enamat kui järjekordne YA-SF
Intervjuu: Mairi Laurik
Reaktori logokonkursi kokkuvõte
Raamatuarvustus „Perdido tänava jaam“
Tallinna lühilarbifestival - põhjala-tüüpi mängud Eestis
Raamatuarvustus „Tontide linn“
Deadpool, ropendav ja ropult hea kangelane
Raamatuarvustus „Käsk tappa“
Eesti esimene koomiksipood
Raamatuarvustus „Pikad varjud“
Armastajad keset külma kosmost
One Punch Man – Jaapanlaste paroodia superkangelastest
Doctor Who: William Hartnelli aastad
Kurioosum 02/16
Ulmeuudised 02/16
Uudiskirjandus 02/16
Tõlkejutt: Paar suutäit päevas
Jutt: Kes varju püüab
Jutt: Tundekasutus
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0071)