Klient – ametlikult ei saa ma teda patsiendiks kutsuda – saabus mu kontorisse mõni minut enne poolt kolme ja vabandas, et ta oli hilinenud.
„Kuidas hilinenud, te saabusite veidi vara.”
„Aa ... ma arvasin, et buss, et see oli ... aa, ei, ikka õige buss.”
„Mida?”
Ta raputas pead, lõi käega ja pomises vabandaval toonil: „Ei, vahet pole.
Vahet pole. Tere.”
Klient sirutas käe. Haarasin, see oli lödi. Raputasin ta kätt üles-alla. Ta lihtsalt lasi mul oma kätt suruda.
Ta istus maha ja küsis: „Kas saame kohe pihta hakata või pean ma veel midagi ... tegema?”
Läksin laua taha, kuid ei istunud veel toolile. „Te otseselt ei pea midagi, härra ... (kontrollisin paberite pealt) Wiemers. Või kas võib teile David öelda?”
„Ei, Wiemers sobib küll.”
Tal oli selline nägu ees, nagu oleksin palunud tal riided seljast võtta.
See ajas natuke naerma, aga ma püüdsin seda mitte välja näidata. „Härra
Wiemers, te otseselt ei pea midagi tegema. Te ju teate ise, kui keeruline oli teil saada mu kontori telefoninumbrit, aga raskem osa on nüüd seljataga. Ametlikke kanaleid pidi olnuks sellisesse kontorisse jõudmine ikka tükk maad lihtsam, aga siit edasi oleksite pidanud läbima meeletut bürokraatlikku kadalippu. Kirjutama alla, et olete riskidega tuttav, et vastutus on teiepoolne, et vastav asutus järgib kõiki seadusi ja on ikkagi kompetentne ja nii edasi. Meeletult tüütu värk.” Istusin toolile.
„Meil sellist paberimajandust pole, aga siiski. Päris tundmatus kohas ma vette ei hüppaks.” Tõusin püsti. „Kohvi?”
„Mida?”
„Kas kohvi soovite?”
„Aa, kas sa ... kas me siis ei tee seda lihtsalt ära?”
„Seda ei saaks niikuinii lihtsalt niisama teha, ma pean enne mingitki eelinfot saama. Muidu on mul raskem. Pealegi, kofeiin aitab keskenduda, ikka abiks.”
„Aa. Olgu siis. Jah, võtan.”
Panin tassi masinasse, vajutasin nuppudele. Helepruun kohv auras vaikselt ja rahustavalt.
Ta võttis lonksu ja küsis: „Millist eelinfot te siis tahate?”
„Einoh, kõigepealt tahaksin tõestada, et erinevalt paljudest mu põrandaalustest kolleegidest ma mitte ainult ei vajuta nuppe, vaid ma ikka tean ka, mida teen, kuidas teen ja miks ma teen.”
Härra Wiemers võttis veel ühe väikse lonksu ja hoidis kohvitassi kahe käega oma kõhu kohal. „Jaa, olgu. Rääkige.”
„Esiteks: masin, mis on teises toas. See pole mitte lihtsalt ... mälupiltide tegemise masin.” Ei, mälupiltniku staatus oli tavaliselt mu trumpkaart, see pidanuks tulema alles jutu lõpus. Alusta uuesti.
Köhisin kurgu puhtaks ja naeratasin pead raputades. „Ühesõnaga, see masin, mis on teises toas, sellega saab teha mälukuvandeid. Või noh, kogemuste kuvandeid. Me laadime need masinasse alla ja pärast saame need teistele inimestele edastada.” Ei, liiga ametlik, liiga tutvustav-brošüürilik. Alusta uuesti?
„Ah, vabandust, ma ei tea kunagi, mida öelda. Ma ei aima päris täpselt, mida siiatulija teab, mida mitte. Tead, teeme parem nii, et sa räägid ja ma täidan mõned lüngad. Kui neid peaks tekkima.”
Wiemersi silmad läksid korraks pärani. Ta tahtis kohvitassi käest panna, aga nägi, et alustass puudus. Pani siis hoopis ühe raamatu peale.
„Vabandage? Mina räägin? Aga kas te ei tahtnud mitte tõestada, et tunnete asja?”
Heitsin talle läbitungiva pilgu ja küsisin:„Kas ma pean tõesti välja otsima lõputunnistuse, et tõestada, et olen koolituse läbinud?”
Ta kohkus ja raputas pead, huuled liikumas vaikse vabanduse rütmis. Lootsingi, et ta ei küsi seda näha.
Seletasin: “Tahan olla kindel, et mu kliendid teavad, millesse nad ennast segavad. Minu äri ei pruugi kõigile bürokraatlikele nõuetele vastata, kuid mingid standardid peavad mul ikkagi olema.”
„Aa. Olgu. Noh ...” Wiemers nõjatus tagasi ja pani parema küünarnuki käetoele. Ta toetas lõua käelabale, nagu vaataks mõnda igavat filmi. Ilmselt keris mõtteis mälestusrulli õigesse kohta.
„Arvan, et see masin loodi umbes mingi ... mingi projekti raames, millega taheti inimesi surematuks teha. Oli vist seotud algul mingite geeniprojektide või taolistega. Või kuidagi räägiti neist asjadest samas kontekstis. Kõik ütlevad, et see sai alguse katsest teha inimesi surematuks.”
Noogutasin. Ta alustas ebamääraselt, aga sellele oli juba mugavam vastata, kui ise alustada: „Põhimõtteliselt küll. Tegemist on neurokuvandite ülekandmismehhanismiga. Masina loomise taga oli katse inimesi kübernetiseerida.
Esiteks katsetati inimteadvuse ülekandmist arvutisse, et isiksus ei kaoks keha huku järel jäädavalt. Sellest eraldi ülesanne oli katsetada, kas tehisintellektile on võimalik anda inimliku kogemuse kaudu selget enesekohast identiteeti.
See projekt loomulikult ebaõnnestus. Või õigemini, õnnestus teisiti.
Me ei saanud teadvusega arvuteid, aga saime midagi muud.” Tõusin püsti. „Tahad veel kohvi?”
„Ei, mul pole seegi veel joodud.”
„Joo ära, teeme uue.”
„Oh ... Olgu.” Ta jõi ära ja ulatas tassi mulle.
„Ühesõnaga, alguses oli ...”
Vaikisin hetke, valides õigeid nuppe kohviaparaadil, aga ilmselt talle näis, et ootasin, et ta jätkaks, sest ta ütles: „Alguses olid need masinad väga suured ja ebatäpsed ja ...”
„Siiani on ebatäpsed,” ütlesin vahele.
„Mida?”
„Siiani on ebatäpsed. Sõltub kasutajast. Aga ei, sa ei eksinud. Jätka.”
„Noh ... suured ja kohmakad olid. Aga kasutusalasid oli palju. Kuidas need toimivad, seda ma täpselt ei oska öelda. Need võtavad inimeselt mingi tunde ja siis pärast teised saavad seda ise tunda, niipalju teab igaüks, aga see seostub mingi ... Uhh. Kunagi pidid inimesed vist kirjutama, mis tundest nad lahti tahavad saada, või midagi ... Tavaliselt ei räägita sellest protseduurist väga põhjalikult.”
Wiemersil olnuks nagu rambipalavik. Mul oli natuke piinlik – ma ei tahtnud, et ta end ebamugavalt tunneks. Samas oli ta inimene, kelle puhul sellest ilmselt ei pääsenud. Võtsin jutujärje üle: „Ära muretse, kõik on korras. Huvitav, et sa keskendud asjaolule, et masin peaks midagi ära võtma. Tavajuhul nähakse selles siiski uute kogemuste omandamise võimalust.”
Ta pilk oli maas.
Jätkasin selgitust: “Ühesõnaga, see masin skannib inimajus esinevaid nähtusi teatud konkreetse märksõna baasil. Päris esimesed masinad, nagu ütlesid, olid suured ja kohmakad, aga nendega sai teha midagi, mida seniste vahenditega ei saanud. Nendega sai näha inimese sisse moel, mis oli seni võimatu. Enam ei pidanud toetuma tunnistaja sõnadele või kohmakale kirjeldusele. Võis lihtsalt üles laadida tema kogemuse juhtumist – nii võisid kümned seda oma silmaga näha.
Mõned on öelnud, et see on nagu kogemuste fotografeerimine. Antud analoogiat kasutatakse sageli ka seetõttu, et kogemuspildi võimsust mõõdetakse petapikslites.
Mida aeg edasi, seda rohkem tehnoloogia aga täiustus. Pikka aega oli tegemist olnud üksikute luksuse ja valitsuse saladusega, kuni ühel hetkel said sellised kogemuspildid lausa massitarbekaubaks. Igaüks neid ei kasutanud, aga päris paljud küll. Sina ilmselt mitte.”
Wiemers nägi korraks välja haavunud. Ta ütles „Ikka kasutasin.”
„Tohoh. Kas ka ekstreemsportlasi?”
„Teismeeas küll.”
“Aga langevarjuhüppeid?”
„Ei, neid mitte. Ma kardan kõrgust.”
„Nojah. Kuid see, et sina kõrgust kardad, ei tähenda, et sa ei võiks seda kogemuspilti nautida.. Kogemuse üleslaadija ilmselt ju ei karda, sa saaksid lihtsalt adrenaliinilaksu.”
„Aga ikkagi.”
„Mida siis? Mida muud?”
Wiemers kehitas õlgu. „Ma tahtsin teada, mis tunne on rulaga sõita. Mõnel mäel olen suusatanud. Ee ... Kuskilt õnnestus mul osta ühe profisportlase fail.”
„Siin on sinu kohv. Professionaalse ekstreemsportlase? Mul polegi sellist kunagi olnud.
Kust sa selle leidsid? Lihtsalt trükkisid otsingumootorisse?”
„Ei, need on vist juba maha võetud. Pärast tolle levitaja enesetappu.”
Enesetapud. Varem juhtus seda siis, kui inimesed muutusid oma kogemuste annetamisega laiadele massidele liiga heldeks. Nad andsid nii palju ära, et neist endist jäi alles vaid inimvare. See kõik oli enne seda, kui tehnoloogia ja spetsialistid tegid võimalikuks jätta annetajale endale kõik alles. Sageli ollakse selle suhtes ikka veel paranoilised.
Istusin maha. „Aa, olgu. Nojah. No ega praegu vist ei leiagi enam midagi nii väärtuslikku tasuta. Kuidagi peavad minusugused ka ära elama.”
Edasi ma ei küsinud. Ma ei laskunud kunagi üksikasjadesse selle osas, milliseid kogemuspilte keegi oli tarvitanud. Ekstreemspordid veel, need on selline terav meelekõdi, millest kõigile meeldib rääkida, aga muud kogemuspildid, mis on ringelnud kas netis või käest kätte: lein kaotatud lähedasest, esimene öö keelatud armastusega ...
Mulle on alati tundunud ebaviisakas nende kohta küsida. Need on küll laenatud elamused, aga siiski. Ma pole kellelegi rääkinud isegi sellest, kui ma ükskord tarvitasin üht varahommikuni lugemise kogemust. Isegi see tundub veidi liiga intiimne.
„Igatahes. Sa enne mainisid kogemuste kaotamist. Räägi sellest lähemalt.” „Miks?”
„Sest üldjuhul nähakse seda peamise ohuna. Kuid ometi on mul tunne, et just sellepärast sa siia tulidki.”
„Miks te nii arvate?”
„Sest sa rääkisid just nimelt sellest, et neuroammutaja peaks mingi tunde ära võtma. Päris nii see otseselt ei käi, tegemist on ikkagi veaga, kui see juhtub. Ja see võib lõppeda väga traagiliselt.”
„Kuid on võimalik niimoodi teha, et see kogemuste võtmine läheb õnneks, eks?”
„Noh, mingis mõttes ...”
„Kui puldi taga on oskaja inimene.”
„On küll. See on väga peen töö, aga see on tehtav.”
„Väga hea. Sest seda ma just tahangi. Ma tahan kaotada üht tunnet.”
„Olgu.” Panin sõrmed vaheliti. „See pole aga tühiasi, mida sa praegu palud. Kunagi oli üks rikkur, kellel kummitas peas muusikapala. Kaua juba kummitas ja ta ei saanud ega saanud sellest lahti. Lõpuks proovis ta kummitava laulu kogemuse ära neuroskannida. Seejärel kaotas ta aga võime kuulda meloodiaid.”
„Mis mõttes?” küsis Wiemers, kuidagi skeptilise näoga.
„Selles mõttes, et masina taga olija ilmselt ei suutnud eristada üksikkogemust kõigist analoogsetest elamustest. Edaspidi eristas too mees üksnes rütmi. Ja nautis pikki noote. Kuid ta ei suutnud leida nootide järgnevusest mingitki loogikat.”
Wiemers raputas pead, näol segunenud pilge ja kimbatus. Kohv loksus tassis veidi. „Kunagi oli aga keegi mees, kes armastas üht anekdooti ja ta tahtis seda kõigile edasi rääkida, sest see oli nii naljakas, kuid masin sõi ta huumorimeele ära. Ma tean neid lugusid. Need on peaaegu kõik pärit sellest ajast, kui turule ilmusid käsiskannerid.
Üks põhjusi, miks ma teie juurde tulin, on see, et teil pole mõni käsiskanner. Ja te pole mõni suvaline rikkur, kes ei viitsi juhendit lõpuni lugeda või kes käivitab masina jooksu pealt. Te olete professionaal. Mul on vaja teie abi.” Ta pilk langes käes olevale tassile ja selles peituvale jahtunud tumedale vedelikule. „Palun.”
Tõusin püsti. „Protseduuril pole kunagi sajaprotsendilist garantiid. Oled sa selle ikka korralikult läbi mõelnud? Mis tunne see üldse on, mis ma sult ära võtma peaksin? Praeguse vestluse põhjal otsustades – hirm? Rambipalavik? Võõrastega rääkimise ebamugavus? Need on kõik
vajalikud. Hirmu võtmine teeks su lihtsalt rumalalt ettevaatamatuks. Rambipalavikust ilmajäämine muudaks sind iseenda suhtes lootusetult pimedaks. Võõrastega rääkimise ebamugavus peab ka jääma – ma ei tee sinust sotsiopaati.”
Wiemers niheles natuke toolil: „Ei ... ei, see pole ükski neist. Need võivad jääda.”
„Ütle mulle siis, mis see on, ja ma ütlen, miks see peab jääma.”
Wiemers vahtis oma kohvitassi. „See on üks ... kiindumus.” Ta vaatas mulle otsa. „Noh, lihtsalt üks tühine puhang.”
„Mis mõttes, üks tühine puhang?”
„Ah, teate küll. Või noh. Teate, näed teda ja äkki ... vuuh. Puhang.
Tühine.”
„Sa mõtled armumist?” Ta noogutas.
„Mis siis lahti on? See on ju tore. Mis tore, see on ju suurepärane. Oled armunud. Miks sa sellest tundest lahti tahad saada?”
„Sest mu naisele ... talle ei meeldiks see.”
Ma vist ütlesin: „Ah soo!”, kui ma selja pöörasin. Igatahes paistis ta korraks võpatavat ja mu pettumust tajuvat. Astusin akna juurde ja tundsin sõrmeotste all klaasi jahedust. Ta on ilmselt üle pika aja armunud ja maksab hingehinda, et sellest lõplikult vabaneda. Wiemers käitus nagu keegi, kes ootab hukkamõistu juba ainuüksi selle eest, et ta üldse julgeb teisi naisi vaadata. Inimesi on igasuguseid – ja ta paistis olevat selline inimene.
Pöördusin tagasi Wiemersi poole. „David, selle järele pole mingit vajadust. Seda tuleb ikka ette. Kiindumised lihtsalt juhtuvad. Tavaliselt võtavad inimesed sellest lihtsalt viimast ja naudivad seda. Endamisi ja salaja.
Miks sa peaks selle endalt röövima?”
Ta kergitas üht kätt liueldes, nagu peletades mingit ebamugavust endast eemale, ja ütles: „Sest ma ei naudi seda.” Toetusin istmikuga aknalauale.
Ta jätkas: „Ma ei tea, ma ei oska seda nautida. See on selline ...” Ta raputas pead. „Kui ma viibin oma naisega, on kõik korras. Ta läheb tööle, ma tegelen lastega. Pesen riided, panen nõud masinasse, koristan, viin lapsed lasteaeda. Uhh, viin nad lasteaeda ja seal ta on ja ma ei suuda midagi öelda.
Proovin mitte vahtida, aga ikka teen seda. Olen proovinud öelda talle midagigi meeldivat, näiteks et lapsed on vahel kodus kiitnud oma kasvatajat, aga ma ei suuda. Kuitahes kindlalt ma ka ei otsustaks teel sinna, ei suuda ma teda nähes enam midagi.
Ühel päeval ta naeratas korra, millegi muu peale üldse, ja sellest ajast saati olen ma talle nagu midagi võlgu, aga ma ei tea ise ka, mida.
Lähen koju ja mul on üleni kõdi ja üleni ebamugav. Ma ei saa sellest lahti. Kuulan üht laulu, millega elan seda läbi. Või elan teda läbi. Kuulan seda üha uuesti ja uuesti. See laul meeldis mulle kunagi, nüüd on see mulle vastik, aga ma ei saa seda kuulamata jätta, sest mul pole temaga midagi muud ühist. Seal on: „I don’t believe that eeenybody feels the way I do about you now.” Võib-olla see on tõsi. Võib-olla ei tunnegi keegi tema vastu ligilähedaseltki midagi sarnast. Võib-olla pole kunagi olnud ega tule kunagi kedagi, kes oleks tema pärast nii rahutu – ja mis see loeb?
Mõned arvavad, et ükski armastus pole täielikult ühepoolne. Et mingi osa kandub sellest alati edasi, kui lootusetu see ka ei tunduks. Jama. Kui ta teada saaks, mida ma tunnen, mida ta ütleks? Kõige parem, millele ma loota saan, on „aitäh”. Üleni ebamugav ja üleni ma-tahan-siit-ära-saada-päästke-mind-välja-aitäh, aga ikkagi aitäh. Ta võtaks selle endale teadmiseks.
Ma ei taha olla järjekordne nägu, keda nähes tuleb piinlikkust tunda.
Ma ei taha selle teema ümber keerelda. Las ma lihtsalt ... olen. Las ma olen, enne kui ma tekitan sellega kellelegi mingeid ebameeldivusi.”
Rääkimise pingutus näis näpistavat Wiemersi adrenaliininäärmeid, ta oleks nagu sütel seisnud – ta istus kramplikult sirgelt, hoides tooli seljatoest eemale. Sõrmed värisesid. Ilmselt oli pikkade särgikäiste all kananahk.
Küsisin: „Sa ei taha ju neuroskannida mingit üksikkogemust. Sa tahad kogu elamust endast välja saada. Selle piirid on üsna hägusad. Võib juhtuda, et pärast tänast võid sa üleüldse armastusest ilma jääda. Kas sa oled selleks valmis?”
Kramplikkus näis temas lahtuvat – ta oli oma vastusega leppinud. „Nii tugevaid läbielamisi pole selles eas enam vaja.”
Ta polnud ju sugugi vana ... ja ikkagi niimoodi.
On alles mees. Mingi suvalise armumise pärast on ta otsustanud end vaimselt kohitseda. Pole teada, mida see talle teha võib. Ma ei tea, mis muu võib selles ajukeskmes olla, mis seda kiindumust põhjustab. Mis saab siis, kui ta ei suuda selle kadumise järel enam enda lapsi omaks tunnistada? Või äkki kaotab ta üldse võime tunda? Kas see ongi tema eesmärk – kas ta tahab muutuda hingetuks ja üleni praktiliseks kohuseinimeseks ... Kust oskaks ta sellisel juhul leida oma elule sideainet, mis seda kõike ühendaks?
Ah, kurat. Miks ei või ma seda lihtsalt ära teha? Mida vähem ma tagajärgedele mõtlen, seda vähem need mind segavad. Mis sest, et ilmselt see ongi mõtteviis, mis võttis minult mu loa ...
Persse. Ma ütlen talle ära. Ei tee. Ma ei tee seda.
Või samas, äkki oleks võimalik ... Jah, ma teen hoopis nii.
„Olgu. Teeme ära.”
Wiemers vaatas mulle uskmatu näoga otsa. „Päriselt?” Ma tean, mis ma talle teen.
„Jah. Teeme. Lõppude lõpuks maksad sa selle eest ikkagi täishinna. Ja kui midagi ka juhtub, siis mina ei peaks ju selle eest karistada saama.
Seaduse silmis seda tehingut ei toimugi. Miks ma ei peaks seda tegema?
Küll sa ise tead, millega riskid.”
„Oh, aitäh! Kui nii, siis ... siis on kõik jälle korras. Aitäh.”
„Jajah, pole tänu väärt. Pole sugugi tänu väärt ... Läheme aga edasi.”
Olen päris palju lugenud võimalusest kogemuspilte endast väljapoole peegeldada. Muuta skanneri abil kogemus terviklikult hallatavaks ja kergesti ülekantavaks ühikuks ning edastada see kellelegi teisele pelgalt tema silmadesse vaadates. Niimoodi edastavad riigiasutuste töötajad väga tundlikku informatsiooni – vaja on ainult ühtainsat silmapilku. Tähendab, seda tuleb väga täpselt ajastada ... Aga kui see õnnestub, kui see läheb õigesti ... siis ei pea Wiemers enam kartma, et tema silmarõõm vastab talle mingisuguse piinliku „aitähiga”.
Vaatasin Wiemersi poole. Mõtlesin: sa arvad, et sul pole nii tugevaid läbielamisi vaja. Ma ei usu seda. Mitte kellestki.
„Jah, olgu.” Wiemers ajas ennast püsti. „Olgu, kohe tulen. Kas ma peaksin üleriided siia jätma? Ja kas teil on haiglasussid?”
„Ei, ei, meil pole. See pole niisugust kristalset hügieeni nõudev asi.”
„Oled kindel? Kui sellist asja ametlikult teha, siis peab minu meelest kõik steriilne olema. Minu meelest aetakse isegi juuksed maha.”
„Oh, ma olen näinud jah. Ei, selleks pole mingit vajadust. Tule, astu edasi.”
Avasin ukse ja seal see oli.
Muidu oli see küllaltki mungalik ja mittemidagiütlev töötuba. Keskel oli kirjutuslaud, laual olid arvuti, paber ja pliiats. Laua all oli kaks taburetti. See võinukski olla vanamoeline töölaud, kui polnuks arvutit ja pealtnäha plastmassist neuroskannerit, mis rippus laua kohal pikkade juhtmete otsas.
„Võta istet,” ütlesin ja osutasin paberilehele. „Sinnapoole lauda, palun.”
Ta noogutas, tõmbas tabureti laua alt ja istus. Ta vaatas uudistavalt neuroskannerit, mis oli asetatud piisavalt madalale, et ükskõik kui lühike inimene saanuks seda laua taga istudes omale pähe panna. Talle oli see rinna kõrgusel.
Wiemers vaatas puust lauda. Laua keskel oli kiiskavvalge paber, ülejäänu nägi välja vähem hoolitsetud. Lehe kõrval olid kohviplekid, puulaud ise aga selline, nagu see oleks viibinud mõnda aega unustatult lageda taeva all.
Ta küsis: „Ma ei tea, see ei tundu päris õige. Tavaliselt nad ikkagi ... ajavad juuksed maha. Panevad kindad kätte, sussid jalga.”
„Ei, seda pole vaja. Päriselt ka. Steriilsus on lihtsalt üks vahend, millega kogu seda protsessi natuke ... müstilisemaks teha. Või mina ei tea. Puhutakse asi suureks ja käitutakse nii, nagu tegemist oleks üksikutele kättesaadava imeasjaga. See on tegelikult päris tavaline asi. Ja üldjuhul sugugi mitte nii kohutavalt keeruline. Vähemalt mitte juhul, kui tegemist on tavalisema programmiga. Sinu puhul on muidugi vähe teisiti, aga see ei tohiks palju mõjutada.
Pealegi, mõtle, milline sa välja näeks, kui me su pea kiilaks ajaksime. Naeruväärne. Mõnda teeb kiilaspäisus ähvardavamaks. Mõni aga näeb nii välja nagu vähihaige. Arva ära, kumba gruppi sina kuulud.”
Ta võttis neuroskanneri kätte. „Kas teile on kunagi öeldud, et te räägite liiga palju?”
„Mm ... mulle on öeldud, et ma ei suuda vait olla. See on ilmselt üks põhjustest, miks ma olen siin ja ülikonnas, selle asemel et olla riigihaiglas ja kitlis.”
Wiemers raputas pead nii, nagu mõni inimene kehitab õlgu. Ta vaatas neuroskannerit. „Ja nüüd ma panen selle endale pähe?”
„Ei, mitte kohe. Enne peame sisestama mõned su andmed. Mitte midagi liiga keerulist. Nii, ja nüüd hakkad sa rääkima mulle oma emast.” Kirjutasin samal ajal üles tema käitumismustrid ja intellektuaalsed parameetrid.
„Oma emast? Mida ma temast räägin?” Ta lasi masinast lahti, see jäi juhtmete otsa tolknema.
„Mm ... Ametinaljad. Ei, sa istu rahulikult, kohe saab ...” Masinat pidi veel natuke sättima, eelseaded valmis panema ning mõõdu ja mahu näidud sisestama. Esitasin talle veel mõned küsimused, mis aitasid täpsustada käitumismustreid ning suhtumist erinevates küsimustes. Programm ei nõudnud küll mikroskoopilist psühholoogilist täpsust, kuid igasugune selgus oli minu meelest kasulik ja selle ülesande juures oli mistahes kasulik asi ka vajalik asi.
Küsisin kõige muu seas ka, mis aegadel ta tavaliselt seal lasteaias käis. Ja mis olid kõige tõenäolisemad ajad, mil ta sellele naisele silma võinuks vaadata. Mul oli vaja õiget hetke, mil see kogemuse ülekanne pidi käivituma.
Õnneks ma sain selle – ta teadis öelda minutipealt.
„Nii. Nüüd võid pähe panna.”
„Olgu.” Ta võttis selle ja sättis kiivrina pähe. „Kas nii?”
„Mm ... Natuke paremale sealt. Jah, olgu, nüüd on kõik õige.”
„Ja nüüd?”
„Ja nüüd võtad sa pliiatsi ja hakkad kirjutama.”
„Mhm. Olgu. Ee ... Mida kirjutama?”
„Sedasama, mida sa enne mulle rääkisid. Sellest tüdrukust. Või poisist?” Ta punastas. „Naisest. Miks just kirjutama?”
„Sest kui sa paned selle sõnadesse, siis sa püüad seda defineerida. See tähendab, et sa teed tunde enda jaoks konkreetseks. Nii on see ka su teadvuses konkreetses kohas, mistõttu on seda kergem terviklikult hallata.”
„Aga kui ma ei oska seda kuidagi sõnastada? Kui ma teda näen, lähen ma nii kimbatusse. Ma ei tea, kas ma kirjutan õiget asja ...”
„Täpne sõnastus pole tähtis. Mina seda lehte üle ei loe. Selle võib kas või lugemata prügikasti visata, kui sa seda just meenena ei taha alles jätta. Tähtis on kirjutamine ise. See, et sa elad oma kogemust võimalikult täielikult läbi sel ajal, kui masin töötab. Aktiivselt pinnal olevat kogemust on palju-palju lihtsam neuroskanneriga haarata. Mõned arvavad, et teisiti polegi võimalik.
Igatahes, hakka kirjutama. Alusta kas või sellest, mis sa mulle enne rääkisid.”
Wiemers noogutas. „Okei. Ma siis ... hakkan pihta.” Ta nihutas lehe lähemale, võttis pliiatsi kätte ja vaatas paberile. Ekraan mu ees näitas, et ta ajus hakkasid erinevad tsoonid aktiveeruma. Pliiats puutus paberit ja ekraan näitas mingeid kohti eredamalt kui teisi.
Käivitasin tasapisi süvasondi.
Wiemers võpatas. „Oh! Mis see oli?”
„Ära pane tähele. Kirjuta edasi.”
Ta koges teatavat kõditust. „Oh ...” ütles Wiemers, ent ilmselt tuletas endale meelde, et peab kirjutama, ja langetas jälle pilgu pooleldi täiskirjutatud paberile.
Paistis, et ta oli võimeline kirjutama täiesti ennastunustavalt. Oleks kahju, kui hoog raugeks vaid seepärast, et pliiats vajab teritamist. Ehk oleks olnud seekord parem anda pastakas ... Ei, pliiats on tundlikum kirjutusvahend, oli tähtis, et ta tunneks selle õrna sahinat paberil. Võib-olla oli hea ka see, et ta mingilgi määral tundis, et seda pole mitte ainult võimalik kustutada, vaid ka üle kirjutada.
Ühel hetkel taipasin, et skanner ammutas toda kogemust juba väga pikalt. Kui see peaks kedagi tabama, saaks ta ilmselt päris tugeva elamuse osaks. Palju oli sellel üldse petapiksleid ... 9017? Ja arv ikka veel suurenes ...
Mul pole kunagi olnud ühtki mälupilti, millel oleks üle 8500 petapiksli. Jumal küll, 9000. See on ju uskumatu. Sellise tavalise inimese kohta, ilma psüühiliste traumade või häireteta. Pealtnäha täiesti tavaline inimene. Seda ei osanud ma küll ette arvata. Minu andmebaasis polnud ühtki sedavõrd võimsat kogemust. Tõtt-öelda ei teadnud ma kedagi, kellel oleks. Kartsin, et kui ma selle kogemuse neuroaparatuuri ammutan, siis see võib ta ajus tekitada lühise ... võtabki talt selle armumise ära.
Oh, kurat ... aga ta ju ise soovis, et ma nii teeksin. Ja otsus peegeldada tema kogemused tolle tüdruku peale – see on ju jabur! Ma pole seda veel kunagi üritanud. Ma ei peaks niimoodi salamisi oma oskusi proovile panema. Mis armutohtrit ma püüan siin mängida ... 9000-petapiksline kogemus. Kuradile, ma pole mõni kosjamoor. Parem oleks teha nii, nagu ma temaga kokku leppisin, ja võtta see lihtsalt ära.
Miks peaksin sellise varanduse käest laskma puhtalt suuremeelsuse pärast?
Ja noh, võib-olla oligi tal õigus. Võib-olla jõuabki mõni inimene sellisesse eluetappi, et tal pole säärast hingemöllu enam vaja. Las ta kasvatab lapsi, püsib truult naise kõrval, elab oma elu. Kes olen mina, et arvata, et see võiks olla kuidagi poolik?
Otsustasin, et selline lahendus on ilmselt kõigi jaoks parim. Tegin seadistuses kähku mõned muudatused.
„Olgu, pane ennast nüüd valmis,” ütlesin.
„Kas midagi tuleb veel?” pomises ta, krihveldades edasi oma pliiatsiga ja kogemata teise käega juba kirjutatud sõnu uduseks tõmmates.
„Jah, nüüd tuleb see kõige olulisem.” Vajutasin mõnele nupule, seadsin aparaadi neuroskanneri faasist neuroammutamise faasi.
„KÄIVITA?” Vajutasin „Jah”.
Midagi juhtus. Midagi, mis poleks pidanud juhtuma.
Järsku näitas masin mingit numbrijada, milletaolist ma enne polnud näinud. Wiemers paistis istuvat üsna rahulikult, aga arvuti näitas ühtedes ajuosades intensiivistumist, teistes rahunemist. Ekraanil vilasid värvid, ei olnud täpselt aru saada, mida see masin tegi.
See polnud mõni odav käsiskanner. Aga ühe kontoriskanneri kohta oli see siiski üllatavalt soodne.
Arvuti lõpetas ühel hetkel töö ja pilt kadus eest. Mis juhtus? Kas ma sain tema kogemuspildi? Kas see on nüüd mu andmebaasis?
Wiemers küsis: „Kas nii pidigi juhtuma?” Arvuti ei pildunud sädemeid ja paistis, et neuroskanner ei kärsatanud mehe ajusid. Kõik oli suhteliselt vaikne – ilmselt oli ainult mu reaktsioonist tajuda, et midagi oli valesti.
„Härra Wiemers, kuidas te ennast tunnete?” küsisin, vahtides ise ekraani poole, kuid ei, pilt oli eest läinud. Proovisin klõpsata käivitamisnuppu. Ei midagi.
„Ma arvan ...” Härra Wiemers köhatas. „Ma ei tea. Ma vist tunnen ennast hästi. Praegu ei oska öelda, et midagi oleks teisiti. Kas kõik läks ikka õigesti?”
„Jah, vist küll. Ah, persse. Ma ei tea.” Proovisin jälle arvutit sisse lülitada. Mitte midagi. See ei hakanud isegi käivitumise häält tegema. Kas ma sain siis selle mälupildi või mitte?
Wiemers täpsustas: „Tähendab, kas see on mul alles?”
Vaatasin laua all olevat arvutikasti. See ei suitsenud ega midagi. Vist lõi lihtsalt korgid välja. „Tead, praegu ma ei saa midagi päris kindlat öelda. Ma ei tea, kas sulle jäi see kiindumus või mitte. Ma päris täpselt ei tea sedagi, mis sulle üldse jäi. Mis su nimi on?”
„David Wiemers,” vastas ta enesekindlalt.
„Jajah. Mis su naise nimi on?” Kas äkki oli protsessoriga midagi lahti?
„Carol.”
„Olgu. Kui sa just seda nime välja ei mõelnud, võib ilmselt arvata, et su mälu on korras. Mis tolle nimi on, kellest sa kirjutasid?”
Ei, protsessor oli korras, vist ... Niimoodi peale vaadates ei saanud midagi öelda. Mis see veel olla saab?
„Tema nimi on Linda.”
„Loe nüüd seda lehte. Kas see käib Linda kohta?” Mis siis selle aparaadiga ikkagi juhtus?
Tal läks hetk aega, aga ta ütles: „Ei. Vähemalt ma ei usu, ei.”
Vähemalt seegi hea. „Olgu, siis oled vaba.” Tulin laua alt välja ja vaatasin talle otsa.
Jumal küll. Oh ...
Ta vaatas mulle otsa ja küsis, kas midagi on lahti. Silbid rullusid üle ta keele ja helisesid kuidagi mu kõrvus. „Kas,” alustas ta lauset, „midagi,” mis kõlas harjumatult voolavalt ja pehmelt, „on lahti?” See kõlas peaaegu erootiliselt.
Erootiliselt? Ma pole kunagi arvanud, et ... Ei, lõpeta see. Raputasin aeglaselt pead. „Ei ... midagi pole lahti.”
Ta silmade vahele tekkis kurd, mis jäi mind hiljemgi kummitama. Ta läks akna juurde ja vaatas klaasilt vaevu nähtavat peegeldust. „Paistab tõesti, et midagi pole väga lahti. Ma näen normaalne välja.”
Mitte lihtsalt „normaalne” ... Ei, ikka normaalne. Ta oli seesama tavaline mees, kes sisse tuli. Masin oli lihtsalt ... kuidagi. Kurat. Ma vist sain aru ...
„Ja ...” jätkas Wiemers pooleldi skeptiliselt. „Kuna sa said mul sellest ka lahti, siis tundub, et meil on kõik tehtud. Kas ma peaksin kohe maksma?”
See ju tähendaks, et ta jääks kauemaks. Ehk tõesti natukeseks ... „Ei, ära sellepärast muretse. Maksa kunagi ülekandega või midagi. Sellega pole kiiret. Või tuled teinekord tagasi ...”
„Ma võin kohe ära maksta.”
„Ei, parem oleks, kui sa läheksid lihtsalt ära.”
„Olgu.”
Saatsin ta tagasi eestuppa. Ta sammus ukse juurde ja pööras ümber. Läbistas mu oma pilguga. Noogutas. „Aitäh. Teinekord siis maksan. Kui tahad.”
„Jah.”
„Head aega.”
„Jah ... või oot!”
David jäi uksel korraks seisma, käsi piidal. „Jah?”
„Äkki tahaksid veel tassikese kohvi? Einoh, enne kui teele asud.”
„Ei, ma pigem ei võtaks. Mulle tegelikult siiski ei meeldi kohv.”
Ja nüüd ei suuda minagi enam kohvi juua. „Ah jaa. Olgu. Head aega siis. Ole tubli. Näeme järgmisel korral.”
Ta nägi hämmeldunud välja, aga ütles: „Head aega teilegi.” Ja läks minema.
Mida ma selle masinaga nüüd tegin? Kas ma eksisin lihtsalt ajafaktori sisestamisel? Kas oli võimalik, et see mälupilt edastati esimesele võimalikule sihtmärgile?
Kõige tähtsam oligi teada saada seda, kas see mõjus ainult minule? Astusin kiiresti akna juurde.
Nägin teda kaugel all eemale sammumas. Temast kõndisid mööda mõned inimesed, kolm inimest ... Kaks vaatasid talle otsa. Need, kes talle otsa vaatasid, jäid järele vaatama. Jäid samamoodi jõllitama, nagu mina siin üleval.
Läksin tema pliiatsiga täisnühitud lehe juurde ja vaatasin, mis sinna oli kirjutatud.
Lugesin äratundmismeeleheitega.
Mida see masin teinud oli? Mida mina teinud olin ... Kõik need küsimused, et kirurgilise täpsusega saavutada ühtainsat ajahetke, ühtainsat konkreetsele sihtmärgile edastatud mälupilti, ja selle asemel ... Katkematu filmilint.
Jumal küll ... kui ta järgmine kord tuleb, kas ma peaksin talle sellest rääkima? Kas sellest üldse rääkida? Kas ta saaks sellest aru?
Neelatasin, sest tajusin ehmatusega, et mind ennast huvitas enim hoopis miski muu – mida muud saaks ta mu ülestunnistusele vastata, kui et ... aitäh?
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Peatoimetaja veerg 02/16
Mairi Laurik „Süsteem“ - Midagi enamat kui järjekordne YA-SF
Intervjuu: Mairi Laurik
Reaktori logokonkursi kokkuvõte
Raamatuarvustus „Perdido tänava jaam“
Tallinna lühilarbifestival - põhjala-tüüpi mängud Eestis
Raamatuarvustus „Tontide linn“
Deadpool, ropendav ja ropult hea kangelane
Raamatuarvustus „Käsk tappa“
Eesti esimene koomiksipood
Raamatuarvustus „Pikad varjud“
Armastajad keset külma kosmost
One Punch Man – Jaapanlaste paroodia superkangelastest
Doctor Who: William Hartnelli aastad
Kurioosum 02/16
Ulmeuudised 02/16
Uudiskirjandus 02/16
Tõlkejutt: Paar suutäit päevas
Jutt: Kes varju püüab
Jutt: Tundekasutus
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0086)