Jaanuarikuised talvetormid on just see aeg, mil Eesti pered saavad õhtuti Reaktori äärde sooja tulla ning lasta vanaisadel endale jutustada selle meeliülendava kiirguskolde ammuhävinud kasutusjuhendist. Selleks oleme varunud oma lugejatele üht-teist meelepärast. Meie 16. number paljastab pea 14 aastat peidus olnud pildid 1999. aasta Estconist, Jüri Kallas teeb sissejuhatuse maailma ulmeajakirjandusse ning J.J. Metsavana tutvustab meile (luhtaläinud) tulevikutehnoloogia prognoose.

Samuti on filmihuvilistele pakkuda ülevaade 2013. aastal ilmuvatest ulmefilmidest ja koomiksifännid tunnevad ehk huvi sellekuise koomiksi vastu, milleks on August Dev ja Jerl Nordeni ingliskeelne "Elavad surnud avakosmosest".

Loe edasi...

Kui alustada kaanepildist, siis ei saa kiitusega kuidagi kitsi olla. Kaas on erakordselt ilus, eripärane ja silmatorkav, lausa kutsub lugema. Esimese asjana raamatut kätte võttes torkasingi kohe nina vahelehele, uurimaks, kes oli kunstnik. Üllatus oli suur, autor ise, väga vahva.

Esikaane juurest nagu ikka, siirdusin jalamaid tagakaanele. Ka see on teostatud kunstnikusilmaga, ning erinevalt tihtilugu kasutatavast võttest, kus tagakaanel on vaid lõik tekstist enesest, on käesoleval teosel mõnusalt mitmekesine tutvustus. Siit leiab nii kerge sisututvustuse, reklaamlõike, autoritutvustuse, kui ka lõigukese romaaniteksti. Samuti informatiivne ja kutsuv.

Romaani tekstiosa pani mind samuti kulme kergitama. Nii heas kui halvas mõttes. Ma ei oskagi kohe seisukohta võtta, kas teatada potentsiaalsele lugejale kõigepealt head või halba uudist. Arvan, et alustan hea uudisega ja jätan halva lõppu, sest nagu öeldakse – lõpp halb, kõik halb.

Loe edasi...

1. Kes sa oled, Leila Tael-Mikešin, ja millega tegeled?

Päeval olen tavaline pereema, kes käib tööl ja toob lapsi lasteaiast/koolist koju. Öösel kirjutan ulmejutte. Tööalaselt tegelen poodides seismisega ja inimeste jälgimisega. Mind tavaliselt ei märgata, kuid minul on kombeks poekülastajate kohta mõttes märkmeid teha – äkki leian mõne huvitava tegelaskuju.

Vabakutseliseks kirjanikuks üritasin saada juba teismelisena, kirjutades kaustikute viisi vampiiri-ja ingliteemalisi ulmejutte, kuid trükivalgust nägi mu looming alles siis, kui „Täheajas“ ilmus ulmejutuvõistlusel esikümnesse jõudnud lühijutt „Roxanne“. Enne seda olin pidanud leppima internetis leiduvate avaldamisvõimalustega.

Loe edasi...

Kuidas haarata haaramatut, ilmselt ei kuidagi, aga kusagilt peab ju alustama...

Tunnistan, ulmeajakirjad on mulle olulised. On vähe elamusi, mis on võrreldavad sellega, kui su kätte satub seninägemata ulmeajakirja number. Ei loomulikult, hea jutu või romaani lugemine on samuti elamus, aga ajakirjas on lisaks kirjanduslikele tekstidele ka artiklid, arvustused, intervjuud ning sageli ka pildid.

Ilmselt ei pea ma seletama, et hea jutukogu või antoloogia ei ole lihtsalt tekstide keskmine hinne, vaid et oluline on ka tekstide omavaheline sobivus ja kokkukõla. Jah, paljud lugejad seda muidugi ei taipa ja sageli ei pea ka koostajad seda teadmist millekski, aga see teadmatus ei muuda selliseid nõudeid olematuks. Tekstide valik ja sobivus on ka ajakirja puhul oluline, aga kuna ajakiri on siiski osa protsessist, siis arukam on taolisi asju vaadata pikemas plaanis, näiteks aastakäigu ulatuses või selle või teise toimetaja ajajärguna.

Loe edasi...

Meenutusi eelmisest aastast ja lubadusi uueks

2012. aasta oli aasta, mil maailm pidi otsa lõppema ja lõppeski. Need, kes väidavad, et seda ei juhtunud, otsivad seda kauaoodatud lõppu lihtsalt valest kohast. Eelmise aasta ulmefilmides või siis ulmeliste elementidega filmides üritasid inimkonda hävitada nii tulnukad ("Battleship") kui ka meie võimalikud esiisad ("Prometheus"). Muidugi vaadati ka tulevikku ja igale ulmefilmile kohaselt on meie tulevik tühermaa, kus valitsevad kurjategijad ("Dredd") või siis suurriigid ja korporatsioonid ("Total Recall").

Puudu ei olnud ka ajahüpetest. "Looper" näitas tulevikku ja "Men in Black III" minevikku. Peavoolu ulme pakkus eelmisel aastal vähe vaheldusrikkust ja uusi ideid. Pigem korrati vanu valemeid ja mineviku õnnestumisi sageli ebaõnnestunud vormis. Originaalsust siiski jagus.

Loe edasi...

Neil aastail sõitis Inglismaalt Venemaale, kus ei oldud veel jõutud kosuda näljast, viletsusest ja laostumisest, kuulus kirjanik-fantast Herbert Wells. Unistajana kirjutas ta Marsi elanikest ja tulevikust. Tema teoseid tundis kogu maailm. Lenin võttis Wellsi vastu. Kremlis väikeses kabinetis seisis inglane kaua Venemaa kaardi ees. Läbilõigatuna tulevase elektrifitseerimisplaani ringidest ja joontest seisis see külalise ees suurena ja arusaamatuna. Vaikusest kostis Iljitši erutatud jutustus. Akna taga keerutas aga hääletult oma valget karuselli karm põhjamaa talv. Nõrgalt hõõguva elektrilambi tuhm valgus langes märkidest kirjule kaardile ja näis, et peegeldudes sellelt kümneid aastaid ettepoole, ta tungis ereda helgina tulevikku.

Loe edasi...

Mõned Andri Riidi sahtlisügavusest pärit pildid, mis tehtud Eesti ulmehuviliste kokkutulekul 24.-25. juulil Aegviidu lähedal Mustjõel ja mis oli järjekorras juba teine. Rohkem juttu leiab ürituse kohta Loe edasi...

„They shall be my finest warriors, these men who give themselves to me. Like clay, I shall mould them, and in the furnace of war forge them. They will be of iron will and steely muscle. In great armour shall I clad them and with the mightiest guns will they be armed. They will be untouched by plague or disease, no sickness will blight them. They will have tactics, strategies, and machines such that no foe can best them in battle. They are my bulwark against the Terror. They are the Defenders of Humanity. They are my Space Marines,and they shall know no fear.”

–Prelude, The Codex Astartes (Apocrypha of Skaros)


Loe edasi...

Ühel uimasevõitu hommikul elektriraudteega sõites täheldas üks meie reporteritest põnevavõitu joonistusi Tondi peatusest umbes 300-400 m Nõmme poole jääval seinal. Mõne aja pärast saigi mindud ning need pildid fotokasse jäädvustatud ning teile vaatamiseks üles pandud.

Tegu on põneva praktiliselt kogu müüri enda alla võtva teosega (ilmselt) erinevatelt autoritelt ning erinevas stiilis. Kuna kõik sealne ei olnud ulmega seotud, otsustasime välja tuua ühe jupi sellest seinas, mis kõige enam silma torkas.

Väga lahedalt on välja toodud piltide sügavus ning perspektiiv, mida igapäevases linnapildis esinevast graffitis reeglina ei leia. Suurepäraselt on kasutatud värvide hajumist nii planeetide kui ka tähtede puhul. See võis olla ka juhus, kuid ühe taevakeha puhul on seinas asuv mõra suurepäraselt pildiga kokku sulanud.

Ilm oli parajalt külm ning sein mõnusalt härmas, kuid loodame, et kvaliteet annab siiski edasi seda mõnusat surinat, mida nende vaatamine tekitas.

Loe edasi...

Jaanuarikuu lumistele väljadele toob Reaktori pildimäng üht-teist fantaasiaküllast.


Sel korral on pildid elemendid kahest filmist. Tahame teada, millistest filmidest need pärit on - elemendi-objekti nime ei ole tarvis. Õiged vastused saata taas kord teele toimetuse pildimängumeilile (pilt@ulmeajakiri.ee). Ühe filmi/sarja äraarvamise eest saab 1 punkti - kokku võimalik saada 2 punkti. Vastata saab kuni 25. Veebruarini.

Loe edasi...

Eesti Ulmetähed


Sel kuul otsustas Reaktor uurida Annikalt tema lemmikute kohta. Annika on tihe külaline Tallinna ulmekogunemistel ning mängib heal meelel ka lauamänge. Samuti on ta ulmeühingu juhatuses, kuigi tunnistab, et mitte väga aktiivne.

1. Mida praegu loed?
Hetkel loen ulmest Paolo Bacigalupi "The Windup Girli" ja Scott Sigleri "Contagiousi".

2. Mis naelutab sind raamatu külge?
Raamatu külge naelutab ikkagi huvitav sisu ja ka kui hästi on kirjutatud.

3. Ulme kolm lemmikut (film, sari, raamat, koomiks)? Paari lausega neist lugejaile.
Lemmikuid nimetada on keeruline.

Loe edasi...

Kirjastus Fantaasia


Isemoodi aastaajad
Stephen King
Tõlkinud: "Rita Hayworth ja Shawshanki lunastus" - Eva Luts. "Andekas õpilane ja Laip" - Silver Sära. "Hingamismeetod" - Lii Liin.

Raamat koosneb neljast jutust, millest kolme järgi on tehtud tuntud filmid.

"Shawshanki lunastus" on kõigist Kingi filmiversioonidest kõige populaarsem ja kriitikute poolt kõige rohkem kiidetud. Ebaõiglaselt süüdimõistetud Andy Dufresne on kannatlik ja otsusekindel, tundudes isegi vangis kuidagi vabana, mõjutades sellega oma kaasvange ja eelkõige oma sõpra Redi, meest, kes suudab "kõike hankida". Andy suudab valvurid ja vanglaülema üle kavaldada ja neile omapärasel viisil kätte maksta.

"Andekal õpilasel" Todd Bowdenil on head hinded, korralik perekond ja töö postiljonina. Kuid ta kohtub mehega, kes hakkab teda teistmoodi õpetama: Mr. Dussanderiga.

Loe edasi...

... ehk üks väike apologees jaburusele.

Aasta 2013 algas Reaktoril 4 novelliga. Ilukirjandusliku poole põhitoimetajana on mul piinlik öelda, et üks neist on mu enda tekst, aga sel on ometi veidi laiem põhjus, see on osa kontseptsioonist. See kujunes poolepealt, tekstidega tegeledes. Esialgu oli mõttes kirjutada iga teksti ette mõnesõnaline tutvustav või sissejuhatav tekst. Seda tingis asjaolu, et netiajakirja loed paratamatult teisiti kui paberväljaannet - kuidas sa uputad end 8-leheküljesesse esimesi samme katsetava harrastuskirjutaja teksti, kui kõrval tiksuvad Skype, Facebook ja muu säärane?

Kuid mingil määral hakkas juttudel mingil määral kujunema ühine motiiv - jaburus. Mitte iga tekstiga päris sajaprotsendiliselt, aga ometigi piisavalt, et seda ei välistaks ühegi puhul. Ja siinkirjutaja novellist sai teadlik samm selles suunas.

Loe edasi...

On üsnagi võimatu kirjeldada, mida tundis Enn, kui ta maha maeti. Selle emotsiooni jaoks on vaja küllap täiesti uut sõna leiutada, sest ei meeleheide, masendus, viha ega kurbus suuda päris lõpuni hõlmata niivõrd mitmekülgselt ebameeldivat tundepuhangut.

Erinevalt paljudest raamatu- ja filmikangelastest ei tulnud Enn teadvusele mitte kirstus, vaid oli teadvusel juba alates sellest hetkest, kui ta süda seiskus. Pärast selle eluks hädavajaliku verepumba peatumist varises Ennu bioloogiline kest põrmu, küll aga tiksusid edasi temasse aastakümnete jooksul õmmeldud elektroonilised komponendid. Ajukiibid, silmaproteesid, pisikesed naha alla moodustatud taskutesse topitud tuumapatareid jne jne...

Ehk täpsemalt kaotas Enn koos aju tööstlangemisega enamuse oma ebameeldivatest ja väikese osa meeldivatest mälestustest, aga tema hing või siis teadvusesäde hingitses kuklasse ja meelekohtadele topitud pisielektroonikas edasi.

Loe edasi...

See mees, see Tartu tänavate elav legend, kes nimetab end „vampiiritapja Antsuks“, ta ei taganenud ühestki väitest. Ta oli endast maha jätnud võika laiba, ta viibis kuriteopaigas ohtlike esemetega ja tal ei olnudki selle kõige kohta mingit veenvat põhjendust. Ta ei püüdnudki mingit alibit leida ja sel polnuks mõtet, selleks oli liiga palju pealtnägijaid.

Tegemist oleks nagu lihtsa kuriteoga, toimikul võiks ju kohe kaaned kokku lüüa, saata ta vangi. Siin oli aga nii palju lisanduvaid asjaolusid. Kas ka leevendavaid, see on juba iseküsimus. Teda peeti lihtsalt peast põrunuks, aga kogu juhtunu ei paistnud taanduvat vaid sellele, selles jutus oli liiga palju vastuolulist.

Antsule öeldi: „Jutustage uuesti päris algusest.“


See algas sellest, et ma olin juba ammu silmitsenud Küütri tänaval seisvat kuulutust maskiballi kohta. Lõpuks pidigi möll tulema Tartusse... Seda nähes teadsin kohe, et ma lihtsalt pidin sinna minema.

Loe edasi...

On keskaeg, aasta 1035. Üle kogu möllust kihava maakera toimuvad eri riikides kuninglikud ballid ja heliseb imeline muusika, kuid ühes paigas toimub midagi õige eriskummalist. Ühe kõrge mäe kohal pöörleb loss. Ümber oma telje. Igal hommikul, kui päike tõuseb, lööb see loss särama ning hiigelsuured aknad peegeldavad valguskiiri üle maa.

Ühel ebaharilikult kaunil ja soojal hommikutunnil seisab akna ääres koheva kleidi ning meetrikõrguse soenguga kuninganna, kana süles.

"Ooh, Mirandal on täna sünnipäev, kas pole?“ küsib kuninganna oma kanalt. „Millise üllatuse võiksime me talle valmistada?“ Kana vaikis, kehitamata end nii või naapidi. Kuningannal lähevad silmad särama ja ta hüüatab noorenedes: „Aga kuidas oleks üks korralik pidu?“

Kana hakkab seda sõna kuuldes ennastunustavalt kaagutama ja tiibu lehvitama, mis ilmselt tähendab ülimat heakskiitu.

Loe edasi...

"Teie järel!"
"Tohoh. Kust selline viisakus?"
"Tead, ma ise ka ei tea. Mõtleks küll, et oma vend, aga..." ütles mees, ust ikka veel galantselt lahti hoides.
Tüdruk turtsatas ja ütles: "Mulle tundub, et..." Siis vaatas aga avatud ust. "Ah, las olla." Ta astus läbi.
"Mida?"
"Ei, ei ole midagi."
"Ole nüüd meheks!"
Neiu heitis terava pilgu ja ütles: "Ära."
"Ah, olgu."
"Tervist! Mida teile!"
"Oot, vaatame kohe."
"Ma võin ka lasta teil mõelda."
"Ei-ei, mul on kindel soov. Ma tahaks omletti."
"Viineritükkidega?"
"Ütleme, et jah."
"Ja mida teile?"
"Mulle lihtsalt apelsinimahla."
"Värskelt pressitud?"
"Tavalist."
"Üks tavaline mahl ja üks Töllitud Sigutt..." Ettekandja võttis menüüd ja läks.
„Tellitud sigutt...?“`
„Ei, Töllitud.“
„Aa. Olgu.“ Mees vaatas kahtlustavalt laual oleva menüü peale, aga
ettekandja oli juba läinud.
"Verner.

Loe edasi...

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Peatoimetaja jaanuariveerg 2013
Raamatuarvustus: Loojate mängud
Intervjuu: Leila Tael-Mikešin
Sissejuhatus ulmeajakirjandusse
Ulme 2013 aasta filmilinal
Teekond homsesse
Pilte 1999 aasta estconilt
Warhammer 40 000: Space Marines
Ulmeline graffiti Tallinnas
Jaanuarikuu pildimäng
Jaanuar 2013 ulmkonnakroonika
Jaanuarikuu kirjastuste uudised 2013
Koomiks: The Living Dead From Outer Space
Kommentaare jaanuarikuunumbri juttudele
Jutt: Ükski laip ei ärka ellu
Jutt: Vampiiritapja Ants
Jutt: Elav maailm
Jutt: Töllitud Sigutt
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0189)