Kes või mis on Taak, see loodetavasti pikemat tutvustamist ei vaja. Ma pole küll ametlikku statistikat näinud, aga Eesti ulmikkond peaks olema suhteliselt suure hevimeelsusega ühiskonnaklikk – nagu teisedki alternatiivsete intellektuaalsete hobidega tegelevad seltskonnad – niisiis olete te ilmselt selle kodumaise doom rock-bändiga tuttavad.

„Rist viletsuse teel“ on ansambli kolmas täispikk plaat ning igati loogiline verstapost nende arenguteel. Taak üritab järjekindlalt avada Maavalla mülgastest leitud ugri-doomi-nimelise entiteedi tõelist varjatud potentsiaali. Tundub, et bänd on selles teatavat edu saavutanud, sest juba eelmisel albumil „Läbi halli kivi“ täheldatud irdumised klassikalisest raskeroki-valemist on veelgi süvenenud. Uut plaati võib seega lausa eksperimentaalseks nimetada. Samuti on tegu kahtlemata jõuliseima Taaga albumiga – pauer väljendub nii vihases vokaalikasutuses kui (doomi kohta) absoluutselt reipas pillimängus. Ehk teisisõnu on tegu tõelise rokenrolliga.

Negatiivne kriitika kõigepealt: tuleb möönda, et „Ristil viletsuse teel“ on küljes needsamad Taaga varasematelt albumitelt tuttavad stigmad. Esiteks on plaat üsna ebaühtlane – tracklist on koostatud ilma silmnähtava süsteemita, mille tulemusel on väga erineva olemusega lood sattunud vaheldumisi, tekitades kohatisi liigjärske üleminekuid. Teiseks – ja eelmisest punktist johtuvalt – on käesolev album nn. „grower“, ehk miski, mida ei suuda esimesel kuulamisel täielikult hoomata või nautida. Võibolla polegi õige seda puuduseks nimetada, sest see pakub hea põhjuse plaati üha uuesti ja uuesti käiata. Aga kui mitte enne, siis vähemalt n-nda kuulamise käigus peaks kindlasti ilmnema kolmas valupunkt, milleks on fillerite olemasolu, st albumil leidub nõrku ja ebavajalikke lugusid. Näited filleritest on „Vagu“ ning eriti „59 kraadi põhjalaiust“. Viimane on üsna mõttetu pala nii helilise külje pealt kui ka laulusõnade poolest – eestlaste sünnipärane depressiivsus, rahulolematus ja alkoholism on juba nii äraleierdatud asjad, et kole (isegi Taaga enda jaoks, sest eelmise albumi lugu „Tuhandeaastane uni“ oli umbes samal teemal).

Aga õnneks leidub plaadil ka märksa paremaid lugusid. Tooksin eraldi välja „Linnadesööja“, mis netis avaldati juba 2010. aastal ja mis on, noh, neetult hea. Olen seda praeguseks ebatervelt palju kordi kuulanud ja leidnud, et see on üks paremaid laule bändi, žanri, rokkmuusika ajaloos üldse – peaaegu täiuslik metal-lugu. Käesoleva albumi jaoks on sellest tehtud uuslindistus, mis minu arvates pole nii hea kui originaal, aga see võib olla järjekordne „harjumise asi“ ning igal juhul väärib plaat juba selle suurepärase loo pärast ostmist. Head kraami on siin siiski veel, näiteks „Kusagil struktuurides“, „Ämblikkude hõng“ ja „Surnud mees ja tema sarv“. Eelmiste albumite traditsiooni jätkates on Taak loonud ka järjekordse monoliitse doomiloo „Tere tulemast vanglasse“, mis pole ehk võrreldav oma võimsate eelkäijatega „Hüljatud“ ja „Läbi halli kivi“, ent on minu kui doom­-puristi jaoks siiski oluline peanoogutus stiili arche suunas.

Nüüd aga hakkame jõudma põhjuseni, miks see arvustus üldse ulmeajakirjas ilmub. Nimelt on enamike lugude temaatika ühte- või teistpidi seotud (ulme)kirjandusega. Niisugustel puhkudel on vahelehel selle kohta abivalmilt ka vastav märge tehtud; näiteks eelmainitud „Tere tulemast vanglasse“ põhineb tuntud autor Philip K. Dick’i loomingul. Ega ilma võib-olla sõnade tähendusest aru ei saakski; mõne laulu lüürika on küllaltki keeruline ja vahel isegi ülemäära diibiks aetud. Arvestades sõnade kirjutaja ilmset huvi okultismi ja müstitsismi hämarate reaalsuste vastu on see siiski tõenäoliselt taotluslik ja omamoodi atmosfääriloov, ehkki paneb mind kui lugejat-kuulajat kohati oma intellektis kahtlema. Samas on asja pluss see, et tekitab tahtmise kõik plaadil viidatud teosed läbi lugeda. Kindlasti võtan mõne neist lähiajal ette.


Aga ulme lainel veel: nimelt peaks käesoleva kuu lõpul ilmuma „Rist viletsuse teel“ piiratud eriväljaanne, millega on kaasas väike raamatuke kirjanik Laur Krafti uue lühilooga „Sügelisnõia kingitus“. Ulmikud oskavad seda nime ehk seostada paari aasta taguse Stalkeri auhinna võitnud jutuga „Ultima Cthule“, mis oli Krafti debüüdiks. „Sügelisnõia kingitus“ on tolle loo teemadega tihedalt seotud, jätkates Eesti lähimineviku ja tänapäeva täitmist lovecraftiaana ja salaorganisatsioonidega, mis just reaalsuse hapra pealiskihi all varitsevad. Viiteid jutu tegevusele leiab muide ka plaadi lüürikast.

Sügelisnõida võivad mõned mäletada tšuktši muinasjuttude kogumikust „Unesnõiduja“, mis oli laste seas armastatud teos. No olgu, mäletavad ilmselt ainult need lapsed, keda pärast selle sürreaalse õudusega täidetud raamatu lugemist silmini rahusteid täis ei topitud. Minustki läks see taak napilt mööda, sest ma lugesin kohe järgi „Hedaleni metsa trolle“, mis oli veel kõhedusttekitavam ja mille järel minu vanemad pidid päeva töölt vabaks võtma, et mind voodi alt välja meelitada. Käesolev Sügelisnõid ei ole tšuktšidega siiski absoluutselt seotud, vaid on täiesti omaette Krafti poolt väljamõeldud tegelane. Lugu on enim mõjutatud hoopis kultusteosest „Maagide kool“, mis on küllaltki rabav ja silmiavav dokumentaalteos Eesti hipikultuurist Nõukogude perioodil ja mida ma kindlasti lugeda soovitan.

„Sügelisnõia kingitus“ on paslik ajaviide neile, kes armastavad vandenõuteooriaid, sürrealismi ja Lovecrafti ning kes ei põrku eemale mõningasest hämaroleku-ulmest. Peategelane on tavaline inimene, kes saab elektrilöögi, ja siis… no peate ise järgi vaatama, mis siis saab ja mis see kingitus õieti on. Loo tugevateks külgedeks on teravmeelne vaade meie oma nostalgilisele nõuka-aegsele kodumaale ja muidugi Sügelisnõid, kes on väga vahvasti välja mõeldud ja kirjeldatud tegelane, vähemalt nii kauaks, kuni teda loos on (miks peavad kõik vanad targad mentorid, keda kangelane kohtab, kohe ära surema?). Miinusteks on loo ebaühtlane tempo ja teatav toorus, mis on siiski väiksem, kui autori debüütjutus.

Kui minu sõnad vähegi huvi tekitasid, siis soovitan kõigil enestele soetada „Rist viletsuse teel“, võimalusel mainitud eriväljaandena, sest pole teada, kas jutt üldse kunagi mujal ilmub. Nagu ma mainisin, on plaat loomuselt grower; praeguses staadiumis paneksin ma talle hindeks 7 punkti kümnest. Seda täiendav jutuke saab ilmselt sama tulemuse. Ega’s midagi, kui et kuulama ja lugema, ja järgmise aasta kirjandus- ja muusikaauhindade jagamisel näeme!

http://www.myspace.com/ugridoom
http://www.nailboard.org/label/
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0803)