"Edasi - edasi - A, edasi - edasi – A," klõbistasid mu näpud juba sisseharjunud rütmi ning teleriekraanilt kostis üle generaatori vaikse mürina "Finish her!".
Kõik oli nagu tavaliselt kui välja arvata see, et ma vedelesin oma koikus pea täies välivarustuses ning hetkeline mängimislust ei tulenenud mitte harjumusest, vaid - mis seal salata - tahtmisest kõhus kribelevad sitikaid maha suruda.
Kogu maailma peapealepöördumisest oli möödunud juba kaheksa aastat, kuid endiselt tabas mind enne väljumist ärevushoog ja aegatappev toksimine oli parim viis seda ignoreerida.
Muidugi jah - tänu Komandöri suurele entusiasmile selle sõna käibelevõtmisel nimetasime me kõik oma väljas siiberdamisi missioonideks.
Tegelt oli Komandör meile isegi auastmed omistanud ja kuna ta olenemata oma sõjaväelisest loomust kedagi solvata ei tahtnud, siis olime kõik seatud ritta mingi kaootlise süsteemi järgi, mis tegi näiteks minust Sheikspiiri alluva väljudes ja otsese ülemuse sisse tagasi pöördudes .
Vaimukas ja äärmiselt ebaefektiivne eksole. Paraku tuli meil tunnistada, et kui selle tulemusel ei hakka ükski 36-st seesviibijast mossitades noatera näppima, siis on nii hind kui ka vaev üsnagi väike.
Sellest pisiasjast tulenevalt ootasin ma siis mitte kogunemist vaid hoopis "rivistust".
Olin ennast parasjagu mõtisklustesse uputanud, kui kõrvakilesid tuhastav sireen mu jälle pärismaailma tagasi rabas.
Raputasin hammaste tagant paar sarvilist ja ajasin ennast kiirustades püsti, kuna rivistusele hilinemine oli ainuke asi, mille eest tõsiselt ebameeldiva karistuse kaela võis saada.
Senini oli mul õnnestunud hilinemist vältida, kuna sireeni ajal olin ma tavaliselt juba poolel teel välisukseni. Tänane eneseunustus lehkas aga muutuste järgi ning need olid viimased, mida mul enda pisikesse ja hubasesse maailma vaja oli.
Ahjaa, tõsiselt ebameeldiv tähendas muide köögitoimkonda ja tegelikult oleks ma ka ennast õigeagselt kohale saanud, kui mitte läbi õhu lendav ja vastu mu pead kolksatav tanksaabas mind lavatsile tagasi poleks paisanud.
Nagu arvasin seisis ukselävel Glöšš, kes lausa säras valmisolekust ja kuna hilinemine tähendas tegelikult viimasena kohalejõudmist, siis ei näinud ma enam põhjust kiirustamiseks.
Saatsin talle maailma kõige meeldivama hundiirve ja kasutasin ebatavalisel teel kättetoodud saabast selleks ettenähtud otstarbel.
"Viska siis teine ka juba," ütlesin Glöššile ning see siga virutas mu saapa paarilise kuhugi pikki koridori, aga vähemalt õiges suunas.
Lootsin, et see läbi trepikeerdude komandörile pähe kukub ning sammusin frentšinööpe kokkuklappides koridori, kus mind ootas sõbralik võmm kuklasse koos veel sõbralikuma selgitusega:
"Sorrey meha, aga kõik me olema juba seda sitta rappimas käinud. Aeg sul ka see amet selgeks õppida. Rasketes oludes peame me ju me kõik oskama kõike, vai mes?"
Meeldivalt irvitades pööras ta mulle selja ja jalutas rahulikult trepist alla, jättes mind trepile teise saapaga roppustest koosnevat mõttevahetust pidama.
Kui ma lõpuks alla jõudsin, siis nägin juba kahte seina rivistunud ründekomandot ja Komandöri, kes demonstratiivselt oma minutiosutita kella näppis. Mind nähes manas ta ette Tantalose piinu väljendava näoilme ning andis Velskrile märku alustamiseks.
Ahjaa, lisaks komandörile ja minusugusele hallile massile oli meil ka Velsker. Selline kuuekümnendates meditsiiniteadur, kelle käsunduse alla kuulus lisaks meditsiinilisele järelevalvele ka toidust mürkainete väljakuumutamine.
Lisaks esindas ta ülevarjendilist paranoiasakonda ning koosviibimistel armastas ta tõstatada hüpoteesi "Kui kiiresti me sureks skorbuuti, juhul kui meie kasvuhoone mingil põhjusel üles ütleks?"
Lisaks eelnevale oli ta veel desinfitseerimismonster ning kord nädalas kontrollis ta kõigi kuue kraanikausi juures olevaid desifkapihusteid ja pidas pika ja selgitava monoloogi kõigile, kelle haldus- või elualas pudelid ettenähtud kiirusega ei tühjenenud.
Tegelikult ei kasutanud seda pea keegi, kuid igaüks lähenes selle probleemile omast nurgast. Mina isiklikult võtsin velskri manitsusmonoloogi kui ajaviidet. Tema lemmiklahust ei kasutanud ma seega pea kunagi ning olin ikkagi silmnähtavalt elus.
Igatahes kandis ta varustusmissioonide nimekirja alati rohkem desifkakanistreid kui me oleks neid ka elevantidena ära tassida suutnud.
Meie jätsime need muidugi sujuvalt toomata.
Ehk siis - selle koha pealt oli kõik korras ning lihtsalt järjekordse inimese järjekordne kiiks, millega me siiani veel leppida olime suutnud.
Igatahes seisis ta jälle ukse ees ning taaskord saime me kuulata tähtsa näoga esitatud manitsuskõnet võimalikest ohtudest varjendist väljumisel. Oma lõputuna tunduva monoloogi lõppu lisas ta veel, et tegelikult tuleks gaasimaskide kandmise küsimus uuesti päevakorda tõsta, mille peale komandör heakskiitvalt noogutas.
Kui velsker oli koridorist lahkunud, röögatas komandör oma elukutselise lõvitaltsutaja häälel: "Kõik, väljumiseks valmis!" ning mina äratasin enda kõrval magava Snorri.
Snorr oli juba ammu aretanud endas välja võime velskri väljumiseelsete sõnavõttude ajal magama jääda ning olime kokku leppinud, et ma võtan enda südameasjaks ta õigel hetkel üles ajada.
"Valmis!" möirgasime teeseldud entusiasmiga, sest see oli ainuke moodus moraalipuudujääke lahkavast kõnest pääseda ning ukse servadel paiknev julgestuskomando asus riivide kallale.
Nagu juba kombeks oli saanud, tervitas piirav tšombide mass meid ukse avanedes rõõmsa mörinaga.
Komandör saatis neile vastutervituseks viivitamatult kildgranaadi ning seejärel avasid ukseäärde liikunud Snorr ja Tšuks oma tulenuiade põrgusuudmed.
Fosforiidne tuletorm lahvatas risttulena välja ja selle vaibudes nägin, et ukse ette oli tekkinud umbes kolm korda kolme ruutmeetrine tühimik, mille põranda moodustasid granaaditabamuse saanud mörisejad ja nende jupid. Snorr väljus esimesena ning tema põrgutorust väljuv rohekas tuleleek nihutas olemasoleva lagendiku piire veelgi.
Veel kaks, kolm, neli korda pidi leegiheitjad tuld läigatama, kuni improviseeritud sillapea komandörile "Faas B" alustamiseks piisav tundus.
Kuna olin ennast huvist vaatemängu vastu aina ettepoole nihutanud, siis olin märkamatult sattunud komandöri kõrvale ning mammuti kopsumahu ja häälepaelte jõul töötavast ohvitserisüdamest välja paiskunud röögatus "K'ükssmesss - VÄLJUDA!" kajas mul kõrvus veel ka järgmistel tundidel.
Taluda kärssava liha lehka, mis leegiheitjate vaibudes sõõrmetesse tungis, oli meie kõigi ühine otsus ja selle eesmärk oli maha suruda komandöri järjekordne idee kanda missioonidel gaasimaske.
Põhjendasime enda vastuseisu personaalse mobiilsusastme langusega ning pakkusime alternatiiviks pesulõkse, teades, et säänse ebamilitaarse välimusega ei lase Komm meil kellelgi staabist lahkuda. Ahjaa, staap. Meil oli nimelt staap, mitte varjend ja peagi olin ma selle armsakssaanud betoonseinad enda seljataha jätnud.
Meie välimissiooniüksus koosnes seekord kaheksast ühikust, kes lidusid erinevate külm- ja tulirelvadega keset jauravat tšombide massi. Meile lisandus veel kolm meest uksetaguses julgestuskomandos, kahemeheline toetussüksus ukse ees ja ukselävele positsioneerunud juhtkond – viimase moodustas Komandör ainuisikuliselt.
Mina, kes ma kaheksa esimese hulka kuulusin, lidusin edasi mörisejamassi poole. Samal ajal sörkisid Snorr ja Tšuks leegiheitjatega külgedel, laiendades meie tegevusala piire.
Piltlikult öeldes tekitasid nad meist aina kaugenevate piiridega leekidest ja lihast koosneva müüri.
Mina, Sheikspiir ja teised jooksime siis kirvestega relvastatult, justkui muinasaegsed berserkid üksiktuigerdajatele ligi ning purustasime neil kolbad.
Teine, kolmas, neljas, kuues - norm täis ja pöördudes nägin, kuidas kahe konksuga relvastatud toetusüksuslane Glöšš minu töövilju varjendi poole lohistama hakkas.
Vaatasin enda ümber, et näha, ega keegi kitsikusse pole sattunud, kuid ei, seda muret polnud ja kui aus olla, siis polnud ka kunagi olnud.
Juba kogenud Snorr ja Tšuks suutsid torusuudmetest väljapaiskuva leekmüüriga kogu mörisejakarja meist eemale suruda ning ülejäänud toimkond või löögirühm lohistas juba minu ja Pardi töövilju konksude abil staabi peaukse poole.
Tehtud, mõmisesin mõttes ning andsin Sheikspiirile märku tagasi tõmbuda. Tema omakorda edastas taandumiskäsu oma äsjatekkinud alluvatele ning kui üks mees lidusime ilma igasuguse rivikorrata tagasi ukse poole, lisades sellega veel mõned hallid karvad komandöri peas turritavasse siilikasse.
Toetusüksus sulges ukse niipea kui Snorr oli hüvastijätuks viimase leegipahvaku koondumislustist möriseva hordi poole saatnud ja kiirkorras jagunesime me kõik laiali.
„Sina - kiire sanitaar ja köögitoimkond!“ möirgas komandör mulle niipea kui mind möödumas märkas.
Mõmisesin talle midagi ebamäärast ning trügisin raudriivide kõlksatuste saatel treppidest üles, möödudes köögipoistest, kes velskri jahvatamise saatel meie töövilju köögilifti lohistasid.
Tundus, et kogu jamaga oli selleks korraks nagu kõik.
Alles saapaid jalast tõmmates ning duššikabiinis vedelevat pihustipudelit märgates jõudis mulle täielikult kohale, et päeva ebameeldivam osa oli alles ees.
Kõigile tulist tõrva soovides tegin siis oma "kiiret sanitaari" ja lõbustasin end mõttega, kuidas ma järgmisel missioonil Glöšši natuke tõukan. Kohe nii natuke, et see raibe meile lõpuks ise kööki satub.
See polnud just kõige targem mõte jah - kui nüüd tagasi vaadata - aga mis sest enam.
