Käesolev artikkel sisaldab viiteid Alien3 1992. aasta kinoversioonile kui ka 2003. aasta eriväljaandele. Lugejalt eeldatakse mõlema versiooni eelnevat nägemist.

Kolmanda Alien sarja filmi valmimist ootas vaatajaskond suure huviga. Ning kuigi töö järje kallal algas praktiliselt vahetult pärast teise filmi (Aliens, 1986) esimest kassanädalat, siis kulges ettevõtmine üle erakordselt konarlike kivide ja kändude. Produtsendid ja stuudio olid päri, et filmi mõõt ja edukus peaks olema võrreldav eelmiste – väga edukate – teostega. Aga päri oldi ka sellega, et film peaks olema tuntavalt erinev oma eelkäijatest: keegi ei soovinud olemasolevat teemat ülemäära korrata.
Nägemus kolmandast (ja neljandast) filmist oli esimese hooga midagi sootuks muud. Fox oli sõlminud kokkuleppe kahe filmi peale, mida oleks filmitud üheaegselt. Ripley (Sigourney Weaver) roll oleks kolmandas filmis olnud peaaegu olematu, neljandas suurem. Sigourney ise oli sellega päri, sest tonaalne erisus esimese ja teise filmi vahel oli temalegi vastuvõetamatu. Nimetame siinkohal ära, et esimene film (Alien, 1979) oli püstitatud meeskonnakesksena. Fakt, et Ripley lõputiitrite ajaks ainus ellujääja oli, tundus juhuslik. Tõsiasi, et Ripley’st teises filmis amatsooni stiili kangelasnaine sai, ei olnud näitlejannale endale sugugi meeltmööda. Stuudio lõikas teist filmi enne ilmumist omakorda ümber, vähendades Ripley karakteri tagamaid veelgi. Sigourney oli selle üle kahtlemata nördinud ja jäi hea meelega kõrvale. Kandva peategelase rolli oleks üle võtnud kapral Hicks (Michael Biehn). Sisuline pool oleks olnud tugevasti mõjutatud filmi ilmumisaja geopoliitilistest oludest, päädides Weyland Yutani ja inimkonna vahelise sõjalise konfliktiga (sarnanedes ida ja lääne kammitsetud vastuseisuga). Kuid midagi taolist ei realiseerunud mitte kunagi.

Esimene käsikiri, mille autoriks oli tollal küberpunk kirjanduse meister William Gibson (Neuromancer ilmus teadupärast aastal 1984), visati suhteliselt kiiresti sahtlisse. Stuudio tahtis jätkata tugeva naiskarakteri liini ning Gibsoni käsikiri (tema karjääri esimene), mille pädevus tuli osalejatele üllatusena, heitis selle mõtte kõrvale. Mõneti oleks Gibsoni versioon filmist olnud tunduvalt enam küberpunk kui eelnevad filmid – selles sisalduv tugev transhumanismi alge ja kontrollimatu tehnoloogia aspekt oleks defineerinud rollid uuesti. Samal ajal proovisid produtsendid kolmanda filmiga nõusse saada ka Ridley Scotti, kes aga muude kohustuste tõttu keeldus. Kogu protsess venis ning selleks ajaks, kui lavastajatooli leiti nooremapoolne Renny Harlin, astus William Gibson kõrvale. Tema asemele leiti Eric Red, kes suure kiiruga oma versiooni käsikirjast valmis sai. Kuid seegi variant ei rahuldanud produtsente ega lavastajat – isegi mitte Sigourney’t. Tööde algusest oli mööda saanud ligemale kaks aastat ning enamusele osalejatest jäi tunne, et nad isegi ei tea, mida tahetakse. Tasahilju lükati kahe järjestikulise filmi idee riiulile, keskendudes ainult kolmandale osale. Teise käsikirja ebaõnnestumise tipuks lahkus ka Renny Harlin.
Kolmanda käsikirja kirjutamine lükati uue mehe kaela: David Twohy. Kahe järjestikulise filmi idee oli aknast välja visatud ja seega oli formuleerunud ühtne arusaam eraldiseisvast järjest. Geopoliitiline taust mängis seekord veelgi tugevamat rolli ning käsikiri kirjutati puhtalt ida ja lääne konfliktile toetudes. Ootamatuna sündis see, et raudne eesriie 1989. aastal põrmu langes ja korraga pidi olemasoleva uuesti ümber kirjutama. Ning olgugi, et neljanda filmi mõte maha maetud sai, kirjutati kolmas film ilma Ripley tegelaskujuta.

Foxi ninamees Joe Roth ei olnud sellega sugugi päri ning nõudis naiskangelase tegelaskuju taastamist. Twohy jaoks ei olnud see probleem ning käsikirjale anti uus lihv. Samal ajal otsiti vinduvale projektile uut lavastajat. Produtsendid leidsid ootamatult vähetuntud Vincent Wardi, kellele säherduse projekti mõõt muljet avaldas ning mees oli nõus kätt proovima. Kuid Twohy käsikiri ei olnud Wardi jaoks loetav. Mees pani kiirelt kokku oma nägemuse sellest, mida tema kolmanda filmina näha ehk teha tahaks. Ning siit sündis Alieni saaga võimalikest kõige huvitavam, aga samas kõige erinevam kontsept. Ward kujutles planetoidi suurust jaama, mille asunikeks on mungad ning mille terve metallkonstruktsioon on kaetud puiduga. Kandvaks ideeks oli avakosmoses eksisteeriv ühiskond, kes on proovinud endid maksimaalselt tehnoloogiast kaugendada. Erinevate valminud graafiliste materjalide peal on näha, mäherdune oleks olnud ettevõtmise ulatus. Kahtlemata oli kavandatav nii otseselt kui kaudselt keerukalt teostatav – puitpinnad oleksid olnud kosmoses kuidagi kohatud, pealegi nägi Ward ette ülimadalat atmosfääri ja muud säärast. Kuid keskkonna erilisus tõi esile sisulise väärtuse: Ripley koos teda saatnud monstrumiga oleks munkade jaoks olnud saatanliku ilmingu vili ning filmi religioosne külg oleks seega olnud tunduvalt tuntavam. Kellel viimaks valminud filmi pikem versioon nähtud, see teab ära tunda munkade osakaalu lõpuks kokku pandud käsikirjas.

Vincent Wardi kontsept oli pöörane. Foxile meeldis selle erilisus ja lavastaja ideede paremini paberile paneku jaoks palgati John Fusano. Korraks tekkis stuudios justkui võidujooks: kui Wardi ja Fusano käsikiri valmis poleks saanud, siis oleks Twohy variant filmitud kolmanda teosena. Puust planeedi idee oleks jäänud neljanda filmina tagavaraks. Kui Twohy sellest siiski teada sai, viskas ta oma versiooni käsikirjast paari parandusega lauale ja näitas Foxile piltlikult öeldes keskmist sõrme.
Kui Wardi hullumeelne idee edasi arenes, palgati tema käsikirja realistlikumaks kirjutamise jaoks Larry Ferguson. Retrospektis oli temastki rohkem kahju kui kasu ning kui järjekordne erimeelsuste torm vaibus, lõi Vincent Ward käega ja läks projektist minema. Umbes samal ajal leiti viimaks mees, kes filmi lõppversiooniga viimaks toime tuli: lavastaja David Fincher. Puidust mungakloostri idee visati välja, aga religioon jäi taustale alles. Loobuti praktiliselt kõigest, mida kirjutasid aastaid varem William Gibson ja Eric Red. Kombineerituna jättis nooruke Fincher alles vanglaplaneedi ja mungalaadse kinnipeetute seltskonna. Geopoliitilised teemad ei leidnud lõppversioonis samuti kohta.
Fincheri käe all alustati viimaks filmimisega. Noorukese lavastaja püüdlikkus detailidesse ja tema visuaalselt eriline stiil olid kõigile meelt mööda, kuid käsikirja lõppvariant ei olnud ikkagi selle kvaliteedi tasemega, mida oodatud oli. Paljud teemad, mis jutustusse soovitud tulemuse saavutamiseks käigu pealt juurde visati, jäid lahkamata ja nende tagamaade puudumine tekitas puudujääke. Hübriid Twohy vanglaplaneedist ja Wardi kloostrist oli viimaks see, mis vaatajate ette jõudis.

***

Liiga paljude kriitikute jaoks sarja kabelimatsuna defineeritud kolmas film avaneb Sulaco pardal õnnist talveund magavate teise filmi kangelastega. Ent sama hästi, kui lõppes teine film, põhjustab pardale ennast parkinud ksenomorf tulekahju, mille tagajärjel pardakompuuter ainsad reisijad päästekapslisse pakendab ja pardalt minema viskab. Ning sedasi maandub seltskond Fiorina 161 endisel vanglaplaneedil, hüüdnimega Fury. Ning nagu vaatajale ilmeksimatult selgeks tehakse - planeet on puhtalt meessoost isikute, topelt-y kromosoomiga isendite jagada.

Kinoversioon ja eriväljaanne erinevad oma avangult. Kui kinoversioonis leitakse päästekapsel kaldalt seltskonna vangide poolt ning kohalik koer vaatab parasiidiga tõtt, siis pikendatud variandis leiab Charles Dance'i tegelane kaldalt teadvuseta Ripley ning kannab tolle kätel elamiskompleksi. Viimase näitel luuakse Clemensi ja Ripley põgus suhe tunduvalt varem ning sellel on loogiline taust.

Ripley valuline ärkamine kogub ängi juurde läbi teadmise teiste reisijate saatusest. Nii Hicks kui Newt on surnud, Bishop tundmatuseni vigastatud ja töökõlbmatu. Ning kapsli vrakki vaatamas käies märkab Ripley happesöövituse märke, millele järgneb kahtlus. Kuna Newt on ainus teine reisija, kelle keha enam-vähem ühes tükis on, nõuab Ripley tolle lahkamist, kasutades ettekäändena koolera puhkemise väidet. Lahkamine toimub ning siit pärineb stseen, mida kummaski filmi versioonis näha ei ole. Samuti pole seda leida lisamaterjalide seast. Nimelt filmiti lahkamist elutruu nuku peal, mis selleks vastavalt ette valmistati. Ning kuigi vaataja näeb vaid kõrvalolijate nägusid ja hetkeks surnukeha sisemust, siis ühes lõikes oli stseen, mida kõik tegijad liiga ebameeldivaks pidasid. Seda kommenteerides ütlevad produtsendid, et antud kaader oli häirivam isegi kui kaasaegsed piinamispornograafia filmid.

Kui Ripley kardab tulnuka olemasolu vanglaplaneedil, siis vangla hoolekandja Andrews kardab Ripley mõju elanikkonnale. Vaataja saab teada, et kuigi asutuse omanik Weyland Yutani oli valmis planeeti sulgema (selle ainus eesmärk oli toota metallplaate ja toimida rehabilitatsioonikeskusena), siis sulgemise asemel lõi vangide seas laineid fundamentalistlik kristluse pealetung. Loodi oma äranägemine kristlusest ning vangid valisid lahkumise asemel planeedile jäämise, et oma elu usu keskel veeta. Tervet universumit omav firma määras planeedile lihtsalt kaks valvurit, kes asjadel silma peal hoiavad. Ning peale kaks korda aastas külastava tagavarasid toova aluse ei ole planeedil muu maailmaga mitte mingit kontakti. Kuigi usklikud on endid vannutanud tsölibaati, tekitab üle paljude aastate naisterahva nägemine furoori. Seega ei kõhkle mõned vangid, kui tekib võimalus Ripley sobival hetkel ära vägistada, mille peatab Charles Duttoni mängitav Dillon, kust alates nende kahe tegelase vahel suhteline usaldus tekib. Kahjuks ei ole vangla elanikkonna kvaliteet loo seisukohast kuigi kõrge ega nende sisuline väärtus hoomatav. Seda kuni filmi lõpuni.

Kuigi parasiiti Newti kõhust ei leita, on see juba planeedil ringi patseerimas. Siit tuleb teine radikaalne erisus kinoversiooni ja eriväljaande vahel. Kinos nägi vaataja, kuidas koer kombitsalisega tõtt vaatas ning hiljem kooles koer maha, sünnitades nüüd juba ksenomorfist võitlusdrooni. Stseen leidis aset paralleelis Hicksi ja Newti surnukehade krematsiooniga vangla suures põletusahjus. Eriväljaande puhul oli koletisliku tulnuka sünd sootuks teine. Vangid toovad tapamajja surnud veise - kohaliku liha- ja töölooma, kes on teadmata põhjusel ära koolenud. Ning kui võimalus avaneb, pistab koera kasvu tulnukas koonu lehma seest välja ja jookseb koridoripimedusse redutama. Üks vangidest leiab veise juurest ka suuremat sorti, soomustega kaetud kombitsalise variandi. See on ka ainus kord filmide jooksul, kui seda disaini näha saab (kahvatumat ihutooni tavaliste näokallistajate asemel).
Vangid hakkavad kiiresti surema nagu kärbsed ning ellujääjad ei oska suurt midagi peale hakata. Ripley tuvastab mingil hetkel, et hoopis tema südame juures tuksub kasvav tulnukas, seejuures veel munejast kuninganna tõug. Loomulikult pistab kiiresti tegevusse oma nina ka Weyland Yutani, kes - nagu ikka - tahavad tulnukat oma biorelva divisjoni jaoks kätte saada. Ripley seda muidugi ei soovi, kuid olukord on antud puhul kahvatumat laadi.
Filmi lõpp tähendab Ripley surma ühes tulnukaga. Kuigi hiljem sellele sülitati ja pursati välja veel üks Alieni saaga film, siis tegelikult saab teema selle teosega otsa.
Narratiivi osas ei vääri kolmas Alien suuri kiidusõnu, kui üldse. Lugu loodab liiga palju kiilakate, äravahetamiseni sarnaste nägude peale, kellega ei teki suuremat sidet. Kinnipidamisasutuse ehk siis tehase labürindi laadi ülesehitus võimaldab eksida ja kaduda ühesuguste koridoride keskmesse ning film seda sisuliselt ka teeb. Ei ole tegelikku aja ega ruumi tunnetust, on mõned head hetked ja needki tulenevad tegelastest.
Millega Fincher aga allakirjutanu kiidusõnad ära teenib, on olukordade portreteerimine ja kaamera asetamine täpselt sinna, kus seda vaja on. Kui midagi temale ette heita, siis ongi selleks liigne vaoshoitus. Ehk siis, kui selle filmi asemel oleks talle antud ette teema, kus mungakloostrisse eksib naine ja maa alt kerkib ühes temaga deemon, kes munki ükshaaval tükeldama hakkab - see oleks olnud midagi, mida maailm peaks pigem nägema. Aga Fincheri kätt pigistas stuudio klamber ning tulemus on sellele vastav.

***

Kaootilise loomeprotsessi ja kirjutajate rohkuse tõttu on lõpptootel toorevõitu maik. Kasuks ei tule seegi, et kõik tegijad ise seda niivõrd sageli korrutavad: autoreid oli liiga palju ja see annab igati tunda. Fincheri frustratsioon on kaadritagustelt võtetelt silmaga näha. Fox sõitis enamusest tema loomingulistest otsustest üle või siis neile sisse. Selle tõestuseks on fakt, et Fincher ise on keeldunud filmi kommenteerimast või osalemast erinevate lisamaterjalide tootmisel. 2003. aasta pikendatud ja suhteliselt teistsuguse tunnetusega variant, mis tegelikult Fincheri nägemusele lähemal on (vähemasti teiste osalenute arvates), lõigati kokku ilma mistahes sisendita mehelt endalt. Üleüldse jääb Davidi suhtumisest tunne, et ta soovib selle projekti ja enese vahelisest seosest sootuks lahti öelda.

Toorevõitu või mitte, allakirjutanule meeldib selle filmi stiil ja olemus väga. Kuigi ma ei julge väita, et tegijad hüppasid eelmiste filmi loomingulisest küljest piisavalt kaugele, on see film väga teretulnud eristumine sarjast, mis alustas ellujäämisõudusega ja siis kiiresti muutus väga tärinaks märuliks. Seejuures ei tõsta ma kunagi kätt esimese kahe filmi vastu, mis toimivad mõlemad suurepäraste näidetena ajastu ulme ja ulme-madina etalonidena. Vanglaplaneedi isoleeritus ja selle asunike ettearvamatus panevad vaataja justkui kikivarvul kõndima, sest iga nurga taga ootab oht ja selleks ei pruugi olla mitte ainult ksenomorf. Fincheri inimhinge portreteering ühes selle hullumeelsusega on väga selgesti nähtav ning teatud kasutatud nüansid on sarnased hilisemale Sevenile.
Käesoleva aasta suvel esilinastuv Prometheus mainitakse vilksamisi ära ka kolmanda Alieni filmi lisades. Mitte küll otse - aga arusaadava vihjena, et stuudio tegelikult oleks tahtnud filmida midagi, mis keskenduks maailmale ning annaks võimaluse rohkemate detailide paljastamiseks Weyland Yutani universumist, mida vaataja nii hästi tunneb, aga millest ta nii vähe tegelikult teab.