Võru jutuvõistluse lugu, mis leidis äramärkimist üllatava lõpplahenduse poolest - Toim.

Ma sündisin tänu Anna isale. Ta meisterdas mind Anna 10. sünnipäevaks. Nad mõlemad olid minu üle rõõmsad, eriti Anna. Mul on puust keha, mustad juuksed ja mis on eriti tore, mul on roosa kleit.
Ma olin vist Anna parim sõber. Ta kammis mu juukseid ja kohendas tihti mu kleiti. Ta muide rääkis ka minuga.
Ühel päeval ütles mulle, et me sõidame maale. Autoga sõites ta rääkis mulle, mis me seal kõik teeme. Lähme ujuma, jookseme õues ringi, korjame lilli ja õhtul teeme jaanipäevalõket. Ma küll ei tea, mis asi see on, aga teadsin, et see on midagi erilist. Vot sellel õhtul plaanisin ma talle midagi öelda, aga mida, seda ma veel ei teadnud. Ma tahtsin talle öelda midagi erilist. Kui me kohale jõudsime, oli mu ümber nii palju rohelist. Taevas oli nii sinine. Ma oleks tahtnud Anna sülest välja hüpata ja põllul ringi joosta. Aga selle otsustasin jätta õhtuks. Tõepoolest, me tegime neid asju, mida ta mulle lubas.
Õhtu tulekul me läksime lagendikule. Seal jooksid ringi juba teised lapsed. Ma nägin seal suurt puude hunnikut. Korraks lõin kartma, aga ma teadsin, et Anna ei viskaks mind sinna. Me mängisime teiste lastega, kuni üks mees ütles, et aeg on süüdata lõke. Me jooksime puuhunniku juurde. Ja ma mõtlesin, et aeg on käes. See puuhunnik süttis põlema. Anna vaatas mulle otsa ja ma ütlesin talle: „Sa oled parim sõber, keda üks nukk võiks tahta.“ Ta ehmus ja viskas mind lõkkesse.
Ma vist eksisin tema suhtes. Aga see oli mu parim aeg koos temaga.