Kui Veiko Belials mulle enda koostatavast ja tõlgitavast uuest kogumikust esimest korda rääkis, tutvustas ta seda kui juttude kogumit tulekutest ja minekutest. Ja just tulekud ja minekud iseloomustavad või võtavad kogumiku jutte kõige paremini kokku. Armastust maa vastu on muidugi ka kõigis juttudes ohtralt, aga see armastus süttib just tänu tulekutele või minekutele.

Kokku siis üheksa head või väga head juttu vene autoritelt. Üritasin peale lugemist leida parimat või siis halvimat juttu, aga ei saanud sellega hakkama. Kogumiku tase on ühtlaselt kõrge ja ühtegi viletsat lugu siin pole. Samamoodi on raske leida absoluutset lemmikut. Ühtmoodi väga meeldisid mulle nii “Oja Iapetusel”, “Vesi ja laevukesed”, “Maa helesinine taevas” kui ka “Üksikud oletused”. Keskpäraseid ehk häid, aga mitte nii tugevaid kui ülal nimetatud, võib välja tuua kolm: “Otsustav katse”, “Koduhoidjad” ja “Niña”. Toonitan seejuures, et ükski neist kolmest pole halb lugu. “Otsustav katse” oli hea täiendus Keskpäevamaailmale, “Koduhoidjad” tõi esile huvitava põlvkonnalaeva loo ja “Niña” oli üsna lustlik. Kõnetasid nad samas siiski vähem kui ülejäänud. Sellest hoolimata pole tõesti nii tugevat kogumikku ammu lugenud.

Stiililiselt on kogumiku lood valitud läbi 70ne aasta. Alates Strugatskite 50. aastatel ilmunud tekstidest kuni selle sajandini. Ja mis kõige huvitavam, lugedes pole ajavahet tunda. Juttude tegelaste vaimsus, tehnoloogia, stiil - kõik on tegelikult vägagi lähedane. Sellesmõttes kukubki võib-olla kõige rohkem stiilist välja ja annab aimu tänapäeval kirjutamisest “Vesi ja laevukesed”, kus käsitletakse tagasipöörduvate kosmonautide seksuaalprobleeme – mis üldiselt oli nii Strugatskite kui NSVLi ulme puhul pigem välistatud teema.

Üks lugusid ühendav lüli on veel ka kangelaslikkus ja eneseületamine. Kõikide nende lugude kosmoseuurimine on seotud meeletute raskustega, autorid ei hoia värvi kokku kujutamast kõiki neid ohte, võimalikke vigastusi ja surmasid, mis lendureid ees ootavad – samuti kosmilist üksindust ning tagasipöördumise raskusi maailma, kus kõik lähedased on sajandeid surnud. Tegelased neist aga ei hooli, lennatakse hoolimata sellest, et sisuliselt ei teata isegi täpselt kuhu ning kas seal kuskil lõpuks üldse maanduda saabki. Kannatatakse seejuures kohutavaid aastaid kestvaid piinu (nt Arkadi ja Boriss Strugatski. Üksikud oletused ), tullakse tagasi vigastena, raukadena või siis võimetuna enam ühiskonda sobituma, samas aga tehtud valikut kahetsemata ja virisemata. See eneseohverdav märterlus on minuarust üks vene (või peaks ütlema NSVLi?) kultuuri tahkusid, millele lääne ulmekirjanduses on vähe analooge. Võib-olla seepärast on ka vene ulmekirjanduses nii vähe klassikalisi põlvkonna laevade teemalisi lugusid? Sest seal pole võimalik sooritada suuri kangelastegusid, vaid tegemist on vaikse kulgemise ja märkamatu ohverdamisega, kus kangelasteoks on lihtsalt vaikselt kulgeda ja oma osa täita. Kusjuures siin kogumikus on täiesti erandit kinnitava reeglina üks põlvkonnalaeva lugu esindatud. Samuti astub kangelaslikkuse rajalt maha Balabuhha, kes küsib (üsnagi õigustatult), kas mõnede teadmiste eest maksab ikkagi inimesi ohverdada? Need erinevused aga pigem rikastavad kogumikku ja lisavad tooni.

Üldine toon, mis aga kogumikust kõlama jääb, on hoolimata kõigest melanhooliast ja traagikast siiski edumeelne. Tähtedele tuleb minna, on vaja minna ja kunagi me sinna ka läheme. Või nagu üks tegelane kogumiku nimiloos ütleb: “Just armastuse tõttu maa pärast peamegi lendama”. Ja see on minuarvates oluline sõnum ajal, mil isegi mitmed tuntud ulmekirjanikud leiavad, et peaksime pühenduma rohkem maa ülesehitamisele ja parandamisele.

Kokkuvõtteks ütlen veelkord, et tõeliselt võimas, liigutav ja nukker, aga samas ka innustav kogumik. Suured tänud Veikole selle koostamise eest.

PS: Kaanepilt on samuti suurepärane! Loodan, et Sündmuste Horisont on viimaks saanud enda koledate photoshoppide vaimustusest üle ja kasutab ka edasi (digi)kunstnikke. Tulemus on määratult parem ja pilkupüüdvam.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Peatoimetaja: 11/16
Tõusud ja mõõnad eesti ulmes
Ideaalne ulmeajakiri
Paberajakirjade hääbumisest ehk „lugeja võidab!“
Palju õnne, Jamie Lee Curtis
Raamatuarvustus: Mairi Laurik „Mina olen Surm“
Mänguarvustus: Tyranny
Raamatuarvustus: Me armastame maad
Filmiarvustus: Dr Strange
Raamatuarvustus: Ulmejutt vähenõudlikule teismelisele tüdrukule
Raamatuarvustus: Väljajuuritud, et ümber istutada
Filmiarvustus: Fantastilised elukad ja kust neid leida
Kurioosum 11/16
Uudiskirjandus 11/16
Ulmkonnakroonika 11/16
Tõlkejutt: Kohaliku tähtsusega tee
Kolmas lõik romaanist Fata(l) Morgana
Jutt: Vesi
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0070)