Mairi Lauriku raamatu „Mina olen Surm“ käsikiri sai Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev korraldatud 2016. aasta noorteromaani konkursil esimese koha. Tegelikult kõlbab teost lugeda ka täiskasvanul, sest tekst on hästi kirjutatud ning tüüpilisele noortekale omaseid häirivaid aspekte leidub selles raamatus väga vähe.

Romaani peategelane Roomet pole sugugi tavaline keskkooli õpilane. Ta on nii erinev, et pidi eakaaslaste kiusamise pärast vahetama kooli ja elukohta. Roomet näeb inimeste elusid ja seda, kuna need lõpevad. Ta on Surm.

Esimene seos, mis mul raamatu tutvustust lugedes tekkis, oli jaapani anime pealkirjaga „Death Note“. Seal suutsid tegelased samuti inimeste surma ette ennustada, lausa kuupäevalise täpsusega. Käesoleva raamatu autor ise on oma tegelaskuju võrrelnud Terry Pratchett´i Surmaga, kuid Roomet ei räägi suurte tähtedega ega vehi vikatiga. Ka liha on tal luude peal tunduvalt rohkem ning keebi asemel kannab ta punast kapuutsiga dressipluusi. Elusid näeb Roomet liivakelladena, mis ripuvad inimeste õla kohal. Kui liivakell mõraneb või hakkab selles liiv otsa saama, saabub Surmal aeg lahkunu hing teele saata. Tema ülesandeks ongi hingede vabastamine, et nad siia ilma ekslema ei jääks.

Raamatut lugema hakates ootasin ma suurtes kogustes draamat ja õudust. Lootsin, et peategelane leiab viisi, kuidas oma võimed kurjasti ära kasutada ja vaenasi teise ilma saata. Seda siiski ei juhtunud. Tegemist on hoopiski heasüdamliku noormehega, kes aitab oma vanatädi, hoiatab tüdruksõpra pisemagi ohu eest, mis võib kriimustada tema elukella ning saab väga hästi läbi enda noorema õega. Kohati tundus see Surm minu jaoks isegi liiga hea. Hästikasvatatud noormehe musternäidis, kes ei joo ega suitseta ning ei tee kellelegi kurja. Pikapeale hakkabki liigne ettevaatlikkus ja kanaemalik hoolitsus talle kätte maksma, rikkudes suhteid armastatud tüdrukuga. Kas Roomet on liiga paranoiline või peaks kallim talle hoiatuste eest tänulik olema, selgub juba lugemise käigus.

Romaani juures meeldis mulle see, et teema on põhjalikult läbimõeldud ja lahtiseletatud. Kogu liivakellade süsteem saab pikemagi taibuga lugejale selgeks. Õnnetus ja enesehävituslikud eluviisid lõhuvad liivakella. Mälestuste abil saab surmasuus viibiv inimene oma kella parandada, aga riskib mäluaukude tekkimisega. Kõike korratakse ja seletatakse pidevalt üle, sest fänniklubi, mis Surmal uues koolis tekkis, ei paista silma eriti teravat mõistust omavate liikmete poolest. Kõik lihtsalt joonistavad liivakellasid ja küsivad liiga palju küsimusi. Nad moodustavad Surma jaoks isegi Facebooki lehekülje, mille ikooniks saab Roometi joonistatud liivakell.
Häirivamaiks asjaoluks on minu meelest peategelase fetiš, mis väljendub surfarite joonistamises kõikvõimalikele paberitükkidele. Kui Roomet hakkab liivakelli nägema, siis joonistab ta neid samuti ning see on täiesti mõistetav, aga mulle jääb täiesti arusaamatuks, miks kritseldab surfareid ja laineid poiss, kes elab Eestis, kus pole korralikke laineidki. Võib-olla jäi mul kahe silma vahele, aga ma ei märganud raamatus vähimatki vihjet, mis oleks seletanud, miks Roometile surfarid nii väga meeldisid.

Veel oleksin ma tahtnud näha rohkem põnevaid sündmuseid seoses Surmaks olemisega. Muu tegevuse taustaks on küll meenutused hingede ärasaatmisest ja ühe hinge juhatab Roomet teise ilma ka Viljandis, kus leiab aset kogu raamatu tegevus, aga üldiselt jääb mulje, nagu oleks Surm uude kodulinna puhkusele saabunud, mitte vikatimehe tööd tegema. On küll äärepealt-oleks-halvasti-läinud juhtumid, kuid mitte midagi konkreetset peale ühe närvekõditava episoodi raamatu lõpuosas.
Kuigi „Mina olen Surm“ polnud ülilääge armastusromaan, sest peategelaseks oli ikkagi poiss, mitte roosas mannavahus õhkav tütarlaps, jäi raamatut lugedes mälusoppi siiski kajama just see lause:
“Ma suudlesin Surma.“
Jäägu eelnenud tsitaat seda arvustust lõpetama.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Detsember 2017 (18)
November 2017 (23)
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Peatoimetaja: 11/16
Tõusud ja mõõnad eesti ulmes
Ideaalne ulmeajakiri
Paberajakirjade hääbumisest ehk „lugeja võidab!“
Palju õnne, Jamie Lee Curtis
Raamatuarvustus: Mairi Laurik „Mina olen Surm“
Mänguarvustus: Tyranny
Raamatuarvustus: Me armastame maad
Filmiarvustus: Dr Strange
Raamatuarvustus: Ulmejutt vähenõudlikule teismelisele tüdrukule
Raamatuarvustus: Väljajuuritud, et ümber istutada
Filmiarvustus: Fantastilised elukad ja kust neid leida
Kurioosum 11/16
Uudiskirjandus 11/16
Ulmkonnakroonika 11/16
Tõlkejutt: Kohaliku tähtsusega tee
Kolmas lõik romaanist Fata(l) Morgana
Jutt: Vesi
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0085)