Õitsevanaemal oli kolm toredat poega: meremees, metsamees ja põllumees. Vanimast pojast sai kapten, kes saatis emale silmailuks kaugetelt maadelt pärit peeneid imeasjakesi. Keskmine poeg pidas metsavahiametit. Tema veeretas halukoorma ema õuele ning tõi naise tehtud värsket ulukivorsti kaasa. Talumeheks isamajja jäi aga noorim poeg ning muretses leiva ning juurika lauale. Poegade üle võis tõesti uhke olla ning kõik kiitsid ka miniaid.

Õitsevanaema polnud aga mõni tavaline eideke, vaid juba noorest peale tuntud ilmatark ja tuuleemand. Tema juhatuse järgi künti-külvati ning tema võis kaugetele radadele hea õnnegi kaasa anda. Räägiti, et küllap kapten-poeg teeb aina pärituulesõitu ning metsad kui põllud ümberringi pole ka vastalist ilma näinud vahest juba Õitsememme esiemadest peale. Küllap seda teati, sest nende suguvõsa tunti paigapealse rahva seas iidsetest aegadest saadik. Tuuled tõid tarvidusel vihma ja viisid vilu. Naised rääkisid koguni, et Õitsevanaema sätib sirgeks muudmoodigi muresid. Mehed südamevaludest või meeleraskusest kõigile ei kõnelenud, aga eks neilgi oli vahel vaja targa jutul käia.

Tuuleemandal olnuks väga tarvis tütrekest pojamürakate sappa, et tarkus tühja ei jookseks. Ilmaasjade sättimine oli selles maanurgas naisterahva ajada, kuna väevõimsad võlused pärinesid pereemade tööriistade hulgast. Ometi Õitsevanaema ei toonud ilmale tütart ega kurtnud seda ka kurvalt, küllap tema juba teadis ning aimas oodata. Ning ennäe! Noorimale pojale sündiski viimaseks maimukeseks majja just tüdruklaps, nõejuukseline Sinimari, pilvekarva silmadega nägus lapsuke. Temale võis memm esiemade päranduse üle anda küll, tema võtab kord põlise tuuletarkuse oma õlule.

Sinimari sirgus nobedaks ja vilkaks tüdrukuks, kes veeres pikkade patside piueldes mööda õue ringi. Tippis ema kannul, tatsas vanamemme järel, pinnis isalt seda ja teist ning luuras vennakesi, kellega koos harjus nii omaseid kui naabritalu metsi pidi lippama. Seal juhatati sõjavägesid ja peeti kuningapõlve, võeti ette tähtsaid rännakuid mõõga ja laevaga ning mõeldi end suurteks ja asjakateks talumeesteks. Kord seltsiti kangemaks sõjasalgaks mõne võõra vürstiriigi vastu, kord võitlesid teistre-punapead meite pigijuukseliste vastu. Laste lustimisi kindlasti ei keelatud, kuigi vahel imestati nende väljamõeldiste ulatuse üle, või et neil ka viitsimist jagub.

Ei või öelda, et Sinimarjake olnuks laisk või lohakas, kuigi ta ehk magusat saia ülearu armastas ja seda ta pruntis põsed ka tunnistasid, kodus koti peal teda siiski leida ei olnud. Hoopistükkis tormakuse tõbi oli tema vaev ning selle pärast jäid tal ehk mõnigi kord kiidusõnad kuulmata, mille muidu oleks ära teeninud. Mida hommikul alustas, selle juurde vahest õhtul tagasi jõudis, vahepeal kümmet-kirjut muud imet uudistama uidates. Tema oli pigemini puu otsas kui peenramaal.

Kui Marjake sai kaks korda seitse aastat vanaks, oli õige aeg käes ja vanaema kutsus piiga laupäeva õhtul tagatarre. Pani kirjalise kirstu peale istuma ning võttis ise kätte riidesse keeratud pakikese.

“Kulla lapseke, eks ema ole sulle ju näidanud, kuidas kangast kududa?”
“On ikka ja veidiviisi ma juba oskan ka.”
“Ja küllap sul lähevad need käpikud ja kapukad ka libedalt?”
“Mul veimevakk juba pooltäis, vanaemake!”
“Aga nüüd on sul aeg vöökirja kuduma hakata!”

Sinimari vahtis rõõmusäral üle toa vanamemme poole ning hüüdis:
“Kulla memm, olen ju seitse aastat kõla keerutanud, ega sa ometi ära ole unustanud minu kootud paelasid vennaste kuueservis?”
“Ei ole ühti unustanud, Marjamammuke, ei sinu mummulisi paelu ega triibulisi pookasid. Aga nüüd pead vahet teadma: hobuohjasid oskab sinu isa ka kududa, servaküüti võib vennaraas ka keerama õppida, vöökirja kõlamine aga on emandate töö. Seda hakkad nüüd sina minult õppima ning enamat veel. Peagi saad teada, kuidas siinmail asjad käivad ja mis tuuled puhuvad. Ega asjata käi tuuleemanda ukse alla lai rada, eks ikka on vaja veeretada ka Neljatuulekõlasid.”

“Mis asjad on neljatuulekõlad, vanaemake?”

Memm silus hellitavalt siidist pakki oma süles ja keeras aegamööda lahti ruskavate roosidega kirjatud pearätiku, mille alt särasid vastu tosin helevalget plaadikest ja üks must kui süsi. Sinimari kiikas lauakesi imestunult. Selliseid polnud ta varem näinud. Need meenutasid kudumiskõlasid küll vormi poolest, aga tehtud näisid nad olevat küll kummalisest ainest. Neljakandilised, õhukesed plaadikesed, servadest pehme joonega ja neli auku sees, iga oma nukas. Kõlad nagu kõlad muiste, kuid ometi...

“Need,” laotas vanaema rätiku koos kõladega laiali, “ongi Neljatuulekõlad.” Ta seadis kõik kaksteist valget plaadikest poolringi ning, võib-olla pisut ettevaatlikult, lisas musta kõla nende keskele. “Nendega seatakse neli ilmatuult õigesti puhuma, kui nad sassi on läinud.”

“Miks üks on must?” küsis Sinimari vanaemalt areldi. Ainult vaadateski tundusid need kõlad teistest palju kummalisemad, justkui väreleks õhk nende ümber õige pisut. Justkui asuks nad madalas virvevees, kust vaatajale vastu säravad.

Sinimari tundis, kuidas kõlalauad haaravad ta pilgu ning jätavad sest midagi endasse. Nüüdsest ei olnud ta enam tavaline tüdruk, teda oli näidatud Põlisvõlustele ning need jätsid ta hästi meelde.

“Kaksteist tuulekõla on selle ilma asjade tarvis. Neli lõngamulku, neli tuult ja neli kodarat igal ilmarattal. Kolm seadust inimeste ja asjade üle, kolm korda neli ongi kogu maa ja ilm. Aga üks ei ole pärit ei siit maast ega siit veest, tema on Üksik ja Teine. Tema on nende asjade jaoks, mille peale tuul pole puhunud ega vesi uhtnud.”

“Kas maa-aluste asjade jaoks?” päris Sinimari pilvesilmade helkides.

“Eks vesi ole maa-alune tuul ja tuul jälle taevavalla veekandja. Ei, lapseke, Teine ei ole maa-aluste jaoks. Ta on asjade jaoks, mis on maast sügavamal ja taevast kõrgemal. Kui Teine keerlema hakkab, siis on Suured Väed liikvel ja tulevad maa ja ilma vahele oma seadust tooma. Vahel on see meile raske kanda, vahel läheb pehmelt mööda. Looda, et Teine harva kõneleb, sest tema üle pole meil kuigipaljukestki võimu.”

Sellest päevast alustas Sinimari vöökudumist. Ei, mitte Neljatuulekõladega – nendega head vööd ei saa, nagu vanamemm muigamisi teatas. Vööde jaoks oli Sinimarjal lauakesi punakast ubinapuust, kirjust kasest ja isegi võõramaa roosipuust, mille kaugesõidu-lell talle tõi. Vöösid kudus ta ka laiemaid ja kirjumaid kui tosin säravat valget kõla oleks võimaldanud. Vöömustreid veeretades pidi ta kirjad kõigepealt selgeks saama, et need unes kui ilmsi käte sees püsivad ega segamini lähe, kui vägevad kõlad tahavad teisipidi käänata ja tuuled hakkavad perude täkkudena segiläbi kiskuma.

Soe õunapuu, valev viiruline kask ning must, punaste juttidega roosipuu keerlesid kibekiiresti terve kuu, nädala ja päeva, siis sai Sinimarjal esimest korda võhm otsa. Või jäi tal huvi vähemaks? Igal juhul sõi ta oma pudrunapakese tühjaks, läks ja võttis seina külge kinnitatud poolelioleva vöö otsast kinni ja... Lasi kätel hajameelselt langeda. Muster oli tuttav. Liiga tuttav. Väänduvad oksakeerud – no kelle saatust see ka pidi selgitama? Kui läheks ja vaataks veidi aega, mis mõtte veljed pähe võtnud on, et nad tare juurest kui tuisk minema ulusid, enne veel kui teised päris maast lahtigi said. Ja Sinimari läks.

Õitsevanaema ootas ohates, kas piiga tagasi tuleb. Ei tulnud päeva jooksulgi. Ennemini aitas vendadel puidki kanda kui tagasi tarre läks. Kõlad jäid vaiki ning värjelõngad seina külge rippu, kus vist isegi tuuleõhk neid ei liigutanud, neiukätest rääkimata.


Illustratsioon: Tea Roosvald

Nädala pärast märkas tüdruk, et vöö, mille ta seina külge unarusse unustanud oli, temast hoolimata ikkagi valmis sai ning kõlad kokkupandult kambrilaual seisid. Silmad häbi täis, ei julgenud Sinimari end vanaema palge ette jätta, hiilis toaseinu pidi eemale ning hoidis rohkem ema lähedale, justkui võinuks tema kuju varjus priiks saada pahast tundest iseeneses või unustaks vähemalt vanamemm seeläbi tema lohakuse.

Aga Õitsevanaema ei pahandanud. Küllap tema juba teadis ning aimas oodata.

Rasked ilmarattad pöörasid aeglaselt, kuid kindlalt ette külviaja, heinateo, lõikuse ja jälle tubased talvekuud, mil rohkesti aega käsitööd nokitseda. Sinimari püüdis usinuse poole, aga meeled olid kiired pagema metsapakku, unistama uudistest või seltsima seiklejatega naabritalust. Nii harva jõudis ta tagatarre, et vähe jäi ka häbi tunnistada või uuesti alata. Siiski suutis ta igal talvel mõne keerulisema mustrigi selgeks õppida, pähe ajada ning ära tüdida.

Sinimarjast sirgus nägus neiu, keda peeti lähemal ja kaugemal vääriliseks võtta endale taluemandaks – tema järele õhkas mitugi noortmeest ning veelgi rohkem oli mõistlikke vanemaid, kes lootsid salamisi, et ehk just selle tubli neiu nende poeg kord kosib. Piiga ise aga ei kiirustanud paari minema. Marjakesele meeldis naabritalu noorim, tõsine Tiido. See poiss oli kohe nii armas, et süda enam sugugi rahu ei saanud ning veelgi vähem jõudis pühenduda asistele asjule. Emagi hoiatas, et kui niiviisi väraval vahitakse ja õhtuhakul õhatakse, ei see lugu siis hästi lõpe, vaid magab tütar maha nii korralikud kosilased kui ka mõistliku aja meheleminekuks.

Ema noomis juba kurjasti: “Kui sa kaua unistad, siis saad külge mõne rumala nimegi. Mis veel hullem, vahest hakatakse salamisi sosistama ja oled oma otsalise-elu ära andnud tühjade tuulte peale. Peetakse kogunisti lõdvaks naiseks, et sa nii valvamata ringi hulgud, justkui ise poistele kaenlasse kipud.”

Sinimari punastas juuksejuurteni ja solvunult kostis ta: “Ega ma siis igaühele! Ei, emake, seda sa minust küll ei näe, et niimoodi iseend hädasse tõukan. Ja usu ometi mind, Tiido ei tee mulle halba!”

Ema turtsatas ettetargalt: “Nagu noorust enne nähtud poleks ja sina oled see kõige uuem inimene, kes kogu maailma teistsuguseks elab kui varem olnud. Ei vaaridel olnud muud mõttes kui talupiire kokku ajada, kas siis nende südamed sinu arvates ei lõkendanud? Küll vanad teavad, kuidas noor ollakse. Vaata ette, tüdruk, et ühel sulnil õhtul tuul sul pead segi ei keeruta. Vitsaga tulen otsima, nuudiga koju malgutama, kui muidu ei aita.”

Sinimari ohkas südamepõhjast ning arvas omaette ema liialt karmiks. Ei ema tunne Tiidot, kes nii hea ja pai, haiget küll ei tee... Kuidas ta võikski, kui Marjakest ainult sõbraks tunnistab. “Kui ta ainult minust natukenegi rohkem naisolevust peaks...”

Ometi tulid uued tuuled ning jaotasid peaaegu't just seda, mida ema püüdis kurjustamisega ära hoida. Naabripoisid said ridamisi ameti peale ning kui vanataat kalmuaeda kanti, jäi vanim veli koduperemeheks. Tiidol ei olnud muud mõistlikku teed kui linnatee, sealt pidanuks ta ameti tooma või võõrsile jäämagi, kodutalu polnud küllalt suur mitme tulevase pere jaoks. Ta hoidis Sinimarjakest kaisus kahe talu vahel kaasikus ja sosistas talle tagasitulekutõotusi. Pisar oli varuks mõlemal, sest Sinimarja unistust mööda oligi Tiidole lõpuks pähe torganud, et sõber juhtub naissoost olema.

Ema kuulekas tütar ei olnud siiski kallistustel kahtlasiks areneda lubanud, seda pidas ta hoiatustest küll meeles. Isa ausameelne poeg ei olnud ka liiga peale tikkunud, niipalju ta endast ja oma tulevasest küll lugu pidas. Aga külarahvale polnud nende käimised märkamata jäänud ning inimeste suus oli neist saanud juba kindel paar. Oodati, millal asi avalikuks kuulutatakse või mine tea, ehk mõni kurjem lootis salamisi ka kahjurõõmutseda. Selge ju kõigile, et naisevõtja peab majaga mees olema.

Ilmarattad pööravad aeglaselt ja raskelt, vahel nagu lausa kuuleks kriginat ja raginat, millega saatuse ränk koorem pea kohal taevastes valmis veeretatakse ja alla inimese turjale lastakse nagu suur veskiratas jõepaisutiiki. Kolmas seitse Sinimarja eluaastatest oli pea läbi saamas. Neljatuulekõlasid polnud ta palju julgenud keerutada, sest ju puustki lauakesed vahel seina külge rippu vajusid ning seal häbematuna tolmu kogusid. Kui ei tunne mustreid läbini, ei siis suuda väekõladele midagi peale sundida. Võis ehk ainult mõistatada ja ennustada, mis oli kergem töö. Lasknud väekõladel küsimuse peale keerelda, oma tahet vahele surumata, võis vaadata, mis muster ette jookseb ja kas seal vigasid on. Sedagi ei julgenud ta üksipäini ette võtta. Liiga ohtlik olnuks lasta kõladel lugu veeretada, kui enesest pole lõpetajat ega lahtiharutajat, kõlade kokkupakkijat. Neiu askeldas talus muidu usinasti, tema üle ei pidanud kaebama. Aga vennad olid leidnud elutee ja ameti, võtnud naised ning kodutalu kippus kitsaks jääma. Sinimarja keegi otsesõnu ruumivõtjaks ei pidanud, aga talle kippus enesele järjest enam muremõte pähe. Elu nagu veereb, kuid ei edene. Elad nagu laps, aga ise juba suur. Varsti juba vana, julges ta vahel koguni mõelda. Ning veeretas jälle pisara või paar.

Sinimari kujus käpikuid ja kapukaid, veeretas vöid ja valmistas mõnegi kuue ning särgi tulevasele mehele mõeldes. Tiido oli juba aastajagu linnaradadel, ei teatud temast teragi kosta. Marjakese meel oli kurb ning vahel kartis ta kurjemat – ehk on Tiidoga halvasti läinud ning ta ei tulegi enam tagasi? Mida küll rohkem muretseda, kas seda, et kallim leidnud teise silma- ja südamerõõmu, või et mõni paha taud on teda linnas tabanud, röövlid õnneks võtnud või libedavõitu kaaslased haneks püüdnud? Vanamemm ikka lohutas noort naist: „Küll aeg annab arutust. Ei miski jää tulemata, mis tulla plaanib, ning eks sa võid katsuda ju oma saatust terake silendada, kui võluselaudadega härmalõngu kood.“

Sinimari proovis küll, aga jõudu jäi väheseks. Mustrid seisid päris hästi silma ees, aga veres tal neid ei olnud. Kui valged väekõlad hakkasid perutama, lendas kogu lõim laiali ning vanaema pidi appi ruttama, niidid kokku koguma, vaevunähtavat mustrit südame järgi tundes lauakesi sättima, siia-sinna keerama ning parajaks praavitama, et need lõpuks vagusal moel uuesti kokku käiksid. Raskelt ohkas ta, kui vaatas oma rutaka tüdruku peale, kellel palav pisar põske mööda veeres. Hirmunult peksis süda tüdruku kurgus, sest keerlema oli tahtnud hakata ka sünkmust kõla, see kõige vägevam, kõige kardetavam.

“Ei mina hakka seda kunsti küll oskama!” hüüdis Sinimari pool-õnnetult, pool-tigedalt. Trotsi täis, lendas ta toast välja ning trampis armsa piirikaasiku poole, kus nad Tiidoga hüvasti olid jätnud. Vanamemm vaatas väikestest lohkudest jäljerida, mille neiu oli sügisporisesse kamarasse jooksnud, ning vaikis ukselävel. Ei ta kurtnud. Ajarattad peavad vahel mitu täistiiru tegema, enne kui muster looma hakkab. Kõlatarga saatusse aga tikub kindla peale must Üksik, sest väega naise elu pole kunagi lihtlabane. Isegi siis, kui seal pealtnäha midagi iseäralikku ei leia, peidab tema rada enda all tühja õhku ja sadat võimalust, kustkaudu maailmast koguni välja võib kukkuda. Vanamemm ei kiirustanud pojatütart tagant ning mitte ilmaaegu. Küllap tema juba teadis ja aimas oodata.

Järgmisel hommikul sai kolm seitset täis ning Sinimarja sündimise päeval jäi Õitsevanaema söögilauda tulemata.

See kurbus jäi talu kohale kauaks hõljuma ning eriti raskelt vaevas just Sinimarja vanaema kaotus. Talle tundus, et on memme alt vedanud oma suutmatusega ametit õppida. Kes siis külas nüüd kõlatargaks hakkab? Kelle juhatuse alla tuuled painutatakse, kes seab ilma ja silub saatuseid? Kindlasti saavad elud elatud ka ilma oma nõiata, aga kas see kerge on? Vargsi hiilis mõte Sinimarja südamesse: “Vahest ootas terve lähikond ja kant minult väepärimist ja nüüd panevad pahaks?”

Ajad läksid. Sinimarja juurde otsesõnu kõlatarkust nõutama keegi veel ilmutanud ei olnud, aga sahinad juba käisid. Küll oskas saunikueit koerailma üle ohkides tema poole silmi pööritada, küll jäid Sinimarja ilmudes naised justkui poolelt sõnalt vait... Ega siin polnud pikalt mõtelda, keda peaks süüdistama, kui kusagil midagi viltu läks.

Ju vist oleks Sinimari julguse kokku võtnud ja väekõladelt ikka nõu saada katsunud, aga pärast vanaema surma polnud neid ühtäkki kusagilt leida. Otsinud oli ju ometi. Esiti vaatas piiga niisama väikestviisi kõlarätiku järele ringi, kuna tal pisut piinlikki oli teistele meelde tuletada, kuidas ta vanamemme õpetusse õigel ajal liig kerglaselt suhtus. Kõlasid polnud aga ei memme asjade hulgas ega kusagil maja peal. Siis tuustis ta juba pisu põhjalikumalt, aga seegi ei aidanud. Kui nelikümmendki päeva mööda läks, palus ta kaimud appi, aga ei leitud kõlasid kusagil olevat. Saunikumoor pidi otsingutest haisu ninna saanud olema ning tuulutas seda uudist kahtlemata ka küla peal, arvas Sinimari, kui inimesed hakkasid teda justkui süüdistavalt põrnitsema. Selmet küsima tulla, eeldati temast juba läbikukkujat. Et kui juba Õitsememm kõlad enne surma peitu viis, küllap siis pole piiga vääriline neid keerama.

Mööda libisevate aastate sees omamoodi paigal seistes tundis Sinimari, nüüd noor naine ja külamuttide suus juba kindel vanatüdruk, et elu on talle selja keeranud. Vendadele sündis ridamisi lapsi, tema hüpitas neid põlve peal ega võinud kuidagi, et vahest varrukasse mõne pisara poetas. Ema soovitas ühte ja teist kosilasemoodi meest ega tahtnud kuidagi aru saada, et Sinimari ootab Tiidot tagasi. Aegamööda pidi vist vähemaks jääma ka neid, kes Sinimarja oma perenaiseks kaalunud oleks. Varanatuke, mille isatalu kaasa oleks andnud, peibutas siiski mõne vahel õnne katsuma. Need olid end tööd tegema unustanud vanapoisitoid, kellel veel viimsel hetkel kevad südamesse valla oli löönud või siis torkas pähe, et pärijat pole. Sinimari neid ei tahtnud. Et kui saatusest nii määratud, et Tiidole ei saa, siis ei hakka tema ka talu pärast kellelegi minema. Vaja veel võõrsil siis tööd rabada ja kes teab mitut hingekest ilmale kanda, kui enesel ei ole selle ilma vastu just kõige suuremat kiindumust.

Ühel päeval läks ta just mehelemineku teemal vanema vennaga raginal riidu. Ta oli minema peletanud kuivetu “vanamehenässi”, tollel kuigi ainult nelikümmend ja pisut peale, aga oma uhkuses põrutas Sinimari talle küllap pooled küla patud nina peale. Mees oli soo tagant suuremast kandist ja oma talu peremees, kaks last emata jäänud ning mõne võiks ehk juurdegi muretseda, nagu ta Sinimarjale lootusrikkalt pakkus. Marjake ei tahtnud kasuemaks minna. Tegelikult polnud kosilane paha, eks oskab noort naist hoida ning leiva pärast ei pidanud ka muretsema. Aga liiga kange oli ta enesele tunnistama, et ootab peigu linnast asjata ning kui too tulebki, ei tea nad kahekesi kuhugi mujale minna kui kodukaasikusse kallistama ning see polnud mingi mõistlik eluväljavaade. Vend vaatas nurjaläinud kosjaskäiku mõru näoga pealt ning kohmas pärast õele, et too jäävatki ametilt sõtseks, oma lapsi ei ole ja muud kui kosti eest tööd ka talus ei tegevat. Vend ehk mõtles seda murega, õde aga võttis valuga. Hüüdis vennale, et öelgu siis näo ees välja, kui temast lahti tahab saada, mis ta niisama susiseb. Vend hakkas midagi lepitavat kostma, aga süüdistus tuli tema meelest ebaõiglaselt ning sundis hoopis torkama, et kaua õde seda linna-Tiidot ootab, võtku veel see, kes teda tahab, enesel kolmas elukümme saab pea ju täis. Õde ahmis õhku, aga edasi sõitles rohkem omas mõttes, nii solvunud oli ta. “Või et mind ei taheta!” Pisarsilmil pakkis naine kokku esimesena pähe torganud asjad ning astus õuelt minema. Eks ikka saunatare poole, kust moor mullu ära koolnud oli. Elusamat kaasavara, mullikat või lambaid, ei hakanud Marjake muidugi oma uude elamisse järele vedama, jättis pudulojused perelauta ning käis talu põllul edasi. Aga vähemalt sai hingamisruumi.

Nagu ema kahetsedes mõtles, ei oska vahel teine inimene murelapsele selgeks teha, et ta jalus ei ole, kui too iseendalegi pinnuks silmas.

Nõnda veeres Sinimarja elukene ning mitte just ülesmäge. Saunikuks kolimine jäi ka kohe ilmarahva hammaste vahele ning kes asjalugu just nalja-ivaks ei pidanud, tikkus haletsema. Uhkele naisele oli see liiast ning ta hakkas inimesi sootuks vältima. Ammu juba oli kõigile selge, et siitnurgast on väega-naiste sugu ära närbunud ja kui selle Sinimarja-näitsiku käest kunagi tarkus ka idanema hakkab, siis ei ole tollel ju kedagi järele kasvamas. Oma puust kõlavara oli naine vihaga vaat-et ahju viskamas, aga mõtles siis ümber. Veel võis ju katsetada, ehk tuleb too eriline tunne kätesse, ehk ilmutab end vanamemm või leitakse kusagilt võlused üles. Valged kõlad – millest küll olid nood tehtud? Peast olid läbi käinud küll tugev ja valge kõhr, see hävimatu metssea abaluu, küll kaugete maade kuulus alabastrikivi, aga lellegi käest ei tulnud teatust, kas midagi sellist saaks kodumaile tuua. Ning kuni kõlade võlutarkus tema ees veel nagunii lukus oli, siis kes osanuks kosta, on's isetehtud kõladel üldse õige vägi küljes või teps mitte. Loota Sinimari selle peale ometi võis ning sisustas tühja aega õhtupoolsel tunnil ikka kõlamustrite harjutamisega. Ta suisa piinas ennast sellega, nagu võiks nõrkemiseni kujumine ning need sajad vööd, mis aastatega valmis said ja kibedusega turule saadeti, kuidagi tema noorepõlve uisapäisust lunastada. Ümberkaudsed ei pidanud ta vöösid kehvaks kaubaks - mustrid olid keerulised ja värvid aina ilusasti kokku seatud - hoiduti valjusti poetamast, et eks need trahvivööd ole ning et tegelikult oodati temast siiani veel härmalõngade kudumist, tuleviku teatamist või sassitõmmanud saatuse silumist.

Mõnel vaiksel ööl nuttis Sinimari salamisi. Talle kangastus järjest selgemalt, et kui ainult need „päris kõlad“, nagu ta mõttes väelauakesi kutsus, üles leiaks, saaks ka saatus ümber pööratud ja tarkus tuleks ta kätesse. Kas ta ometi ei ole siis juba lõpuks selgeks saanud neid mustreid, nii et ka unes neid tundis? Viimase aasta jooksul oligi ta hakanud ööst öösse elama justkui ühes ja samas unenäos. Väikeste muudatustega tegi ta seal läbi ikka sama: otsis pikalt vanamemme kõlapakki taga, ei leidnud, läks meeleheites puust kõlade juurde ning hakkas neil kuduma salapärase metsast saadud niidiga, mida seni ainult vanaema oli osanud kõladesse rakendada, tema aga polnud ilmsi julgenud proovida, kartes ehk läbikukkumist ja külma karmi ümbermuutmisvõimaluseta tõde. Härmalõngaks kutsutu oli tegelikult metsa viidud kõlatarga juukseniit, millele kuuvalgus ja hommikukaste ja võib-olla ka habraste haldjasõrmede puudutus olid andnud teise elu ja muutnud need kui uueks. Läbipaistev ja samas hõbedane kerge heie polnud enam juuksekarva sarnane, kui ta kolmandal päeval metsast tagasi toodi. Sinimarjal oli tekkinud justkui palavik neid härmalõngu ise teha ja tallele panna, aga kõla külge polnud ta neid veel pista julenud.

Ühel õhtul aga, isamaja juurest alla saunatare poole tulles, kohtas ta heinamaaservas jooksvat teed pidi sammudes küllap vist viimase sügislaada simmanile sammuvat noortesalka. Need olid lõbusas tujus ning teretasid küll möödudes viisakalt, aga enne olid mitte just sosinal nalja heitnud. Muudkui et näe, Segane Sinimari tuleb ja et ei tea, kas tulevane kõlatark ootab vanadust, kus siis paras nõiaks hakata. See pani Sinimarja vere päris keema. Ta astus vihaselt raske ja järsu sammuga otse oma uksest sisse ning suurrätti pealt heites võttis välja paki puust kõlasid. Hinges mulises ja mulksus nagu allikapõhjas, üles viskas aastate hirmu ja enese eeski peidetud pisaraid. Talle tuli ette kõik see kurb ja ebaõiglane, mida pidi olema siiani kandnud ja omaks jätnud. Kaasik sauna taga, kus Tiido jättis hüvasti, et kaduda kui mere taha (või kes teab, vahest mere põhjagi) ning jätta pruut ilmarahva naeruks tulutult ootama. Lapse lollus, mida vanaema polnud välja malgutanud, aga vahest oleks võinud. Ehkki kes ka teab, mis sellest veel tõusnud oleks. Isepäine ja püsimatu neiu poleks sellest vahest südamesse ju armastust võtnud kõlade keeramise vastu ning veelgi vähem asja omaks saanud. Ja siis veel see mehelemineku ja -paneku lugu, et ka naisinimesel justkui muidu mingit elu ei ole. Nüüd süüdistavad teda varsti juba maakamara kulutamises, et ta asjata ning ilma otstarbeta põllekandjaks on jäänud. Susisedes ja tigedalt hakkas Sinimari järskude rapsakutega kõlasid valima, kasepuidu heledaimast ihust kahele poole ja musta roosipuu söekarvalisem keskele. Härmalõngu sidudes jäi ta ivake rahulikumaks, justkui imestades, et tema süsimustadest juustest ikka selline hõbekarva niinevara välja kukkus, ning hella käega rakendas ta kõlad seina külge. Mustrit ta ette ei mõelnud. Mõte läks vanamemme peale ning kõlad hakkasid kui iseenesest veeretama, aga välja kukkus mingi segasevõitu segu kõigest, mida ta iganes kududa oskas. See oli omamoodi kenagi, üks muster läks sujuvalt üle teiseks ja ta imestas esimest korda, kuidas tegelikult nii väikestest muutustest sai kududa nii palju erinevaid lugusid. „Ptüi, mustreid!“ parandas ta oma sõnavalikut, sest ei julgenud ühtäkki oma lootusi sel õhtul valjusti välja öelda.

Väljas pimeda käes lõõtsutas tuul end valjemaks ning õhtu edenedes ei osanud justkui enam vahet teha, kustpoolt ta õieti puhub. Kord lõgistas luugi kallal, siis kobistas tarelakast sisse, siis jälle keerutas leelõukasse, köhis pisut nõge ja tuhka tuppa. Sinimari istus väsimata, silmade põledes, nägu seina poole ja kudus härmalõnga. See haaras teda üleni. Niidid olid ainult nii pikukesed kui ta enda juuksedki – pealaest põlveõndlani, kui patsist lahti võtta. Ühe vöö jaoks olnuks see lühike ning saanuks valmis ehk nii paari tunniga. Aga härmalõngad ei olnud tavalist sugu ja nii nagu nad väekõlade silmades oleks püsinud poolvalmina, kuni lugu on kootud, nii hakkas Sinimarjale tunduma ka praegu. Aeg pidas kinni ja lasi tal elada pikalt neid hetki, kus muster silma ees kuju võttis. Kahju ainult, et see muster temaga ei rääkinud. Sinimari põles kui palavikus ning kudus aga edasi, kirjad liikusid silma all, kuigi lõngad ei vähenenud. Tuul väljas kiskus tormiks ja Sinimarja meelest olid nüüd kõik neli ilmakaart pea kohal kokku saanud, sest just seal, karmis kõrguses nad nüüd võitlesid kui marukoerad müristades ja paukudes, kohisedes ja vuhisedes. Aknaluuk lõgises päris koledasti ning ust ähvardas lahti paisata, tuuled keerasid kokku ja lahku, segamini ja koos, üles ja alla ja kindlasti jälle mitu tiiru ümber väeti tarekese. Sinimarjal hakkas pisut hirm turja tekkima, ta ei julgenudki enam ümber vaadata, pööramisest või magama minemisest rääkimata. Kõlad värisesid ja rappusid peos ning nüüd arvas naine, et viimne tunnike on ligi jõudnud. Kesköö pidi vist käes olema, kui ta kohe üldse enam ei jaksanud kõlasid vaos hoida ning isegi keskmine, roosipuust tehtud ja isehakanud Teine liikuma hakkas. Ninna puutus kärsahaisu ning Sinimari kartis tuld lahti minevat, aga pidama ei saanud. Kui need kirjad ometi kõneleksid! Kui vanamemme kõlad ometi kätte leiaks, küll siis oleks ka muster talle ilmne. Küll siis saaks lõpuks selguse majja ning tarkuse ligi, kuidas õieti neid tuuli pidi vaigistama või mida kirjad tähendavad, kuidas lugu parandada või kust viga otsida. Ei olnud nende puust kõladega veel õige aeg mustritel inimkeelde pandud saada. Sinimarja käed hakkasid valutama, selg lõi pindusid täis ja oli see nüüd väsimuse viga või tähtsa hetke tulemus - ta oli tõesti kui haige. Eelkõige muidugi pea poolest, sest seal valitses isesugune humin. Kõrgel, väga kõrgel taevaste taga hakkas talle tunda andma, nagu mingid rasked rattad liiguksid ja hõõruksid seejuures omavahel kokku. Karmi külma õhkus sealt alla tema palavikulise ihu peale ning ta oleks tahtnud pea õlgade vahele tõmmata, et kraevahel nii vilu ei oleks. Seda ei saanud ta ometigi teha, sest mustrid hoidsid teda silmipidi enese küljes. Teadmine oli käeulatuses ja ikkagi mitte veel oma. Seegipoolest palavdades, seal kõvasti kütkes nende niite otsas, paistis talle lõpuks, et kohe nüüd, just õige pea, kui ta veel pisu pingutaks... Tuuled keerutasid läbisegi ja siis äkki üksmeelel, kohutava kapakuga ümber väikese tarekese, ähvardades sel katust võtta. Siis järsku hakkas maa talla all vankuma ning karmi värina ja mürinaga oleks Sinimari sattunud nagu tühja õhu peale tükkis oma kõladega. Raskusetunne oli olemas, aga teda ei toetanud miski altpoolt, vaid pigemini hoiti nagu natti pidi. Ei seletanud silm ümberkaudu enam ei tareseinu ega muldpõrandat, hämarusse sulavast laest rääkimata. Niidid ja mustrid kõlade tagant rippusid välja otse udusarnasest tühjusest ning sel minutil ta tundis lõpuks, et vägi on tema ümber ja tema sees. Kui oleks ka väekõlad käe all, siis oleks tema siin valitsemas, nüüd ometigi valitseti teda ja naine tundis end kaasa tõmmatavat imesuurtesse keeristesse. Ta sulges silmad...

Seal olid jälle tareseinad, põrand ja parsist lagi, isegi uks. See uks lendas lahti ning sisse uhkas udu. Tuuled olid vaiki, ümber ei kostnud enam krõbinatki. Miski soe ja vanane justkui kutsus Sinimarja uksest välja ning ta järgnes kutsele. Madal rohi oli veepisarais ja ometi jätkus õhkugi piimjat auru, see helendas ülalt paistvas kuuvalguses. Rohus tumendas jäljerada, nagu oleks äsja läinud keegi tippides siit läbi ning astunud kastemärja liblede pealt maha. Sinimari läks jälgede järel ning märkas peagi, et need viivad tema isamaja poole. Ometi kõndisid nad sellest ligidalt mööda, jäljed ees ja naine järel. Nii jõuti õunaaeda ning seegi kumas kuupaistest. Vana õunapuu tüve kõrval seisis keegi, Sinimari astus pelgamata ta juurde ja tundis kummastudes ära vanamemme. Too naeratas lahkelt ning pisu pilklikult, muidugi paistis kui varemalt. Peas roosidega kirjatud rätik, suurrätt üll.

“Tere, lapseke, jõudsid viimaks.” Memm sirutas korraks kätt nagu soovides pead paitada, aga jättis selle tegemata.

“Nüüd on kaksteist aastat sul omapäi oldud, kas said hakkama?”
“Kas täna ju...?” imestas Sinimari uskumata.
“Loodaval päeval jah. See sulle ju sündimispäev. Oled nii endasse, et ei märkagi enam.” Vanaema vaatas naist vaikides ja justkui mõõtes, mida aastad on tollele toonud.
“Ma näen su kätes värsket väge. Küllap saidki hakkama,” ütles vanaema heakskiitvalt. Sinimari langetas pea ja pomises: “Kui sain või millega sain, maja pidi pilbasteks lendama ümbert...”

“Ei ole hullu,” lohutas vanamemm. “Eks see nii vahest käibki. Sinu rada oli raskem kui mõni teine, pidid aegapidi otsa kätte püüdma, ei olnud sul veres õppust siis võtta kui see käepärast juures. Aga ära heida meelt, nüüd on su õpilasepõli läbi ja meister valmis. Ilmarattad veeresid ja kaua veeresid, et uue külje ette pöörata, aga nüüd on nad sedasi, et sinul võim lõpuks käes. Aeg siduda juustele rätik, et tuuled pead segi ei ajaks, just nii nagu naisterahvastel kombeks ju iidsest peale.” Vanaema tõmbas oma peast roosilise rätiku ning ulatas Sinimarja poole. “Seda tead nüüd ise ja õpetad oma punapäisele tütreraasulegi,” naeratas ta helgusega.

“Tütrele,” ehmatas noor naine, “Enesel pole ju meestki...” Jõnksak käis ta südamest läbi ning kõrvetav palang tõusis üles põskedeni. Tulevikukartusel keeras ta silmad endasse ja küsis mõttes, mis rajad teda ootavad ja kas talle määratud on komistada või kukkuda.

“Küllap see mees sul tuleb ja on, kullakene, ära nüüd löö näost ära,” lõi vanamemm kahte kätt kokku. “Oled oma ootamisega ühte-teist elult ära teeninud. Seda võin sulle sugulase poolest niisamuti ette öelda. Kuigi, eks sa nüüd saad isegi vaadata ning kõladelt pärida, kui isu tuleb,” lisas ta kelmilt silma pilgutades juurde.

Sinimari mudis rätti oma sõrmede vahel ja tahtis nagu veel midagi küsida, kui kerge liikuv tuuleõhk talle paljastas, et udu on jälle lahtunud ning oma peidukohtadesse tagasi pugenud. Vanaema ei seisnud enam puu kõrval ning metsa tagant õhetas koidu järele. Vaikselt ja seda hiljem eriti mäletamata jõudis ta kuidagi koju ning heitis voodile, kus magas küll lühikese, aga rampraske ja unenägudeta kurnatuse jao. Kui ta uuesti silmad lahti lõi, oli kere jälle eluväge täis ning tundus kerge, jõust pakatav. Ta hüppas üles ning lõi tareluugid valla kargesse päikeselisse hilissügise hommikusse. Seina küljes rippusid eilsed puilised kõlad tema tehtud härmaniitide otsas, muster oli valmis ja vagane. Roosilist rätti ei puutunud kusagil silma ja eks see kohtumine järele mõeldes pidigi rohkem unenägu olema. Sööma istumist mitte kärsides lippas Sinimari otse tütarlapse sammul tagasi isamaja juurde ning joonelt õunaaeda, tegemata väljagi ussaeda sõitnud kaariku võõrast olemisest, et kes see külla on sõitnud.

Ennäe imet! Õunapuu, mille kõrval vanaema unes seisnud oli, rippus pooleks murdunult avali, paljastades ilmselt ju ammu tekkinud õõne. Mõne oksa varjus pidi see küll vist varemgi nähtav olema, sest õõnes terendas miski heledalt. Öösise tormi käes alla andnud vana puu varjas endas kaua kaotsis olnud varandust, sealt paistis nimelt hele, servast ruskete roosidega kirju rätik, pakiks keeratud ja ilma käes pisut luitunud. Sinimari võttis kompsu puuõõnest ning tundis kohe, et see õrnalt suriseb. Imetlemiseks piilus ta räti sisse – seal olid tõepoolest põlvest põlve pärandatud imekõlad, mille vääriliseks tedagi nüüd lõpuks loeti. Nüüd ometi jaksab ta neid võluseid taltsutada, nüüd enam ei tee nad ta kätes kasu asemel kahju.

Sinimari ohkas õnnelikult ja astus tarre tere ütlema ning head uudist kõnelema. Seal aga jäi ta hoobilt ukse ette seisma kui post. Laua juures istus tema vanima venna seltsis keegi mees, keda velje rõõmuline nägu omaks tunnistas, talle oli ette kantud suupoolist ning kurgukastet. Mõlemad pöördusid ümber ja vend ütles muigamisi: “Näe, saunikueit ka platsis, mõtlesin muidu, et peab sulle vahest järele saatma.”

“Mis minust siis kutsuda,” suutis Sinimari üle huulte ajada, sest võõra punase juukselaka all hakkas talle tuttav nägu tunduma.

“Aga vaat, meil käsil laat ja taluparistamine, mõtlesin su sauna maha müüa,” kiskus vend püsti tõustes ja naisele viibates, et näe, kes tulnud ja vaja vast veel toidulist juurde tuua. Vend naeris, ei olnud tas vimma vaid ehk aasis kergendunud meelest.

“Soo, nüüd siis müüakse mul maja ümbert ära. Vahest tuleb mind ka kauba sisse arvata?”

“Aga kas sa tuleksid?” küsis nüüd võõras mees Tiido lahke häälega.

“Võtaks selle kaasiku ja paar põldu ja ehk ehitaks majalösu väekamaks, aga siis jääks see minule üksi suureks.”

“Tulid ometi oma mere tagant koju!” hüppas Sinimari ligemale, ja tardus siis teise nina all.

“Kuulsin, et oled mind oodanud,” hingas Tiido vaikselt, õnnelikult, vargsi hoitud hirmust vallale pääsenult.

Noored, või mis nii noored nad enam – kolmkümmend ja kolm aastat mõlemal varuks – istusid õhtuni veljetalus ning rääkisid uudiseid. Tiido oli rännanud kaugele ja kord kehvemalt, kord paremini elanud, lõpuks ka korraliku tagavara soetanud, et nüüd oli jõudu tulla talu küljest tükki taotlema ning saunikuasemest päris elu ehitama. Sinimarjal olid jakipõues väärtuslikud kõlad ning nüüd võis ta hakata ilma seadma, nii nagu temalt ümberkaudu loodeti. Tülid pidid lõppema ja elujärg sõlmest lahti seotama. Nii nad kõigi rõõmuks paari läksidki ning lesknaised ja muud hellemad hinged veeretasid nende pärast veel mitu aega, kui aga meelde tuli, mõne liigutuspisara. Elasid nad kaua ning olid üksmeele ja elujärjega kõigile innustuseks ning eeskujuks. Esimesena sündis vanamemme ennustatud punapäine tüdrukutirts, aga viimaseks ta ei jäänud. Seal mail pole tarkade sugu siiani lõppenud ja kestab – kindlasti kestab! – kaua veel.
Teos Ulmekirjanduse Baasis
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Peatoimetaja jaanuariveerg
Romaaniarvustus: Päikeselinna rannavetes
Intervjuu: Siim Veskimees
Keskmaalased meie keskel
Lauamänguarvustus: Sõrmuse sõda
Mänguarvustus: Virtuaalne jaht sõrmusele
Võimalused tuleviku tähelendudeks
Jaanuari ulmkonnakroonika
Jaanuarikuu kirjastuste uudised
Jutt: Ordu ja asum
Jutt: Vasekarva sõjajärgne
Jutt: Neljatuulekõlad
Jutt: Lugu Annarisest
Jutt: Orkisepp
Jutt: Verepulm vaksalis
Jutt: Tõuse ja kõnni
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0272)