Kolm päeva tagasi kutsus kuninganna Isabel minu ning teised talle ustavad väepealikud oma nõupidamissaali. Naine istus oma kohal laua otsas, nägu kahvatu, silmad magamata ööst väsinud, kuid blondide juustega pea otsustavalt püsti, liigutused endiselt kuninglikud. Tema ees olid laiali laotatud kaardid ja lauanurgal seisis toidukandik, millelt vaid veidi oli näkitsetud. Kõik nii nagu oli meist eile jäänud.
"Mu ustavad rüütlid. Ma ei hakka keerutama,” ütles ta ohates. „Asjalood riigis on halvad. Täna hommikul tõi kaaren mulle sõnumi, et vaenuväed on lähenemas. Mida me oleme kartnud, on kätte jõudnud. Meie kallis Talonguard vajab kaitset. Nicolaist pole endiselt mingeid uudiseid ja me ei saa kauem niisama käed rüpes istuda.“

Isabel vaatas meile kõigile kordamööda tõsise näoga pikalt otsa, enne kui jätkas.
“Meil on palju teha. Paljust oleme rääkinud, nüüd on aeg tegudeks. Müürid vajavad kohendamist, vibumeeste laskemoona tuleb täiendada. Ma ei tea täpselt, kui palju deemoneid siiapoole teel on, kuid võimalik, et meil tuleb piiramisele kaua vastu seista ning seetõttu peame olemasolevaid varusid suurendama niipalju kui suudame.”
“Me teeme kõik endast oleneva, et Talonguardi kaitsta. Ja teid, Teie Majesteet,” lausus Godric. Isabel noogutas tunnustavalt.
“Saadan teid, nagu eile arutasime, ülesannetega laiali.“ Isabel tõstis häält ja koos sellega oma sõnade ilmestamiseks rusikasse surutud käe võitlusvalmilt taeva poole. „Võit või surm! Valmistume halvimaks.“
Kordasime tema liigutust ja vandusime veelkord pigem surra, kui anda pealinn vaenlase meelevalda.
“Isand Godric, sinu ülesanne on ratsutada põhja ning kutsuda kokku rüütlivägi sealsetest väikeaadlikest. Lisaks soovin, et sa läheksid ning peaksid läbirääkimisi Maevega, kes valitseb Haveni kantsi. Meil võib abiväge vaja minna.”
Godric noogutas ning lahkus kuninganna käsku täitma. Järgemööda jaotas Isabel ülesandeid. Lõpuks jõudis ta minuni.
“Isand Rutger, sinul palun eskortida meie kiviraidureid. Lähedalasuvad kivimurrud on korralikust materjalist tühjaks tehtud. Seepärast on vaja minna kaugemale. Valisin sinu, sest oled kogenud sõjamees, rännanud igasuguseid maastikke pidi ning olnud edukas paljudes lahingutes.“
“Ma tänan,mu kuninganna,” oskasin selle peale vaid kosta. Olin meelitatud. Ja kõik oli ju iseenesest tõsi ka.
“Kogu kokku oma salk ning asu teele niipea kui saad. Ma tunnen, et aega pole enam palju, deemonid on liikvel. Siin on sulle kaasa teejuhised ning räägi palun ka vana Lutrakiga - ta on reisiks liiga põdur, kuid oskab sind hästi juhatada. Siit paari päevatee kaugusel idas peaks asuma üks mahajäetud kaevandus, ma loodan, et meil õnnestub midagigi sealt saada.”
“Jah, mu kuninganna,” kummardasin Isabelile hüvastijätuks.
“Ja, Rutger, ole nendes metsades ettevaatlik. Ning… hoia kõrvad lahti, ehk on Nicolaist uudiseid. Tema riik ootab ja vajab teda endiselt…”

*

Mu naine, veetlev Ilina, loomulikult vaimustuses ei olnud.
“Rutger, kas sa tõesti pead minema? Kas neil kedagi teist ei ole saata? Ma saan ju varsti lapsukesega maha ja ma vajan sind. Sina aga lähed jumal teab kui kauaks ei tea kuhu! Ma kardan su pärast!” vangutas ta pead.
Mu südame rõõm ootas tõesti meie kolmandat maimukest. Nõiad teadsid rääkida, et seekord tuleb kauaoodatud poisslaps.
“Minuga ei juhtu midagi, ega mind praegu lahingusse saadeta, pean vaid kivimurdu turvama. Jõuan tagasi kiiremini, kui sa oodata oskad.” Suudlesin teda rahustavalt otsaette, silitasin tema kõhukest ning läksin siis oma meestele teada andma, et nad ennast valmis paneksid.

*

Vana Lutraki leidsin ma tema kojast teed joomast. “Aaa, noor Rutger, tulid. Astu edasi. Teed soovid?” Vana mees osutas enese vastas asuvale pingile ning ma istusin, võttes tema poolt pakutava aurava teekruusi vastu.

“Tänan. Isabel ütles, et oskad mind kivimurdu juhatada.” Rüüpasin teed ja vaatasin tule paistel enese vastas istuvat halli habetunud kuju. Tema käed värisesid õige pisut ning silmad olid tuhmivõitu.
“Jah. Siit kolm päevateed ja peaksid olema kohal. Peaväravast välja viivalt teelt tuleb sul pöörata Ulukijärve juurest lääne poole. Edasi otse läbi Hirvelaane kuni teed tõkestab Kiiroja jõgi. See on väga külma vee ja kiire vooluga, üle sealt ei saa, seetõttu tuleb pöörata põhja poole ning kaldaäärset rada pidi edasi minna. Kui jõuad Rohejärveni peaks paistma hakkama Külmkuusik. See on üks sünge mets ning sealt on parem eemale hoida. Enne Külmkuusikut on suur lagendik. Lagendikust umbes poole päeva kaugusel läänes asubki kivimurd. Tee ei ole kerge, kuid see on lähim koht kuhu minna,” vanamees rüüpas teed ja ohkas. Oli tunda, et ta on pikast seletamisest väsinud.
“ Ma tänan sind juhatuse eest. Kas on veel midagi, mida peaksin teadma?”
“Sinu vaprus on legendaarne, eriti sinu nooruse kohta. Küllap saad suurepäraselt hakkama. Metsades valitseb ohtlikke vaime, ole ettevaatlik. Eriti Külmkuusiku läheduses. Teispool seda neetud metsa asuvad surnumanajate maad. Neid tuleks karta.” Vanamees viipas mulle käega, andes mõista, et ta on oma jutu lõpetanud. Kummardasin talle ning lahkusin tema juurest hinges väike värin, kui mõtlesin surnumanajate peale…

*

Veetsin öö pühakojas mõtteid koondades ning strateegiat kavandades. Meie preestrid õnnistasid mind ning hommikuks oli mu pea selge ja vaim teekonnaks valmis.

Hommikul käis müüride vahel vilgas sagimine. Teisedki väepealikud, kes veel polnud teele asunud jagasid oma meestele käske ning panid ennast eelseisvaks ülesandeks valmis.

Tallidest talutati välja veohobuseid ning vankritesse tassiti toidumoona ning joogipoolist. Otsustasin kaasa võtta paarkümmend oma parimat vibumeest, mõned piigimehed, paar preestrit ning luurelendudeks mõned greifid, kes hoiaks meil kõrgustest silma peal. Lootsin, et me ei kohtu teel ühegi suure väega ning saame oma vajaliku kivilaadungi rahulikult ning õigeaegselt kohale toimetada. Mehed olid reipad ning asusime teele. Peagi jäi pealinna sagin seljataha. Talupoegadest kubisevad teed hõrenesid ning jõudsime üha lähemale hõredalt asustatud metsikutele paikadele.
Jaotasin ühe osa vibumeest vankrite juurde ära, jätsin mõned piigimeest ning greifi kolonni lõppu ning ratsutasin ülejäänutega veidi maad eespool, et maad kuulata. Maastik oli alul tasane, pehme sambla ning madalate põõsastega. Siis see muutus: mets tihenes ning puud muutusid kõrgemaks. Vankritel oli üha raskem edasi liikuda. Palju aega kulus vajaliku raja leidmiseks. Kiiroja juures tegime peatuse ning saime oma veelähkrid puhta veega täita ja pisut puhata.

*

Teise päeva õhtuks jõudsime metsalagendiku äärde, kuhu otsustasime laagri püsti panna. Külmkuusik, mida taamal nägime oli tõepoolest hirmuäratava moega. Ometi ei olnud meil paremat laagripaika valida ning järgmiseks keskpäevaks pidime jõudma kivimurdu ning selleks, et tööle hakata oli vaja jõudu koguda. Jätsin kiviraidurid ning poole oma saatjaskonnast laagrit üles panema. Ülejäänud meestega suundusin väikesele uurimisretkele, et olla kindel ööbimispaiga ohutuses.

Olime saanud edasi liikuda kõige rohkem ehk kümme minutit, kui lagendik läks sujuvalt üle metsaks, see omakorda läks aina tihedamaks ning süngemaks. Kummalisel kombel oli aga rada, mida mööda me tulema hakkasime täiesti korralik. Tundus nagu käiks siin tihe liiklus, ehkki me polnud terve päeva jooksul kedagi näinud. Greif meie kohal muutus äkitselt väga rahutuks. Ta tegi madalaid tiire, vehkis nokaga vasakule ja paremale ning rapsis oma võimsate tiibadega, tuues kuuldavale kaebliku heli, mis enamasti andis teada lähenevast hädaohust. Lasin meestel relvad valmis panna ja liikusime edasi äärmiselt ettevaatlikult.
Ja siis ma nägin seda: mürkroheline udu immitses puude vahelt meie salga poole. Kaugemalt kostis klõbinat, mörinat, oigeid ning hirmuäratavaid sahinaid. Ma vaatasin oma mehi ja nägin, et nad on hirmust ning segadusest peaaegu tardunud. Keegi valmis selleks, mis puude varjust väljus. Rohelise udu seest ilmusid nähtavale luukered. Meie taganemistee blokeerisid jalgu järele vedades teele ilmudes paksude kõhtudega ebasurnud, totakad irved lömmis nägudel. Me olime ümber piiratud! Ja see õudne lehk! Ebasurnutel meie ümber ei paistnud lõppu tulevat. Hordide kaupa vampiire ning vaime ja need põlevate silmadega nõiad! Ma polnud midagi nii jubedat veel näinud. Või tundus see mulle ainult, sest puud meie ümber varjasid, kui kaugele vaenlaste vägi ulatuda võis.

Kogu selle õuduse vahelt ratsutas välja oma roheliselt hõõguvate silmadega hobusel Orson. Tundsin ta kohe ära, sest olime varemgi lahingus kokku põrganud. Tookord mul vedas, seekord… ma ei olnud selles sugugi kindel. Ja ta ratsutas otse minu poole.
“Nii, nii, mis meil siin on, elav liha? Mõnus!” lausus Orson käeviipega oma sõjaväge peatades.

“Orson, ebasurnute isand,” surusin põlglikult läbi hammaste ning astusin vaenlase juhile mõned sammud vastu.
“Rutger, isandaks tõusnud rajaleidja, oleme varem kohtunud. Ma näen, et su ravitsejad puhusid sulle taas hinge sisse, peale meie viimast väikest kohtumist. Ma kinnitan, et seekord sul nii hästi ei lähe. Nagu sa näed on mu alamate arv kasvanud ja tänu sinu meestele kasvab see veelgi… Haahhahhaha!” Tema kannul kukkusid irvitama ka kõik tema kaaskondlased. See tõstis meil ihukarvad püsti ning ma nägin, kuidas mu meeste moraal langes, mõni kukkus isegi vapustusest kokku. Mu kaaslased olid karastunud veteranid, nii et see pidi olema mingi trikk selle neetud uduga. Tundsin ka ise kuidas vastik hirmuvärin liikmetesse puges. Neetud nõid oma räpaste trikkidega!

“Mida sa üldse oma maavaldustest nii kaugel teed? Kas sa ei peaks teisel pool Külmkuusikut olema?” küsisin ma, et võita aega ja püüda verevalamiseta läbi saada.

“Pole üldiselt sinu asi!”
Orson silus oma jõleda suksu lakka, loom norsatas ja ajas hambad irevile.
“Siin lähedal on üks krüpt, kuhu teie armas kuningas Nicolai minu ustavate alamate poolt kenasti ootele on pandud. Siis, mu sõber Rutger, viin ma tema peal läbi väikese… mmm…muundamise. Nagu ka sinuga. Saadan teid esimestena kuningalinna tagasi. Aitate ehk natuke seestpoolt kaasa. Avatud väravatega linna valutamine on käkitegu.”
“See ei õnnestu sul!” lõrisesin ma meelt heites.
“Ha, sina takistad mind või? Nende meestega? ”
Orson viipas käega ning tema koolnute vägi hakkas mu väikse salga ümber tihedamalt kokku tõmbuma.

"Me oleme kadunud," mõtlesin ma ahastades. Mis seal ikka, võitleme lõpuni oma kuninganna, maa ja lähedaste nimel! Tahtsin saata greifi sõna viima, et meid on rünnatud aga vaene olend ei suutnud kuidagi lendu tõusta. Siis juhtis üks mu sõjameestest tähelepanu rohelisele helendavale taevale.

Orson oli põuest välja tõmmanud käerauad ning lugenud neile peale manasõnad. Ta oli oma võidus nii kindel, et ei peljanud seda kardetud artefakti kasutada. Artefakti, mis seob vastased nii, et nad põgeneda ei saa, isegi alla anda mitte. Seal see nurjatu asi helkis rohelises udus ja ma ei saanud mitte midagi teha. Olin sellest legende kuulnud, kuid oma silmaga nägin seda esmakordselt.

Lahing oli kohutav. Kaotusi oli mõlemal poolel, kuid meie omad olid suuremad. Teise poole langenud… mis langenud need ka üldse on!
Ma nägin kuidas mu kaaslased ebasurnutega võideldes surmati. See oli kohutav ja ääretult kurb. Orsoni maagid olid võimsad, tema vibulaskjad kogenud, jalameeste osakaal suur ning hirmufaktor üüratu. Preestrid, kes oleks suutnud meeste hirme veidigi alandada, olid jäänud ööbimispaika. Ma ei tahtnud isegi mõelda sellele, mis nendega juhtub…

Lahing lõppes kiiresti. Mu hobust tabas luukere-vibulaste poolt saadetud noolerahe ja vaene loom läks hingusele. Jalamehena polnud ma küll päris kasutu, kuid minu jõud oli kõvasti vähenenud. Salgake vampiire piiras mind sisse. Mul polnud nende vastu midagi teha.
Tundsin meeletut valu. Järgmisel hetkel kõrgus minu kohal juba Orsoni hirmuäratav kuju.
“Tõuse ja kõnni, Rutger, nüüd oled sa minu!” Orson tegi mu kohal oma manajatrikke.
Roheline udu mähkis mind endasse.

Ma tunnen kuidas liha mu luudelt aegamisi kaob. See on täiesti väljakannatamatu. Mu vaene kallis Ilina… Kuidas ta küll minuta poega kasvatab…tal oli õigus, oleks pidanud kellegi teise saatma….
Veel mõni hetk ja ma pole enam mina ise. Piinav on mõelda, et varsti saab minust kurjuse tööriist mu oma rahva vastu.

Teos Ulmekirjanduse Baasis
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Peatoimetaja jaanuariveerg
Romaaniarvustus: Päikeselinna rannavetes
Intervjuu: Siim Veskimees
Keskmaalased meie keskel
Lauamänguarvustus: Sõrmuse sõda
Mänguarvustus: Virtuaalne jaht sõrmusele
Võimalused tuleviku tähelendudeks
Jaanuari ulmkonnakroonika
Jaanuarikuu kirjastuste uudised
Jutt: Ordu ja asum
Jutt: Vasekarva sõjajärgne
Jutt: Neljatuulekõlad
Jutt: Lugu Annarisest
Jutt: Orkisepp
Jutt: Verepulm vaksalis
Jutt: Tõuse ja kõnni
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0078)