Siim Veskimees mõtles Kuu Ordu välja siis kui praegune arvustaja sündis: „70-date lõpus, oma koolipäevil. Siis, kui ameeriklased sulgesid oma Kuulendude programmi ja venelased valetasid, et pole kunagi sinna minna kavatsenudki,“ kui tsiteerida „Ennesõjaaegse kullakarva“ autoripoolset saatesõna. Nii vähe kui kodumaised kirjatsurad kosmoseulmet kirjutavad, haaran selle ikka põnevusega kätte. Juba poisina meeldis mulle näiteks väga Boriss Kaburi „Kosmose rannavetes“.
„Kullakarvaline“ meenutabki mõnes mõttes lapsena loetud Nõukogudeaegset ulmet: kõik kuuordukad on omavahel suured sõbrad ja teevad aina tööd helge tuleviku nimel. Selline vahva kommunistlik mõttelaad. Ei laida seda, vastuoksa, ütlen kiidusõnad. Selles on edasipürglikkust ja optimismi, millest kaasaegses ulmekirjanduses aeg-ajalt puudust tunnen. Väga iseendasse on nüüdsed kirjanduskangelased kapseldunud, üldjuhul teevad nad midagi ühiskonna heaks vastu tahtmist ja suure sundimise peale või siis kogemata. See positiivne programm ja eluraskustest üleolek on üks asi, mis mulle Kuu Ordu raamatutes meeldib. Ent Kuu Ordu maailm ei ole siiski pelgalt nostalgiline elluäratatud nõukogude ulme. Maailm on karmim. Kommunistlik töörõõm on ainult pealispind. Kui veidi sügavamale sellesse maailma süveneda, siis paljastub optimismi varjus üsna keskaegne range klassisüsteem ja helge tulevik on mõeldud eelkõige mõnekümnele tuhandele ordu täisliikmetele. Miljonitele töörügajatele aga, kelle olemasolu võib vaid aimata, on eliidile kättesaadavad võimalused valgusaastate kaugusel. Eliitinimeste varju jäävate mustatööliste jaoks pole ordul pakkuda ilmselt enamat kui Maa valitsustel. Ordust rääkivates lugudes on, nagu heas rüütliromaanis kohane, rambivalguses eelkõige siiski aadelkond, aga eks sellele vihjab ka otseselt ühiskonna nimetuski – Kuu Ordu. Niisiis ei tohi ka Veskimehe raamatute, nagu nõukogude kirjanike teoste lugemise juures unustada ühte olulist asja – kõike kirjapandut ei tohi võtta puhtalt kullakarvalisena, vaid tuleb osata lugeda ka ridade vahelt. Sealt koorub välja veel üks lugu.
Aga tulgem nüüd üldise Kuu Ordu maailma juurest täpsemalt „Ennesõjaaegse kullakarvalise“ juurde, mis on Kuu Ordu maailma nii-öelda alguslugu. Käesolevas teoses näeme peategelase Ago alias Longhorni, ning mõnede teiste tegelaste silme läbi, kuidas Ordu Maalt lahkus. Alustagem kõigepealt virinaga, et lahkemad sõnad lõppu jätta.
Kahjuks on Veskimehe rõõmsas ja sõbralikus kosmoseperes puudu tegelaste isikupärast. Kui võtta eeskujuks üks teine raamat kommunistliku tulevikuühiskonnaga, kus kõik „meie mehed“ on samuti targad ja seltsimehelikud - „Andromeeda udukogu“ - , siis ka seal oli inimestel suurepärases kommunismiühiskonnas siiski säilinud omad ihad ja hirmud, säilinud oli isiksus. Kuu Ordu puhul jäi aga ajuti mulje nagu oleks romaanis tegemist taruorganismiga. Üks isiksus paljudes kehades korraga. Peategelane mulle selle poolest meeldis, et ta ütles iseenda kohta „karvane pelmeen“. Üsna alguses mainis autor paar veel korda, et peategelane Ago on kerges ülekaalus. Kogu muu üheülbalisuse taustal jäi see eripärasus ning kordus selgelt silma ja veidi joonistus tegelane minu jaoks õrnalt paberile. Tema kummaline hüüdnimi ja tegelemine seksileludega andsid puuslikule samuti veidi hinge juurde. Seda oleks võinud olla veel ja rohkemgi. Aga kõige parem oleks olnud, kui sellised omad kiiksud, mida läbi romaani rõhutada, oleks olnud kõigil olulistel (kaas)peategelastel. Ei piisa kui öelda, et see on prantslane ja see vanaätt ja too on traktorist. Kui nad räägivad kõik nii tarka juttu, et siga ka ei söö ja neil pole ühtki viga, kõik on kõigiga sõbrad ja kepivad käigupealt kõiki nng puuduvad kompleksid ja hirmud ja ihad... siis neil puudub ka üks oluline asi, mis neid lugejale söödavaks teeks... neil puudub isikupära. Raske on tegelasele kaasa elada, kui sa ei erista teda teiste seast. Esimesel lugemiskorral sulasidki mul kõik tegelased enam vähem üheks n.ö. orduliikme koondkujuks. See koondtegelane siis askeldaski ringi ja rääkis oma kloonidega paljudest tähtsatest teaduslikest asjadest. See toob meid teise negatiivse ilmingu juurde. Ühel hetkel tekkis lugedes tugev paraleel raamatuga „Totu Päikeselinnas“. Nimelt selle kohaga kui tegelane nimega Kukkel vedas Totut, Kriimikut ja Nöpsikut rahvamajanduse saavutusi vaatama. Üksipulgi seletas ta iga viguri ja masina lahti. Pean tunnistama, et see Päikeselinna osa jäi kuivaks ja igavaks loenguks. Mitte, et leiutised ise oleks igavad, kuid tegevusest puudus pinge ja tegelased olid taandatud statistideks.
Praktiliselt kogu „Kullakarvagi“ koosneb dialoogidest, kus inimesed üksteisele mingeid sotsioloogilisi või tehnilisi asju lahti seletavad. Pooled dialoogiosalised läksid oma sõnavõttudega nii pikaks, et vahetati juba sisuliselt monolooge. Kõik tegelased tundusid teadvat kõigest kõike ja ometigi seletasid nad üksteisele veel igaks juhuks kõike üle. Mis ma öelda tahan - vähem möla, pikem samm! Omavahelisi arusaamatusi, isiklikke kiikse – sotsiaalpornot võiks rohkem olla. Et inimesed oleks nagu inimesed, mitte nagu robotid. Paar võitluskohta vahepeal ja lõpusõda olid nagu sõõm värsket õhku.
Autor on eessõnas öelnud, et loodetavasti on ta suutnud panna oma tegelastesse Heinleini karget jõudu ja irooniat, lisaks Strugatskite helget maailmavalu ja optimismi ning esitada seda läbi Clarki range teadusliku läbimõelduse. Ilma igasuguse irooniata ütlen ma, et üldiselt, kui Strugatskid välja jätta, on see tõepoolest õnnestunud ja see on põhjus, miks ma romaani lõpuni lugesin ja selle hiljem teistki korda huviga uuesti üle lugesin. Kuid Strugaskite tegelaste inimlikkust ja maailmavalu võiks tugevalt lihvida. Või võiks eeskujude seas olla nimekirjas mõni kirjanik, kes annaks edasi indiviidide isikupära ja inimlikkust.
Aga ärgem lõpetagem negatiivselt. Paradoksaalselt kombel meeldis mulle see tehniline jutt, mille rohkust just ülevalpool sarjasin. See on oluline ja vajalik ning seda ei tohi kuidagi vähendada. Teadust tuleks vaid teistmoodi esitada, lühemate lausetega, lühemate sõnavõttudega. Ajuti võiks mõelda „autori hääle“ peale, mis võimaldaks ilma kunstliku dialoogita anda lühidalt edasi mõne väikse detaili. Lisaks teadusele meeldis mulle optimism, mulle meeldis haare, mulle meeldis visioon.
Kokkuvõttes – nõustun igas punktis Ulmekirjanduse Baasis Kristjan Rätsepa poolt „Kullakarva“ ja Veskimehe loomingu kohta üldse välja toodud miinuste ja plussidega. Kõige paremini õnnestuvad autoril võitluse ja lahingustseenid. Nendega ei tasuks ilmselt edaspidisteski juttudes koonerdada. Kõige nõrgemaks jäävad tegelased ja dialoogid. Sisu osas annaksin teosele 5/5 kuid teostus kisub selle tublisti alla. Panen karmilt 3/5 kokkuvõtteks, sest teaduse populariseerimine võiks toimuda veidi lugejasõbralikumas võtmes. „Ennesõjaaegset kullakarva“ ei saa lugeda kiirelt ja mõnuga, see on tehnika ja ideede tihendatud monoloog, see on nagu sumpamine põlvini masuudis kauni poolalasti ning sõbralikult meelestatud neiuga käevangus. Kõik on nagu olemas ja tahaks nautima hakata, aga kuskil pole kuiva kohta kuhu saaks end maha toetada.
Kuid kuivast esitusviisist hoolimata väärib tehniline jutt ja väljaöeldud ideed süvenemist. Tasub juurde lugeda ka Siim Veskimehe koduleheküljel olevat rohket Kuu Ordut tutvustavat taustamaterjali. Selles mõttes ei ole SF-i autor sugugi juhuslikult käesolevas Reaktori numbris fantasiautori J.R.R.Tolkieniga ühes numbris. Mõlema kirjaniku maailmad on suured, huvitavad, põhinevad põhjalikul eeltööl ja tasuvad süvenemist. Kui Veskimees Kuu Orduga jätkab ja oma stiili rohkem lugejasõbralikumaks lihvib, siis ei imestaks ma põrmugi, kui ühel päeval luuakse Eestisse Keskmaa Ordu kõrvale ka teadusulme fänne ühendav Kuu Ordu.
