Seekordne intervjuu on Silvia Sigrid Sillaotsaga, kes on esindanud Eestit mitmete ulme-animeseriaalidest pärit tegelaste kujutamisega Euroopa cosplay-võistlustel.

Kuidas sa sattusid cosplay maailma?

Kõik see kostüümi tegemise hullus hakkas pihta 2009 septembri alguses, kui mu klassiõde ikka togis piisavalt kaua, et olen varem teinud mitu kostüümide laadset kollektsiooni ja nüüd septembri lõpus toimub selline jaapani kultuuri festival „AniMatsuri“ ning seal saab osa võtta cosplay võistlusest- põhimõtteks see, et teed mingist mängu/koomiksi/filmi tegelase kostüümi võimalikult täpselt järgi.

Tol ajal olid mul alati kõrvad kikkis sõna „võistluse“ peale ja mõte, et teha kostüüm olemasoleva virtuaalse tegelase järgi, tundus ülimalt põnev. Ei pea pead vaevama ideaalse disaini väljamõtlemisega, vaid hoopis sulle on ette antud tegelane ja pead otsima, tegema, sobitama asju enda ümber, et reaalselt luua võimalikult sarnane tegelane …ja sest saati olen cosplayer. :D

Mitu kostüümi oled siiani teinud ja millistel üritustel nendega osalenud?

Siiani olen 3 aastat cosplay kostüüme teinud, endale kolm tükki valmis meisterdanud ja veel mõned tellimustööna ameeriklastele. Viimased kaks aastat olen oma kostüümidega Animatsuril osa võtnud „EuroCosplay“ voorust, kus võitja saadetakse Londoni Comic Con’ile EuroCosplay võistlusele oma riiki esindama- sinna saadetakse igast euroopa riigist parimad cosplayerid kokku. Sealne kostüümide tase ja kvaliteet, keerukus, detailsus ja teostuse tase on uskumatult kõrge. Igaüks valib loomulikult oma oskustele vastavalt kõige meelepärasema tegelase- kes ehitab Iron Man’i „raudrüüsid“, kes teeb Gigeri Alien’i, mõne Assassins Creedi, BioShocki või Star Wars’i tegelase, mõni õmbleb hullumeelselt töömahuka tikandite, kivikeste ja pärlitega kaetud Trinity Blood’i kleidi, kleebib hoopis kogu keha sulgi täis Toothiana jaoks või teeb teokarpidega kaetud mantli ja kaheksajala silikoonmaskiga Davi Jone’si kostüümi.

Olen käinud Eestit esindamas nüüd kaks korda järjest ja mõlemal korral jäi suu lahti, kui uskumatult keerulisi kostüümi ikka tehakse. Seda on juba kaugelt näha, et koos on ainult asjaarmastajad- sinna on kokku saadetud ikkagi iga euroopa riigi parimad. Eelmisel korral meisterdasin valmis kostüümi siiani kõige lemmikumast mängust Metal Gear Solid 4. Alguses jäi silma hoopis üks mängu vingeim boss Screaming Mantis, kellel on seljas kuus liikuvat kätt, telepaatilised võimed ja hõljub õhus, aga ei mõelnud välja kuidas neid käsi tõmblema saaks ja lennata ma ei oska, niiet valisin ühe lihtsama n-ö mängu tavasõduri Haven Trooper’i.


Tegelane: Haven trooper, Foto:Ruudu Rahumaru

Kuidas sa sattusid Eurocosplay võistlusele?

Esimesel korral EuroCosplay-l käies oli Metal Gear’i saagal juubel 25 aastat esimesest mägust ja seepärast korraldati Londonis väike metal geari cosplay võistlus, kust osa võis võtta igaüks, kellel oli ükskõik mis osast MGS tegelase kostüüm. Täiesti juhuslikult sattus kokku, et mul oligi MGS kostüüm, olen Londonis just sel päeval ja just seal üritusel kohal siis, kui see toimus. Juba ainult osalemise eest anti kõigile limited edition art book’id, promo T-särgid ja uue metal geari 3D postereid- tavaline fännide nänn, aga Eestist sellist kraami ei saa kuskilt. Võtsin sealt osa ja võitsin ka ära, pärast auhindade saatmiseks aadressi küsides kõik imestasid et kuidas küll keegi fänn ägedas MGS kostüümiga eestist sinna sattus... :D

Sa võitsid Metal Gear cosplay, mis oli auhinnaks?

Auhinnaks oli MGS4 peategelase Old Snake elusuuruses kuju, kuid… Mul pole sellise asja jaoks mitte kuskil mujal ruumi kui ainult keldris ja vahetasin auhinna siis just ilmuva uue Metal Gear Risingu limited edition mängu ja väiksemate Play Arts Kai actionfigure’te vastu.’ Rising’ on küll täiesti teist tüüpi mäng, isegi vastupidine kõikidele eelnevatele stealth action MGS mängudele, kuid… Olen ka selliste „button smasher“ Devil May Cry tüüpi mängude fänn ja peategelane Raideni ja tema disain… Üldse kogu mängu visuaalne graafiline ilu, ülimalt sobiv muusika, voice actorid ja tegelaste kujundus oli kõik nii meeldiv ja elamusterohke. Sealt saingi inspiratsiooni järgmise kostüümi jaoks- mängu vingeim naistegelane Mistral- ehk mu uusim cosplay millega möödunud aasta septembris osalesin Animatsuril ja oktoobris Londonis EuroCosplay’l. Aasta varem juba tahtsin teha Screaming Mantist, aga oi vau, kui nägin 16 käega ülivinge disainiga Mistral’i… Teadsin kohe, et vot temast lihtsalt peab cosplay ära tegema, maksu mis maksab. Jah… Alguses oli veidi kahtlusi, kas see on ikka tehtav, kas ma ikka sobiks selleks tegelaseks, kas saan sellega hakkama, pool aastat olin kindel et teen kostüümi kellestki teisest, sest Mistral tundus liiga raske. Kuus nädalat enne Animatsurit otsustasin ikkagi Mistrali ära teha, magamata ööd, kohvi ja drumm-n-bass olid suurimad töösõbrad, isegi tund enne laval esinemist kleepisin veel viimaseid jubinaid kokku, sättisin parukat alles pähe, kui cosplay võistlus juba käis… Õnneks õhtujuhid rääkisid piisavalt pikalt alguses. :D


Tegelane: Mistral, Foto: Ingmar Eriste

Mille järgi sa valid tegelase kelle järgi kostüümi teha?

Kui üldse uut cosplaytavat tegelast valin, siis mulle on oluline, et iga kostüüm oleks „challenge“, iga uue cosplay tegemise käigus õpib alati midagi uut. Eriti meeldivad sellised tegelased, kelle kostüümi juures peab midagi ka ehitama, midagi meisterdama kokku joogamattidest, ajalehtedest või plastikust, kasutama kuumapuhurit või ~60 suurt kuumliimi pulka. Siit ka see, et üldse cosplay on üks kulukas ja aeganõudev hobi, mis vajab tõsist pühendumist, kannatlikust ja oskusi. Siiani olengi valinud kõik cosplay’tavad tegelased oma lemmikmängudest, sest alati on mu kostüümitegemised viimsele hetkele jäänud. Vähemalt siis on motivatsiooni või tõestamisvajadust, et suudan selle lõpuni ära teha, endal veidikenegi kergem lõpuni vastu pidada. Vot siis tundsin, et olen edukalt oma kostüümi teinud, kui lavale kõndides oli kuulda publiku imestust, seda „vau“ ohet.

Mõni sõna ehk viimasest Londonis toimunud Eurocosplay üritusest. Mida see endast kujutab? Millised on muljed?

Londonis kohapeal loeti green room’is sõnad peale, et kõik oleksid oma kostüümidega eriti ettevaatlikud ja enne esinemist ära ei lõhuks. Eurocosplay võistluse päeval on alati meeletult palju rahvast, väljas on igasuguseid fänne ja veidrike, kindlasti keegi jookseb sisse või lähed ise kuhugi vastu. Läksin ikkagi kogu oma varustusega- kogu kuueteist käe kaadervärgiga ja 10cm kontsadega välja.

Esimese asjana kuulsin kommentaare „oh my god, that’s creepy“, „wow, that crazy chick actually made all the hands“, varsti kutsuti mind ka tegelase nime pidi, joosti järgi, pildistamiseks peeti koguaeg kinni, tosin suvalist tüüpi tuli kallistama ja edasi liikuda rahvamassi keskel väga ei saanud. Inimesi oli meeletult, hiljem lugesin artiklit et nii palju külastajaid ei olegi varem Londonis sel üritusel olnud. Seekord toimus ka oli üleüldine Konami mängude teemaline cosplay võistlus, ära ei võitnud, aga mainiti ikkagi ära, et „Silvia, all the way from Estonia“. Konami oli väljas oma uue „Castelvania: Lords of Shadow“ promo demodega ja enamuse aja kostüümis olles veetsin selle läheduses . Kohtasin ka teisi MGS cosplayereid, sai koos tehtud pilte ja imetletud üksteise kostüüme.

Eurocosplay green roomis pidi ikka kõikide cosplay’sid näppima ja küsima kuidas mis tehtud. Eriti põnev oli näha kuidas asjad seestpoolt välja näevad, kuidas on tehtud kinnitused. EuroCosplay ˛ürii hindas kõikide kostüüme eraldi enne esinemist, küsis tegijatelt, millest või kuidas miski tehtud. Zürii koosnes umbes omavanustest kogenenumatest asjaarmastajatest- üks hindas rohkem meiki-silikoon arme-kehamaalinguid, teine prop’e ja kolmas oli professionaalne õmbleja. Loomulikult vaadati absoluutselt iga õmblus, iga liimiplekk, iga kinniti ja ka seest pool kõik üle, kui midagi tundus logisevat, siis seda ka näpiti. Nagu nüüd võistluse lõpuks selgeks sai, siis hinnati kõige rohkem kvaliteeti, teostuse puhtust ja cosplay’eri võimalikult laiahaardelisi tehnilisi oskusi- ehk kostüümi tegija peab oskama ideaalselt õmmelda, viimistleda, midagi teha plastik materjalidest, meik ja soeng viimseni sätitud.

Need kaks korda kui nägin lähedalt kõikide tööd ja vaeva, siis mõlemad korrad võitsid ära ja said rohkem punkte kõige lihtsamad cosplay’d. Omavahel tulemusi arutades läks ka veidi vaidluseks, mida ikkagi peaks hindama: kas see ei loegi, kui keerulise tegelase mõni on suutnud teostada mõningate tehniliste vigadega; kas see pole loogiline, et lihtsat kostüümi ongi lihtsam kvaliteetsemalt teha; kuidas seda hinnatakse, kui üks lihtsalt kõnnib laval ja teine on teinud igasuguseid lavadekoratsioone lisaks.

Kuna koos on kõikide euroopa riikide parimad, igaüks valib omale meelepärase tegelase ja nende tegelaste teostamise raskusaste on seinast seina, siis võistluse mõttes peab ikkagi millegi põhjal need pingeritta seadma ja selleks ongi kvaliteet, professionaalsus, teostuse puhtus. Võistluse mõttes tippu jõuavad need, kes kõige ideaalsemalt teostavad oma kostüümi ja suudavad selle tegelase laval tõetruult välja mängida, rahva kaasa elama ja ’ohhetama’ panna. Mõlemal korral olen oma cosplaydega kuldsele keskteele keskele jäänud, umbes ~40 osaleja seast, kõik oma riigi parimad. Aga sellise ürituse puhul on tõesti kõige toredam üldse kogemus, omasuguste fännidega kohata ja kõike seda melu lähedalt oma silmaga näha, absoluutselt kõik, keda Londonis kohtasin oli ülisõbralikud ja abivalmid.

Üks asi on üritus läbi laval olija silmade, kuid kas sa said seda näha ka niisama „erariietes“?

Järgmine päev käisin niisama Comic Con’il tavariietes ringi, proovisin uute mängude demosid, imetlesin rahva seas liikuvaid kostüüme, ajasin ka taga cosplay’ereid, et saaks pilti teha või veidikenegi näppida materjale, vaatasin ja ostsin fännikaupa, pidevalt imelik naeratus näol. Hiljem sai ka Londoni linna peal veidike ringi vaadata koos ühe sõbra kahe inglasest sõbraga, metrooga sõita, puhas briti aktsent igal pool ja Victoria & Albert’i muuseumis sai ära käidud. Tagasitulek Eestisse oli täiesti õnnelik vedamine, nimelt just siis kui pidin tagasi lendama, oli Londonis aasta tugevaim torm. Kõige õudsem kogu asja juures oli see, et telekast näidati kuidas igal pool torm möllab, puud on murdunud, transport ei liigu, lennud tühistatakse ja täpselt selline pilt oligi hotelliaknast välja vaadates. Ega inglased ilmaasjata pidevalt ilmast räägi. Õnneks, õnneks, ÕNNEKS, läks õnneks ja mu lendu ei tühistatud ning sain ilusti tagasi. Isegi lennujaamas istudes sai u. 15 min enne väljalendu teada, kas lend üldse toimub ja kuhu värava juurde peab minema. Oh, kui hea on ikka kodus…


Tegelane: Plague Doctor Malfatto, Foto: Üllar Sillaots

Kas jätkad ka tulevikus?

Teha cosplay, kehastuda oma lemmiktegelaseks, olla sellega laval ja lihtsalt ringi kõndida sellega teiste seas- see on täiesti omaette nauding ja elamus ning kindlasti jätkan tulevikus veel cosplay’de tegemist. :)

Silvia Sigrid Sillaotsa kunstilehed:
Si3art.deviantart.com
www.facebook.com/Si3art
Si3art.blogspot.com
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Peatoimetaja veerg 1/2014
Intervjuu: Silvia Sigrid Sillaots
Ulme Jaapani animatsioonis aastal 2013
Kirjandusliku kolmapäeva metsikud mehed
Gregor Elm ja „Karvane metseesel“
Raamatuarvustus „Enderi mäng“
Dracula telesari
Kurjad ja koledad - orkifändom
Pildimäng 01/2014
Kirjastuste uudised 01/2014
Ulmkonnakroonika 01/2014
Jutt: Päästa lapsed
Jutt: Vihma seitse nime
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0643)