„Enderi mäng“ on midagi sellist, millisena ma oleks heal meelel näinud Harry Potteri sarja. Sarnasusi on neil kahel kohutavalt palju: peategelaseks väike tagakiusatud poiss; kool, kuhu võetakse vaid väga andekaid; kohalik spordiala, millega tegelevad vaid kooli õpilased, ja loomulikul poisike, kes lõpuks maailma päästab. Need kaks teost on suisa nii sarnased, et „Enderi mängu“ autor Orson Scott Card kaebas Rowlingu plagiaadisüüdistusega kohtusse. Loomulikult on aga ka erinevusi…

Raamatu tegevus toimub tulevikus, mil Maal kestab pealesunnitud rahu, kuna kõik kardavad järgmist sitikate sissetungi. Eelnevalt on sitikad inimrassi rünnanud kaks korda ning kolmanda invasiooni hirmus otsib Rahvusvaheline Laevastik geeniust, kes suudaks eelseisva rünnaku tagasi lüüa. Kõige potentsiaalirikkamaks osutub kuueaastane poiss Andrew Ender Wiggin, kes on põhimõtteliselt riiklik tellimus ehk nn kolmas.

Siinkohal tuleb natuke selgitada maailma, mille Card on raamatule loonud. Tulnukatekartuses on maailma kaks suurriiki – USA ja teise Varssavi paktiga Euroopa enda valdusesse võtnud Venemaa – loonud ühisrinde ning kahe riigi ühise tegevuse haldamiseks on ametisse määratud hegemoon. Kosmos on kasutuses vaid sõjaväe tarbeks ning meie armsal Maal kipub eluruumi väheks jääma. Seepärast on vastu võetud rahvastikku piiravad seadused, mille kohaselt ei või peres olla üle kahe lapse. Samuti jälgitakse kõiki lapsi kuklas asuva monitoriga, et tabada võimalikke planeedi kaitseks vajalikke isikuid, kelle Rahvusvaheline Laevastik seejärel enda tiiva alla võtab ning orbiidil paiknevasse lahingkooli saadab.

Ender on üks neist, kes Laevastiku hammasrataste vahele tõmmatakse. Kuna ta on aga andekam kui kõik teised, rakendatakse tema puhul tunduvalt ekstreemsemat treeningprogrammi. Kohati tekib lugedes lausa küsimus, kust on saanud Card inspiratsiooni sellistest metoodiliselt jõhkratest treeningumeetoditest kirjutamiseks. Algusest peale püüavad instruktorid Enderit isoleerida ning panna teda maksimaalselt pingutama, et välja teenida oma kaasvõitlejate tunnustus.

Loodud maailma taust koorub välja jutu käigus võrdlemisi loomulikult. Erinevalt Heinleinist hoidub Card suuremast ühiskonnakriitikast (kuigi väikest viisi seda siiski esineb) ning tema maailm tundub täiesti sarnane meie omaga – ehk liiatigi. Võiks oletada, et pärast kaht rünnakut meie planeedile on miskit enam muutunud. Samuti ei lasku autor pikemasse kunnaslikku taustakirjeldusse, pakkudes seda lugejale jupikaupa ning hajutatult.

Kuna tegu on sõjaulmega, leidub teoses ka parajal hulgal vägivalda. Peamiselt on see suunatud peategelase vastu (kui muidugi sõda sitikatega välja jätta) ning on järele mõeldes suhteliselt häiriv: 6-aastane poisike peksmas teist omavanust jalaga näkku. Lugedes aga seda häiritusmomenti ei teki. Ilmselt just seetõttu, et Ender mõjub täiskasvanuna: tema IQ on keskmise inimese omast tunduvalt kõrgem, tegevused läbimõeldud ja tagajärgedega arvestavad. Lastevahelist vägivalda kujutavaid raamatuid on palju, kuid ühegi lugemisel ei ole ma selle suhtes sarnaselt silma kinni pigistanud.

Lahingukoolis on Enderi peamiseks tegevuseks õppetundide (lugemise, matemaatika, ajaloo...) kõrvalt mängulahingute pidamine. Neid simulatsioone peetakse armeede vahel jaama keskel asuvas võitlussaalis kaalutus keskkonnas. Mängu eesmärgiks on vastase kõrvaldamine ning tema väravasse sisenemine, mille tarbeks on võistkondadel laserpüssid ja tabamuse korral jäigastuvad lahingvormid. Selles mängus ei ole võistlejad lapsed, vaid sõdurid.

Seda ootamatumad on aga hetked, mil autor on otsustanud välja tuua peategelase ealised jooned, tuletades meile meelde, et tegu on siiski väga üksiku ning hirmunud lapsega, kellelt oodatakse midagi, mida ta ise ei mõista. Teisalt ei lasta tal väljaõppe tempo tõttu masendusse laskuda ning üksikud mõtisklused tehtud ning tegemata jäänud asjadest on pigem väike pilk peategelase isiksusse kui maniakaal-depressiivne ugri-duum (jah, ma vaatan sinu otsa „Windhaven“).

Lahingukooliga ei ole aga Enderi kadalipp veel lõppenud: ees ootab ka staabikool, kus tehakse kõik, et teda kosmoselahingute simulaatoritega otsustavateks lahinguteks ette valmistada. Selle kõige kõrval tundub lahingukool kui naljategu. Pidevad lahingud arvuti või õpetajate vastu asetavad alles 11-aastasele Enderile tohutu koorma. Kuid kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem…

Väikese kõrvalharuna edenevad raamatu teises pooles edasi ka Enderi Maale jäänud õe ja venna tegevused ning lugeja saab rohkem aimu O. Cardi pakutava maailma poliitikast, mis ei ole üldsegi nii idülliline kui tavapäraselt tulevikuutoopiale kohane. Lisaks sitikatesõjale ähvardab ka suurvõimude huvide kokkupõrkumise oht ning Peter ja Valentine asuvad selle niidi küljes rippuva mõõga varjus ellu viima omaenda suurejoonelisi plaane.

Raamat on mõnusalt tempokas ega jää pikemalt kuhugi molutama, pakkudes pidevalt mõnusat lugemisnaudingut ning põnevaid seikasid. Lõpp on ehk pisut etteaimatav, kuid oma nüanssidega siiski meeldiv. Igal juhul tuleb oodata raamatule järge, mis peaks varsti-varsti ilmuma.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Peatoimetaja veerg 1/2014
Intervjuu: Silvia Sigrid Sillaots
Ulme Jaapani animatsioonis aastal 2013
Kirjandusliku kolmapäeva metsikud mehed
Gregor Elm ja „Karvane metseesel“
Raamatuarvustus „Enderi mäng“
Dracula telesari
Kurjad ja koledad - orkifändom
Pildimäng 01/2014
Kirjastuste uudised 01/2014
Ulmkonnakroonika 01/2014
Jutt: Päästa lapsed
Jutt: Vihma seitse nime
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0091)