Veebruar on „Reaktoris“ koomiksikuu. Mitte sellepärast, et me teid koomiksiga jalamaid üle ujutaks, vaid nüüdsest alates tõmbame mõõte- ja uurimisriistade alla lahkamislauale ka koomiksid. Avapauguks on mutantidest kõige mutandirikkam piirkond – apokalüpsise-järgne maailm. Lükake gaasimaskiklaasid puhtaks ning kummarduge ekraanile lähemale, ent endiselt ettevaatust – kiirgusoht.

Loe edasi...

Eenoki raamatust: „Kui inimeste lapsi oli palju saanud, siis juhtus, et neil päevil sündisid neile kaunid ja kenad tütred. Ja inglid, taeva lapsed, nägid neid ja ihkasid neid ja nad ütlesid üksteisele: „Tulge, valime endile naised surelike seast ja saame nendega lapsi.“ Ja Semjaza, kes oli nende juht, ütles neile: „Ma kardan, et Jumal ei kiida küll seda tegu heaks, ja minul üksi tuleb maksta säärase suure patu eest.“ Ja nad kõik vastasid temale öeldes: „Lase meil kõigil anda ühine vanne ja siduda end vastastikuse needusega, et me ei loobuks plaanist ja teeksime seda.“ Siis andsidki nad kõik koos vande ja sidusid üksteist vastastikuse needusega. Ja neid oli kokku kakssada, kes laskusid Jeredi ajal Harmoni mäe harjale.“

Kersti Kivirüüda „Okultismiklubi 2: Inglitel puudub huumorimeel“ on otsene järg raamatule „Okultismiklubi“ ja kui esimeses osas räägiti palju keldi maagiast, siis seekord on põhirõhk nihkunud demonoloogiale.

Loe edasi...

1. 2009 aastal ütlesite „Okultismiklubi“ esimese raamatu väljatulekul „Õpetajate lehele“ antud intervjuus, et Teil on veel kaks pikemat käsikirja samal teemal sahtlis. Eeldan, et üks neist oli „Inglitel puudub huumorimeel“ ja tulemas on seega ka kolmas raamat samas seerias, ehk on juba ka neljanda käsikiri valmimas?

Pean tunnistama, et poolikute käsikirjade arv on vähemalt kolmekordistunud. Kirjutan peamiselt erinevate inspireerivate impulsside ajel. Süstemaatiliseks loominguliseks kirjatööks on paraku aega vaid suvevaheajal. Kardetavasti pole tõesti Okultismiklubi rahva seiklused lõppenud, sest Vana-Kuuste pakub kirjutamiseks lõputut ainest alates kirevast ajaloost kuni intriigiderohke tänapäevani välja. Usun tõega, et loominguline tung on võrreldav meediumiandega. Vahet ei ole, millises žanris see tung väljundi leiab. Viimasel paaril aastal on „kummitama“ hakkanud 19. sajand ning eestlase identiteedikuvand erinevast vaatenurgast vaadatuna.

Loe edasi...

Alles see oli, kui sai sõbra pool vaadatud Euroopa Liidu rahadega soetatud CNC tööpinke kui imeasju ja kuidas need arvutiga disainitud detaile suvalisest materjalist imekspandava kergusega lõikasid. Nüüd on CNC pink aga juba üsnagi tavapärane asi ning võrgus ja sotsiaalvõrgustikes levivad pildid ja videoklipid 3D mudeleid valmistavatest tööpinkidest või pinkidest, mis suudavad meisterdada kodustes tingimustes elektroonika komponente.

Neid videosid vaadates tundub mulle, et tulevik on üsnagi selge. Mingil hetkel jõuab teaduse-tööstuse areng põhimõtteliselt suurte tehaste kadumiseni. Kodudes on väike külmkapi või pesumasina mõõtu seade, millesse tuleb asetada lihtsalt mitut sorti erinevaid materjale, laadida sinna võrgust uue mobiiltelefoni, fööni, võimendi või monitori joonised ning masin teeb juba ise kõik ülejäänu. Firmad aga ei müü enam mitte valmis toodet vaid valmistamise jaoks vajalikku koodi-skeemi (nt ostad õiguse valmistada kõige uusima Apple iphone).

Loe edasi...

Raketiteaduse kohta on liikvel üks müüt. See ei ole tõesti
nii keeruline. See ei ole ajukirurgia.
- John Powell, JP Aerospace asutaja


Ei ole palju mänge, mille juurest mõned potentsiaalsed mängijad on juba seda nähes minema jalutanud. Tunnistan, et mõni kord on seda juhtunud põhjusel, et mängu teatakse ega hinnata, kuid High Frontieri puhul oli tol hetkel see võimalus välistatud – see mäng ei ole lihtsalt igapäevane „Kataani asustajad“. See Phil Eklundi – lauamängumeister ning -kirjastaja, tavaelus raketiteadlane – mäng leiab aset lähitulevikus, kus orbiidile saamine ei ole riikide jaoks suurem probleem. Kuidas sealt aga kaugemale jõuda, selles ongi High Frontier'i uba.

Mängu eesmärgiks on ehitada erinevatele Päikesesüsteemi taevakehadele tehaseid, kolooniaid, sooritada teaduslikke retkesid ning mis peamine – seda kõike tehes lõbutseda. Mis aga paljudele mängijatele hukatuslikult keeruline tundub, on oma kosmoselaeva liikuma saamine.

Loe edasi...

Laupäeval ärkasin ebatavaliselt vara, pakkisin oma karavani kokku ja liikusin etteantud kohtumispaika kohalikus bensiinijaamas. Autojuht oli lubanud hilinejad mitte ainult maha jätta, vaid nendest ka kindluse mõttes üle tagurdada, seega püüdsin olla täpne. Sõit kulges viperusteta ja sõitsime otse ürituse toimumispaigaks valitud Kopra Tallu. Olime esimesed saabujad, kuid tasahilju hakkas seltskond kogunema, seega võtsime peamaja piljardisaalis platsi ja algas ürituse seltskondlik osa.

Jutt käis Varssavi ööklubide, uute filmide, Indrek Hargla, vanade autode, rahvaloenduse, metroseksualismi, halva Ukraina õlle, ulmekirjanduse, šokolaaditükkidega küpsiste, kodumaise päevapoliitika, interveebides lõppeva ruumi, ülihalva juustu, fotoaparaatide, telesarjade, koomiksite, halva uue muusika ja veel paljugi muu üle. Praktiliselt ainus teema, mis kajastust ei leidnud, oli animé.

Loe edasi...

“Ühel hämaral ja tormisevõitu kevadisel pärastlõunal jahtis London kunagise Põhjamere kuivanud sängis väikest kaevanduslinna.“

Nõnda algab neljaosaline Philip Reeve' Surelike masinate raamatusari (tuntud ka nime all „Näljaste linnade kroonika“), mis viib lugejad täiesti omamoodi post-apokalüptilisse maailma. Tegevus toimub umbkaudu 31. sajandil, tuhat aastat pärast maailma laastanud tuumasõda, mida nimetatakse 60-minuti sõjaks. Sõja täpne kulg on aja keerdkäikudes kaduma läinud, kuid teada on niipalju, et see oli kulminatsiooniks pikemat aega kestnud hõõrdumisele Ameerika Impeeriumi ja Suur-Hiina vahel. Sõda laastas Euroopa, muutis Põhja-Ameerika radioaktiivseks tühermaaks, purustas kahe Ameerika mandri vahele jääva maakitsuse ning kergitas üles mitmeid uusi mäeahelikke (Tannhäuseri vulkaaniline ahelik Põhja Euroopas ja uus maailma kõrgeim mägi Zhan Shan Himaalajas on kõige eredamad näited).

Loe edasi...

Ulmeühingu presidendi ACTA-perfomance

Tartu raekoja platsil toimunud ACTA vastasel protestil
ei pidanud ulmikute armastatud president õilsa ürituse paljuks ka
end paljaks koorida ning keset krõbedat pakast vahtu löödud mullivanni kümblema viskuda. Tema sõnade järgi olla kogemus kogunisti päris värskendav olnud (eks ta kavalpea oli varemalt vannivee ühes kõrvalmajas soojaks ajanud). Igaljuhul pääses ulmepealik sedamoodi kõigi lehtede ja telekanalite uudiskülgedele.

Loe edasi...

Kirjastus Fantaasia

Täheaeg 10: Juubeliväljaanne

Täheaja juubelinumbrist leiab Ursula K. Le Guini kaks Meremaa juttu: "Lahtisidumise sõna" ja "Nimede seadus", George R. R. Martini loo "Tema laste portreed", Maniakkide Tänava, Kristjan Sanderi, Triinu Merese ja Marcus Kaasi uued lood ja jutuvõistluse esikümne lugusid. Lisaks kirjeldab Raul Sulbi Täheaja saamislugu, kuidas see tekkis ja mis raskusi ilmumise algusest peale üle elas, toimetaja pilgu läbi. Seekordses Täheajas leidub õudusjutte, teaduslikku fantastikat kummalisest ajanihkest ühes majas, fantaasialugusid eksortsistidest, vampiiridest, perekonna aust ja armastusest jms.

Loe edasi...

9. juunil 1944

Kallis Jane,

anna andeks, et ma nii kaua ei kirjutanud. Viimasel ajal on olnud nii palju uusi muljeid, et ei jõua neid isegi läbi mõelda. Ma tean, et sa kindlasti muretsesid juba. Ära nüüd enam muretse – minuga on kõik korras. Tõtt-öelda pole Prantsusmaal üldse nii hull, kui ma arvasin. Inimesed on siin kenad ja sõbralikud, naeratavad palju. Sulle kindlasti meeldiks. Sakslasi pole ma veel näinud.
Peab ütlema, et värbamiskeskuse poisid tõesti liialdasid päris korralikult. Dessant oli muidugi jube, fritsude kuulipildujad ragisesid ja meie laevade suurtükid kõmisesid. Olime seal väikses paadis kui silgud pütis. Üks poiss minu kõrval palvetas. Ma ei teagi, mis ta nimi oli või mis tast sai. Mul oli surmahirm. Paadist välja rannale kuulirahe kätte küll joosta ei tahtnud. Õnneks mul jälle vedas. Vist libisesin – paadi põhi oli mereveest ja verest libe – ja lõin pea nii kõvasti ära, et kaotasin kogu lahingu ajaks teadvuse.

Loe edasi...

“Ma kordan ärgake üles!”
Bob avas unerähased silmad ning vaatas ähmase pilguga oma mobi.
“Ärgake üles, ma kordan, ärgake üles, Teie tööpäev algab 54 minuti pärast!”
“Õhh!” mõtles Bob ja virutas labakäega mobile, mis suurema lärmamise lõpetas.
“Millal ma selle vidina endale hankisin,” mõlgutas ta omaette ning tõusis istukile. Tuba oli lage, suur aken avanes teise samasuguse vastu. Vähest valgust kompenseerisid lakke riputatud LED-lambid.
“Pane ennast riidesse ja võimle!” käratas pisike agregaat, millel paistis lisaks äratuskella funktsioonile ka muid lisasid olevat.
“Mine metsa!” sõnas Bob uniselt ning kooserdas ühe seina poole. Sinnani jõudnud, avanes rinnakõrgune uks, paljastades külmiku. Bob haaras sealt ärgitusjoogi ning keeras korgi pealt.
“Sinu hommikusöök on energiarikas Päikesepuder! L.T.O. Inc töötajad peaksid sööma tervislikult, et säilitada oma vaimne võimekus terveks päevaks.”
Bob ohkas ja kummutas joogi endasse.

Loe edasi...

Von Junzt tõusis künkaharjale ning silmitses kuuvalgusega ülekallatud küla. See pisike asula koosnes peamiselt vanadest madalatest puumajadest - ajahambast puretud hoonetest, mis justkui ehmunud ja lääbakad vanurid olid kartlikult kogunenud ümber valge kiriku. Kirik ise meenutas laibakarva valgete seinte ning mustavate tühjade akendega surnukeha, külamajad justkui matuselised, seismas mõtlikult ümber koolnu...

“Ei, nii ei lähe,” leidis Tiitus. Ta kustutas Automatron writer programmist kogu värskelt genereeritud loo maha ning jäi mõtesse.

Tiitus oli kulutanud kogu hommikukupooliku Automatroni häälestamisele. Ta oli programmi laadinud Lovecrafti profiili ja lisanud sinna näpuotsaga prooviks Heinleini. See oli muidugi lõppenud täieliku pudru ning kapsaga (mis, nagu ka manuaalid hoiatasid, võib juhtuda tuntud kirjanike segamisel). Siis oli ta üritanud kombineerida Lovecrafti kunagiste eelmise sajandi Eesti ulmekirjanikega nagu Maniakkide Tänava, Indrek Hargla, Belialsi ja Orlauga.

Loe edasi...

1.

Okse oli otse loomulikult Puti tekitatud ja polnud õigupoolest mingi uudis. Värskust aga lisas poolseedinud toidu väljastamiskoht. Kamnetskil kulus veerand tundi selleks, et alasti ja ühel jalal hüpeldes leida paber või kalts, millega okse jalalt eemaldada, seejärel veepump tööle meelitada ning poolseedunud toit voodi eest ära koristada. Seejuures lõpetas veepump suhte ühepoolselt ehk keeldus pärast topsitäit vett midagi välja laskmast. Manades kõiki maailma pumbajumalaid üritas Kamnetski kohvi teha. Ettenägelikul inspektoril oli kohvikeetmise tarbeks vesi igaks juhuks varutud, sest ega see pump esimest korda iseloomu näidanud.

Niisiis, filter, kohvipulber ja vesi. Seejärel masina põlglik röhatus ja telefonihelin. Kamnetski vaatas enne kõnele vastamist tablood. Pealik isiklikult. Neetud.
„Kamnetski kuuleb, tere hommikust.“
„Kas sa täna tööle ka kavatsed ilmuda?“
See ei olnud sõbralik ja arusaavas tujus ülemuse hääl.

Loe edasi...

Prahvatus, mis läbi tähelaeva kajas, oli ootamatu. Lootekolbide juures askeldav Linda ei suutnud endas alla suruda reflektoorset hirmuhüüdu. Esimesele raksatusele järgnes teine. Avariisignaalid kukkusid üürgama. Valgus kustus, avariivalgus hakkas vilkuma. Automaatsed vaheuksed sulgusid. Õhk väljus laevast kõrvukriipiva sisinaga. Kõik oli toimunud nii kiiresti, et Linda vahtis jahmunult ringi, taipamata mis toimub. Alles nüüd sisinat kuuldes jõudis toimunu talle kohale. Naise kaalutuses vabalt heljuvad juuksed tõusid hirmust pulkadena püsti. See tähendas vaid üht! Ta oli kosmoselaeva sellest osas, kus keres oli auk ja väljapääsud suletud.

Enamus sisustust oli kõik kuhugile kinnitatud, kuid vähesed esemed, mis ta oli töötegemise hõlbustamiseks enda ümber asetanud ja mis seni kaalutuses rahulikult paigal hõljusid, hakkasid õhuvooluga kaasa liikuma, lendama. Ka Linda. Ta klammerdus seina külge. Rõhk kambris alanes kiiresti ja külm paanika halvas naise meeli.

Loe edasi...

Viktoria ärkas kitsas rauduksega kongis. Madrats haises kuse ja okse järele, pea lõhkus meeletult. Alukaid ei olnud jalas. Suitsu ka ei olnud. Kõrvalnaril laiutas mingi vana lits ja norskas täiega. Paksu rohelise õlivärviga võõbatud seinad olid räpased ja erinevaid teateid täis kritseldatud. „Ja tuli on minu võim inimesde üle kess on minu orjad ...“ võis sealt lugeda. Deem, kuidas pea valutas!
Valvelauas istuv paks vuntsidega ment ütles, et tuleb veelkord läbi otsida. Ta ei kiirustanud sellega, eriti hoolikalt kobas alumist otsa. Ise higistas nagu siga ja nohises. Lõpuks lasti tulema, aga ketid, tabletid ja kõik muu väärtuslik kraam olid ära võetud, tagasi ei antudki.


Punkarid kogunesid vanasse pooleliolevasse tehasesse nagu tavaliselt. Ehitus oli siin mõni aeg tagasi seisma jäänud ja aknad laudadega kinni löödud. Õuepoolne lukk oli lahti murtud ning sealt pääses sisse, ühte keldriruumi oli toodud madratseid. Siin sai joomas, süstimas ja keppimas käia.

Loe edasi...

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0884)