9. juunil 1944

Kallis Jane,

anna andeks, et ma nii kaua ei kirjutanud. Viimasel ajal on olnud nii palju uusi muljeid, et ei jõua neid isegi läbi mõelda. Ma tean, et sa kindlasti muretsesid juba. Ära nüüd enam muretse – minuga on kõik korras. Tõtt-öelda pole Prantsusmaal üldse nii hull, kui ma arvasin. Inimesed on siin kenad ja sõbralikud, naeratavad palju. Sulle kindlasti meeldiks. Sakslasi pole ma veel näinud.
Peab ütlema, et värbamiskeskuse poisid tõesti liialdasid päris korralikult. Dessant oli muidugi jube, fritsude kuulipildujad ragisesid ja meie laevade suurtükid kõmisesid. Olime seal väikses paadis kui silgud pütis. Üks poiss minu kõrval palvetas. Ma ei teagi, mis ta nimi oli või mis tast sai. Mul oli surmahirm. Paadist välja rannale kuulirahe kätte küll joosta ei tahtnud. Õnneks mul jälle vedas. Vist libisesin – paadi põhi oli mereveest ja verest libe – ja lõin pea nii kõvasti ära, et kaotasin kogu lahingu ajaks teadvuse.
Kui meelemärkusele tulin, leidsin end puhaste valgete linadega voodis. Mõtlesin kohe sulle. Medaljon sinu pildiga kadus kahjuks ära, nagu ka kogu mu varustus. Põetajad ütlesid, et kõik jäi rannale maha. Selle asemel sain kerged linased haiglariided. Küllap seeru hoolitseb mu varustuse eest ja ega medaljon ka kuhugi ei kao, selle pärast ma ei muretse. Seeru on täitsamees. Mul on kahju teda niiviisi alt vedada.

Mingeid suuri vigastusi mul pole. Isegi muhku kukkumisest ei jäänud, aga tundub, et mul on siiski ajutine mälukaotus. Olen veel esialgu nõrk. Kui kaua püsti seisan, tekib tunne, nagu oleksin väga kerge ja võiksin iga hetk tuulega minema heljuda. Põetajate arvates on see tavaline asi ja peaks aja jooksul üle minema. Suurema osa ajast tunnen end ikka veel uimasena, näen kõike justkui läbi udu. Ma pole päris kindel, kus ma täpselt olen. Mingisuguses prantsuse haiglas ilmselt. Paistab, et mereäärses väikelinnas.
Kirjutan sulle hiljem kindlasti veel. Praegu pean pisut puhkama.
Loodan, et mu kiri jõuab sinuni õige pea, aga kohalike sõnul sellele loota ei maksa. Mis seal ikka, arusaadav. Prantsusmaa on Ameerikast kaugel ja pealegi on sõjaaeg.

Armastan palavalt,
sinu Greg


Illustratsioon: Elo-Mai Mikelsaar


10. juunil 1944

Kallis Jane,

kuidas sul läheb? Kas Togo elab hästi? Tunnen temast puudust. Minul läheb üsna kenasti. Põetajad ei taha mind veel minema lasta, aga ma võin juba linnas ja mere ääres jalutuskäike teha. Siin on väga vaikne, lahingutegevusest pole mingit märki. Kui ma seda ei teaks, ei oskaks arvatagi, et asun rindele nii lähedal. Ega ma väga tagasi ei kipugi. Ühest lähedasest kokkupuutest surmaga dessandipaadis piisas mulle täiesti.

Külaelanikud ja põetajad on väga kenad ja suudavad end mulle päris hästi arusaadavaks teha, ehkki nad ei saa kindlasti inglise keelt eriti hästi osata. Koos minuga on siin veel paar võõrast. Üks neist, Jake, on täitsa oma poiss – Utah'st pärit. Arvan, et ta toodi siia umbes päev pärast mind. Ka tema oli kohe haiglariietes, ilma varustuse ja isiklike asjadeta. Ma loodan, et need prantslased meie kraamile näppe taha pole ajanud. Jake räägib kogu aeg, et tahaks tagasi rindele, ja kirub oma halba õnne, et ei saa Ameerika eest võidelda. Ka temal pole vigastusi, ent ta tunneb end samamoodi nõrgalt nagu mina. Mul on tema juttu natuke väsitav kuulata. Tundub veider, et ainult mõnda aega tagasi mõtlesin ma ise samamoodi. Mis mul ometi hakkas, et ma sinu juurest ära tulin ja siia sõitsin? Hakkan arvama, et dessant oli minu jaoks mingisugune elumuutev kogemus – selline, nagu neid romaanides näha võib.

Lootes sind peagi jälle näha,
sind armastav Greg


12. juunil 1944

Kallis Jane,

olen ikka veel samas linnas. Tundub, et armeest pole keegi mind otsimas käinud, nagu ka ülejäänud tosinat Ameerika sõdurit, kes siia toodi. Jake ja Mike arutavad sageli, miks nad ei tule ja mis võib juhtunud olla. Mind see suurt ei huvita. Tahaksin ainult koju tagasi tulla. Kohalikud annavad lootust, et varsti saan siit minema. Nad ütlevad, et mul läheb palju paremini kui teistel ameeriklastel. Sõjast nad rääkida ei taha, aga mina ei küsi ka ja seetõttu saan nendega päris hästi läbi. Ma pole kunagi kohanud sõbralikumaid ja lahkemaid inimesi.
Olen palju ringi uidanud. Seni on ilm iga päev vaikne olnud. Taevast katavad madalad pilved, heledad ja tupsulised nagu vatt. Mere kohal on alati udu. Rand meenutab mulle järvekallast, kus me Togoga jalutamas käisime. Teinekord läks ta visatud kepi järele nii kaugele vette, et ma mõtlesin, et ta on meid unustanud ega tulegi tagasi. Mäletan märga liiva taldade all, sinu kerget suvekleiti ja päevitunud sääri. Soovin, et oleksime sagedamini koos kõndimas käinud. Need on ühed mu ilusaimad mälestused. Loodetavasti avaneb meil varsti jälle võimalus koos järve äärde minna.
Teine asi, mida ma kahetsen, on see, et ma oma vanematega rohkem aega ei veetnud. Kui sa aega leiad, ole nii kena ja ütle neile, et nende poeg armastab neid ja tuleb neid vaatama niipea, kui saab.

Armastan ja igatsen,
Greg


15. juunil 1944

Kallis Jane,

olukord hakkab mulle üha veidram tunduma. Tegelikult ma isegi ei tea, mis kuupäev täna on. Olen oma toibumisest saadik päevi lugenud, aga mul pole mingit moodust teada saada, kui kaua ma täpselt teadvuseta olin. Pealegi näib aeg siin rannaäärses linnakeses pikaks venivat ja laiali laotuvat.
Kohtasin täna Pierre'i, kes toodi siia paar päeva tagasi. Ta on prantslane, oli vist vastupanuliikumises. Pierre ütleb, et prantsuse keelt need kohalikud küll ei räägi. Samas saame mõlemad neist aru. Kas see võib olla mingi imelik murrak? Igatahes on mul Pierre'iga rohkemast rääkida kui teiste ameeriklastega. Ta tundub olevat vahva sell.

Lausa hämmastav, kui elust eemaldunud tunne võib sellises unises maakohas tekkida. Kõik on nii kenad ja naeratavad, et vägisi tekib tahtmine nende kombel lihtsas rahulolus päevi mööda saata. Ainsad, mis mulle veel tegevust annavad, on minu mõtted – ja muidugi sina. Mul on kahju, et ma viimasel korral sind nähes ei kallistanud sind kasvõi mõne hetke kauem. Kas ma ikka ütlesin, et armastan sind? Küllap vist, aga täpselt ei mäleta. Kogu mu elu Ameerikas muutub hägusemaks ja näib vajuvat kaugele uttu nagu silmapiir mere ääres. Kahju, et ma ei jõudnud enne minekut katust ära parandada. Ja Togole oli juba ammu kuuti vaja. Oleksin väga tahtnud selle valmis teha. Mul oli see plaan mitu aastat mõttes, aga kuidagi ei leidnud aega asi ette võtta.

Mõned päevad tagasi hakkasin kahtlustama, et mu kirju ei viidagi posti. Ma pole siin ühtki postkasti ega kirjakandjat näinud. Põetaja, kelle kätte ma oma kirjad annan, naeratab iga kord natuke nukralt, noogutab ja läheb vaikides minema. Loodan, et mu sõnad jõuavad siiski sinuni.

Armastusega,
Greg


18. või 19. juunil 1944
(võib-olla on hoopis 20. juuli, pole päris kindel)

Kallis Jane,

loodan, et see uudis ei taba sind väga ootamatult, aga minuga pole vist siiski kõik päris nii korras, kui ma arvasin. Jõudsime täna Pierre'iga järeldusele, et me pole vist enam Prantsusmaal. Ma ei oska hästi seletada, mida see päriselt tähendab. Võiks vist öelda, et me oleme surnud. Vähemalt meie kehad. Rääkisin sellest põetajatele ja nad ütlesid, et see on ainult inimeste seletus. Nii palju sain ma aru, et nad viivad meid kuhugi ära, kui me valmis oleme. Ega me vist tagasi ei tule.

Viimasel ajal olen siin palju mõelnud sellele, mis mul tegemata on jäänud. Olen taibanud, et tegelikult ei takistanud mind miski neid asju ette võtmast. See tähendab, ei miski peale minu enda. Aga põetajatele ei meeldi kahetsus. See ei sobivat nende maailma. Nad küll ütlevad, et ma olen sellest faasist peaaegu üle saanud. Jake'il ja Mike'il, nagu ka teistel ameeriklastel, olevat veel pikk tee ees. Aga mina juba näen mere kohal udus põetajate laeva tulesid.

On siiski veel üks asi, mis mind kinni hoiab. See, mida ma sulle öelda tahtsin. See elu tõde, mida ma siin mõistma olen hakanud. Ma pole mingi poeet ega kirjamees, aga mõte pole õnneks keeruline ega vaja osavat sulge. Siin see on: ela nii, et sa ei peaks midagi kahetsema. Lihtne, mis?

P.S. Nägin täna rannas Togot. Ta liputas mulle saba, aga ligi ei tulnud. Põetajad ütlevad, et loomad ei peatugi siin kaua. Nemad viiakse kohe edasi, sest nad ei kahetse midagi. Nad on juba põetajate maailma jaoks valmis. Ära siis tema pärast muretse – tal läheb kindlasti hästi.

Igavesti sinu,
Greg
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Detsember 2017 (18)
November 2017 (23)
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Peatoimetaja veebruariveerg
Raamatuarvustus: Egregorid ja nephilimid
Intervjuu: Kersti Kivirüüt
Kuu isepaljunevad tehased
Lauamänguarvustus: High Frontier
Baka 9 aastapäev
Näljaste linnade kroonika
Veebruari ulmkonnakroonika
Veebruarikuu kirjastuste uudised
Jutt: Surnud mehe kirjad
Jutt: Lõpp tuli ootamatult
Jutt: Plagiaator
Jutt: Lihtsalt lima
Jutt: Vanemate nimel
Jutt: Nõiaring
Koomiks: Teejuht postaposse
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.4767)