1. 2009 aastal ütlesite „Okultismiklubi“ esimese raamatu väljatulekul „Õpetajate lehele“ antud intervjuus, et Teil on veel kaks pikemat käsikirja samal teemal sahtlis. Eeldan, et üks neist oli „Inglitel puudub huumorimeel“ ja tulemas on seega ka kolmas raamat samas seerias, ehk on juba ka neljanda käsikiri valmimas?

Pean tunnistama, et poolikute käsikirjade arv on vähemalt kolmekordistunud. Kirjutan peamiselt erinevate inspireerivate impulsside ajel. Süstemaatiliseks loominguliseks kirjatööks on paraku aega vaid suvevaheajal. Kardetavasti pole tõesti Okultismiklubi rahva seiklused lõppenud, sest Vana-Kuuste pakub kirjutamiseks lõputut ainest alates kirevast ajaloost kuni intriigiderohke tänapäevani välja. Usun tõega, et loominguline tung on võrreldav meediumiandega. Vahet ei ole, millises žanris see tung väljundi leiab. Viimasel paaril aastal on „kummitama“ hakkanud 19. sajand ning eestlase identiteedikuvand erinevast vaatenurgast vaadatuna. Aga see teema nõuab üsna palju taustatööd, mis tähendab, et kõnealune käsikiri püsib vähemalt aasta lõpuni kindlasti poolikuna

2. Kui palju te ise ulmesarju loete ja millised on teie lemmikud? Kes on Teie lemmikkirjanikud Eestis ja piiri taga?

Loen üsna valimatult, sh ka ulmet. Mul on kirjandusgurmaanist sõbranna, kes ka minu lugemismenüü eest hoolitseb. Viimane tema soovitus oli näiteks inimsuhete teemaline „Paddy Clarce ha-ha-ha“, autoriks iirlane Doyle. Eriala tõttu olen eelistanud viimastel aastatel ajalooalast kirjandust, sh ka ilukirjandust – näiteks Ira Lemberi „Päevalilled“ - üsna hingeminev lugu möödunud sajandi esimese poole pöördelistest sündmustest ja inimsaatustest selle keskel. Hetkel on käsil Somerset Maughami „Rangelt isiklik“ - teeneka kirjaniku isiklikud mälestused Teise Maailmasõja päevilt. Eesti ulmekirjanikest on minu jaoks eelistatuim Hargla. Hoian silma peal ka Algernonil. Karen Orlau jutud haakuvad minu „kiiksuga“, aga ta vist viimasel ajal väga ei kirjuta. Kakskümmend aastat tagasi oli tunduvalt lihtsam lemmikuid üles loendada – praegu ilmub niivõrd palju meelepärast kirjandust, et pingeridade loomine on pea võimatuks muutunud.

3. Olete ametilt ajalooõpetaja. Kuidas Te kirjutamise juurde jõudsite?

Esimese „raamatu“ kirjutasin 8 aastaselt. See oli õhuke koolivihik lühijuttude ja illustratsioonidega, mis praeguseks teadmata kadunud. Kuuendas klassis lõime kahe klassiõega mitteformaalse kirjanike klubi. Saime vähemalt kord nädalas kokku, et üksteisele omaloodud eepilisi seiklus- ja armastusjutte ette lugeda. Õnneks jätkus meil tollal nii palju kriitikameelt, et kutsusime endi kirjandusüllitisi mitte „romaanideks“, vaid „banaanideks“. Üllatavalt tabav, arvestades, et võõrsõna „banaalne“ oli meil tollal tundmata.

„Okultismiklubi“ pidi aga algselt olema tondilugu. Nimelt 2006. a mardilaupäeval tegime grupi teismelistega koolimajas ööürituse. Keerutasime ka taldrikut, mis meile kõigile ehmatuseks hakkas mööda saali ringi kihutama. Olin šokis – loodetavasti mõistate, et see sõnakasutus on eufemism. Tondijutu kirjutamine olekski olnud teatav teraapia – saada see lugu kuidagi läbi kirjutatud ja hinge pealt ära. Lugu aga hakkas võrseid ajama ja nii see raamat sündiski.


Foto: Kersti Kivirüüt

4.Kas Teil on kirjutamisel eeskujusid?

Teadlikult mitte. Alateadlikult võib olla Kulno Süvalep. Nimelt keskkooli ajal tegin koolitundidest „pausi“, et minna külla Kulno Süvalepale. Alles tagantjärgi oskan hinnata, kui väärtuslikud need kohtumised olid. Olin Meelis Hansingu juhendamisel valmis teinud ühe näitemängu, mida Süvalep oli lahkesti nõus analüüsima. Ime tõesti, et ta minusuguse pubeka peale viitsis oma aega raisata. Igatahes istusime Süvalepa residentsis Raadi linnaosas vähemöbleeritud toas, nagu õpetaja ja õpilane ikka. Üks ühel – teine teisel pool diivanilauda. Süvakal oli alati teeklaasitäis viinasurakat ligi, kuid see ei vähendanud tema vaimuteravust. Täiesti võimalik, et Süvalepa tollased õpetussõnad suupärase draamateksti loomise kohta on leidnud automaatselt kasutust ka mu puhtkirjanduslikes tekstides.

5. Okultismiklubi esimese raamatu aluseks olla tõestisündinud lugu. Olete ka ise püüdnud vaime välja kutsuda?

Oh ja. Paar aastat tagasi käisime adrenaliinijanus teismelistega regulaarselt Kuuste mõisamajas tonte jahtimas. Taldrikut me tol ajal enam lendama ei saanud. Küll aga juhtus palju muud huvitavat, mis suuremalt osas on kirja pandud lühiloos „Valget Daami otsimas“ raamatus „Kaku kabel ja teisi tondijutte“.

6. Kas Teid on juba süüdistatud satanismis?

„Süüdistamine“ oleks ehk ränk sõna. Pigem on mõned murelikud tuttavad soovitanud „selle asjaga“ (täpsustamata konkreetsemalt millega, siis) mitte tegeleda. Kõnealuste tuttavate hulgas domineerivad tõepoolest kristlased.

7. Okultismiklubi teises osas käivad kangelased ära mineviku Eestis, kus räägitakse üsna omapärast murrakut. Kas see on mingi kindel Eesti murrak?

Tegin põgusat eeltööd ja sain eeskätt teada, et tegemist on ülispekulatiivse valdkonnaga. Ehk siis ei oska keegi täpselt öelda, mis keelt rääkisid eestlased siin 1000 aastat tagasi. See teadmine andis mulle julgustust fantaasiaga hullamiseks. Raamatus olev keel on peaaegu välja mõeldud. Välja arvatud sõna „küina“, mis väidetavalt on iidne sõna „koera“ tähistamiseks. Vist on leitav ka Kalevalas, aga võin hetkel eksida.

8. Teie kahes raamatus on esindatud tugevalt keldi ja egiptuse maagiat. Kas need kaks kultuuri on teile eriti südamelähedased?

Keltidega seonduv on küll seletamatul põhjusel hingelähedane. Mõned aastad tagasi veetsin Londonis British Museumis keltidele pühendatud saalis kaks tundi ja sellest jäi ka väheseks. Võib-olla on lihtsalt keltidele iseloomulik looming minu ajule puhtvisuaalselt paeluv, aga võib-olla olin eelmises elus keldi rahva esindaja. Tont seda teab. Igal juhul on kõik raamatus esinev keldi maagia 100% minu luulu. Pole mõtet grianiidide kohta taustainfot otsida – neid pole lihtsalt olemas. Mis puudutab Egiptuse maagiale viitamist „Okultismiklubi 2“-s, siis on lugu lihtsam. Kogu lääne okultismi juured on pärit Lähis-Ida ning Egiptuse müstilistes õpetustes. Kui tegelaskuju soovib aastal 1030 end keerulistesse okultistlikesse praktikatesse mässida, siis Lähis-Ida või Egiptus on väga loogiline sihtpunkt.

9. Teie romaanid on suunatud eelkõige noortele, kuigi mõned lühilood on ka „täiskasvanulikumad“. Kas see on nii välja kukkunud või eelistategi kirjutada just noortele?

Kuna töötan põhikoolis õpetajana, siis minu poolteadvustatud sihtgrupiks on mu enda õpilased. Nemad on ka mu esimesed kriitikud.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Detsember 2017 (18)
November 2017 (23)
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Peatoimetaja veebruariveerg
Raamatuarvustus: Egregorid ja nephilimid
Intervjuu: Kersti Kivirüüt
Kuu isepaljunevad tehased
Lauamänguarvustus: High Frontier
Baka 9 aastapäev
Näljaste linnade kroonika
Veebruari ulmkonnakroonika
Veebruarikuu kirjastuste uudised
Jutt: Surnud mehe kirjad
Jutt: Lõpp tuli ootamatult
Jutt: Plagiaator
Jutt: Lihtsalt lima
Jutt: Vanemate nimel
Jutt: Nõiaring
Koomiks: Teejuht postaposse
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0087)