kkiviryyt1. 2009 aastal ütlesite „Okultismiklubi“ esimese raamatu väljatulekul „Õpetajate lehele“ antud intervjuus, et Teil on veel kaks pikemat käsikirja samal teemal sahtlis. Eeldan, et üks neist oli „Inglitel puudub huumorimeel“ ja tulemas on seega ka kolmas raamat samas seerias, ehk on juba ka neljanda käsikiri valmimas?

Pean tunnistama, et poolikute käsikirjade arv on vähemalt kolmekordistunud. Kirjutan peamiselt erinevate inspireerivate impulsside ajel. Süstemaatiliseks loominguliseks kirjatööks on paraku aega vaid suvevaheajal. Kardetavasti pole tõesti Okultismiklubi rahva seiklused lõppenud, sest Vana-Kuuste pakub kirjutamiseks lõputut ainest alates kirevast ajaloost kuni intriigiderohke tänapäevani välja. Usun tõega, et loominguline tung on võrreldav meediumiandega. Vahet ei ole, millises žanris see tung väljundi leiab. Viimasel paaril aastal on „kummitama“ hakkanud 19. sajand ning eestlase identiteedikuvand erinevast vaatenurgast vaadatuna. Aga see teema nõuab üsna palju taustatööd, mis tähendab, et kõnealune käsikiri püsib vähemalt aasta lõpuni kindlasti poolikuna

2. Kui palju te ise ulmesarju loete ja millised on teie lemmikud? Kes on Teie lemmikkirjanikud Eestis ja piiri taga?

Loen üsna valimatult, sh ka ulmet. Mul on kirjandusgurmaanist sõbranna, kes ka minu lugemismenüü eest hoolitseb. Viimane tema soovitus oli näiteks inimsuhete teemaline „Paddy Clarce ha-ha-ha“, autoriks iirlane Doyle. Eriala tõttu olen eelistanud viimastel aastatel ajalooalast kirjandust, sh ka ilukirjandust – näiteks Ira Lemberi „Päevalilled“ - üsna hingeminev lugu möödunud sajandi esimese poole pöördelistest sündmustest ja inimsaatustest selle keskel. Hetkel on käsil Somerset Maughami „Rangelt isiklik“ - teeneka kirjaniku isiklikud mälestused Teise Maailmasõja päevilt. Eesti ulmekirjanikest on minu jaoks eelistatuim Hargla. Hoian silma peal ka Algernonil. Karen Orlau jutud haakuvad minu „kiiksuga“, aga ta vist viimasel ajal väga ei kirjuta. Kakskümmend aastat tagasi oli tunduvalt lihtsam lemmikuid üles loendada – praegu ilmub niivõrd palju meelepärast kirjandust, et pingeridade loomine on pea võimatuks muutunud.

3. Olete ametilt ajalooõpetaja. Kuidas Te kirjutamise juurde jõudsite?

Esimese „raamatu“ kirjutasin 8 aastaselt. See oli õhuke koolivihik lühijuttude ja illustratsioonidega, mis praeguseks teadmata kadunud. Kuuendas klassis lõime kahe klassiõega mitteformaalse kirjanike klubi. Saime vähemalt kord nädalas kokku, et üksteisele omaloodud eepilisi seiklus- ja armastusjutte ette lugeda. Õnneks jätkus meil tollal nii palju kriitikameelt, et kutsusime endi kirjandusüllitisi mitte „romaanideks“, vaid „banaanideks“. Üllatavalt tabav, arvestades, et võõrsõna „banaalne“ oli meil tollal tundmata.

„Okultismiklubi“ pidi aga algselt olema tondilugu. Nimelt 2006. a mardilaupäeval tegime grupi teismelistega koolimajas ööürituse. Keerutasime ka taldrikut, mis meile kõigile ehmatuseks hakkas mööda saali ringi kihutama. Olin šokis – loodetavasti mõistate, et see sõnakasutus on eufemism. Tondijutu kirjutamine olekski olnud teatav teraapia – saada see lugu kuidagi läbi kirjutatud ja hinge pealt ära. Lugu aga hakkas võrseid ajama ja nii see raamat sündiski.

kkiviryyt

Foto: Kersti Kivirüüt

4.Kas Teil on kirjutamisel eeskujusid?

Teadlikult mitte. Alateadlikult võib olla Kulno Süvalep. Nimelt keskkooli ajal tegin koolitundidest „pausi“, et minna külla Kulno Süvalepale. Alles tagantjärgi oskan hinnata, kui väärtuslikud need kohtumised olid. Olin Meelis Hansingu juhendamisel valmis teinud ühe näitemängu, mida Süvalep oli lahkesti nõus analüüsima. Ime tõesti, et ta minusuguse pubeka peale viitsis oma aega raisata. Igatahes istusime Süvalepa residentsis Raadi linnaosas vähemöbleeritud toas, nagu õpetaja ja õpilane ikka. Üks ühel – teine teisel pool diivanilauda. Süvakal oli alati teeklaasitäis viinasurakat ligi, kuid see ei vähendanud tema vaimuteravust. Täiesti võimalik, et Süvalepa tollased õpetussõnad suupärase draamateksti loomise kohta on leidnud automaatselt kasutust ka mu puhtkirjanduslikes tekstides.

5. Okultismiklubi esimese raamatu aluseks olla tõestisündinud lugu. Olete ka ise püüdnud vaime välja kutsuda?

Oh ja. Paar aastat tagasi käisime adrenaliinijanus teismelistega regulaarselt Kuuste mõisamajas tonte jahtimas. Taldrikut me tol ajal enam lendama ei saanud. Küll aga juhtus palju muud huvitavat, mis suuremalt osas on kirja pandud lühiloos „Valget Daami otsimas“ raamatus „Kaku kabel ja teisi tondijutte“.

6. Kas Teid on juba süüdistatud satanismis?

„Süüdistamine“ oleks ehk ränk sõna. Pigem on mõned murelikud tuttavad soovitanud „selle asjaga“ (täpsustamata konkreetsemalt millega, siis) mitte tegeleda. Kõnealuste tuttavate hulgas domineerivad tõepoolest kristlased.

7. Okultismiklubi teises osas käivad kangelased ära mineviku Eestis, kus räägitakse üsna omapärast murrakut. Kas see on mingi kindel Eesti murrak?

Tegin põgusat eeltööd ja sain eeskätt teada, et tegemist on ülispekulatiivse valdkonnaga. Ehk siis ei oska keegi täpselt öelda, mis keelt rääkisid eestlased siin 1000 aastat tagasi. See teadmine andis mulle julgustust fantaasiaga hullamiseks. Raamatus olev keel on peaaegu välja mõeldud. Välja arvatud sõna „küina“, mis väidetavalt on iidne sõna „koera“ tähistamiseks. Vist on leitav ka Kalevalas, aga võin hetkel eksida.

8. Teie kahes raamatus on esindatud tugevalt keldi ja egiptuse maagiat. Kas need kaks kultuuri on teile eriti südamelähedased?

Keltidega seonduv on küll seletamatul põhjusel hingelähedane. Mõned aastad tagasi veetsin Londonis British Museumis keltidele pühendatud saalis kaks tundi ja sellest jäi ka väheseks. Võib-olla on lihtsalt keltidele iseloomulik looming minu ajule puhtvisuaalselt paeluv, aga võib-olla olin eelmises elus keldi rahva esindaja. Tont seda teab. Igal juhul on kõik raamatus esinev keldi maagia 100% minu luulu. Pole mõtet grianiidide kohta taustainfot otsida – neid pole lihtsalt olemas. Mis puudutab Egiptuse maagiale viitamist „Okultismiklubi 2“-s, siis on lugu lihtsam. Kogu lääne okultismi juured on pärit Lähis-Ida ning Egiptuse müstilistes õpetustes. Kui tegelaskuju soovib aastal 1030 end keerulistesse okultistlikesse praktikatesse mässida, siis Lähis-Ida või Egiptus on väga loogiline sihtpunkt.

9. Teie romaanid on suunatud eelkõige noortele, kuigi mõned lühilood on ka „täiskasvanulikumad“. Kas see on nii välja kukkunud või eelistategi kirjutada just noortele?

Kuna töötan põhikoolis õpetajana, siis minu poolteadvustatud sihtgrupiks on mu enda õpilased. Nemad on ka mu esimesed kriitikud.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0562)