Viktoria ärkas kitsas rauduksega kongis. Madrats haises kuse ja okse järele, pea lõhkus meeletult. Alukaid ei olnud jalas. Suitsu ka ei olnud. Kõrvalnaril laiutas mingi vana lits ja norskas täiega. Paksu rohelise õlivärviga võõbatud seinad olid räpased ja erinevaid teateid täis kritseldatud. „Ja tuli on minu võim inimesde üle kess on minu orjad ...“ võis sealt lugeda. Deem, kuidas pea valutas!
Valvelauas istuv paks vuntsidega ment ütles, et tuleb veelkord läbi otsida. Ta ei kiirustanud sellega, eriti hoolikalt kobas alumist otsa. Ise higistas nagu siga ja nohises. Lõpuks lasti tulema, aga ketid, tabletid ja kõik muu väärtuslik kraam olid ära võetud, tagasi ei antudki.


Punkarid kogunesid vanasse pooleliolevasse tehasesse nagu tavaliselt. Ehitus oli siin mõni aeg tagasi seisma jäänud ja aknad laudadega kinni löödud. Õuepoolne lukk oli lahti murtud ning sealt pääses sisse, ühte keldriruumi oli toodud madratseid. Siin sai joomas, süstimas ja keppimas käia.
Viktoria vend oli Tuus. Ta oli teistest peajagu pikem ja rebis umbe hästi kildu. Kui ta midagi ütles, siis kõik naersid, välja arvatud Kõhetu. Ükskord olid kodutud üritanud tehast üle võtta ja kambaga peale lennanud. Raudtorude ja nugadega. Tuus peksis põhimõtteliselt kogu kamba üksinda laiali, kuigi sai ise toruga vastu pead, nii et kõrv pea küljest lahti tuli. Pärast käis isegi traumapunktis õmblemas - tüdrukud poolvägisi vedasid ta sinna. Räägiti, et Tuus olevat ühe aakatest hiljem kätte saanud ja kutuks teinud, aga ta ise ei öelnud selle kohta midagi. Kodutud kandsid siiamaani punkarite vastu viha ja ähvardasid tehase põlema panna, aga Tuus ainult naeris selle peale.
Tuusaga olid alati kaasas Krahvinna, Kõhetu ja Kaksikud. Tuus müüs punkaritele spiidi ja Kõhetu käest said tüdrukud vahel herot, kui nad temaga olid nõus rõvedusi tegema. Kõhetu oli vanem tüüp, ta ei rääkinud eriti midagi ja tal oli raamat kogu aeg kaasas. Kui Tuus väga pilve jäi, siis ta rääkis Kõhetuga igasuguseid asju, aga keegi ei saanud kunagi aru, mida nad räägivad. Kõik kartsid Kõhetut - räägiti, et ta on viis inimest ära tapnud.
Krahvinna oli Tuusa pruut. Ta oli lumivalge nahaga ja käis alati suure musta vihmavarjuga. Krahvinna uskus, et kui kasvõi üksainus päikesekiir temale peaks langema, põleb ta kohe tuhaks. Tal oli kogu keha paksult neete ja rõngaid täis, huuled olid mustaks värvitud. Noortel Kaksikutel olid mõlemal ühesugused kukeharjad peas, väledad ja osavad, alati heas tujus ning valmis aitama või nalja viskama - üldse olid nad nii sarnased, et keegi ei teinud neil vahet. Tuus kasutas neid jooksupoistena, kui oli vaja kellelegi sõna või staffi viia.
Kui Viktoria tehasesse jõudis, kuulis ta venda ning Kõhetut omavahel kõneldes koridori astumas. Tüdruk jäi seisma ja kuulatas - salajutte oli alati põnev kuulata.
„Mulle ei esitatud süüdistust, aga ma pidin Kuldi üles andma. Mul oli pool kilo kotis ja tingimised peal,” rääkis Kõhetu.
„Faak! Kult on hull mees, ta lööb su maha!”
„Kult ise on ka kitse pannud ja mitte vähe! Kamoon, ta pole kunagi üle neljakümne kaheksa tunni kinni istunud! Väga võimalik, et tema söötiski mind mentidele ette. Ta pole kunagi meie sõber olnud, Tuus! Pealegi sõjas vahendeid ei valita - parem tema kui meie!”
Tuus patsutas Kõhetule tunnustavalt õlele:
„Mehejutt! Katsugu ta ainult siia tulla, ma lõikan tal raisal kõri läbi!”


Peale esimest kanepikõhvi läks peavalu üle ja mõnus roidumus vajus kontidesse. Keldriakna pragude vahelt vupsas sisse päikesekiir ja lõi õhu kuldselt sädelema. Mõnus hommik oli.
„Kus stringid panid?“ küsis Krahvinna Viktorialt.
„Ei mäleta!“ ühmas Viktoria tigedalt ja naeris koos teistega selle nalja peale pisarateni.
Paar päeva tagasi kohtas ta imelikku meest. Mees oli kahvatu näoga ja kaela peal olid armid. Ilus mees muidu, suur ja tugev, võttis ikka põlvedest nõrgaks kergelt. Eile olid nad jälle kohtunud, see oli kõik, mida Viktoria mäletas. Järgmisena ärkas ta juba mendis, segi nagu sitasitikas. Tõenäoliselt ta keppis selle tüübiga, nagunii joodeti talle jälle korgijooki sisse.
Siis tuli Ponks. Ponks oli paipoiss ja elas kodus koos vanaemaga. Ta oli vanamemme rohukapi tühjaks teinud ja jagas nüüd kõigile lahkelt tablette ning õlut.
„Kas tsüklodooli on?“ pärisid Kaksikud kooris, silmad säramas peas.
„Ei tea, ma purke ei julgenud võtta,“ vastas Ponks ja ajas pille kamaluga suhu.
„Mis te sööte seda sitta, ise ei teagi, mida näost sisse ajate!“ hurjutas Kõhetu tablette ahmivaid poisse. „Proovige parem neid - võluseened! Üks tüüp Hollandist tõi.“
Varsti nätsutasid kõik kuivatatud seeni ja jõid õlut peale. Õhk hakkas veelgi kuldsemalt virvendama ja rohekaid mulle ajama. Järsku kargas Tuus püsti ja sosistas:
„Tasa! Keegi käib koridoris!“
Kõik kuulatasid ehmunult. Kõhetu hiilis vaikselt ukse juurde ja vaatas koridori.
„Ah, ära jama, sul on paranoia,“ sõnas ta tagasi tulles Tuusale. Ise oli aga näost kaame, võttis kindluse mõttes staffi taskust välja ja peitis madratsi alla. Tuus vaatas veel mitu korda närviliselt ukse poole, aga rahunes lõpuks pikkamööda maha.
Kaksikud itsitasid meeleheitlikult ja vähkresid naerukrampides maas. See nakatas teisi ja kõik naersid jälle tükk aega. Nad istusid ringis ja iga kord, kui keegi juttu alustas, teadsid kõik juba ette, mida ta öelda tahab ja hakkasid naerma. See oli nagu äraarvamise mäng, ainult et kõik vastused olid teada. Kaaslaste näod hakkasid moonduma, kuni muutusid kuldses õhus rippuvateks maskideks, üks grotesksem kui teine. Maskid tulid väga tuttavad ette ja Viktoria teadis nüüd, et see kõik on juba kunagi olnud, kunagi väga ammu ...
Korraga hakkas tal hirm. Koridorist kostis kolinat ja uks löödi pauguga kinni. Kõik hüppasid püsti. Viktoria ees seisis tuttava välimusega suur mees, näost lubivalge, kaelahaavadest korinal pulbitsemas veri.
„Me kõik läheme põrgusse!” sõnas Kõhetu süngelt. See oli viimane asi, mida Viktoria mäletas. Heledale sähvatusele järgnes kumisev pimedus. Keegi kandis teda kätel.


Viktoria ärkas väikses rautatud uksega kongis, kõva ja torkiv madrats haises rõvedalt. Seljas oli tal ainult määrdunud ning rebenenud villane särk. Pea oli verine ja lõhkus meeletult. Ilmselgelt oli teda pekstud, liikmed olid siniseid plekke täis ja selg valutas. Miski allpool ütles, et teda on kepitud ka ja mitte vähe. Ähmaselt meenusid talle kallaletung metsas, röövimine ja mingi hirmus orgia, kus teda oli kinniseotult ringi lohistatud ja talle veini väevõimuga kurku kallatud.
Seinad olid räpased ja sinna oli kraabitud erinevaid teateid:
„Süütult surma mõistetud …“
„Päevi piinakambris - xxxxxxx xxx …”
„Ja tuli on minu võim inimeste üle, kes on minu orjad …“

Ei läinud palju aega, kui ilmus vuntside ja habemega paks vangivalvur, nuudi ja võtmekimbuga vööl. Tuli sisse ja kukkus käperdama. Ise higistas nagu siga ja nohises läbi oma täisilastatud vuntside. Viktoria arvas, et nüüd saab jälle ära, aga siis kõmatas ülalpool uks ja paks värdjas kadus minema.


Kõrgete värvilisest klaasist akendega hämaras kambris istus seljatoega toolil mees, kes tõusis püsti, kui Viktoria sisse toodi. Ta oli suurt kasvu ja väga ilusa näoga, mustade kulmude ja säravate pruunide silmadega. Suured soonilised käed olid puhtad ning küüned hoolitsetud. Tõeline mees! Ta kandis väga ilusaid riideid, sametiga kaetud rinnal rippus hõbedast ja metsseakihvadest nikerdatud rist.
„Ma palun südamest vabandust, kui sinuga midagi ebasündsat tehti. Ma ei viibinud isiklikult kohal, saabusin just Piiskopilinnast. Mulle öeldi alles hommikul, et tabatud salaküttide hulgas on ka keegi naine.”
Ehkki mees oli viisakas ja vabandas, oli ilmne, et Viktoria rääbakas välimus valmistas talle suurt lõbu. Nagunii valetas, tõbras! Kas ta ei olnud toda tüüpi mitte eelmisel õhtul metsas toimunud löömingu ajal vilksamisi näinud?
„See oli minu saatesalk, me pole mingid salakütid! Tulin külla oma vennale, ta on Jändre sõjapealik ja ta teeb teist kõigist pasteeti!” karjus Viktoria tigedalt.
„Ma tean, kes sa oled, aga kes käskis minu maadel ringi kolada? Muuseas, olen nüüdsest sinu vennaga sõjajalal. Tema mehed ründasid mind ootamatult metsateel, kui varahommikul Piiskopilinnast tulema asusin. Napilt pääsesin eluga.“
„Paras sulle! Sinu mehed põletavad pidevalt Jändre külasid!“
„Ah nii!” Mees istus tagasi toolile ja vaikis tükk aega.
„See pole tõsi. Ma vannun, et pole kunagi ühtegi teie küla põletanud,“ sõnas ta lõpuks. „Aga ma tean, et need valed pärinevad samast allikast, kust teated Jändre salaküttidest minu maadel. Vabandust veelkord, et lasksin sul kongis vedeleda. Kõik sinu mehed vabastatakse ja hobused antakse tagasi.”
„Oleks tore küll! Ja ma nõuan hüvitust oma neitsilikkuse rüvetamise eest!”
Mees naeris kõva häälega pilkavalt ja vangutas pead. Ta tõusis püsti, võttis vöölt kõhuka rahapauna ning ulatas selle Viktoriale. Tüdruk harutas pauna lahti ja uuris selle sisu rahulolevalt. Selle mehega võis asju ajada.
„Ära arva, et ma selle näruse varanatukese eest sulle andestan!” lisas ta ikka veel kurjalt.
„Aitab naljast!“ sõnas mees. „Ma vabastan sind vaid sellepärast, et sa mulle isiklikult väga meeldid. Võiksin lasta sind piinata ja üles puua, kättemaksuks sinu venna reeturliku rünnaku eest.“
Polnud kerge seista poolalasti, pekstult ja vägistatult selle mehe ees, kelle pilk näis tungivat läbi riiete ja sügavamalegi veel - otse hinge. Viktoria püüdis seista sirgelt ja võimalikult ülbe välja näha.


Kui Viktoriale oli toodud riideid ja ta oli ennast korda teinud, serveeriti veini ja liha. Ka süüa polnud eriti mugav, sest mehe tumedad silmad jälgisid pingsalt tüdruku igat liigutust. Viktoria tundis ennast nagu hiir kassi küüsis, kes laseb saagil pisut ringi vudida, enne kui sellele uuesti käpa peale paneb.
„Võhaväel pole ikka veel emandat,“ sõnaski mees ootamatult. „Sa oled meeletult ilus naine, Viktoria! Oled pärit auväärsest perekonnast ja väärid paremat seltskonda kui need Jändre tolgused. Miks sa ei võiks neid sinnapaika jätta?“
Viktoria ei osanud selle ootamatu teate peale midagi öelda, ta vaatas mehele abitult otsa ja püüdis lihatükki alla neelata.
„Nägin sind kevadel jahil käies,“ jätkas mees. „Sellest ajast ei ole ma saanud rahu, ma ei suuda unustada sinu ilu ja malbust.“
„Enne läheb Issanda päike looja, kui sa minu malbust näha saad!“ pomises Viktoria püüdliku tigedusega, kui oli suutnud suutäie alla kugistada. „Mina pole küll sind varem näinud.”
„Ma tean, jälgisin sind salaja Kuldsel Välul, kui käisid metskitsesid söötmas. Päike heitis kuuseokste vahelt kuldset valgust, sul oli rebasenahahk õlgadel ja ülased punutud juustesse.”
Viktoria vaikis. See oli hoop allapoole vööd, kui nii võib öelda. Võhaväe isand oli täis üllatusi.
„Ma nägin, kuidas sa loomadega rääkisid ja allikale ohverdasid. Ma tean, et sa oled nõid ja iidsete tarkuste kandja. Sinus on headust ja võluväge, sa oled meie laante ürgse ilu kehastus, oled nende maade haldjas!”
Viktoria võpatas, nagu oleks teda tulise oraga puudutatud, kui mees oma sõrmed vaikselt tema käsivarrele asetas. Talumatu surin valgus kehasse, tüdruk hakkas üleni vappuma ja põlved läksid nõrgaks. See võis olla veinist, aga kui mees oleks ta praegu oma käte vahele haaranud, oleks ta lasknud endaga kõike teha ... Kõike! Viktoria sulges silmad.
„Te olete teinud väga suure vea!“
Viktoria avas ehmunult silmad. Mees ei istunud enam tema kõrval. Ta oli tõusnud püsti ning kõndis kambris ringi, hääl karm ja asjalik.
„Isegi kõige tugevamad pole kaitstud alatu löögi eest seljatagant, teie õnnetuseks jäin ma ellu. Rünnak oli imetlusväärselt kaval, alatu ja julm ning ma ei andesta seda mitte kunagi. Ütle oma vennale, et ta võitis küll lahingu, aga kaotab sõja. Kui ta arvab, et piiskop on tema sõber, siis ta eksib rängalt. Kirik võtab meilt kõigilt maad ära, kui me kokku ei hoia!“
Võhaväe isand astus lähemale, toetas käed lauale ja kummardus Viktoria üle, nii et tüdruk tundis tema tumedatest juustest hoovavat magusa ambra lõhna. Mehe peenejooneline ja kahvatu nägu oli julm ning halastamatu, hääl tige ja susisev nagu mürkmaol:
„Piiskop ei ole teie sõber! Te olete rumalad, kui te minu poole ei hoia! Mul on vastuseid küsimustele, mida te esitadagi ei oska! Kui te ei mõista, et vaid minu sõprus on teie tee tõe ja õigluse juurde, jääte te igavesti armetuteks ussideks, kes roiskunud toidupalukese ja viletsa peavarju pärast teiste omasugustega kisklevad. Pea seda meeles - igavesti!“


Väljas ootasid kütisalk ja Kaksikud hobustega. Erinevalt tavapärasest polnud Kaksikutel üldse naljatuju. Nad nägid räsitud välja ja ilmselgelt ei olnud nende öö möödunud palju lõbusamalt kui Viktorial. Mornilt vaikides eemaldus seltskond Võhaväe linnusest.
Künkaharjal kõrgusid iidsed kivikalmed, ebainimlikult suured sammaldunud kuhilad, muistsete kuningate puhkepaigad. See oli kummaline maa, mis ümberringi laius. Võhaväed näis ümbritsevat võluvägi, mis kaardus hiiglasliku mullina üle taeva ja maa. Puud olid siin värvilisemad kui mujal ning okstel särasid kalliskividena kastetilgad. Kummaline helin täitis õhku.
„Sa oled meeletult ilus naine, Viktoria ...“
Viktoria sulges silmad ja naeratas.
Kõik see lõppes järsult peale jämedatest puutüvedest piiriväravaid, mille kaarele oli nikerdatud Võhaväe vapp - suure kuldi tige pea. Metsa jahedatest varjudest roomas nüüd kleepuvat udu, puud olid raagus ja raske ning hall taevas näis rippuvat maani. Puude kohal tiirutasid varesed ja kraaksusid meeleheitlikult, kõrgendikul kasvava männi otsas rippus poodu. Nad olid jõudnud Jändre krahvkonda.

Sõjapealik Mehis oli Viktoria vend. Ta oli käinud nii mõneski sõjas ja kaotanud kõrva võitluses mässavate söepõletajatega, kes talle metsas ootamatult kallale tungisid. Nüüd seisis ta oma sugulase, lesestunud Jändre krahvinna teenistuses. Tegelikult nad keppisid, Viktoria teadis seda.
„Ma olin nii mures su pärast, õeke! Selle kuritöö eest peab isand Võhaväe kallist hinda maksma!” ähvardas Mehis. „Me ründasime teda kohe, kui sinu röövimisest teada saime, aga ta pääses minema. Ega sulle seal viga ei tehtud?“
„Ei,“ valetas Viktoria, plekilisi käsi sõba alla peites. „Võhaväe isand on aumees.“
„Lurjus, mitte aumees! Ta pages lahinguväljalt nagu jänes!“
„Te poleks pidanud teda ründama, see kõik oli eksitus. Peaksite püüdma Võhaväega ära leppida, kuni see on veel võimalik.”
„Ainult üle minu laiba!” urises vana sõjamees tigedalt.
Viktoria istus terve päeva nagu sütel. Lõpuks võttis ta sule ja tüki pärgamenti, aga kõik mõtted, mis pähe turgatasid, tundusid kas liiga rumalad või lausa kohatud. Tükk aega sulge närinud, kirjutas ta lõpuks vaid ühe sõna:
„Tänan.“
Ta kutsus noore tallipoisi, kes talle tavaliselt hobust saduldas, andis tollele hõbemündi ja palus kirja ülima saladuskatte all Võhaväele viia ning vastust oodata.
Õhtuks saabus vastus:
„Võta heaks. Oled mu südames! Loodan, et kohtume kunagi.“
Viktoria peitis kirja kleidi alla ja luges seda üha uuesti ning uuesti.
„Sa oled meeletult ilus naine, Viktoria ...“ sosistasid tema huuled enne uinumist.


Hommikulauas ujus Viktoria õnnepilvedes, ta pani mitu korda tähele, et istub jälle käed rüpes ja naeratab omaette nagu lollakas. Kaksikud tegid nägusid ja torkisid üksteist näritud kontidega, jäljendades mõõgavõitlejaid. Neil oli seekord isegi võimalik vahet teha - ühel oli parem pool vammusest pruun ja pahem roheline, teisel vastupidi. Kui kõik olid selle komejandi peale naermise lõpetanud, sõnas Mehis:
„Öösel põletati jälle mitu küla maha, see on raudselt Võhaväe töö!“
Need sõnad tõid Viktoria maa peale tagasi.
„Võhaväe isand ei põleta meie külasid, see on eksitus!“ hüüdis ta nördinult.
Kõik põrnitsesid teda mõnda aega sõnatult ning jätkasid seejärel vestlust:
„Me peame ründama uuesti ja kohe. Ta arvab, et lakume alles saadud haavu ja ei oska seda veel oodata,“ sõnas Mehis.
„Tehtagu seda!“ vastas krahvinna Jändre. „Kui nii edasi läheb, pole meil varsti enam ühtegi talu järel ja me jääme nälga või peame piiskopi käest võlgu võtma.“
„Võhaväe on ketser ja ususalgaja, piiskop aitab meil temast vabaneda,“ vastas isa Lucius. „Olen välja mõelnud, kuidas seda teha.“
Luukõhn ja kahvatu preester Lucius oli Mehise ja krahvinna nõuandja. Ta oli piiskopi sõber.
„Võhaväe on kutsutud pühade ajal Piiskopilinna jumalateenistusele. Ta peab minema, piiskopi kutsest keeldumine oleks enesetapp. Tegelikult on Võhaväe aga vanausuline ja enne kirikusse minekut peatub ta alati Vanas Hiies, et ohverdada. Sinna läheb ta ainult paari saatjaga ning ohverdamise ajal võtab kiivri peast. Meie võitlejad piiravad kogu ala eelnevalt sisse. Kaskikud on osavad vibukütid ja peidavad ennast hiiepuude otsa. Peata kana pikka maad ei jookse - kui juht on tapetud, kaotavad tema sõdurid suurema osa oma võitlusvõimest ja me tuleme nendega lihtsalt toime.“
„See on hea kava!“ kiitis Mehis.
„Isegi kõige tugevamad pole kaitstud alatu löögi eest seljatagant ...“ kõlasid Viktoria kõrvus Võhaväe isanda sõnad. Ta oli jahmunud niivõrd alatu kava kuulmisest, kuid pidas targemaks suu pidada. Vend oli teda juba niigi vihase näoga jõllitanud.
Peale lauast tõusmist haaras Mehis Viktorial käest ja pitsitas seda valusalt:
„Ära topi oma nina asjadesse, millest sa midagi ei tea! Võhaväe isand on salakaval lurjus ja libekeelne valetaja - oled rumal kui usud ühtki sõna sellest, mida ta sulle rääkis! Kui sa peaksid meie kavast kellelegi iitsatama, siis ma lasen sind elusalt nülgida, ausõna!“
Oma kambrisse jõudnud, haaras Viktoria sule ja kirjutas:
„Ära mine Vanasse Hiide, sind tapetakse!“
Ta kõhkles mõne hetke ja lisas siis:
„Ma armastan sind!“
Nüüd voltis ta kirja kiiresti kokku ja pitseeris kinni, otsekui peljates, et võib ümber mõelda.
Tallipoiss oli kuhugi ära kadunud. Viktoria otsis teda igalt poolt, aga ei leidnud. Ta otsustas ise põgeneda ja Võhaväele sõita, aga väravad olid kinni pandud ja vahimees ei lasknud teda välja. Viktoria käis venda palumas, et ta võiks Hiiemäele ohverdama minna. Lõpuks jäi Mehis nõusse, aga andis talle kaasa kaks hambuni relvastatud jõhkardit oma kaaskonnast. Olnuks need Kaksikud, oleks Viktorial olnud veel lootust valvet ära rääkida, aga Mehise tüübid olid tuimad nagu tammepakud. Tüdruk püüdis neid ära osta ja seejärel võrgutada, aga nad isegi ei rääkinud temaga. Pissile ka ei lasknud minna, vahtisid pealt ... Viktoria viis kogu oma hõbeda ohvriallikasse ja nuttis terve öö hiiepuu all.
Hommikul ilmus tallipoiss välja. Ta oli kahvatu ja kurnatud. Ütles, et Mehis oli ta kiire sõnumiga Piiskopilinna saatnud ja keelanud ükskõik kellega rääkida. Ta peab kohe minema ja teatama oma tagasijõudmisest. Viktoria viskus noormehe jalgade ette, palus teda, lubas talle varandusi ning tõotas igavest armastust nii ihu kui hingega, kui ta veel ühe sõnumi Võhaväle viib. Vaene poiss vandus tulist kurja ning näris kimbatuses huuli, kuid võttis lõpuks kirja ja peitis selle jalamähise sisse. Seejärel lahkus ta sõna lausumata.


Illustratsioon: Raivo Ird

Hommikuhämaruses marssisid vaikides sõjameeste sünged read. Jututuju polnud kellelgi. Vaid raud kõlises vastu rauda ja odavarred ning kilbid klõbisesid sammumise rütmis. Ülikud sõitsid ratsa. Mehis ja isa Lucius kandsid rõngassärke ja kiivreid, Kaksikud varjumisvammuseid ja rohelisi näomaalinguid. Krahvinnal oli seljas eriti uhke soomusrüü, Jändre vapiga siidist tabard ning musta suletutiga kiiver. Viktoriat veeti hobusel kaasa, Mehis ei lasknud teda hetkekski silmist.
Sõttasõitjaid saatis tume varese ja kaarnaparv, ilmselgelt lootsid need peatsest verepulmast osa saada. Mehist tegi see pisut murelikuks, linnud võisid nende kohaloleku reeta. Jändre piirimaile jõudes ühinesid tiivulised eemal kraaksuva suurema parvega, kes tiirutasid kõrge puu ümber. Puu otsas rippus poodu.
Viktoria karjatas - see oli tema tallipoiss. Korraga tajus tüdruk, et kõik kaaslased põrnitsevad teda üksisilmi. Kui hoolikalt järele mõelda, siis olid nad juba hommikul kahtlaselt käitunud. Kui vend teda niimoodi vaatab, järgneb kõvem keretäis - seda mäletas Viktoria juba lapsepõlvest. Ta andis kannuseid, kuid Mehise raudne käsi haaras ratsmeist ja kiskus hobuse sellise ropsuga tagasi, et Viktoria sadulast lendas. Kramplikult surus ta sõrmed külma kriipivasse porri ja nuttis, nuttis nii nagu ta veel kunagi nutnud ei olnud. Lund hakkas sadama.


Ilus on surra hommikuselt karges hiiemetsas, halja raua helina saatel, kui surma lähedus on teravdanud meeli ning muutnud kõik nii ebatavaliselt selgeks ja puhtaks. Õhk oleks kui tardunud kristalliks, punane aurav veri langeb neitsilikult puutumatule lumevaibale. Kõik käib nii kiiresti, et puudub aeg tunda valu või hirmu, tulise jutina läbistab vahe tera kaelasooned, sinise sähvatusega paiskab nuiahoop kuklasse pehmesse ning pimedasse sügavikku. Sõjas pole kunagi võitjaid, sest surm lõikab alati mõlemalt poolt. Ka iga võidetud lahing on kaotus, musta pigina kleepuvad süü ning kahetsus ellujäänute hingedele, kiskudes neid iga korraga üha sügavamale põrgu poole, üha sügavamale katkematult kestvasse verisesse unenäkku. Palju häid mehi oli jälle surma saanud ...
Võitlus kestis ikka veel, kui Viktoria lõpuks puu küljest lahti seoti ja Vanasse Hiide toodi. Vaenlase riismed taandusid võideldes, eemalt võis kuulda lagingukära - relvade kolinat ja surmavalt haavatud meeste röökimist. Nagu oleks sigu tapetud.
Võhaväe isand oli veel elus. Veri pulbitses tema kaelaturvise vahelt, kus turritasid kahe noole murdunud varred. Kui ta kõneles, kostis mulinat nagu räägiks ta vee all:
„Olgu tuhat korda neetud kogu Jändre sugu! Olgu neetud teie emand ja kõik tema teenrid, et te kõik põrgutules põleksite! Jäägu teie juhmid ja riiakad hinged igavesti ekslema taeva ning põrgu vahele! Olge neetud! Neetud! Neetud!“
Valukrampides ägisedes heitis mees hinge. Viktoria ei suutnud enam kuidagi olla. Ta tahtis ka surra! Hullumeelselt kriisates määris ta lumesegust hiiemuda näole ja rebis oma riided puruks.


Haavatud saadeti vooriga Jändrele, võidukas krahvinna siirdus koos ülejäänud malevaga Piiskopilinna teenistusele. Viktoria võeti kaasa. Mehis oli hakanud õe pärast muret tundma ega lahkunud enam tema kõrvalt. Viktoriale tundus, et kõik toimub unes. Teravate võlvkaarte ja vitraa˛akendega kirikus kõlas munkade sulnis ja uinutav laul. See rääkis taevalikust õndsusest ja Jumala armust. Teenistus oli alanud.
Trepil kerjav vanamees vahtis õudusega veristes sõjarüüdes kirikusse sisenevaid aadlikke.
„Mõrtsukad! Mõrtsukad! Mõrtsukad! Te olete pattu teinud! Te olete pattu teinud!“ hüüdis ta üha uuesti, möödujate poole oma moondunud liigestega luiseid käsi sirutades. Kriimulist ja punaste silmadega Viktoriat nähes jäi kerjus vait. Ta roomas vigaseid jalgu järele lohistades tüdruku juurde ja sositas talle alt üles vaadates:
„Neil on tulemõõgad ja nad tulevad valguse ratastel! Taevainglid! Nemad on sinuga, sest sina oled see, kes armastab! Ta tuleb tagasi … Ta tuleb tagasi …”
Kui teenistus läbi sai, tuli piiskop Jändre ülikuid isiklikult õnnitlema saavutatud võidu puhul. Ülempreester oli inetu vanamees, kahvatu ja laigulise näoga, tema hääl oli võikalt kähe ning lätsuv. Ilmselt polnud tal hambaid.
„Te olete pattu teinud! Te olete pattu teinud!“ karjus kerjus, kui krahvinna koos piiskopiga pühakojast välja astus.
„Sundige see koer ometi vaikima!“ hüüdis püha isa nördinult. Kaks sõjasulast haarasid kõhetust vanamehest, paiskasid ta kirikuesisele pikali ja peksid odavartega oimetuks. Kerjuse suust voolas tumedat verd väljakut katvale valgele lumele.
„Et te kõik põrgutules põleksite!“ kähises maaslamaja võõra häälega. „Jäägu teie juhmid ja riiakad hinged igavesti ekslema taeva ning põrgu vahele! Olge neetud! Neetud! Neetud!“
Sel hetkel isa Lucius mõistis, et mäng, milles oli algusest peale tulnud valida halva ja veel halvema vahel, lähenes nüüd kiiresti lõpule. Asi oli vaatamata hommikusele võidule hoopis halva pöörde võtnud ja lootusetult käest läinud. Neil tuli valmistuda viimaseks lahinguks, mis oli juba alanud ja võis kesta igavesti.


Piiskopilinnast siirduti võitu tähistama ja pidu pidama piiskopi jahilossi, sealt väikese seltskonnaga edasi jahimajakesse, mida piiskop kangesti kiitis kui „vaikset kohakest, kus on hea ennast lõdvaks lasta“. Piiskop oli loobunud oma kullatud ametirõivastest ja kandis lihtsat ning pisut närakat mungakuube, mille sügav peakott varjas tema laigulist ja kortsunud nägu. Temaga tulid kaasa vaid kaks vaga nunna.
Jahimaja oli pealtnäha väga askeetlik palkidest hütt. Laskeavadega sarnanevad aknad olid kitsad, õlgkatus värskelt parandatud ja tõrvatud. Sees lõõmas kolle ning lavatsitele oli laotatud kohevaid karusnahku.
Nunnad kandsid ette magusat veini hõbepeekrites ja metsseapraadi, suurema jao ajast põlvitasid nad ristilöödu kuju või piiskopi jalgade ees. Ülempreestri märguandel võtsid nunnad riided seljast, neil olid pead paljaks aetud ja kehad kaetud värskete piitsavorpidega.
Vein oli magus ja kange ning pidu läks kiiresti käima. Piiskop õnnitles kõiki veelkord saavutatud võidu üle, nimetades seda Issanda võiduks paganate ja ketserite üle. Ta lubas isa Luciusele kõrget ametikohta Piiskopilinnas ja küsis krahvinnalt, kas ta võtaks kingitusena vastu selle osa Võhaväe valdustest, mis Jändre piiriga kokku puutub. Võhaväel ei olnud pärijat ning nende maade saamine kiriku omandisse oli ainult vormistamise küsimus.
Viktoria ujus oimetult leinaudus. Vaevu tajus ta enese ümber möllavat orgiat - Kaksikute jutuvada ja trallitamist, piiskopi ulgumist ning nunnade oigeid. Mehis hoidis õde kogu õhtu oma embuses, kuni uinus, kurnatuna raskest päevast ja lahingumöllust. Viktorial polnud enam pisaraid, mida nutta. Ta soovis vaid magada, magada, magada igavesti, sest unes oli Tema veel elus …

Väljas oli läinud selgeks ja kargeks, täiskuu ujutas kergelt lumehärmas metsa üle sinise valguse ning tontlike varjudega. Varjud liikusid ja neid oli palju. Igast küljest hiilisid nad onni poole, kus uinus joobnud peoseltskond. Mungakuues mees päästis vaikselt hobuse lahti ja lahkus, varjud taandusid tema teel. Kui ta möödunud oli, tõmbusid nad uuesti koomale ja liginesid jahimajale. Puude vahel vilkusid tulelondid.
Tõrvatud katus võttis raginal tuld. Uksele olid väljastpoolt rasked palgid ette lükatud, asjatult püüdsid mehed end leegitsevast hoonest välja raiuda. Nunnade märterlik kriiskamine tõusis taevani, põleva hüti ümber tantsisid võikad olendid, nõgised ja närudes, hambutud ja pikkade küünistega. Öö jälgis seda kõike vaikides, vaid tumedad kuused sahistasid tasa oma tihedaid oksi, millel peegeldus leekide kuma.


Keegi kandis Viktoriat süles ja asetas pehmele ning jahedale samblale. Mees ulatas talle käe ning aitas püsti. Nuttes viskus Viktoria tema laiale rinnale.
„Lõpuks ometi oleme koos! Ma arvasin, et sa oled surnud!” sosistas ta nuuksudes ja kallistas meest kõvastikõvasti, nii kõvasti kui tema peenikesed käsivarred suutsid. Rõõm ja soojus täitsid tema kõhu ja hakkasid seal hellalt helisema. Ta oli nii õnnelik! Ta oli maailma kõige õnnelikum inimene, ta polnud kunagi varem nii õnnelik olnud!
Tume kahtlus tärkas Viktorias, kui tema kõrvus hakkas vaikselt kajama munkade sulnis laul. Kevadine mets purunes kildudeks, meeleheitlikult proovis ta neid kilde taas kokku sobitada. Ta hoidis mehest kõvasti kinni ja sosistas:
„Ära mine ära! Ära mine ära!”
Kirikukellad hakkasid lööma. Uni oli taaskord lõppenud.

Viktoria ärkas väga väikeses rautatud uksega kongis. Seinal rippusid ristipoodu kuju ja piits. Kere oli kõikjalt valus ja ta oli täiesti alasti. Juuksed olid maha aetud. Kogu hetkeks unustatud hirm, ängistus ja meeleheide langesid Viktoria peale tagasi. Painaja, millest ta uskus end vabanenud olevat, oli ikka veel tegelikkus.
Sisse astus paks munk räpases kuues, pealagi paljaks pöetud, ning sõnas:
„Kõrgeauline piiskop ootab sind nüüd enda juurde, sa vaene patune laps.“
Kõrgel toolil istus mungakuues mees, peakott sügavale pähe tõmmatud, tema jalgade ees lamasid ustavate koertena nunnade alasti kehad. Viktoria tundis piiskopi ära.
„Ma ei tea, mis nõiakunsti abil sa majast välja said, aga see sind põrguleekidest ei päästa,“ rääkis jälk preester. „Oled ainus ellujäänud aadlik, kellel on õigus Jändre maadele. Paraku ei saa keegi sellest kunagi teada ja Jändre valdused saavad minu omaks, samamoodi kui Võhaväe maad. Paganatest valitsejate ja ebajumalakummardajatega on nüüd lõpp! Teie pühad puud raiutakse maha ja Vana Hiie kohal hakkab Neitsi Maarja auks ning kiituseks kõrguma selle maa uhkeim katedraal!“
Piiskop naeris saatanlikku naeru ning hüüdis:
„Töö on tehtud ja pidu ootab!“
Kuna janu halastamatult kurku kõrvetas, jõi Viktoria talle ulatatud veinisarve põhjani. Mõni hetk hiljem ta juba kahetses seda, sest võlvid ja sambad ümberringi lõid värelema ning teda kisti mingisse meeletusse pöörisesse.
„Maailm on paradiisiaed - selles ei leidu midagi ihaldusväärset, mida poleks võimalik omale saada! Kiidetud olgu Issand, selle maailma looja! Aamen!”
Piiskopi peakoti sügavusest hõõgusid kaks rohelist kassisilma. Ta tõusis oma aujärjelt, lükkas kapuutsi tagasi, tõstis käed peakohale ja tegi puusadega nõksuvaid tantsuliigutusi. Alasti nunnad välgutasid teravate kihvade vahelt pikki musti keeli ja lakkusid himuralt inetu vanamehe kõrvu ning kaela. See ainult irvitas ja kummutas ühe joogisarve teise järel.
Kõikjal ümberringi voogavast rohekast udust hakkasid vilkuma tuhanded silmad ning Viktoria leidis end kesk deemonite meeletut ringtantsu. Nad haarasid ta kaasa ja keerutasid, kuni ta oimetuna põrandale langes.
„Me kõik läheme põrgusse! Aga enne lähed sina tuleriidale, saatana hoor!” kuulis ta veel piiskopi häält kähisemas. Aeg tiksus sajandeid.


Viktoria ärkas üleni valges toas. Tal oli peas hapnikumask ja veeni oli torgatud nõel, mille küljes rippus voolik. Riideid polnud seljas, jäsemed olid sidemetes. Paks vuntsidega arst kirjutas midagi oma kausta, ise poolpaljast tüdrukut rahulolevalt uurides.
„Vanas tehases oli tulekahju,“ kõneles keegi kusagil kaugemal. „Ehituse ajast keldrisse jäänud propaaniballoonid plahvatasid ja kõik narkarid said surma, peale selle siin. Leidsime ta hoone eest tänavalt. Tundub nagu oleks keegi ta plahvatuse hetkel sealt välja lohistanud.“
Viktoria sulges silmad. Ta soovis vaid magada, magada, magada igavesti … Elu ning tegelikkus on nagu haprad ja õhulised suitsuviirud, mis hajuvad uduks silmapilgul, mil neid tabab saatuse julm käpahoop. Elu on vaid hetk igavikus, vaevu hakkame midagi taipama, kui juba saabub surm. Ometi on see kõik, mis meile on antud. Aeg möödub kui unenäos, tuulehoona tormame me läbi kummalise maailma Ilmaruumi avarustes, tulles eikusagilt ja kadudes olematuse varjudesse. Aeg ja ruum väntsutavad meid siia ning sinna, luues meie ümber sündmusi ja kujundeid, üks pöörasem ja ebausutavam kui teine. Ometi ongi see kõik tegelikkus, see on päriselt olemas ja taevas ning põrgu on alati olemas koos meiega. Igavesti üheskoos.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Detsember 2017 (18)
November 2017 (23)
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Peatoimetaja veebruariveerg
Raamatuarvustus: Egregorid ja nephilimid
Intervjuu: Kersti Kivirüüt
Kuu isepaljunevad tehased
Lauamänguarvustus: High Frontier
Baka 9 aastapäev
Näljaste linnade kroonika
Veebruari ulmkonnakroonika
Veebruarikuu kirjastuste uudised
Jutt: Surnud mehe kirjad
Jutt: Lõpp tuli ootamatult
Jutt: Plagiaator
Jutt: Lihtsalt lima
Jutt: Vanemate nimel
Jutt: Nõiaring
Koomiks: Teejuht postaposse
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0216)