Soome ulmes võib märgata kahte iseloomulikku nähtust:

1) Kirjastused avaldavad palju lastele ja noortele suunatud fantaasiaromaane; arvukalt on autoreid, kes nende kirjutamisega ära elavad. Siinkohal tuleb märkida selliseid kirjanikke nagu Ritva Toivola, Marja Luukkonen, Hannele Huovi, Leena Laulajainen ja Anu Holopainen.

2) Ajakirjades avaldatakse palju täiskasvanutele suunatud novellistikat, kuid romaane ja kogumikke täiskasvanuile ilmub vähe ja ning leiba need ei anna. Iseloomulik on, et ajakirjad ei maksa autoritele honorare, kuid sellele vaatamata kirjutatakse eriti innukalt ja pakutakse oma tekste meelsasti tasuta avaldamiseks. Mõned üksikud täiskasvanutele kirjutavad autorid on kutselised, kuid sissetulekut ei saada ulmest, vaid teistest kirjandusliikidest (Johanna Sinisalo TV-sarjade käsikirjutustest, Petri Salin näidenditest ja kuuldemängudest, Risto Isomäki populaarteaduslikest kirjutistest).

1. Ulme kirjastajad

Ajakirja Portti andmetel ilmus 2010. aastal 165 soomekeeleset ulmeraamatut ( 1990-tel aastatel ca 100 aastas), neist ca 80% fantasy’t (127 nimetust). Üle 18 erineva raamatu aastas avaldasid neli kirjastust, kõige rohkem (32 nimetust) WSOY, järgnesid Tammi, Otava ja Gummerus. Ühtekokku oli ulmet avaldavaid kirjastusi 26. Möödunud viisaastaku huvipakkuvamateks kirjastusteks olid aga siiski ühemehe väikekirjastused Vaskikirjat ja Turbator.
Vaskikirjat rajas 2007. aastal Tampere ulmefänn Erkka Leppänen, kes jõudis enne pankrottiminekut 2010. aastal avaldada 12 nimetust. Kirjastuse raamatud olid nii tehniliselt kui ka keeleliselt hästi toimetatud ja kirjastus sai nende eest ka väärilist tunnustust. Tähtivaeltaja-auhind parima soomekeelse ulmeraamatu eest tuli 2008. a (Richard Mathesoni Olen legend), 2009. a tuli Tähtifantasia-auhind parima soomekeelse fantasyraamatu eest (Ellen Kushneri Thomas the Rhymer). Veel paar raamatut on olnud nominandid. Kõige rohkem osteti Mathesoni Olen legendi (900 eks) ja kõige vähem Robert Silverbergi Kuningas Gilgameši (300 eks).
Alates 2007. aastast avaldab Turu väikekirjastus Turbator žanrikirjandust (põnevus, seiklus, ulme), peamiselt kogumikke. Ulmeraamatuid on ilmunud ligi 20. Avaldatakse vaid soome autoreid, et poleks vaja tõlke eest maksta. Teiseks eripäraks on see, et kirjastus ei teosta keelelist ega tehnilist toimetamist. Tekst trükitakse sellisena, millisena kirjanik selle kirjastusele on saatnud. Kuigi taoline hoolimatus paneb paljud lugejad hambaid kiristama, suudab kirjastus ka sellega kulusid kokku hoida ja tegevust jätkata.

2. Ulmeajakirjad

Soome on sedavõrd väike keeleareaal, et kaubanduslikult edukaid ajakirju pole tekkinud. Ajakirjad on oma olemuselt fanzine-tüüpi, mis tähendab, et neid teevad amatöörid või poolamatöörid. Soome kõige suurema levikuga ulmeajakiri on Tamperes ilmuv PORTTI ja seda toimetab rajamisest (1982. aastast) saadik algkooliõpetaja Raimo Nikkonen. Teiseks tähelepanuväärseks ajakirjaks on Helsingis ilmuv TÄHTIVAELTAJA, mida toimetab üle veerand sajandi Tony Jerrman. Võrreldes ameerika fänn-ajakirjadega on paljud Soomes ilmuvad professionaalsemad ja trükitud märgatavalt kvaliteetsemalt. Korralik paber ning mitmevärvitrükis kaaned ja sisu ei lase märgatagi, et ajakirju avaldab vaene ulmeühing talgutööna. Ajakirjad on professionaalselt toimetatud ja küljendatud ning suhteliselt laia levikuga: paarist sajast tuhandeteni.
Ajakirju avaldavad linnade ulmeühingud, kelle ressurssidega ka neid trükitakse. Osa ajakirjadest saab haridusministeeriumilt kultuuritoetust (katab kuludest 25-30%). Tihtipeale võtavad asjale pühendunud peatoimetajad osa trükikuludest enda kanda. Ajakirjade sisu ja toimetamine tehakse talgu korras ja abilised saavad mainet, kogemusi ja rahuldust tehtud tööst. Nüüd peamistest ajakirjadest.

PORTTI (tõlkes Värav) on Tampere Ulmeühingu ajakiri ja ilmunud kolmkümmend aastat, neli numbrit aastakäigus, seega juba 120 üksiknumbrit. Viimased viisteist aastat on Soome suurima trükiarvuga ajakirja paksus olnud 120-150 lk. Igas numbris on olnud ca 4-5 kodumaist ulmejuttu (osa lühiromaani mõõtu) ja paar tõlkelugu. Üldiselt sisaldab aastakäik Hugo-auhinna võitnud short story’ ja novelette’i, mõnikord ka novella’. Tihtipeale on avaldatud ka mõni Hugo- või Nebula-auhinna nominant. Märkimisväärsed on mõningad nüüd juba lõppenud sarjad:
1) Itaalia ulmenovelle (1988-2006, 46 tk), valinud ja tõlkinud Jukka Nyman.
2) Vene novelle (1989-93, 6 tk). Vene ulmejutud tõlgiti inglise keele vahendusel.
Kolm aastat tagasi algas sari Klassikute uustõlked. Seni on ilmunud 7 juttu (mh W. Irvingi ”Rip Van Winkle”, B. Stoker’i ”Skvoo”, J. London ”Kogu maailma vaenlane”, J. Conrad ”Elajas” jt)
Aastakäigu ühes numbris keskendutakse ühele teemale või kirjanikule (näit Jack Vance, Dean Koontz jpt).
Kodumaisest ulmeloomingust trükitakse Portti-novellivõistluste paremik ja harva ka otse ajakirjale saadetud jutte (peamiselt Boris Hurtta loomingut). Ajakiri avaldab ka oma raamatusarja (Lovecrafti, Bradbury, Jack Vance, Howardi, Jääskeläise, Boris Hurtta jt kogumikud).

TÄHTIVAELTAJA (tõlkes Täherändur) on Helsingi Ulmeühingu ajakiri ja ilmunud niisama kaua ja sageli kui Portti. See ajakiri on natuke õhem, viimased tosin aastat umbes 100 lk. Tähtivaeltaja keskendub anglo-ameerika ulmekirjanduse uute nähtuste tutvustamisele. Peaaegu iga teine number käsitleb mingit teemat või kirjanikku, alati tutvustatakse põhjalikult 4-5 lugemisväärset ingliskeelset raamatut. Trükiarv ületas küllalt varakult 1000 eksemplari, nüüd on see 1600. Peatoimetaja Toni Jerrmani andmetel võtab ajakirja toimetamine talt ca 60 tundi nädalas. NB! Toni Jerrman on avaldanud mitmesugustes väljaannetes tuhandeid arvustusi.

Kumbki peamine ajakiri avaldab soomekeelsete ulmeraamatute arvustusi, DVD- ja videoarvustusi, kirjandusartikleid ning koomikseid.

AIKAKONE oli kolmas oluline Soome ulmeajakiri viisteist aastat. Seda hakkas avaldama astronoomiaühing URSA ning 1981-95 ilmus paberikandjal 50 numbrit ja seejärel veel viis aastat võrgus. Siinkohal on õige märkida elukutselist toimetajat ja ametilt filmimonteerijat Jyrki Ijäst (1943-2010), kes osales paberist Aikakone kõikide numbrite toimetamisel ning avaldas 1985-86 oma kulu ja kirjadega kõrgetasemelist fanzine’t Ikaros. Ijäs oli üks Soome ulmefändomi loojaid ja esimesi sihikindlaid ulme propageerijaid (tema ulmekirjandust käsitlevad artiklid ilmusid alates 1966).

Soome vanim ulmeajakiri on alates 1977. aastast ilmuv SPIN ja seda avaldab Turu Ulmeühing. Algul ilmus kaks 10-20 leheküljelist numbrit aastas, alates 1981 neli numbrit, mõnikord ka rohkem. Esimene soome autori ulmejutt ilmus 1981 ja tõlkenovell 2000, mil numbrite paksuseks oli 36-52 lk. Spini kuldaeg näib olevat 2002-2008, mil seitsme aasta keskmiseks numbri paksuseks tuleb 64 lk. Neil aastatel ilmus Michael Swanwicki enam kui 120 keemilist elementi käsitlev sari, neli Hoshi lühipala, Dave Smedsi, Mary Gentle’i, Eric Browne’i, Bruce Holland Rogersi jt ulmenovelle. Viimased kolm aastat on numbri paksus enamasti alla 40 lehekülje ja tõlkenovelle on kokku 8 (peamiselt vähetuntud autoritelt). Hiljuti ilmus ajakirja 150 number.

KOSMOSKYNÄ on ajakiri, mida avaldab Ulmekirjanike Ühing alates 1984. Ajakiri on A4 mõõtu ja seda on ilmunud 100 numbrit. Paksuseks on üldiselt 40-64 lk ja enamasti on seal arvustusi, teooriat ja muid kirjanikele vajalikke artikleid, kuid tihti ka mõni jutt.

ALIENISTI on Jyväskylä Ulmeühingu ajakiri ning 1990. aastast alates on ilmunud 28 numbrit. Keskmiselt avaldatakse igas ajakirjas üks tõlkenovell, kuid autorite valik on kõrgetasemeline: Ian Watson, R. Holdstock, M. Resnick, N. Stephenson, V. McIntyre, N. Gaiman, J. Carroll, G. Jones, Pat Cadigan jt.

Soome Tolkien-Ühing avaldab ajakirja Legolas, Espoo Ulmeühing Escape’i, väga põhjalik on Anne Leinose initsiatiivil ilmuv võrguajakiri Usva (tõlkes ’udu’) (2005 aastast alates 26 soomekeelset numbrit ja 2 ingliskeelset, kõik küljendatud raamatuna). Rootsikeelsed ulmefännid avaldavad alates 1987 ajakirja Enhörningen (= Ükssarvik), mille enamik numbreid on ilmunud võrgus (paberil 12 numbrit). Oluline ajakiri oli alates 1991 ilmunud Finnzine, mis kahjuks enam mitmeid aastaid ei ilmu selle rajaja ja peatoimetaja raske haiguse tõttu.

3. Ulmeauhinnad ja -võistlused

1. Atorox-auhind on tähtsaim ja see antakse 1983. aastast alates aasta parimale soome ulmejutule. Auhind on nime saanud Aarne Haapakoski ehk Outsideri teostes esineva roboti järgi. Eeskujuks on olnud Hugo auhind. Seitse korda on robotikuju koju viinud Johanna Sinisalo, kolme korraga järgnevad Pasi Jääskeläinen ja Anne Leinonen.
2. Tähtivaeltaja-auhind antakse igal aastal eelmisel aastal ilmunud parimale soomekeelsele teaduslik-fantastilisele raamatule. Traditsioon sai alguse 1986. aastast. Auhinna on pälvinud ka kolm soome autorit: Pasi Jääskeläinen (2001, kogumik ”Seal, kus rongid pööravad ringi”), Risti Isomäki (2006, romaan ”Sarasvati liiv”) ja 2011. a Maarit Verronen.
3. Nova-võistlust korraldavad alates aastast 2000 Soome Ulmekirjutajate Ühing ja Turu Ulmeühing ning see on suunatud algajatele. Kõigile auhinnatuile ja ka poolfinaali jõudnuile antakse personaalset tagasisidet. Peaauhind on kõikunud 200-400 euro vahemikus. auhinnatud jutud avaldatakse kas Spinis või Kosmoskynäs. Eelžürii loeb igal aastal läbi 120-180 ulmejuttu. Nova kõrval korraldatakse ka Noviisi-võistlust 13-17 aastastele kirjutajatele.
4. Portti-võistlusi korraldatakse alates 1986. aastast, auhinnafondiks on 4000 eurot, millest pool läheb võitjale. Neli korda on võitnud P. Jääskeläinen, kolme korraga järgnevad M. G. Soikkeli ja A. Leinonen. Kõiki neid kirjanikke tunneb ka eesti lugeja. Igal aastal saab žürii lugeda 150-250 juttu, neist suur osa lühiromaani mõõtu.

Regulaarsete võistluste kõrval toimub ka temaatilisi konkursse, näiteks 2003 ja 2005 korraldati ökoloogiliste ulmejuttude võistlus ning 2006 erootiliste ulmejuttude võistlus.

4. Ulmekirjanikud

Kui mitte käsitleda oma romaanid algselt inglise keeles kirjutanud autoreid Björn Kurteni (nn. paleoulme-alased romaanid Must tiiger (1978) ja Mammuti kaitsja (1984) mis said Ameerikas bestselleriteks) ja Hannu Rajamäke, siis võib soome ulmekirjanikud jagada kolmeks rühmaks.

1) Juhu(ulme)kirjanikud

Sellisteks võib pidada tavakirjanikke, kes harva ja juhuslikult kasutavad oma teostes ulmet. Üldjuhul on juttude või romaanide tegevustik paigutatud lähitulevikku, kus mingi negatiivne arengusuund meie ühiskonnas on võimendunud. Toon siinkohal mõningaid näiteid:
1) Reijo Mäki on populaarne detektiivromaanide kirjutaja, kelle enam kui kahekümnes romaanis lahendab mõrvalugusid eradetektiiv Jussi Vares. Ka eesti keeles on avaldatud kirjaniku ainuke tulevikku paigutatud Vares-romaan Hard Luck Cafe (2006, e. k. 2007) Autor on avaldanud ka teise ulmeromaani, seekord ilma Jussi Vareseta. 1996 ilmus Tatuoitu taivas (= Tätoveeritud taevas), kus Kolmanda Maailmasõja tõttu on EU kokku varisenud, Euroopa valuutaks on jeen ja romaani peamiseks tegevuskohaks on Union City. Muidu korraliku ulmeteose puuduseks on tegelaste nimed (Uno Louner, Genious, Dian Kiss jne), mis muudab maailma ebausutavaks.
2) Kari Hotakainen kuulub Soome kirjanike paremikku, kelle Finlandia-preemia võitnud romaan Kaitsekraavi tee ilmus 2005 ka eesti keeles. 1993 avaldas ta majanduskriisis vaevlevas Soomes düstoopia Bronks. Kiidetakse romaani keelt ja ühiskondlikku teravust.
3) Antti Tuomainen on avaldanud alates 2006 kolm kriminaalromani, milledest viimase Parantaja (2010) tegevus toimub tuleviku-Helsingis, mis vaevleb kliimamuutuse tagajärgede käes. Romaani avaldamisõigused on müüdud peaaegu kahekümnesse maasse.
4) Ilkka Remese teoseid on trükitud ja müüdud märgatavalt üle miljoni. Ka eesti keeles on ilmunud kaks (2007 Ürgöö ja 2008 Piraadid). Tema debüütromaan Pääkallokehrääjä ilmus 1997 ja on alternatiivajalugu, milles Remes kujutab Soomet, kui Nõukogude Liit oleks selle 1944. a vallutanud. Seega põnevik Soome Nõukogude Sotsialistlikust Vabariigist.
Ulmehuvilistele pakuvad sellised teosed vähe uut, kuid keel on nõtke, tegelaste käitumine motiveeritud ja dialoogid paigas.

2) Laste- ja noorteulme kirjanikud

Kui täiskasvanute proosas valitseb Soomes realism, siis laste- ja noortekirjanduses on ulmet ja fantaasiat teistelegi jagada. Mõningad näited:
1) Tove Jansson (1914-2001) on oma muumilugudega kogu maailmas populaarne.
2) Ritva Toivola (s. 1942) on avaldanud 25 ulmealast proosaraamatut, mis on Soomes väga populaarsed. Kirjanik on saanud mitmeid riiklikke preemiaid.
3) Leena Laulajainen (s.1939) on kirjanik, kelle loomingut on tõlgitud vähemalt üheksasse keelde, kes on saanud kümneid kirjandusauhindu, milledest märkimisväärseim on Finlandia-junior auhind (30 000 eurot) muinasjuturaamatu Kultamarja ja metsän salaisuudet eest.
4) Anu Holopainen (s. 1968) on alates 1996 avaldanud kümme fantaasiaromaani teismelistele.
5) Tomi Kontio (s. 1966) on peamiselt luuletaja, kuid saavutas suure populaarsuse noorte fantaasiatriloogiaga Keväällä isä sai siivet (= Kevadel isa sai tiivad). Samanimeline avaromaan sai 2001 Finlandia-junior auhinna. 2009 kirjutas ta 10-13 aastastele fantaasiaromaani Viidakon kutsu (= Džungli kutse).
Nagu juba näidetest võib näha, on enamus lastekirjanikke naised.

3) Žanrikirjanikud

Soome kirjanduses valitseb ülekaalukalt realism. Seetõttu püüab enamik lugejad vältida ulmeraamatuid nii kauplustes kui ka raamatukogudes. See on põhjus, miks nii mõnigi kirjanik ei taha oma loomingu liigitamist teaduslikuks fantastikaks või fantasy’ks (L. Krohn, P. Jääskeläinen, J. Sinisalo, M. Verronen jt). Võetakse kasutusele kõikvõimalikke muid termineid (eriti populaarne on ’spekulatiivne kirjandus’).
Võtan alljärgnevalt vaatluse alla kümne kirjaniku loomingu, kes põhiliselt on avaldanud ulmet.

1) Leena Krohn (s.1947) on tähtsamaid soome kaasaegseid kirjanikke. 2002. aastal tehti lai küsitlus: kes on momendil tähtsaim Soome intellektuaalse elu mõjutaja? Ainsa kirjanikuna jõudis kümne hulka Leena Krohn. (Nüüd vast lisanduks sinna ka Jari Tervo.) Krohni laiaulatuslikus loomingus uuritakse inimsuse olemust: mis teeb inimesest inimese, mis eraldab meid teistest eluvormidest? Tema loomingut on raske lahterdada ning see pole isegi oluline. Peamine on mõtte selgus, ilus keel ja teravad seisukohavõtud. Eesti keeles on ilmunud kolm teost: 1987 Inimkuues, 1994 Tainaron ja 2008 Matemaatilised olendid, ehk, Jagatud unenäod. Viimast ei peeta üldiselt ulmeraamatuks. Ulmeteosteks võiks liigitada ca 15-16 L. Krohni raamatut ja neist osa on laste- ja noorteraamatud.

2) Boris Hurtta (s. 1946) töötas Turus politseinikuna ja on nüüd pensionil. Ta on tuntud bibliofiil ja tema koduraamatukogus oli viie aasta eest üle 15 000 teose ning see on jätkanud kasvamist. Hurda jutud on täis nostalgiat, igatsust vana, kaduva maailma vastu. Kirjanikul puudub mobiil ja loomulikult ka meiliaadress. Novellis „Pärispatu puudutus” (1989) küsitakse peategelaselt bibliofiil Valdemarilt, kas ta tahaks elada kultuuri tõusu- või languse ajastul. Vana bibliofiil vastab, et tõusuajastul, sest languseajastul on ta juba elanud. See vastus iseloomustab ka Boris Hurta suhtumist tänapäeva. Ta on avaldanud seitse ulmeraamatut, neist viimane on 2010 ilmunud tüse kogumik Valdemarin kirja. Boris Hurtta on stiilimeister, seda peamiselt lühiloomingus, kus stiil on mänglev ja täis huumorit. Romaanides kõik see puudub.

3) Johanna Sinisalo (s. 1958) on vaieldamatult kesksel kohal soome ulmekirjanduses. Seda tõestavad juba tema seitse Atorox-auhinda, romaani Enne päikesloojangut ei tohi (2000) Finlandia-auhind ja rahvusvaheline menu ning ka see, et soome edukaima ulmefilmi Iron Sky (2012) üheks stsenaristiks kutsuti just tema. Eesti lugeja on võinud tutvuda Sinisalo kolme jutuga: „Lendav Hollandlane” ja „Baby Doll” ilmusid 2008. aastal Soome ulmes ning „Üheksa savipotti” 2011. aastal antoloogias Nekromanteion. Soome keeles on J. Sinisalolt ilmunud seitse ulmeraamatut, lisaks sellele on ta toimetanud kaks antoloogiat, neist viimase The Dedalus Book of Finnish Fantasy (2005) tellis temalt briti kirjastus.

4) Risto Isomäki (s. 1961) on samuti rahvusvaheliselt läbi löönud ulmekirjanik, kelle romaan Sarasvati liiv on tõlgitud mh ka eesti keelde. Ta on avaldanud 8 ulmeraamatut ja 10 populaarteaduslikku raamatut. Kõik romaanid on teadusliku fantastika žanris ja neile on omane vähemal või rohkemal määral sama nõrkus. Tegelaskujud on ilmetud, dialoogid venivad tihtipeale monoloogideks, kus selgitatakse mingeid teaduslikke nähtusi. Erinevalt enamikest ameerika ökothrillerite autoritest on Isomäe teaduslik tagapõhi korralik ja seda näitab ka 2007. a ilmunud romaan Litium 6, kus kujutatakse hiigeltsunaamit, mis põhjustab rannikul asuvates tuumaelektrijaamades katastroofi. Õnnetuspiirkonda (Jaapanit) ei suutnud kirjanik küll ette näha, ent kas see ongi ulmekirjaniku ülesanne?

5) Maarit Verronen (s. 1965) on astronoomiks õppinud kirjanik, kes on avaldanud 9 novellikogu ja 8 romaani. Verronen on olnud kaks korda Finlandia-auhinna nominant ja eelmisel aastal pälvis ta Tähtivaeltaja auhinna parima soomekeelse ulmeraamatu eest. Laias laastus võib tema toodangut iseloomustada kui kaugenemist ulmest, kuigi ulmeline element on isegi tema kõige realistlikumates teostes selgelt säilinud. Millegipärast pole võimalik osta tema raamatuid ei soodushindadega ega ka antikvariaatidest.
6) J. Pekka Mäkelä (s. 1962) on Philip K. Dicki tõlkija, muusikatoimetaja ja muusik, kes 2004-2012 on avaldanud viis ulmeromaani. Tema debüütromaan 391 on ajarändamislugu antiigi lõpu Aleksandriasse. Teine romaan Alshain (2006) räägib Maa tulevasest kolooniast planeedil, mis tiirleb Kotka tähtkuju Alshain tähe ümber (Beta Aquilae). Mäkelä kolmandas romaanis Nedut (2007) tulevad neandertaallased kosmosest tagasi Maale. Neljas romaan Karsta (e. k. Kõnts, 2009) räägib inimkonna ja Päikesesüsteemi teiste liikide vahelisele sõjale järgnenud ajast.

7) Pasi Jääskeläinen (s. 1966) sai soome ulmes kiiresti menukirjanikuks, kuid samas on ta ka suur, lootusi mitte täitnud talent: 1995-2000 võitis ta neli korda ajakirja Portti võistluse ja teenis kolm Atoroxi kuju aasta parima ulmenovelli eest. Seejärel pühendus ta gümnaasiumis õpetamise kõrval romaanide kirjutamisele. Seni on neid valminud kaks, mõlemad pälvisid nii kriitikute kui ka lugejate heakskiidu, kuid... ulmerahvas polnud täiesti rahul – tegu on nn reaalifantaasiaga, millele kõige lähem meile tuntud termin on maagiline realism.
Lumikko ja yhdeksän muuta ilmus 2006 ja seal rajab kuulus lastekirjanik väiksesse kohakesse Jäniksenselkää kirjandusseltsi, mille kümme liiget saavad kõik mingil ajal üle Soome kuulsateks kirjanikeks. Üks lõik sellest: Kõik ju teavad, et ega terve inimene suuda romaane endast välja pigistada. Tervetel on tervete inimeste tööd. Kogu see kuradi kirjandus, mille ümber sebitakse ja lömitatakse – see pole ju midagi muud, kui trükimasinatest läbi lastud hullumeelsus.
Harjukaupungin salakäytävät (2010) räägib kirjaniku kodulinnast Jyväskyläst ja maagiline realism tuleneb selle all olevatest salakäikudest, kust kõik ei suudagi väljuda.
Kes on nautinud eestikeelse kogumiku jutustust Seal, kus rongid pööravad ringi, see mõnuleb ka neid romaane lugedes.
8) G. M. Soikkeli (s. 1963) on filosoofiadoktor, kes õpetab Tampere Ülikoolis kirjandust. Tema sulest on ilmunud kõikvõimalikes ulmeajakirjades väga palju ulmejutte, suur osa lühiromaani mõõtu. Seni on talt ilmunud kolm ulmeraamatut. 2007 novellikogu Marsin ikävä ja muita kertomuksia, 2010 täiskasvanute fantasyromaan Kuninkaantekijät ja 2012 teaduslik fantastiline romaan Kadonneitten kaupunkien kronikka. Kirjutamisstiililt on ta kameeleon – kirjutab ühteviisi hästi nii nii fantasyt kui ka küberpunki. Eesti keeles võib lugeda tema lühiromaani Berliini näitelavad (2008).
9) Kimmo Lehtonen (s. 1967) on eelkõige ulmekirjanduse asjatundja, kelle Tähtivaeltajas ilmunud artiklid on kogutud 2000 a raamat tellimusel vormi teoses Kutzpah. Kirja kerrallaan. Ulmeromaane on talt ilmunud kolm: 1997 Timbuktun hetket, 2000 Yli uusien rantojen ja 2006 soome esimene nn. Creative commons teos Lueminut. Veel kord: Kimmo Lehtonen on keskne mõjutaja, tänu kellele soome ulmehuvilisel on hea ülevaade uuemast ingliskeelsest ulmekirjandusest.

10) Anne Leinonen (s. 1973) on kirjutanud kahasse lapsepõlvesõbra Eija Lappalaisega seitse noorteraamatut, tema omad ulmejutud ilmusid 2006. a kogumikus Valkeita lankoja. Eesti keeles on lugejad võinud nautida tema kolme juttu: Valged lõngad (2005, kogumikus Aphra) ja 2008. a Soome ulmes ilmunud Tss, tss! tegid need ja Teislane. Tuleb veel kord rõhutada, et lisaks ainsale kogumikule on tema eestvedamisel ja suures osas tema tööga ilmunud võrgus 28 numbrit eriti kõrgetasemelist ulmeajakirja Usva.

Kuigi soome nüüdisulmes on mitu ligi kümme ulmeraamatut avaldanud kirjanikku, kes sellesse ülevaatesse pole mahtunud, pean selliseid autoreid kui J. P. Mäkelä, P. Jääskeläinen, G. M. Soikkeli, K. Lehtonen või A. Leinonen neist märgatavalt olulisemaks.

5. Kokkuvõte

Soome ulme on üsnagi omanäoline. Harrastuskirjanikke on palju, eriti populaarne on etnoulme. Puuduvad L. Bergi või T. Tarlapi taolised actionulme kirjutajad. Arvestatavaid tippe on umbes niisama palju kui Eestis, kuigi võõrkeeltesse on nende loomingut tõlgitud märgatavalt rohkem (L. Krohn, J. Sinisalo, R. Isomäki, M. Verronen). Teise eripärana võib märkida, et naiskirjanikud on nii taseme kui ka auhindade poolest märgatavalt paremad kui mehed: Soome on naisulmekirjanike tõotatud maa.


Arvi Nikkarev elab Soomes ja hobi korras annab kirjastuse Skarabeus egiidi all välja ulmejuttude kogumikke, kusjuures tihti on tõlkijaks ta ise. Tihti on Stalkerivõit tema, või napilt teisena pea haardeulatuses. Kes võiks veel paremini osata eesti keeles teha ülevaadet sellest, mida soome keeles ulmest kirjutatakse?
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0775)