28. novembril kohtusid ulme- ja muidu kirjandusfännid kirjanike liidu saalis nelja tuntud Eesti kirjanikuga. Vestlusõhtust võtsid osa vanameister Henn-Kaarel Hellat, kõigile tuntud tõsiteadusliku ulme viljeleja Siim Veskimees, Reaktori lugejatele tuntud Triinu Meres ja Algernoni kaaskirjutaja Kristjan Sander. Muusikat tegi Allan Vainola, esitades endapoolset ulmetemaatilist loomingut. Kohale oli tulnud umbes 30 huvilist, kellest paljud olid tuntud Estconilt või paljudelt ulmekogunemistelt, kuid oli ka tundmatuid nägusid.

Õhtu juhatati sisse luuletusega:
On tolmul harjumuseks koguneda
Ja maisel kilal-kolal loguneda,
Kuid see, kes mõtleb ainult olmele,
See vastab elus ainult kolmele:
Kes veel ei tea,
Kes kergitabki kulme
On parim ulmeimeja just ulme.

Vestluse juhiks oli Siim Veskimees, kes enne vestlust lasi kuulajaskonnale filmist „Kosmoseodüsseia 2001“ tundud tõenäoliselt kõigile tuttava teemaloo Richard Straussi „Also Sprach Zarathustra“, kes andis seejärel jutujärje Henn-Kaarel Hellatile, jättes taustale jooksma orbiidil tiirleva süstiku aknast võetud autentsed kaadrid Maast.

Härra Hellat jutustas pikalt laialt omaaegsest ulmehuvi kõrgajast 1965. aastal, pikalt oma ülikooliajast ning mitmel korral pidi Veskimees teda õigele teele juhatama, kui vanameister liialt heietama kippus. Huvitavaks seigaks oli Hellati väide, et Verne on liialt igav, kuna ta kipub jääma liig reaalseks – mis tast lugeda, kui 10-15 aasta pärast on need masinad olemas. Hellat oli ka see mees, kes tõi eesti keelde mõiste „ulme“, mille laiemasse käibeleminekusse ta suuremalt ei uskunudki.

Pärast Allan Vainola esitatud lugu „Loss Taivalkoskis“, selgus, et Kristjan Sanderi jaoks oli ulme definitsioon naabritüdruk. Lisaks kisti üles ka vana võitlus fantastika ja muinasjuttude näol. Siim Veskimees tõi välja ka enda maitse eripära, mille järgi ei suuda ta pidada fantaasiakirjanduse sihtgrupiks vanemaid kui 12-aastaseid. Meres muidugi tõi selle kaitseks välja muinasjuttude algusaja, mil kõik need jutud olid mõeldud täiskasvanuile. Lahati Strugatskite kirjandust kui propagandamutrikest ning uuriti ka Härra Hellati käest, palju tema kirjandust Nõukogude poliitika mõjutanud. Selgus, et tema raamatust „Naiste maailm“ oli seda hoopis vähemaks toimetatud. Teema lõpetas taas Allan oma looga „Kaks meest“.

Järgmisena tõi Veskimees välja huvitava küsimuse ulmekirjanikust kui tuleviku visionäärist, toetudes siinkohal A. Clarki tõsisele uskumusele, et selle sajandi alguses hakkab inimkond Jupiterile sõitma. Kristjan Sander pareeris selle omapoolse väitega, et me siiski teeme seda, kuid täiesti omamoodi, pidades möödunud sajandi arvamust, et igale poole on vaja inimene saata, vanamoodsaks. Põnev oli ka tema väide, et iga ajastu ulmes kirjeldatud maailmalõpud on väga iseloomulikud antud ajastule. Näiteks tõi ta Wellsi-ajastu hirmu sakslaste invasiooni ees ning Teise Maailmasõjajärgse hirmu tuumasõdade ohu tõttu. Tema väitel elame me hetkel aga väga heal ajal, mil moodne küberpunk on loonud singulaarsuse näol hästi positiivse programmi maailmalõpu jaoks.

Suurepärane teema oli ka kirjaniku võime mõjutada reaalsust. Pärast Wellsi „Maailmade sõda“ hakkasid paljud inimesed tahtmatult taeva poole vaatama. Strugatskite kirjanduse tulemusena hakkas ühiskond hoopis teisiti suhtuma kosmoseuurimisse ning kindlasti ka iseendasse – ühiskonda.

Kristjan: „Ulme puhul on sedasi, et kohtumine tundmatuga võiks nagu olla üks põhimotiive ja inimesed, kes selle tundmatuga kohtuvad, võiksid olla hästi standardsed, et igaüks võiks end nendega samasta. Kui nüüd küsida, kas võime uhked olla selle üle, mida võiks tänapäeva ulme öelda meie ühiskonna kohta, siis on see tundmatuga kohtumine mulle võrdlemisi vastumeelne, kuna ma tunnen ulmekirjandusest tuttavat arhetüüpset tulnukat paremini kui oma naabrimeest. Mis kuradi tundmatu ta enam on?“

Jõuti ka niiskete teismeliste vampiirilugude teemale, mille autori nime keeldus Siim Veskimees suhu võtmast. Üllataval kombel oli see vestlejatel sedasi hinges, et sellega sai jätkatud vahelduva eduga lõpuni välja. Seda võrreldi omaaegse Conaniga ning vaadeldi seda kui ajutist trendi.

Vesteldi ka teemal „Mida Eesti ulmes ei ole.“ Kristjan arvas, et üks, mida meil kindlasti ei ole, on kristlik ulme. Kas seda ka vaja on, ta ei täpsustanud. Samuti ei ole meil ka väga palju ülikooli õppejõude, kes ka ilukirjandusega tegeleks.

Siim Veskimees: „Milline on ideaalne raamat?“
Kristjan Sander: „Ei, mina ei tea!“

Vestlusõhtu kestis kokku peaaegu kaks tundi ning pakkus publikule kohati palju lusti. Selliseid õhtuid võiks veel tihedaminigi pidada, kuna ulmekirjanikke jagub, ilma et mõnda üksikut peaks ära kurnama. Loomulikult ei saanud õhtu selle vestlusega läbi, vaid Spiriti juhtimisel mindi edasi kõrtsu, kus äsjakuulatud teemadel arutati õlleklaasi taga edasi.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Detsember 2017 (18)
November 2017 (23)
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
Peatoimetaja detsembriveerg 2012
Süvahavva: õudus kogu-pere-kastmes
Intervjuu: Eva Luts
Doktor Who ja stsenarist Moffat
Muinasulme!?
Vestlusõhtu Eesti ulme kuldaegadest
Apokalüpsis kultuuris ja kirjanduses
Detsembrikuu ulmkonnakroonika 2012
Detsembrikuu kirjastuste uudised 2012
Detsembrikuu pildimäng
Koomiks: Taevasse kootud linn
Jutt: Kõrgem seltskond
Jutt: Kohvik maailma lõpus
Jutt: Tondilatern
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0089)