Kirjastus Fantaasia omanik, asutaja, tõlkija ja toimetaja ei tohiks küllap ühelegi ulmefännile võõras isik olla. Tegemist on kodumaise ulmeskeene tõelise legendi ja hiiglasega, seega tundus Reaktori toimetusele paras aeg käes olevat ka temaga üks korralik ja tummine intervjuu maha pidada.

1. Mis ajendas sind kirjastust looma ja mis motiveerib seda tegevust jätkama?
Raamatud on mind juba lapsest saadik väga huvitanud, nii et erilist üllatust selles polnud. Juhtus nii, et jäin samaaegselt ilma tööst ja sain päranduse. Seisin siis 1998. aastal oma venna Mart Kondi raamaturiiuli ees, mis oli täis täiesti fantastilisi Poul Andersoni, Lovecrafti, Howardi, Moorcocki ja teiste sarnaste kirjanike raamatuid, ja mõtlesin, et miks ei võiks need eesti keeles olemas olla. Kui rääkisin sellest vennale, siis ta ütles, et ta võib mind aidata küljendamisel ja kujundamisel nii kaua, kui mul vaja on. Ja seda ta tegigi, päris mitu aastat. Nii kirjastus sündiski.
Jätkama motiveerib mind see, et mulle väga meeldib koostöö eesti kirjanikega, eriti huvitavad on uued tulijad. Vahel tekib nagu aardeotsija tunne ja ülim rõõm, kui oled leidnud andeka ja tööka inimese, kellest võiks tulla midagi suurt. Hea meel on ka avaldada tähtteoseid kogenud eesti kirjanikelt või tutvustada eesti keeles mingit põnevat väliskirjanikku.

2. Kuidas tekkis huvi ulme vastu?
Ikka omaaegsetest eestikeelsetest ulmeteostest nagu „Kääbik“, „Lilled Algernonile“, Mirabilia-sari. Huvi aitas ülal hoida venna raamatukogu inglisekeelse ulmega. Kui aga kohtusin selliste inimestega nagu Raul Sulbi, Jüri Kallas, Siim Veskimees – siis olin juba müüdud mees.

3. Kuidas tunned end konkurentsis teiste Eestis ulmet välja andvate kirjastustega?
Mulle meeldivad väga teised eesti kirjastajad, kellega kohtume näiteks raamatumüükidel. See on üldiselt seltskond, kes armastab raamatuid piisavalt palju, et neid mitte ainult lugeda, vaid lausa kirjastada.
Konkurents – see tähendab ilmselt kahjutunnet, kui mingi hea mõte on juba teiste poolt täide viidud – isegi kui ma tean, et antud kirjastus tunneb sellest põhiliselt vaid töörõõmu ega saa sellest midagi muud. Tean, et nemad tunnevad minu suhtes sedasama ja vahel tunnen end lausa süüdi olevat, kui nad võtavad ette mingi rahuldustpakkuva, kuid mitte eriti tasuva projekti seetõttu, et mina olen avaldanud mõne sarnase asja, mis nägi välja ahvatlevana ja seda ka oli. Aga samas – miks ka mitte. Igal juhul on võitjaks lugejad.

4. Kui keeruline oli kirjastustegevusega alustada ning kas said abi ka teistelt?
See oli tõesti keeruline, kõige hullem oli hetk, kui avastasin, kui vähe on tegelikult ulmelugejaid, enne kui sellega arvestama õppisin. Nagu öeldud, aitas mind päris mitmeid aastaid vend – töö ja ideedega. Eriliselt väärib äramärkimist ka Fantaasia raamatute hulgimüüja Riho Rajand, kes osutus samuti Andersoni huviliseks. Hiljem tuli juba Ulmeühing, millega on seotud palju põnevaid inimesi, kellest päris suur hulk on vähemal või rohkemal määral oma ideede ja entusiasmiga seda kirjastust aidanud.

5. Mis plaanid on kirjastusel pikemas perspektiivis, millist suunda hoiate?
Plaanis on jätkata kõigi oma sarjadega. Võib-olla lisan rohkem ulmega mitte seostuvaid raamatuid, eks paistab. Loodan, et põhirõhk jääb siiski ulmele.

6. Kirjastuselt "Fantaasia" on ilmunud mitmeid sarju. Miks nõnda palju ning kust on tulnud ideed?
Ideed tulevad tavaliselt kas sarjade koostajatelt või otse ulmelugejatelt. Selles mõttes on väga tore, et suhtlemine Ulmeühinguga on päris tihe ja kokkusaamised ulmelugejatega juba normiks saanud. Igal aastal toimub suur ulmesõprade kokkutulek Estcon ja iga kuu teisel reedel tulevad kokku Tartu ulmesõbrad ja iga kuu kolmandal reedel Tallinna omad.
Sarjad on üldiselt vajalikud näiteks selleks, et lugejad poest raamatuid kergemini üles leiaksid. Eriti raske oleks muidu üles leida Orpheuse Raamatukogu teoseid, mis keeratakse mingil hetkel lugeja poole, selg ees. Leidmine on oluliselt lihtsam, kui sari on ühes kohas koos.

7. Millist kirjandust ise eelistad ja kui teadlikult lugemisvara valid? Kui palju sinu poolt loetavast tingib kirjastusetöö ja kui palju on võimalik lihtsalt oma lõbuks lugeda?
Ma ise eelistan fantaasiakirjandust, eriti Poul Andersoni. Fantaasia kirjastuse esimeste raamatute hulgas olid tema „Murtud mõõk“ , „Kõrge ristiretk“, „Kolm südant ja kolm lõvi“, „Südasuvine torm“. Need on minu suurimad lemmikud. Üldiselt tingib kirjastusetöö loetavast umbes 90 protsenti, oma lõbuks lugemiseks jääb aega päris vähe.

8. Milliste kodumaiste ulmeautorite looming läheb kõige rohkem korda?
Uutest tulijatest loen kõige lootustandvamateks Triinu Merest, J. J. Metsavana ja Ülle Lättet, kogenumatest huvitab mind väga Maniakkide Tänav. Ootan ka põnevusega Veiko Belialsi uut jutukogu ja loen alati huviga Siim Veskimehe romaane. Üldiselt meeldivad mulle päris paljud kodumaised ulmeautorid, nii et pakkuge julgesti oma töid.

9. Mida arvad eestikeelse ulmekirjanduse väljavaadetest ja kuidas iseloomustaksid senist arengut?
Eesti ulmekirjanike hulgas on mitmed paistnud silma romaanivõistlustel, nagu Hargla, Veskimees, Friedenthal jt, ja seega tõestanud ulmet väärtkirjandusena – kuigi seda pole alati selleks peetud. Kui ma 14 aastat tagasi tegevust alustasin, oli ulmekirjanikel kultuurkapitalilt toetuse saamine peaaegu võimatu. Pikkamööda on suhtumine ulmesse muutunud ja seda ei peeta enam ainult ajaviitekirjanduseks.

10. Millest on Eesti ulmes kõige rohkem puudus?
Eesti kirjastajad viskavad vahel nalja, et nad tunnevad oma lugejaid juba nägupidi. Minu puhul vastab see juba ka mingil määral tõele. Kui ma näiteks Estconil kellestki huvitun ja hakkan pärima, et millist ulmet ta loeb, siis toimub tavaline lugejaga tutvumise protsess. Kahesajase tiraa˛i asemel võib teha kakssada üks… Aga nali naljaks. Ulmelugejaid võiks rohkem olla. Kuidas seda saavutada, on iseküsimus.

11. Mida enda poolt tehtust julged nimetada suuremate saavutustena?
Esiteks pole miski Fantaasia kirjastuse saavutustest ainult minu oma. Teiseks on päris raske välja valida oma „lemmiklapsi“ – tõenäoliselt Raul Sulbi koostatud Täheaja kogumikud, Sündmuste horisondi sari, koos Ulmeühinguga korraldatud jutuvõistlused.

12. Kuidas on sujunud koostöö kaastöölistega (S.Veskimees ja R.Sulbi)?
Siim Veskimees ja Raul Sulbi on mõlemad säravate ideedega, ettevõtlikud inimesed ja mul on hea meel, et elu on mind nendega kokku viinud.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0066)