Juba kolmandat korda toimus sellel kevadel kirjastuse Fantaasia ja Eesti Ulmeühingu koostöös ulmejuttude kirjutamise võistlus. Kuigi ulmelised tibud koorusid juba kevadises Tartus on meil neid võimalik lugeda alles sügisel ilmunud kogumikus „Täheaeg 13. Meister ja õpipoiss“. Raul Sulbi koostatud kogumik sisaldab tekste, mis saavutasid võistlusel kohad 1-11 („Täheaeg 14“ peaks sisaldama kohtadele 12-23 tulnud jutte). Seekord pole tekstid kogumikus järjestatud jutuvõistluse paremusjärjestuse alusel, vaid ˛anrilise kuuluvuse järgi (fantaasia, alternatiivajalugu, utoopiad/düstoopiad, teadusulme).

Fantaasia˛anri esindajateks on kogumiku kaks avalugu: Mann Loperi „Meister ja õpipoiss“ ja Osvald Soobeli „Aahe oma“. Loperi võidutöö „Meistri ja õpipoisi“ lugemist lõpetades tekkisid mul koheselt küsimused: „Kas see ongi kõik? Kus on ülejäänud 25-30 peatükki? Kas romaan on autoril alles sahtlis peidus?“. Tegemist on hea stiilitunnetusega ning korralikult läbimõeldud fantaasiajutuga, millel on juurde lisatud kergelt orientlik taust. Selgelt tuleb välja, et autor on põhjalikult tegelenud oma fiktsionaalse maailma ning sellele ajaloo loomisega. Puudu oli ainult temaatiline kaart raamatu lõpus kõigi mägede, orgude, salakäikude ja kindlustega.

Osvald Soobeli „Aahe oma“ lausa kahvatub Loperi teksti kõrval. „Aahe oma“ on liiga fragmentaarne ja psühholoogiliselt nõrk. Ükski tegelaskuju polnud piisavalt läbi töötatud ning jäi mulje pooletoobistest külameestest, keda elus juhivad ainult toidu- ja emasenälg. Positiivsena võib välja tuua autori poolt lugejale jäetud vabadus ise erinevaid olendeid/loomi oma fantaasiat kasutades ette kujutada. Karvaseid katte sai oma peas terve loo vältel igasugustena konstrueeritud.

Kogumiku kõige suuremaks üllatuseks oli Mehis Pihla eesti ajaloo ning meie kirjandusklassikutega mängiv „Vastuoksa“. Nagu selgub on ligi sajand tagasi Tukla poolt loodud Arthur Valdese müüt endiselt elujõuline ja nüüd otsaga ulmekirjandusse välja jõudnud. Tekstina on „Vastuoksa“ siiski kahjuks üpris nõrguke. Forrestgumplikku ajalugu on eesti kirjanduses ennegi viljeletud ning seda oma ala tõeliste meistrite poolt (näiteks Jaan Kross „Paigallend“, Andrus Kivirähk „Ivan Orava mälestused“ või Ilmar Talve „Maapagu“). Oleks soovinud autorilt näha püüdu järele aimata sajanditagust keelekasutust ning kirjade kirjutamise stiili. Raamatukogudes leidub ju ohtrasti tolleaegsete kultuuriinimeste trükis avaldatud kirjavahetust, mida eeskujuna kasutada. „Vastuoksa“ tugevamaks küljeks on mõned humoorikad vaimuvälgatused, mida tolle ajastu kirjanduse fännina hindasin (nooreestlased ja siurulased olid Prantsusmaa spioonid/propagandistid).

Järgmise ˛anrilise komplekti moodustavad lähituleviku utoopiad/düstoopiad. Kõige humoorikam ning ka stereotüüpidest üleujutatum on Andrei Samoldini „Joroski öö“. Tegemist on huvitava mõttemänguga seto separatismist ning Seto Kuningriigi tekkest (väike äratundmismoment Maniakkide Tänava Viru- ja Jõgevamaa düstoopiliste tegevuspaikadega). Kahjuks on Samoldini loos setosid jälle kujutatud viinalembeste, vägivaldsete ja natuke juhmidena. Üks neljandik seto verd minus ei taha kuidagi leppida sellise „traditsionaalse“ käsitluslaadiga. Muidugi tekkisid koheselt paralleelid 1990ndate aastate Balkani sõdade ja isegi hiljutise Krimmi „vabanemisega“

Utoopilise ökoulme paari moodustavad Piret Jaaksi „Varjutaimed“ ja Helen Käiti „Kuu kättemaks“. Jaaks vaatleb oma loos Safeguard’i seebiga pestud ehk 99% bakterivaba inimkonda ning Käit praegustele maavaradele alternatiivi leidmist Kuu pinnalt. Mõlemad tekstid pakuvad huvitavaid, kuid mitte eriti originaalseid mõttekäike. Mõlema autori poolt pakutud lahendused on inimkonna ahnuse mahasurumine ja inimese võime õppida loodusega kooskõlas elama. Kahjuks paistab esimene lahendusvariant olevat kõigi utoopiate utoopia, samas teisega on ehk veel lootust.

Kaks natuke kõrvalseisvat juttu kogumikus on Jüri Kallase „Ma ka ujun“ ja Helen Käiti „Must palee“. Kallase lühikesest tekstist on raske kirjutada ilma, et midagi loost ära annaks. Mainiks ainult, et selliseid ulmesutsakaid või ulmemarginaaliat võiks meil rohkem ilmuda. Käiti teine kogumikus ilmuv lugu „Must palee“ on küll kergelt õudusulme poole kaldu, kuid jätab pigem mulje algvariandis olevast halvast B- või C-kategooria õudusfilmi stsenaariumist.

Kogumiku lõpetavad teadusulme lood Maniakkide Tänava, Tea Roosvaldi ja Heinrich Weinbergi sulest. Kolmest selgelt kõige nõrgem ja vähemalt minu jaoks raamatu kõige segasemaks jääv lugu on Roosvaldi „Küljeluust ja lihast“. Teksti keskpaiku hakkas korraks nagu pilt selginema, aga siis vajus jälle pimedusse tagasi. Iga kirjatükiga ei saagi kõik lugejad klappi leida. Samas Maniakkide Tänav esines kogumikus taas oma teada-tuntud headuses ning autori uudissõnade toomine eesti ulmekirjandusse sai taaskord jätku (kosmik – kosmoselaevas kaaluta olekus üles kasvanud isik).

Heinrich Weinbergi juttu „Millest sa järeldad, et sinu karjamaal elab sipelgalõvi?“ lugema hakates oli mul mõttes ainult Tove Janssoni muumilugude sarja üks lemmikteoseid „Võlukübar“. Ka Janssoni raamatus oli sipelgalõvi üks ütlemata ohtlik ja salakaval tegelane, kes pisimutukaid aina oma lõksu meelitas. Kui muumidel tuli kavalus ja võlukübar appi võtta, siis Weinbergi maailmas õpitakse kardetud sipelgalõvidega sümbioosis elama. Siit jõuamegi ringiga tagasi ka Piret Jaaksi jutus esile kerkinud looduse ja inimese kooseksiteerimise vajadusest. Tuleb välja, et seekordne „Täheaeg“ on ikka ääretult keskkonnasõbralikku mõtteviisi propageeriv kogumik.

Kui õnnestunud ulmejuttude võistlusega tegelikult tegemist oli näitab aeg ning samuti varsti ilmuv „Täheaeg 14“. Loodetavasti mõni uus ulmekirjanik ikka koorus. Kindlasti ei jäänud seekordsed tekstid alla 2010. aastal korraldatud võistluse töödele, seda nii kvaliteedis kui ka mitmekülgsuses. Ainus tõesti vaeslapse rolli jäänud ˛anr on kahjuks õudusulme, kuid seda on ta ka eesti ulmekirjanduses laiemalt. Muidugi tulenevalt raamatu koostamise printsiibist oli „Täheaeg 13“ tavalisest natuke kõikuvama kvaliteediga, kuid see ei vähenda kogumiku panust eesti ulmemaastiku rikastamisse.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Peatoimetaja veerg 11/14
Lauamänguarvustus: Black Hat
Intervjuu: Timo Multamäki
Arvustus: Ahvatlevad haldjad
Miljon sõna ühe kuu, ulme ja vahukommidega
Täheaeg 13 arvustus
Hingestatud masinad - jaapanlaste hirm ja arm
Filmiarvustus: Interstellar
Warmachine/Hordes meistrivõistlused 2014
Kirjastuste uudised 11/14
Ulmkonnakroonika 11/14
Tõlkejutt: Tempel
Jutt: Nimetagem seda õilsuseks
Jutt: Softiuuendus
Tõlkejutt: Abistav käsi
Koomiks: Linnadesööja
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0074)