Nagu te näete, kallid kaimud, ei ole esimesed saabunud külmad „Reaktori“ toimetust ära võtnud ja ilmunud on ajakirja teine number. Seekord on meil mitu uuendust.

Esiteks: Nagu laialt teada, siis valitakse Baasis juba ammust ajast kuu parim arvustaja. Pärjatu hüütakse tavaliselt maha ulmelistis ja talle jääb aukohus valida järgmise kuu arvustajate seast kõige silmapaistvam kirjatöö. Kuna nii mõnigi huviline ei ole aga ulmelistiga liitunud, siis leidis toimetus, et oleks hea idee tuua see autiitel ka laiemate rahvahulkade ette. Edaspidi annamegi uues rubriigis nimega Ulmkonnakroonika, teada Baasi kuu arvustaja. Seekordses numbris räägib oma valikust eelmise korra laureaat Siim Veskimees.

Teiseks: Nagu esikaanelt näha, siis oleme koondanud uudisteveeru nüüd nime alla Ulmkonnakroonika. Püüame seal jõudumööda kajastada erinevaid Eesti ulmeelus toimuvaid sündmusi.

Loe edasi...

Kätlin Koidu „Nõidsõdalane“ on nagu Asimovi Asumi-seeria, ainult selle vahega, et Muula ei ole ja Hari Seldoni kriisidest me ei räägi. Võib tunduda, et mis siis järgi jääb? Esmapilgul järgi mõeldes ei jäägi nagu midagi. Esmapilgul küll, kuid Muula ja kriiside asemel on „Nõidsõdalases“ midagi muud.

Seal on...

...armastust. Peategelane kohtub raamatu algul tegelasega, keda ta jubedalt vihkab. Nagu Cartlandi-fännid juba teavad, siis loomulikult on see mees romaani lõpuks meie kangelanna suurim armastus. Aga ahaa – siinkohal on autor osanud seda igivana klišeed esitada säärases variatsioonis, mis minule isiklikult oli päris söödav.

...maailmapäästmist. Siinkohal küll sellist mõnusat maailmapäästmise variatsiooni ei olnud. Tegelased olid üsna veendunud, et kui nüüd see lõpp kätte jõuab, siis on kõik otsas ja maailmal kriips peal. Mulle isiklikult meeldis Asimovi versioon rohkem, et kaos ja barbaarsus on lihtsalt suur madalseis ja kunagi läheb elu jälle ülesmäge.

Loe edasi...

Kes sa oled, Kätlin Koit?

Unistaja. Kujutelmad, mis piltideks ja lugudeks tihenevad, võivad tekkida absoluutselt kõigest – muusika, filmid, raamatud, loodus, inimesed, loomad, paigad – ükskõik, mis piisavalt südamesse läheb. Ideedest puudust ei tule, aeg on see, mida napib.

Kas tuleb kunagi aeg, mil jõuad lühijuttude kirjutamiseni-avaldamiseni või ei pea iga kirjanik tingimata ka lühijutte kirjutama?

Ma ei ütle, et ma seda kunagi ei tee. Sellegipoolest ei kujuta ma ennast praegu ette lühijutte kirjutamas. Asi on selles, et lühemat laadi mõtteid väljendan ma piltides.

Millist kirjandust eelistad lugeda? Kes on sinu jaoks kõige olulisemad autorid ja mil moel nad sind mõjutanud on?

Kirjanduslikus mõttes olen varem olnud kõigesööja, kuigi fantaasia- ja ulmejutud on alati olnud mulle kõige enam meeltmööda. Pean aga oma ajaga kokkuhoidlikult ümber käima, nii et valin endale raamatuid hoolikalt.

Loe edasi...

Mulle meeldib, et me elame infoühiskonnas ja meie elu on palju lihtsam kuna poed viitsivad ennast internetis reklaamida ja informatsiooni pakkuda. Enamusel eesti raamatupoodidest on oma lehekülg olemas ja olen tihti nende tänulik kasutaja – saamaks teada, kas ja kus on mind huvitavaid teoseid Eestis võimalik hankida ja muu taolise jaoks. Kuna tihtipeale on tegemist ka venekeelsete teostega siis on mind häirinud see, mis olukord nende võrgupoodide vene kirjanduse osakonnades on. Kuigi raamatute nimed on kõikjal vene tähestikus antud, siis autoritel pole nii hästi läinud. Millegipärast peetakse vajalikuks need ladina tähestikku tõlkida või siis lääne autorite teoste puhul tagasi tõlkida. Tundub, et Rahva Raamatu poolt kasutatav tarkvara ei toeta vene tähestikku ega ka muid mitte-“standardseid” sümboleid nimeväljal.

Loe edasi...

Mõned ajad tagasi avastasin enda postkastist kutse Järva-Jaani kinomuuseumis toimuvale filmitalgute filmi "Täitsa lõpp" esilinastusele. Loomulikult võtsin koheselt tegijatega ühendust ja kinnitasin enda tulemist. Kes siis ei tahaks osa saada ajaloo tegemisest ;)

Tartut ja Jerevani lahutavad sada kilti lendasid hea muusika saatel nagu niuhti. Esimene suurem takistus tabas mind asulas sees. Kuskil polnud nimelt viidet filmimuuseumi asukohale. Linna kaardile oli märgitud küll kogunisti kaks(!) tuletõrjemuuseumit, aga filmi kohta mitte ridagi. Õnneks ristus mu tee veel ühe eksinud ajakirjanikuga, kes siis telefonitsi korraldajatega telesilla lõi ning asjasse selguse leidis.

Tuli välja, et filmimuuseum asub piimakombinaadi vastas kohe üle tee. Seal võttis meid lahkelt vastu kaptenimütsis kinomuuseumi direktor.

Loe edasi...

Keset öise tunni õudu kord ma juurdlin roidund, nõutu
vana tarkusteose kallal, mis ju unund ammugi.
Olin tukkumas, kui kabin kõlas justkui samme sabin
või kui mingi arglik rabin vastu ust nii äkitsi.
Vist üks väisur, mõtlin, kabin sellest vistist´sünnibki, -
see – ja muud ei midagi.

11. novembril kell 19.00 toimus vanas Anatoomikumis Toomemäel E. A. Poe loomingust inspireeritud näidendi „Õudukas“ etendus. Esitajaks tudengite teatritrupp Altermannid. Etendus toimus interdistsiplinaarse festivali „Hullunud Tartu 2. Morbiidne“ raames. Sarnane üritus toimus ka eelmisel aastal ja nagu üks mees, kes ennast ei tutvustanud, etendust sisse juhatades lausus, toimub loodetavasti ka järgmisel aastal. Hiljem tuvastas Google, et see mees oli festivali kuraator Jaan Malin.
Peab ütlema, et koht oli valitud Poe loomingu etendamiseks äärmisel sobiv.

Loe edasi...

Siim Veskimees tulevikuraamatutest

Üks meie mees, täpsemalt ulmekirjanik Veskimees, rääkis ETV2 "Jüri Üdi klubi " saates alapealkirjaga “Savitahvlist tahvelarvutini: kogu tõde (e) raamatukogudest”, digiraamatutest ja kirjastamispoliitikast. Soovijatel on võimalus kõike oma silmaga kuulata ja näha aadressil: etv2.err.ee

Raadiosaate soovitus: Milline võiks elu olla 20 aasta pärast?

Mängulisuse, meelelahutuse ja harivuse sümbioos. Mart Normet ja Erik Moora on vohh! Küsimuste küsimise oskus on viimasepeal.
r2.err.ee

Ülevaade Tartu ulmikute novembrikuisest kogunemisest

Kui Reaktori laserreporter 11. novembril ehk kuu teise reede õhtul „Läburinti“ jõudis, oli kõrts rahvast täis, nagu viimastel istumistel juba kauniks kombeks on.

Loe edasi...

Indrek Hargla
"Suudlevad vampiirid".


"Suudlevad vampiirid" on tundmatu kunstniku maal, millest on säilinud ainult kahvatu foto oksjonikataloogis. Ometi võib selles peituda inimkonna koidikusse ulatuva mõistatuse võti. Ja neli sõna, mida jõuab enne oma tapmist läkitada mees, kes on elanud tõenäoliselt tuhandeid aastaid... Mis seos on neil salapäraste rituaalmõrvadega, Lõuna-Ameerika indiaanlaste pärimuste ja Londoni soliidse rahandusfirmaga, kes näib jahtivat... vampiire?

Loe edasi...

1581 AD kirjutas kroonik Tallinnas niiviisi: “18. detsembri ööl puhkes niivõrd õudne ja kohutav torm, et paljud laevad Tallinna sadamas purunesid ja põhja läksid; sellest sai surma ja uppus umbes viiskümmend Rootsi mõisameest, rüütellikku meest, aadlikku ja mitteaadlikku, kes vastu talve Rootsi tahtsid purjetada.”

19. detsembri hommikul pärast tuule vaibumist kõndis rannal bürgermeister Albrecht koos kaaskonnaga, vaadates üle laevarususid ning inimkehi, mida lainetus kaldale kandis. Ühel hetkel tundnud linnapea aga häda, mis paar korda päevas tabab kõiki kerjustest keisriteni, ning läinud rannakalju taha seda leevendama. Kuid ennäe! suure kivipanga varjus olnud juba keegi ees! Seal kükitas kolm mustas rõivastuses meest, kes liival lebava pikliku valge kompsu ümber midagi askeldasid.

Loe edasi...

Musta Kikka kõrtsi uks paotus kriuksudes ja avanes siis külma talveöösse. Pimedale tänavale tulvas koos kollaka valguse ja sooja õhu pahvakuga ka kolm purjus linnakodanikku. Üks neist käis otsekohe jäisel sillutisel selili ja tema nahksaabastes jalad sirutusid musta tähistaeva poole.
„Sa tont, kui libe!“ kirus üks tema kamraadidest. Teine luksus naerda ja asus siis oma kaaslast kraavist välja aitama.
„Oi-oi, nüüd ma oma puusa küll paigast tõmbasin,“ kurtis kukkuja.
Korraga aga tema abistajad tardusid.
„No-noh, msnüd siis? Ait'ke mind püsti, olge meheks!“
„Kuule, m's asi see on seal?“ küsis esimene joobes härra pehmel keelel ja tuigerdas paar sammu edasi pimedusse. „Kuule-kuule, keegi veel on sul siin kraavis seltsiks!“
Ka teine mees astus veidi lähemale, jättes oma upakil sõbra saatuse hooleks, ja punnitas silmi. Ta tonksas sillutisel lamavat tumedat kogu jalaga, kaotades sealjuures peaaegu tasakaalu. „Eh-ei, kuuled või? Aja end püsti, muidu võtab külm su tättsa ära.

Loe edasi...

Von Strück istus enda mõisa kaminasaalis, soendas sügisesest kehvast ilmast valutavaid konte kaminatule paistel ning maitses teed. Hubisev tuli heitis ähmast valgust seinu katvatele tolmustele raamaturiiulitele ning vedas mööblist põrandale pikad varjud. Strück hakkas just kätt sirutama lauakesel asuva raamatuni, kui ootamatult kostis koridorist lärmi ja röökimist.

Strück pani teetassi käest ja tõusis püsti, et lärmi põhjuseid lähemalt uurida. Enne aga, kui ta jõudis sammugi astuda, paiskus tammine kahepoolne saaliuks pärani ja sinna ilmus hingeldav Blettenberg. Strück tundis teda hästi – suur kaupmees ja rändur. Lisaks veel härrasmees igas olukorras. Või siis peaaegu igas. Praegu nägi ta välja üsnagi mesistunud. Juuksed sassis, nägu kahvatu ja valge särk vereplekiline.

Blettenbert tormas ukse lahti löömise inertsist edasi ja peatus alles keset tuba.

Loe edasi...

Melchior seisis keset operatsioonisaali kiiskavat valgust, läikivaid kunstmaterjale ja kroomitud masinaid ning silmitses laipa.
„Farmatseut,“ konstanteeris ta fakti. „Väikesekaliibriline piraatravimitega kaupleja, kelle surm ei huvita kedagi. Peale minu.“
Ta silmitses surnukeha pikalt. Ruumis kiiskav ere valgus häiris kohutavalt. See segas mõtlemast.

Niisiis laip. Melchior oli jõudnud surnukeha nägemise vapustusest üle saada ning saavutanud filosoofilise rahu. Vähemalt olen seekord varakult kohal, mõtles ta, surnukeha pole veel jahtudagi jõudnud. Ohver rippus orvas, verepritsmeis elustamismasinate haardes. Surnu lihased tõmblesid aeg-ajalt, kui masin keha elektri, doonorelundite, tehisosade ja kõige muu kättesaadavaga töötles. Paks nurgaarst võppus, kui ta rinnak ja kõht korduvalt avati ja robotkäed lõikasid, õmblesid, sobitasid, asendasid, asendasid, asendasid ja õmblesid kokku, et taas lahti lõigata.

Loe edasi...

Tont kontrollis veel kord enda sisemisi ajanäitajaid. Kellad olid tal täpsed, ühendatud ülikallite satelliitide ning kuskile sügavale maapõuepimedusse peidetud aatomikelladega. Need näitasid miljondiku murdosani õiget aega ning hälbisid enda käigult saja aasta jooksul tühisel määral. Jämedalt ümardades leidis Tont, et aega on veel tervelt pool tundi. Tondi erinevate mälumoodulite, kontrollerite ja protsessorite massiivide vahel liikusid mitmesugused jääk- ning liigsignaalid. Miskipärast tundis ta oma noores hinges kasvavat ebamäärast kärsitust ning rahutust.

Mida lähemale kell keskpäevale jõudis, seda rohkem matsid teda enda all need ühendused ning nõudsid üha rohkem protsessori jõudu. Lõpuks sai kell täpselt 12. Tont kuulatas kõigi enda miilidepikkuste masinasaalide hämaruses leiduvate tuhandete mikrofonidega. Ta lülitas selleks ajaks isegi mitmesuguseid lärmakaid pumpasid ning elektrijaamu välja. Ikka selleks, et paremini kuulda. Aga ei midagi.

Loe edasi...

„John Patterson?“ kõlas hõige ratsasalga seast. Hüüdja – nähtavasti ninamees – seisis hetke jalustes püsti, kuid kohest vastust saamata ronis sadulast maha ning võttis nahksest paunast püssi. Osad ratsanikud järgisid pealiku eeskuju. Pattersoniks hüütu oli üksi, kui mitte arvestada hobust ja tule kohal küpsevat lõgismadu. Lõke oli tehtud püstloodse kalju varju, mis seisis üksildasena keset Edela-Arizona kõrbe, otsekui loodud pakkuma kaitset lõõskava keskpäevase päikese eest. Seal istuv mees kergitas ninani tõmmatud kaabu serva, paljastades ühe terve silma ja ühe tühja silmakoopasse sobitatud klaaskuuli. „Mis temast?“ vastas ta küsijale.

„Anna andeks, John,“ jätkas ninamees, kõlades nõnda, nagu mõtleks ta seda tõsiselt, „aga praegu on rasked ajad. Minu nimi on Willie. Willie Baker. Mõtlesin, et oleks aus seda sulle öelda. Ma ei tea, missugune sina oled, ja – Jumal tunnistagu mu sõnu – mina pole halb mees, aga meile pakuti palju raha, et sinuga veidi mängida.

Loe edasi...

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Peatoimetaja novembriveerg
Raamatuarvustus: Asimovlik nõidsõdalane
Intervjuu: Kätlin Koit
Võrgupoodidest ja autorinimede tõlkimisest
Filmiarvustus: Täitsa lõpp!
Teatriarvustus: Veri vanas Anatoomikumis
Novembri ulmkonnakroonika
Novembrikuu uudised kirjastuselt Fantaasia
Jutt: Apteeker Melchior ja surnud juudi mõistatus
Jutt: Apteeker Melchior ja libakoll
Jutt: Apteeker Melchior ja moonutatud laibad
Jutt: Apteeker Melchior ja kroomitud masin
Jutt: Masina nõrkus
Jutt: Maomehe surm
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0178)