Mõned ajad tagasi avastasin enda postkastist kutse Järva-Jaani kinomuuseumis toimuvale filmitalgute filmi "Täitsa lõpp" esilinastusele. Loomulikult võtsin koheselt tegijatega ühendust ja kinnitasin enda tulemist. Kes siis ei tahaks osa saada ajaloo tegemisest ;)

Tartut ja Jerevani lahutavad sada kilti lendasid hea muusika saatel nagu niuhti. Esimene suurem takistus tabas mind asulas sees. Kuskil polnud nimelt viidet filmimuuseumi asukohale. Linna kaardile oli märgitud küll kogunisti kaks(!) tuletõrjemuuseumit, aga filmi kohta mitte ridagi. Õnneks ristus mu tee veel ühe eksinud ajakirjanikuga, kes siis telefonitsi korraldajatega telesilla lõi ning asjasse selguse leidis.

Tuli välja, et filmimuuseum asub piimakombinaadi vastas kohe üle tee. Seal võttis meid lahkelt vastu kaptenimütsis kinomuuseumi direktor. Kuna selgus, et filmimehed ise hilinevad, siis hakkasime kavaga sujuvalt pihta ehk siis soomukiga toodi kohale pirukad, serveeriti kohvi ning tutvustati ka põgusalt muuseumi ja selle eksponaate.



Väikese hilinemisega saabusid siis ka peaosalised koos filmiga, misjärel paluti meid kõiki kinosaali, kustati tuled ja lülitati digiprojektor põrisema. Mis seal ikka. Ütlen ausalt ära, et filmi osas olid mul tõsised kõhklused. Kõige loogika ja terve mõistuse järgi võttes ei oleks tohtinud mingit head nahka välja tulla kinoloost, kus on 6-7 re˛issööri, mitukümmend kaamerameest, kunstnikku, "näitlejat" ja kõik nad pealekauba veel ka amatöörid.

Film osutus aga päris muhedaks vaatamiseks. Loomulikult oli sellel mitmesuguseid filmi autorite olematust kogemusest tingitud puudusi. Näitlejad olid kohmakad (Leidus üle- ja alanäitlemist), tempo ei püsinud alati ühtlane jne-jne. Õnneks tasakaalustasid positiivsed küljed negatiivseid. “Täitsa lõpp” kujutab endast humoorikas-jaburat ning campi ja üle võlli keeratud kompotti müstikast, veidrustest, mustast huumorist ning ohtratest vihjetest mitmesugustele teistele Eesti filmidele (nt. “Tulnukas”). Mõnus oli ka filmi läbiv positiivne ja värvi-päikese-rohke toon - asi, mida enamus kodumaa filme püüavad kramplikult vältida. Positiivsuse küljelt oli massistseene kah uhke vaadata ning ugri-doomilikke aeglaseid raskeid võtteid pole filmis ühtki. Tuleb nõustuda autoritega, et filmi kõige igavamaks ja venivamaks osaks on tiitrid - pärast nende nägemist tekib tunne, et pooled eestlased lõid kuidagimoodi filmitegemises kaasa.



Ah, mis ma lobisen. Te niikuinii ei usu mind ja süüdistate mind maitsvate lihapirukatega äraostmises. Minge vaadake ise. Kui laginal naerda just ei saa, siis muiata kindlasti ning selline “Maleva”-kõrgune kvaliteet on ka garanteeritult olemas.

PS: Filmimuuseum soovitan ka kindla peale üles otsida, kui Jerevani peaks asja olema..



Reaktor võttis endale vabaduse panna ajakirja ka solariskinode kodulehe kirjeldus filmile:

Käes on detsembrikuu ja jõulud, aga väljas lõõmab päike. Miski on mäda! Maiade kalender ennustab peagi saabuvat maailma lõppu ja eestlased on sattunud justkui Hukkunud Alpinisti Hotelli – kes proovib kavalusega lõpu eest pääseda, kes allub hullumeelsusele ja laseb sel end lõpuni kanda. Mõni otsustab saatusele vastu sammuda ja oma elu armastusele Vanades armastuskirjades südant puisata – nagu meie peategelane Rait, kelle silm on lauljatari Lenna Kuurmaa peale langenud. Aga tema parim sõber Mihkel, nagu Tulnuka-Valdis, saab obaduse vastu pead ja kuuleb kahelt päikeselt, et õige tee maailma päästa on hoopis seesama Lenna jumalatele ohverdada. Siseneb Somnambuulne Brenda. Mõtlik, vaikne tütarlaps kes peidab endas hullumaja minevikku ja keerulist suhet emaga. Noored tahavad suunduda igaüks oma teed, aga saatus ja maailma lõpu ootusest tulenev segadus viivad nende teid vaid ühes suunas – Tuhamägedesse! Nagu Toots ja Teele, ei mõista ka Mihkel ja Brenda kohe, et nad on loodud teineteise jaoks. Ja nagu Nipernaadi, ei taju Rait, et keegi otsib ka teda taga. Ent lootus sureb viimasena ning õnneks saabub ka lõpp...

Täitsa lõpp (2011) Solariskinod.ee
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Peatoimetaja novembriveerg
Raamatuarvustus: Asimovlik nõidsõdalane
Intervjuu: Kätlin Koit
Võrgupoodidest ja autorinimede tõlkimisest
Filmiarvustus: Täitsa lõpp!
Teatriarvustus: Veri vanas Anatoomikumis
Novembri ulmkonnakroonika
Novembrikuu uudised kirjastuselt Fantaasia
Jutt: Apteeker Melchior ja surnud juudi mõistatus
Jutt: Apteeker Melchior ja libakoll
Jutt: Apteeker Melchior ja moonutatud laibad
Jutt: Apteeker Melchior ja kroomitud masin
Jutt: Masina nõrkus
Jutt: Maomehe surm
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0079)