Sügis on kätte jõudnud ning sellega koos jõuab kätte ka Reaktori sünnipäev. Käesolev number on meie ajakirja 24. mis tähendab, et juba kaks aastat oleme me Eesti ulmemaastikku tuumatulega kütnud. Kuna suvi on enamuses kirjastuste puhkeaeg, oleme selles numbris keskendunud teistele ulme˛anri väljunditele: Jaagup Mahkra uurib mängu "Dark Antarctic", Marvel Riik jätkab oma mõtisklust Stephen Kingi teoste üle ning loomulikult ei puudu ka pildimäng.

Juttude poole pealt on meil pakkuda lugejatele nii mõnigi maiuspala - Charles Strossi "Kollane lumi" Mart Kalveti tõlkes ning Martin Kirotari pisut ehk Asimovlik robotilugu.

Loe edasi...

Mitmetele teist võib see tulla üllatusena, aga ka Eestis tehakse arvutimänge! Näiteks nägi käesoleval aasta 9. juulil ilmavalgust teos nimega „Dark Antarctic“, mille loojaks on Rain Pohlak, kes on laiemale avalikkusele tuttav kui death metal bändi Neoandertals liige. DAs kehastad sa kollases kaitseülikonnas ja gaasimaskis tegelast, kes käib mööda punaste Antarktika-jaamu ja heitleb seal vallapääsenud kooljahordidega. Kuidagi on asjaga seotud ka natsid, kel samuti Lõunamandril omad salajased baasid...

Tegu on flash-põhise kõrvaltvaates platvormmänguga, kuigi viimase termini võib kahtluse alla seada, sest kogu liikumine toimub ühel tasapinnal. Objektiivseim kirjeldav sõna DA kohta oleks kindlasti „primitiivne“. Põhimõtteliselt ei tee sa muud, kui liigud vasakule või paremale, rebid zombisid paljaste (vist siiski kinnastatud) kätega mitmetel eri meetoditel tükkideks ning otsid võtmeid ja lumesaanivaruosi, mille abil edasi pääseda.

Loe edasi...

Täna vestleme Rain Pohlakuga, kes on meie huviorbiidis seoses tema loodud arvutimänguga Dark Antarctic. Raini nimi võib olla varasemast tuttav eelkõige kodumaise raskemuusika austajatele, kes teavad teda kui ansambli Neoandertals juhtfiguuri - olen bändi albumeid arvustanud Hard Rock club ja Metalstorm kodulehtedel. Rain elab Lõuna-Eesti metsade keskel omaehitatud majas, vastandudes oma elustiililt üha linnastuvamale keskmisele eestlasele; paari aasta eest näidati tema pere tegemisi ka teles.

Loe edasi...

Ulmelugejad‭ (‬ja ka algajad ulmekirjanikud‭) ‬on ekslikul arvamusel,‭ ‬et lühijuttu on lihtsam kirjutada kui romaani.‭ ‬Ilmselt‭ ‬just‭ ‬sellest veendumusest tuleneb ka teine eksiarvamus,‭ ‬et teksti pikkus on võrdeline teksti väärtusega,‭ ‬et laastud kui sellised on praht igal juhul.‭ ‬Tõsi ta on,‭ ‬kehvasid laaste on laadungites kirjutatud ja avaldatud,‭ ‬kuid kehvasid romaane on kindlasti rohkem.‭ ‬Paradoks selles,‭ ‬et kehvas romaanis on reeglina seiklusi ning ka kehv romaan võib meelelahutusena kirja minna.‭ ‬Kehv laast aga ei lähe kuidagi kirja,‭ ‬et on üks kimp sõnu ja kõik‭!

Eelnev sissejuhatus on vajalik,‭ ‬alustamaks juttu ajakirjast‭ "‬Vortex Science Fiction‭"‬.

Loe edasi...

12. septembril toimus Kultuurikatla aias põnev kogunemine. Nimelt esitles Indrek Hargla stsenaristina Süvahavva teist hooaega ning kirjanikuna romaani, mille katkendi võisid usinamad lugejad ka eelmise kuu Reaktorist leida. Rahvast oli palju, kuid sarja toetaja LHV pank ei olnud kokku hoidnud ning suupisteid ja jooki leidus igale külastajale.

Reaktori toimetus jõudis kohale pea-aegu täies koosseisus (tuumik oli esindatud) nii Tallinnast kui Tartust. Omajagu aega läks sündmuskoha otsimiseks, kuna ükski meist ei teadnud, kuskohas „linnahalli kõrval, kalaturu taga“ täpselt asub. Õnneks suudeti logistiliselt probleemid lahendada ning kohale jõudes ootas meie toimetust juba punane vaip.

Sissepääsemisel oli kõige keerulisem lugu Aguriga, kuna enne vaibaleastumist nõuti nimesid. Proovisime esiteks ta passinime – see ei sobinud. Siis kirjanikunime – ka see ei töötanud. Viimaks sai leitud, et ta oli kirja pandud hoopis kolmanda ja Reaktoris kasutust leidva aliasega.

Loe edasi...

„Kapten, me hakkame lähenema piirsügavusele. Laeva kere ei pea varsti enam rõhule vastu. Mida teha?“ küsib närviline tüürimees kaptenilt.
„Tüürimees Golubov, ärge liialt muretsege – saatke lihtsalt insener Aristov mootorit parandama!“
„Aga kapten, seltsimees Aristov tegeleb praegu tulekahjuga laoruumis.“
„No saatke siis seltsimees Denisov,“ sõnab kapten kärsitult.
„Aga kapten, seltsimees Denisov on hetkel tegevuses raketiruumi veest tühjakspumpamisega,“ selgitab Golubov.
„Neetud, aga Stepanov? muutub kapten murelikuks.
„Meeskonnaruumis lõksus. Kõik luugid olid kinni kiilunud.“
„Onegin?“
„Tema, eee…“ Golubov kõhkles hetkeks. „Ta kustus koridori ära. Liialt palju viina, kapten.“

Loe edasi...

Reaktori augustinumbris ilmus Stephen King - elu ja looming 1. osa. Kannatamatud lugejad, kes on pidanud teist osa ootama tervelt kuu aega, saavad nüüd oma teadmisjanu kustutada.

Loomingu iseäralikud jooned

Kingi jaoks ei ole kirjanduse mõte olla alati grammatiliselt korrektne, vaid panna lugeja lugedes tundma, et ta ei loe üldse midagi. Kirjutamine on tema jaoks lugeja võrgutamine, kus tuleb osata rütmiga ümber käia. [1]
King kirjutab hommikuti ja peaaegu iga päev. Vaid tähtsamatel pühadel lubab ta endale puhkepäeva. Kolme esimese kuu jooksul, mis kulub tavaliselt esimese visandi tegemisele, on päevanormiks kaks tuhat sõna, teisel visandamisel ühtlustab ta lugu ja kolmandal tegeleb keeleliste küsimustega. Kokku sada kaheksakümmend tuhat sõna, mis on romaani kohta korralik arv.

Loe edasi...

Selle aasta augustis ilmus ajakirja Regina 5. numbri vahel intervjuu Raul Sulbiga. Kuna antud isiku näol on tegu ühe Eesti ulme suurkujuga, võttis Reaktor vaevaks see intervjuu asjaosaliste käest ka enda kaante vahele küsida. Intevjuu keskendub Rauli blogile Need Read, mida ta kirjutab juba 2010 aasta algusest.

1. Need Read avaldab muljet nii kvaliteedi kui kvantiteediga. On teil aimu, mitmest raamatust olete jõudnud alates 2011. aasta jaanuarist kirjutada?

Ausalt öelda ega ei tea küll, ja ilmselt oleks seda arvu ka raske öelda, kuna ma ei arvusta ju ainult kitsalt raamatuid, vaid teinekord ka kuskil ajakirjas või kogumikus ilmunud pikemaid lühiproosatekste: jutustusi, lühiromaane.

2. Miks alustasite blogi kirjutamist? Mis funktsiooni see teie jaoks täidab?

Olin ajaveebi alustamise aegu jaanuaris 2011 kirjutanud veebis ulmearvustusi juba alates 1997.

Loe edasi...

Sügis on kohal, ilmad on muutunud masendavalt sombuseks ning õhtud on hämarad. Parim aeg mängida midagi kõhedusttekitavat!

Loe edasi...

Ulmetähed


Krafinna on luuletaja, ajakirjanik, kirjanik, suur loomasõber ja ulmefänn. Temasuguseid inimesi võiks rohkem olla. Seega pakun välja plaani Krafinnat kloonida ja üle Eesti ära jaotada.

1. Mida praegu loed?
Praegu? Ainult kahte: Alastair Reynolds „Suur Marsi müür“ ja George R. R. Martini „Dreamsongs“. Esimene saab kohe läbi. Teine on selline, mida ma loengi vahelduseks teistele. Sest Martini jutud on alati kindel kaup.

2. Mis naelutab sind raamatu külge?
Stiilipuhtus, hästi jutustatud lugu, ulmeline moment ja huvitavad keelelised leiud. Keeleline nõtkus. Ahjaa, komad võiksid olla ka õige koha peal. :)
Põnev võib teos ju olla, aga see pole primaarne. Köitvus on. Ning ka see pole väga tähtis, kas ja kui originaalne see lugu on. Pigem ikka, kuidas on jõutud algsest ideest lugemiskõlbuliku teoseni.
Ja lugu peab teoses olemas olema, selline, mis algab ja lõpeb kusagil ning millel on arendused jne. Kasvõi väikesed.

Loe edasi...

Kirjastus Fantaasia




Tuumahiid

Maniakkide Tänava sõnul pandi see kogumik kokku tutvustamaks eesti ulmehuvilistele kohalike autorite ulmejutte. On ju kõik need lood ilmunud siinsamas ajakirjas. Nende seas on palju häid lugusid, mida oleks patt võrgus peidus hoida, ja autoreid, kes vajaksid laialdasemat tagasisidet oma teostest, et siis edaspidi veelgi paremini kirjutada. Ehk on just nende autorite seas tulevikunimesid, kelle loomingut kunagi Stalkeriga pärjatakse.

Lisaks uutele nimedele on kogumikus mitmeid tuntumaid autoreid nagu (:)kivisildnik, Krafinna, J. J. Metsavana, Triinu Meres, meie esimene peatoimetaja Maniakkide Tänav ise. Kogumikus leidub nii teaduslikkust fantastikat, õudusjutte kui fantasy't.

Reaktor kutsub kõiki lugejaid julgelt ütlema, mida nad kogumiku lugudest arvavad.

Loe edasi...

Mõnikord tuleb teha kiirust, mitte kiirustada. Mina valmistasin kakskümmend kilo ja liigutasin seda kärmelt. Vana head dekstroamfetamiini on lihtne sünteesida, aga polizei hoidis kõigil orgaanilise keemia tarnijatel valvsalt silma peal; kui laar spiidi ilma igasuguse mokamäärdeta tänavale sattunuks, oleksid nad jälitusahela väga kähku läbi kamminud. Nad oleksid osa endale nõudnud — mu kopsud, südame ja ribosoomid. Paraguays parseldavad psühhoaktsiivseid aineid ainult idioodid: ainult idioodid või tõeliselt meeleheitel inimesed. Põrutasin läbi Brasiiliast ja maandusin Ant Citys. Risti läbi terve Austraalia aklimatiseerudes vaagisin tulevikuväljavaateid; oli aeg võtta ette midagi kopsakamat.

Minu esimene mulje Ant Cityst oli tunne, nagu oleks mind küpsetatud — aeglaselt. Kõrvetav niiskus kujutas endast linna reaktorite käitatavate jumitute soojusvahetite väljavoolu. Palmid lennujaama fuajees, okste vahel valla ebaviisakas, vaterdav ämmalahv.

Loe edasi...

Liisi ärkas läbi laugude tungiva ereda päikesevalguse peale.

Ta võpatas ja haaras kella järele nagu tavaliselt, instinktid tööle hilinemise vastu mässamas, kuni talle meenus, et oli pühapäev. Ta lebas veel natuke voodis, tundes kohustust puhkepäevale kohaselt kaua magada, kuid pealetükkiv valgus ei lasknud uuesti uinuda. Lõpuks andis ta alla, tõusis ja läks üle kuumaks köetud toa klaasseina juurde. Ta lasi soojal päikesel oma alasti keha paitada ja sirutas mõnuga. Kaugel all laius linn pühapäevahommikuses uneluses. Inimesi ja liugureid polnud veel kuigi palju liikvel. Lähedalasuva pargi puuladvad sillerdasid kastepiiskadest. Taamal vuhises mööda monorelss, sihvakas hõbedane kere päikesest säramas. Liisi haigutas ja tõmbas käega üle klaasi, sundides seina tumenema.

Korter mähkus halastavasse jahedusse. Liisi lonkis kööki ja keetis suure klaasitäie teed, nagu ikka pühapäeva hommikuti.

Loe edasi...

Colorado Springs – linn El Paso maakonnas, Colorado osariigis kunagise USA lääneosas… Linn jääb vahetult itta Kaljumäestiku lõunaosas olevast Põhja-Ameerika ühest kuulsaimast mäest Pikes Peakist...

Colorado Springs rajati 31. juulil 1871. aastal. Siiski on teada, et varem on Pikes Peaki piirkonnas asunud nn. Old Colorado City. Algusaastatel oli Springs peamiselt kuurortlinn, mida reklaamiti turistidele üle kogu USA kui hea, tervisliku kliima ja ilusa maastikuga piirkonda...

... peamiseks ajalooliseks vaatamisväärsuseks olnud Garden of Gods sai oluliselt kannatada 21. sajandi alguses suurte maastikupõlengute ja paduvihmadele järgnenud üleujutuste käigus…

Loe edasi...

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0719)