The Star KingsReaktori käesoleva aasta augustinumbris ilmus Raul Sulbi artikkel „Edmond Hamiltoni rehabiliteerimine“, kus on muuhulgas juttu ka mainitud autori romaani „Tähekuningad“ tõlke retseptsioonist Eesti ulmefännide seas aastal 2015. Artikkel on huvitav ja infoküllane ning selle ilmumist võib vaid heaks kiita. Kuna see sisaldab otsest minu Ulmekirjanduse Baasis avaldatud mainitud romaani arvustuse metakriitikat, pean käesolevaga vajalikuks oma sõnu ja seisukohti kaitsta.

Esiteks, sõna worldbuilding. See, et see neologism tuli kasutusele mõnevõrra hiljem, ei tähenda, et seda ei võiks kasutada 20. sajandi esimesest poolest pärinevate tekstide arvustamisel. J. R. R. Tolkien tegi esimesi samme oma detailse fantaasiamaailma loomiseks teatavasti juba I maailmasõja päevil. Robert E. Howardi Hübooria pole küll nii detailselt lahti kirjutatud, ent siiski on mainitud autori loomingu näol tegu tekstidega, kus maailm on ääretult oluline. Kolmanda näitena meenub Stanley G. Weinbaum, kes juba 1930. aastatel kirjutas detailseid tekste Päikesesüsteemi planeetidest, nende kosmoloogilistest ja geograafilistest iseärasustest, floorast ning faunast. Kui see ei ole worldbuilding, mis siis üldse on? Näiteid võiks ilmselt veelgi tuua, aga usun, et Raul teab neid 20. sajandi esimese poole ulmekirjandusega kursis oleva inimesena isegi. Päris kindlasti ei saa öelda, et enne 1950. aastaid ulmeliste maailmade loomisega ei tegeldud või et kõik need olid äärmiselt visandlikud või et maailmadel pole selliste tekstide juures mingit tähtsust.

Teiseks kirjutamise aja konteksti arvestamine. See teema on omamoodi kahe teraga mõõk. Oleks ju tõesti nõme heita 1950. aastatest pärinevale tekstile ette tulevikunägemuse tehnilist mahajäämust või 19. sajandi autorile üleolevat suhtumist naistesse ja mustanahalistesse. Samas ei hakka me ju 19. sajandist pärinevat pisaraid kiskuvat röövliromaani või primitiivset stalinistlikku punaulmet õigustama sõnadega „autor järgis oma ajastul levinud kaanonit“. Need tekstid on lihtsalt ajale jalgu jäänud ja manuaal neid ei päästaks. Mis ei tähenda, et oma ajastus poleks need võinud lahedate tekstidena tunduda ja nii mõnegi karjapoisi või pioneeri silmad särama panna. Või teise näitena – ka praegu ülipakse, tüütuna mõjuvaid tellisesarju kirjutavad autorid nagu Peter F. Hamilton lähtuvad juhtnööridest, mida suured kirjastused menukirjanikele esitavad. Kas see tähendab, et nende teoste liigset mahukust ja venivust ei tohi neile ette heita? Või tohib kritiseerida ainult tänapäevast kaanonit, aga mitte mineviku omi?

Tänan tähelepanu eest.
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0523)