Täpselt aasta tagasi, 2011 aasta oktoobris ilmus Reaktori esimene number. 8 artikli ning 5 jutuga oli see täiesti tubli tükk ulmemaastikul, mis oli harjunud nägema sellist perioodikat korra kvartalis. Ei saa öelda, et meie ajakiri oleks selle aastakesega tohutult mahu poolest kosunud, kuid võib öelda, et nüüd on toimetusel vähemalt mingisugune aimdus, mida nad teevad.
Seoses selle suure juubeliga oleks üsnagi paslik rääkida pisut sellest, kuskohast ajakirja idee üldse tuli, võtta aastast tegutsemist kokku ning kiigata korraks ka telgitagusesse hämartsooni, kuhu võõraid tavaliselt niisama kergelt ei lubata.
Reaktori loomine
Mõte uuest ajakirjast sai tegelikult alguse Tartu ulmekirjutamise töötoast. Peale esimest kirjutamiskatsetust, mis leidis aset Maniakkide Tänava köögis, kasvas kirjutamistuba regulaarsete osavõtjatega iganädalaseks ürituseks, kus iga kord sündis vähemalt üks-kaks lugu, mida olnuks patt vaka all pidada. Sealt kohe ka probleem – kuskohas neid niisugusel hulgal avaldada?
Blogi nende tekstide jaoks luua tundus liiga tavaline. Või siis lausa väheväärikas, seega proovisime hakatuseks saata tekste Algernoni. Meie pettumuseks vudisid aga oma-arust igati kenakesed jutud rõõmsalt Hiire lati alt läbi ning leidsid mainimist vaid artikli-lisana.
Siinkohal viskasi Mant õhku mõtte, et kui Algernonil on latt sedavõrd kõrgeks ja ainult väärtkirjandust aktsepteerivaks seatud, ei jää muud üle kui teha oma võrgusait.
See mõte seedis omakorda meie peades veel nii kuuke ja sai küpseks ühel sügisesel nädalavahetuse, kui käisime koos Saaremaal Ulmegurul külas ja pikkade autosõitude tõttu sinna-tagasi oli aega piisavalt, et mõtiskleda ning planeerida. Tagasitulekuks oli juba plaan ajakiri teha raudkindel ning viimased mitusada kilomeetrit Tartu kulusid peamiselt sobiva nime välja mõtlemiseks.
Esialgu lootsin, et saan teha Reaktori veebi wordpressi peale. Siin põrkasin aga kokku hulga probleemidega. Sobivad templated olid sageli tasulised või mingite muude pisiprobleemidega. Lisaks tõotas wordpressi kasutamise korral tulla asi paras käsitsi nikerdamine. Toimetajat abistavaid ja tema tööd hõlbustavaid mooduleid ei kippunud ma võrgust leidma.
Lõpuks sai wordpressile käega löödud ja pöördutud hea sõbra Rangari poole, et ehk oleks tema valmis oma isiklikult arendatud veebilehtede loomise mootorit (CMS) kasutada andma ning veidi sobivamaks arendama. Mõeldud-tehtud, peale kuu kestnud arendamist oli veebileht valmis, domeen registreeritud ning ka esimese numbri sisu enamvähem koos. Seega võis tuumahiiu välja kuulutada.
Toimetus ja poliitika, ehk kuidas hammasrattad pöörlevad
Üsna varsti peale esimese numbri avaldamist liitus meiega ka Ove, kellest kujunes koheselt üks olulisemaid ajakirja edasiviivaid jõude ning kelle hooleks jäi tekstide toimetamine, lauamängudest kirjutamine ja PDF faili küljendamine. Kuigi algselt lootsin, et ehk saab PDFi kokku panna veebilehes endas - osutus see lõpuks märksa keerulisemaks. Isegi niivõrd keeruliseks, et lõpuks sai neist katsetustest üldse loobutud ja hakatud seda faili käsitsi kokku ehitama. Peagi lisandus veel üks oluline toimetuseliige Anne-Mai, kes hakkas illustratsioonitoimetajana suhtlema kunstnikega, et igas numbris oleks kindlasti ka silmailu juures.
Loomulikult pole artiklikirjutaja täiesti kursis kõigi kunstnikega toimuvast vestlustest, nende nüpeldamisest ning präänikuga meelitamisest – see on siiski valdavalt kunstitoimetaja rida. Siiski on nii mõnigi kord pakutud meile ülimalt huvitavaid pilte, millest ühe ka lugejate ette toome. Antud pilt oli mõeldud juulinumbri Martin Kirotari jutu „Cartigani seiklused“ juurde. Toimetus ristis selle kurikuulsa pildi kohe „v***uga kosmonaudiks“. Autori jätab toimetus enese teada.
Põhimõtteliselt sai alustatud täiesti puhtalt lehelt, kuna mitte kellelgi ei olnud suuremaid varasemaid kokkupuuteid ajakirjandusega muul moel, kui selle teoste lugejana. Seega oleme me aasta üle elanud täiesti katse-eksitus meetodil, täiendades end igakuise tagasiside alusel – suur tänu Onu Kalverile, kes oma blogis (pea) igal kuul meie ajakirja arvustada on võtnud ning ka kõigile teistele, kes meile mingilgi kujul tagasisidet on andnud.
Toimetuse töövahenditeks on hetkel kolm suurt vaala. Email, kinnine foorum ja dropbox - mis on suurepärane lahendus failide ühiseks kiireks jagamiseks. Emaili failide liigutamiseks kasutades kippus kommunikatsioon sageli ühe-teise inimese taha takerduma.
Kui rääkida põhimõtetest veel siis küllap on paljud püsilugejad märganud, et Reaktoril on hoolimata lühikesest tegutsemisajast juba kolmas toimetaja. See ei näita mitte toimetajate kiiret läbipõlemist vaid tuleneb poliitikast, mis näeb ette iga 5-6 kuu tagant toimetaja n.ö. sundvahetamist. Nõnda proovime hoida pidevalt peatoimetaja aju värske ning mitte lasta asjal maha käia. Lisaks annab iga uus peatoimetaja ajakirjale oma näo ning vaheldus mingites piirides on alati hea. Kuna ajakiri on ka vabatahtlik, ei ole võimalik kedagi kinni hoida ning kui peatoimetaja peaks otsustama lahkuda, on alati varnast võtta teised selle tööga tuttavad inimesed.
Reaktori toimetus on suuresti demokraatlik, kus peatoimetajal on õigus otsustada vaid tema vastutusel oleva ajakirja numbri piires (mis jutud, mis artiklid, millises järjekorras), kuid kõik muud olulised otsused (veebi kolimine, põhimõtete ja põhikirja muudatused) otsustatakse koos toimetuskolleegiumiga.
Püüame hoida joont, et igas numbris peab olema paar artiklit ja uudiseid ning paar originaaljuttu. Iga number peab olema varustatud illustratsioonide ja kaanepildiga ehk Reaktor peab olema värviline (või vähemalt must-valgete piltidega). Ajakiri ilmub võimaluse korral IGA KUU, mingit augutamist ja järjepidevuse muutmist ei tule. Lisaks on veel üks reegel, mis juba päris-päris alguses sai otsustatud, et eraldi kategooriaid parematele ja kehvematele juttudele ei teki kunagi, jutte sorteerima ei hakka.
Reaktor on täiesti vabatahtlik algatus ning tasuta - raha tahaks küll, kuid ilmselt ajaks see (nagu ikka juhtub) inimesed pigem tülli, vaja raamatupidamist veel korrastada, kuidas ja kellele maksta tasusid, kui talle, siis miks mitte talle... Siit võivad tulla igavesed hädad ning kuigi me näeks heal meelel, kuidas meile kirjutavad inimesed oma juttudest ära elaksid, ei julge me eales loota, et me nõnda palju raha kusagilt saaksime.
Promo osas oleme aktiivselt üritanud luua facebookis Reaktori komuuni (kus koos päris kena 200 inimest juba), samuti trükkinud ajakirja reklaamvoldikuid ja postreid ning jaganud neid raamatukogudesse ja poodidesse. Samuti Reaktori kleepekaid, mida võib näha Tartu ulmekirjutamise töötubades paljudel läpakatel toretsemas.
Meie ja teised
Kui rääkida vennast võrguulmeajakirjade põllul, ehk Algernonist, siis Reaktori loomise ajal ütles Mant sellekohta hästi. Algernon on Eesti ulme kultuuriajakiri nagu Sirp. Reaktor on rohkem kollasem, pigem Eesti Ekspress. Ehk siis veidi jämedamalt öelduna on Algernon kord kvartalis ilmuv kvaliteetajakiri, mille autoritele on esmajärjekorras oluline võimalikult kõrgele tõstetud latt. Reaktor üritab hoida madalamat ja lõdvemat joont. Kajastada võimalikult palju uudiseid, kaasata ka palju joonistajaid illustreerima jms. Pigem on Reaktori isegi rohkem sarnane kõige esimesele aastal 1998 loodud Algernonile, mille poliitika oli vabam ja lõdvem ning meenutab ehk paljuski ka vana Pioneeri – ehk sisaldab üsnagi palju kõigile midagi.
Samas ei tähenda see muidugi, et iga lugu, mille suvaline algaja autor saadab, Reaktori pääseks. Ka meil läbib saabunud jutt väikese kadalipu. Seda loeb enne mitu toimetajat ja enamasti saadetakse see esimesel korral terve hulga ühiselt tekkinud märkuste ja kommentaaride ning soovitustega autorile tagasi. Ehk siis side autorite ja toimetuse vahel on võimalikult tihe.
Kui küsida, et miks pole Reaktor ikkagi veel ilmunud paberi, kuigi seda on lubatud siis tooks vabanduseks paberil avaldamise liiga suure töömahu. Hetkel on toimetus endiselt pisike ning juba veebiversiooni avaldamine neelab mahuka osa ajast. Hakata veel küljendama print-to-demand trükikojale sobivat versiooni, korraldama rahakogumist, laialivedu jms on hetkel ülejõukäiv. Me küll üritasime, kuid saime siiski aru, et igas päevas on siiski vaid piiratud arv tunde…
Kuhu aga Reaktor peaks suunduma? Seda peame meie hoopis oma lugejatelt küsima. Ootame alati inimesi nii jõu kui nõuga abiks.
Kokkuvõtteks. Reaktor töötab ja podiseb tuues teieni ulme- ja fantaasiamaailma energiaid. Kuna ajakiri on fännidelt fännidele, siis on kõigi huviliste kaastööd toimetuse aadressile igati oodatud. Seda enam, et lugejate kaastööd on meie püsivale ilmumisele äärmiselt olulised. Meie oleme teie, teie olete meie, nagu ütles Amorfne Metamorf Rene Lalou animafilmis „Gandahar“.
