Ulme positsioon meie kirjandusmaastikul on asi, mille üle olen pead murdnud ja südant valutanud juba päris kaua. Kuna positsiooni määrab tihti suures osas maine, maine aga kujuneb paljudest esmapilgul tähtsusetustest pisiasjadest, siis katsun oma uitlevad mõtted sel teemal kokku koguda. Mõnevõrra aitab see kirjutis ehk mõista ka minu teatud käitumisajendeid ja sõnavõtte (õnneks on ühingu presidendi valimised ära olnud, muidu hakka või kahtlustama, et kirjutan siin valimisplatvormi). Loomulikult väljendab see kirjatükk vaid minu isiklikke seisukohti.

Alustuseks väike ekskurss ajalukku. Ulme seis Eestis oli ilmselt kõige parem ajal, kui ajakiri Horisont regulaarselt ulmejutte avaldas. Siis ilmus neid ka Pioneeris, neid loeti ette raadios, ilmus „Mirabilias“. Samas – praktiliselt puudus omamaine ulmekirjandus. Üks silmatorkavamaid murdepunkti tähistavaid teemärke oli otsus lõpetada „Mirabilias“ ulme avaldamine (uskumatu, aga ühtekokku ilmus seal ulmet ainult 18 nimetust, aga sellele vaatamata leiti, et see rikub muidu korraliku krimisarja maine). Sealt edasi polnud ulmel minu arust eesti kirjandusmaastikul üsna kaua mingit erilist mainet, millest rääkida, eesti enda ulmet aga polnud praktiliselt olemaski.
Järgneva eest tuleb tänada Mario Kivistikku, kes Marduse väljaandmisega hakkas läbi halli kivi ulmet (sh kohalikku ulmet) edendama. Mäletan, kuidas ta kurtis, et KULKA ei kavatsegi ulmele mingit raha anda, sest see olla puhas meelelahutus, mitte see osa kultuurist, mida riiklikult peaks toetama. Selline maine siis.

Kui mind 1999. aastal kirjanike liitu võeti, olin ma vististi esimene, kes end teadlikult just ulmekirjanikuna positsioneeris, et ulmet propageerida (paljud ei mäleta või ei teagi, et mul oli tol ajal Eesti Päevalehe laupäevalisas ligikaudu pool aastat oma pooleleheküljeline rubriik, kus ma just ulmekirjaniku staatuses tutvustasin kord kuus uuemat eesti keeles ilmunud ulmet. Ka ei peitnud ma end teadlikult pseudonüümi taha).

Muide, pseudonüümidest. Millegipärast eeldab lugeja, et raamatu kaanelt vaatab talle vastu inimese nimi (erinevalt muusikatööstusest, kus piir üksikartisti ja ansambli vahel on kulunud olematuks ning artist võib panna endale nimeks mida iganes: Symbol, 50 senti või mingi muu jama). Aga ma ei kujuta end ostmas mõne loomingulise tandemi (Pratchett/Baxter, Silverberg/Ellison vm) raamatut, kui sellel ilutseb autori nimena näiteks Plekksepa Poeg Pühapäeva Hommikul. Ansambli nimena see ju ei häiriks, aga kirjaniku nimena küll. Ja ma pole ilmselt ainus, kes ei suuda võtta tõsiselt seda tüüpi pseudonüüme.

Aga tagasi maine juurde.
Maine ja kuvand ei ole asjad iseeneses – neid ei saa luua kunstlike võtetega tühjale kohale. Organisatsioonidest rääkides öeldakse, et maine kujuneb organisatsiooni identiteedi kaudu, et me loome seda ise oma käitumisega – järelikult on organisatsiooni enda käitumise suunamine parim viis mainekujunduseks. Iseenesest ei ole ulmeühingu kui organisatsiooni maine üldse mingi eriline küsimus, probleem on lihtsalt selles, et organisatsioonist väljapool seisev inimene ei taju vahet. Nii et ulme mainest rääkides mõjutame me seda kõik – vahet pole, kas me kuulume ulmeühingusse või mitte, oleme juhatuses või ei, või oleme fännid, kirjastajad, toimetajad, kunstnikud/illustraatorid, kirjanikud, tõlkijad – kõrvalseisja jaoks on see üks ulme kõik. Nii et paratamatult kantakse osa kohaliku ulmekogukonna kuvandist üle ulmele tervikuna (see võib tähendada positiivset seost a la ulme on oluliselt rohkem elus kui muu kirjandus, aga ka negatiivset stiilis „hälvikute kirjandus“). Kogukonna kuvandit määrab muu hulgas ka suhtlemine erinevates keskkondades. Siselistides toimuv ongi enamasti rohkem või vähem siseasi, aga avalikes keskkondades kehtivad avaliku ruumi reeglid – elementaarne viisakus näiteks. Kuna Baas on avalik keskkond, siis mingid reeglid ja kokkulepped võiksid olla vaikimisi täitmiseks – Baas ei ole väikese seltskonna siseasi, sinna kirjutatu on avalik ja kestab kaua. Ma isegi olen raamatukogutöötajaid koolitades soovitanud Baasi kasutada, kui töötaja ise ulmest palju ei tea, aga lugeja küsib. Kui mitte muud, siis loodetavasti leiab Baasist ka teose sisu kohta üht-teist. Igaüks võib ise arvata, mis mulje jääb ulmest, kui arvustuse asemel leiab pahaaimamatu Baasi kasutaja sealt hoopis hinnanguid autori vaimsele tervisele või midagi veel räigemat (mitte et see nüüd massiline probleem oleks, aga siiski üks killuke üldpildist).

Minusugused vanad peerud, kes on saanud oma karastuse veel nõuka-ajal, on ilmas ilmselt paljutki näinud, aga peale kasvab uus põlvkond fänne, kelle maailmatunnetus on teistsugune (ei, ma ei räägi solvumiskultuurist ja lumehelbekestest). Lihtsalt maailm muutub ja inimesed koos sellega. Selles kontekstis on lausa tragikoomiline, et Metsavana, kes kunagi pelgas Estconile tulla, kartes, et see on karmide taatide kinnine üritus, võib nüüd ise uutes noortes ulmehuvilistes samalaadset hirmu tekitada, kuigi ka tema muretseb ulme maine pärast.

Kohati näib meie ulmefännide suhe ulmesse olevatki nagu väärastunud peresuhe: peksab – tähendab armastab!
Minu arust ei ole meie eesmärk see, et eesti ulme ja ühing sureks koos fännide vanema generatsiooniga. Aga vihjeid, et me ise peletame nooremaid eemale, on juba olnud.

Ühingu presidendiks kandideerides lootsin jõudumööda midagi ära teha just selleks, et ulme laiemat kõlapinda leiaks (no ja et ühing ära ei kaoks, seda esmajoones ka). Just sel põhjusel olen korraldanud üritusi, mis paadunud ulmefänne väga ei pruugi kõnetada, vaid mis ongi suunatud eelkõige tavalugejale (ulmeühingu osalemised Teadlaste Öö festivalidel ja Prima Vistal, kampaaniakoostöö Rahva Raamatuga, Eesti Ulme Päev). Pikem koostöö HÕFFiga on viinud ühise sõnavõistluseni, mis tõi kaasa ka keskmisest suurema meediatähelepanu (ETV ekraanile pole ulme uudisena vist enne jõudnudki).

Miks see ulme maine ja kuvand mulle üldse muret teeb? Kes loeb, see loeb niikuinii, raamat räägib ise enda eest jne. Teatud määral see tõepoolest nii on. Aga…

Me oleme hakanud lõpuks jõudma selleni, et ulme roll kirjandusmaastikul on kröömikese paremaks muutunud. Tilk-tilga haaval on kivi sisse lohku kulutatud (ja loodetavasti on selles ka minu tagasihoidlik panus). Mina ei mõõdaks ulme kuldaega autorite arvu või ilmuvate tekstide arvu/headusega, vaid sellega, milline on meie ulme seis laiemalt. Selles perspektiivis pole meil mingit kuldaega olnud, aga lootust on. Vähemasti tundub, et „jää on hakanud liikuma, härrased vannutatud mehed,“ kui klassikat tsiteerida.
Miks ma seda väidan? Katsun tuua mõned konkreetsed näited. Noh, ühingu liikmete arv on juba 70, aga see selleks, olulisemad näitajad on mujal (kuigi ka see number on kõnekas). KULKA rahastus sõltub küll suurel määral konkreetsest koosseisust, aga vähemasti on kadunud suhtumine, et ulme on juba olemuslikult midagi sellist, mis toetust ei vääri. Kirjanike liit võtab ka ulmekirjanikke tõrgeteta vastu ja loodud on isegi vastav sektsioon. Kirjanduse aastaülevaadetes ei minda enam ulmest mööda. Ajakirjas Looming (3/2017), Kaupo Meieli proosa-aasta ülevaates on lause: eesti ulmekogukonna imekspandavalt monoliitne, kuid samal ajal konfliktne ühistegevus moodustab muust kirjandusest lausa eraldi seisva nähtuse /…/. Eesti realismil ei ole teatavasti ühtset kogukonda ega regulaarset, fänniauruga sõitvat võrguajakirja, nagu on ulmekirjandusel, ja teate, see on väga suur asi.
Palju paremini mõjubki, kui ulmest hakkavad rääkima teised, mitte meie ise. Taas näide: Postimehes 16. mai 2018 teeb ajakirjanik intervjuus kirjanike liidu esimehe Tiit Aleksejeviga järgmise suhtumise muudatust märkiva sedastuse: „Viimaste aastate uus tendents on krimi-, ulme- ja kalambuurikirjanduse varasemast suurem esiletõus Eestis.“ Ehk teisisõnu: seni kunstiliselt väheväärtuslikeks peetud žanrid on hakanud sisse võtma kohta kõrgkultuuris.

Või 30. aprillil 2018 ajakirja Looming juubeli puhul Postimehe tehtud intervjuus peatoimetaja Janika Kronbergiga ütleb ta: „… tunnen, et on õigustatud Siim Veskimehe hiljutine märkus kirjanike üldkogul, et Loomingus puudub ulme. Kirjutatagu ja pakutagu, ulmekirjandus on Eestis tugeval järjel, tegijaid on palju ja neil on oma kogukond.“

Ka ühes privaatses intervjuu-kirjavahetuses (mais 2018) kirjutas intervjueerija mulle:
Viimasel ajal aga olen märganud paljusid intervjueeritavaid vastamas, et nemad peavad tänapäeval ainsaks lugemisväärt žanriks just nimelt ulmet.

Ulmega seotud inimesi kutsutakse kirjanike liidu romaanivõistluse žüriisse, ulmetekstid leiavad võistlustel ka äramärkimist.
Kunstnik Katja Novitskova näituse „Kui sa vaid näeksid, mida ma sinu silmadega olen näinud“ on KUMU julgenud liigitada ulmeks (muide, KUMU kuraatorid konsulteerisid enne näituse toimumist ka ühinguga ulmekirjandust puudutavates küsimustes), Kiwa korraldas Tartus ulmefestivali.

Nii et ulme hakkab pisitasa nurgast välja pääsema. Kas see ulmefundamentalistidele meeldib, on iseasi. Ulme mõiste ähmastub, nõus, teisalt aga läheb ulme rohkem massidesse ja loob võimalusi ka klassikalises tähenduses ulme levikuks. Loodetavasti näen ka mina enne surma ära olukorra, kus eesti ulmet tahetakse tõlkida või viiakse koordineeritult kuhugi kirjandusmessidele. Vaat siis saame rääkida ka kuldajast.

Aga selleks tuleb tegeleda selle kõige tähtsama komponendiga – ulme endaga. Ehk siis kõige parem maineparandaja on hea, sisukas, hästi kirjutatud/toimetatud/kirjastatud ulme.

Nagu püramiidi ehitamisel, öeldakse igasuguse loomingu kohta, et tipp saab olemas olla vaid siis, kui aluspõhi on lai. Nii et kuigi Reaktori jutulooming mulle enamasti ei meeldi, on Reaktoril täita väga oluline roll (lugege ka näiteks lugejakirja). Loodetavasti kasvab nii sealt kui mujaltki lõpuks ka tippe.

Samas teevad teatud suundumused mulle siiski muret. Liiga palju vohab minu hinnangul eesti ulmes tekste, mis on kergekaalulised, et mitte hullemini öelda. Turureeglid töötavad – kus nõudlus, seal pakkumine. Sellised tekstid saavad tihti positiivse vastukaja ja selline kerglane, „lahe“ ulme võidab isegi auhindu. Jah, seda on enamasti vahva kirjutada, kohati ka lugeda (mis seal salata, olen ju isegi sellist kirjutanud). Jamaks kisub asi aga siis, kui need on ka lihtsalt halvasti kirjutatud, kui tekst on lisaks lihtsustav, labane ja/või kirjaoskamatu (ja autor ei näita arengut). Või kui ei vaevuta tekstiga tööd tegema – paratamatult tekib paralleel mõistetega „kiirmood“, „kiirtoit“ –, kirjutatakse kiirulmet.

Eraldi teema on kirjastamine. Ulme konnatiik on liiga väike ja kehtib omamoodi vaikiv kokkulepe, et teatud asjadest väga ei räägita, aga lõputult rääkimata ka ei saa. Andku nüüd (väike)kirjastajad mulle andeks, aga peale fakti, et ulmet kirjastatakse, nad muu eest eriti kiita ei saa. Ma tean kõiki neid objektiivseid põhjuseid, ma saan aru, et niigi väikesel turul on nišitootega keeruline, aga… subjektiivselt ei ole vähemalt mina lugejana tulemusega pahatihti rahul (alati on loomulikult meeldivaid erandeid). Kui kuuled (pisut utreeritult), et „ulme… aa, need on need koledad ja toimetamata raamatud, jah?“, siis sellist mainet ei tahaks meist ulmele ju keegi. Pealegi – see mõjutab otseselt läbimüüki, ehk siis nende endi kasu. Raamatupoodide jaoks on näiteks raamatu väljanägemine oluline argument, mille järgi võidakse otsustada isegi seda, mitu eksemplari sisse võetakse.

16. mai 2018 Postimehes kirjutab Andra Teede Skarabeuse mitteulmelise tõlkeraamatu „Nälja-aasta“ arvustuses: „Kuigi eestikeelse raamatu trükk ja kujundus mõjuvad veidi lohakalt ja amatöörlikult – ka kaas ei kutsu end eriti tõsiselt võtma – …“
Seda tüüpi lohakus ja amatöörlikkus on üldistatavad probleemid. Jah, see probleem ei ole ulmespetsiifiline probleem – kujundus (ja tihti ka toimetamine) on üldine väikekirjastuste valupunkt, aga ulmes torkab see tugevalt silma.

Kujundamine ei tähenda ainult kaanepilti. See hõlmab nii paigutust (ka sisuteksti paigutust), šrifti, selle suurust, reavahesid, taandeid (kui paljud üldse teavad, et teksti esimest lõiku ei eristata taandega?) jne. Ja toimetamine ei tähenda ainult korrektuuri. Peamine häda ongi selles, et sisulist toimetamist, tööd autori stiili ja lugude sisuga on liiga vähe, nagu ka terviklikku kujundamist.

Kuhu ma jõuda tahtsin, on see, et ulme maine laiemalt sõltub paljudest esmapilgul väikestest detailidest, mis eraldi võetuna ei olekski ehk probleem, aga kui nad on kõik koos, siis hakkavad nad kaaluma. See on põhjus, miks ma vingun „Sündmuste horisondi“ kaante ja olematute taandridade pärast, miks ma ahastan Tuumahiiu või Tsaari kogumikke lugedes, et nende toimetamisse on panustatud ilmselgelt vähem kui näiteks Orpheuse raamatukogu sarja puhul või miks ma leian, et teadvuse vaba voog Baasis või isegi ulmelistis ei ole päris OK. Või miks ma leian, et me ei peaks ise nomineerima ulmeauhinnale toeseid, mille žanriline kuuluvus on küsitav või mille kirjanduslik väärtus auhinnale nomineerimiseni ei küüni. Ütlen ausalt, et panin algupärase lühijutu kategoorias üsna vähestele juttudele eelnomineerimise käigus linnukese. Ja sugugi mitte selle pärast, et ei pea neid ulmeks, vaid lähtudes statuuti kirjutatud lause (punkt 5.8) teisest poolest: „… on väärt kandideerima“. Kui ikka tase välja ei vea, siis pole parata – minu silmis neil nimekirja asja ei ole.

Mind on ka poliitkorrektseks bürokraadiks tembeldatud (poliitkorrektsust ma tegelikult jälestan – rootslaste aktsioon Pipi isa neegrikuningast ümbernimetamiseks või Agatha Christie pärijate nõue „Kümme väikest neegrit“ ära muuta on nõmeduse tipp), aga kuna mul on lihtsalt üle keskmise õiglustunne, siis on mulle vastuvõetamatu selline pretsedendipõhine toimimismudel, kus puuduvad ühtsed põhimõtted. Enamasti toob see kaasa suure segaduse ja kõigi osapoolte rahulolematuse, sest pole ei läbipaistev ega järjekindel. Nii et väide „ühing võib oma auhinna anda, kellele tahab või jätta andmata, kellele tahab“, ei ole minu jaoks vastuvõetav. Ja mitte sel põhjusel, et siis on raske saada sellele KULKA rahastust, vaid olemuslikult. Ja muu hulgas on sellel veel üks tahk – selline käitumine ei tekita usaldust, usaldusväärsus ja tõsiseltvõetavus on aga taas maine komponendid.

Nii et vaata kust nurga alt tahad, minu jaoks viivad paljud asjad välja ulme maine juurde. Ja seda paremaks muuta saame ainult ise.