Tõlkinud Triin Loide

“Sellest saab võimsaim sümfoonia, mis iial loodud,” ütles Jurriaan. “Meie parim töö. Miski, mille järgi meid tuntakse aastatuhandeid. Jääst ja tolmust, kaugusest ja külmast koostatud habras meloodia. Sellest saab meie meistriteos.”
Chiara kuulas hajameelselt ja sulges silmad. Jurriaan polnud iial jääd puudutanud, tolmu näinud, ega olnud võimeline endale ette kujutama pärismaailma kauguseid või kannatanud külma käes. Kõik, mis tal oli, oli ta muusika. Ning ta tõesti oli üks parimatest; vähemalt arvasid nii orgaanilised mõistused.
Mõnikord tundis Chiara talle kaasa.
Ja mõnikord oli tema peale kade.
Ta kujutles maailma, mis neid ootamas oli, kummaline, jäätunud, üksildane ja kaunis, ja saabus hetk, kus ta Jurriaanile tema ande – või needuse – peale sugugi kade ei olnud. Ta uuris Orpheuselt kaua nende reis veel kestab. Vastus oli kärme.
Kolme päeva pärast jõuame Sednale.
Chiara otsustas ülejäänud reisi ajal und näha.

***

Ta unenäod olid täidetud kujundite, helide, maitsete, lõhnade ja tunnetega. Eriti tunnetega. Ta tunnetas Oorti pilve sisemist ketast enne, kui ta üldse kunagi laevast lahkunud oli. Orpheus korjas ja söötis talle tasapisi andmeid ning ta ainulaadne aju kudus pea kõigest fantastilise unenäo.
Kui Chiara üles ärkas, siis ta teadis, et nad on Sedna orbiidil ja sondeerivad selle pinda. Orpheus oli selle eest hoolitsenud, osaliselt omal algatusel, osalt Manueli tõttu. Laeva Mõtleja oli ikka veel teadvusetu, ent Orpheusega läbi oma liidese tihedas suhtluses.
Ta ühendus esimese juba maandunud ja kõike jäädvustanud sondi andmevooga. Sedna… Me oleme siin esimesed alates viimasest periheelionist umbes üksteist tuhat aastat tagasi. See tundub ületamatu vahemaana – ja ometi on see nii lähedal!
See tõi talle peaaegu pisarad silma. Chiara oli Jupiteri Konsortsiumi standardite järgi rühma Esteet. Tundmine, tajumine ja kujutlemine oli tema töö – täpselt nagu Manueli ülesandeks oli andmeid töödelda, punkte ühendada, ja kõigele mõelda, isegi komponeerimisele, ning Jurriaani tööks oli üksnes muusikale pühendumine.
Ta saatis Manuelile mõtte. Millal me maanduda võime?
Vastus tuli kohe. Kui ma veendun, et see on turvaline.
Turvaline on halb. Selles puudub hirm, aukartus, ja isegi suurem osa uudishimust! Mul on neid vaja, need on asendamatud. Las ma lähen esimesena.
Hea küll, vastas ta.
Chiara naeratas veidi. Ta oli Manueli veenmiseks juba ammu aega tagasi õppinud kasutama loogikat – ja enamasti edukalt.
Kui ta kaitsvasse skafandrisse riietus, kerkis talle pähe mälestus mõne aasta tagusest sarnasest olukorrast, ja see saatis värina läbi ta keha. Nad olid Iol ja ta viibis taevakehal nõnda kaua, et isegi tema põhjalikult augmenteeritud keha ei pidanud sellele vastu. Kui oli ilmne, et tal on liigse radiatsiooni tõttu nagunii uut vaja, otsutas ta vanale kehale vähemalt meeldejääva surma kinkida – ja ta lasi sel ühe vulkaani ääres surnuks keeda ja ära sulada. Kuigi ta uus aju oli vana aju pisut ebatäpne koopia, siis tänu implantaatidele mäletas ta valu – ja siis tühjust, lihtsalt kummalist mälestust skafandri ja keha aeglasest lahustumisest – nagu see oleks juhtunud selle kehaga.
Midagi sellist ei kavatsenud ta siin teha. Ei, siin tajus ta külma ning habrast ilu. Sellega ei tohiks mingit valu seostuda, ei mingit õudust. Hirmu, ehk. Aukartust, seda kohe kindlasti. Seista seal jäisel pinnal, kus Päike on üksnes ere täht, pimedus kõikjal – kindlasti peaks ta tundma aukartust.
Chiara tundis, et tõenäoliselt on ta esimene inimene, kes iial Sedna pinnale astunud on. Kääbusplaneet lähenes parasjagu oma periheelionile, oli sellegipoolest ikka veel Päikesest umbes saja astronoomilise ühiku kaugusel, ja polnud ühtegi teadet, et lähiminevikus oleks mõni ekspeditsioon siia tulnud.
Kui maandur Sedna pinda puudutas, püsis ta mõnda aega sõidukis, harjudes enda umber oleva võõra maastikuga. Selles oli kummaline rahu. Chiara oli harjunud oma Jupiteri süsteemi jäiste kuudega, kuid see maastik siin oli märksa siledam kõigest, mida ta kodus teadis olevat. Samuti oli see pimedam – ja kummalist pruunikaspunast karva.
Ta lülitas maanduri tuled välja ja astus õhulüüsist välja pimedusse.
Pimedus polnud täielik. Ent kääbusplaneedi sellelt küljelt polnud Päikest praegu näha, ja ta tundis ennast üksildasema ja kõigest eemalolevana rohkem kui kunagi varem. Ta nägi galaktikaketast selgemini kui kuskilt mujalt, kus ta varem olnud oli.
Ta põlvitas ja puudutas oma skafandri puutetundliku kindaga planeedi pinda.
Chiara, me leidsime midagi, kõlas tema peas äkki Manueli hääl. Vaata ise.
Manuel saatis talle mõttepildi jääpinna all peidus olevatest objektidest, mille arvukad väikesed sondid leidnud olid. Suurim neist meenutas laeva. Väike, jässakas, iidsena tunduv laev, eksimatult inimeste ehitatud. Nad ei olnud esimesed.
Kuid nood pidid siia väga kaua aega tagasi sattunud olema.
Ja mõned miilid laevast edasi ja kaugelt sügavamal olid sensorid üles korjanud veel ühed piirjooned. Suurem, kummalisem object.
Tõenäoliselt palju, palju vanem kui esimene…

***

Läbi jää esimese laevani puurimiseks kulus napilt tund. Laeva seejärel sisenemine oli ainult minutite küsimus.
Chiara nägi sondide vahendusel kahte keha. Mõlemad surnud – kuid peaaegu terviklikud. Üks mees-, teine naissoost. Sondide põhjal võis oletada, et väikesed kambrid, kust kehad leiti, olid tõenäoliselt mõeldud krüouneks. Ilmselt valmistusid nad protseduuriks, või olidki juba külmunud, kui nad surid.
Ka laev ise oli ammu surnud, kui sondidele ei esitanud see suuremat väljakutset. Nobedalt parandasid nad laeva arvutid ja taastasid, mis andmetest järele jäänud oli.
Nad leidsid laeva logiraamatu ja saatsid selle Orpheuse meeskonnale veel enne, kui jõuti teise objektini puurida.
Faili avamise ajaks oli Chiara tagasi pardal ning kuulis ammusurnud naise häält.

***
Ma ei usu, et mulle on palju aega jäänud. Mul pole mingit viisi siit õigel ajal lahkuda. Kuid ma tean, et on teisi, kes siia tulevad. Ma loodan, et te leiate selle. Ma räägin teile oma loo.
Kümme päeva tagasi ma avastasin midagi... Oot, las ma alustan algusest.

***
„Kuidas läheb, kullake?“
Theodora naeratas ja jätkas sondi küljest järjekordse paneeli lahti kruvimist. „Hästi. Oletan, et võime seda siin viimati valitud paigas kasutada. Ma pean lihtsalt ühe vea enne ära parandama.“
Ta kandis väga paindlikku ja välitöödeks mõeldud skafandriga võrreldes üsna mugavat õhukest ülikonda, mis kaitses teda laokambri vaakumi ja külma eest. Sellest hoolimata oleks ta eelistanud laevast väljas olla ja kõndida Tritoni pinnal, mille orbiidil Kittiwake nüüd juba rohkem kui kaks aastat tiirelnud oli.
Kittiwake oli väike laev, kuid piisav, et kaks inimest saaksid vajadusel kas või aastakümneid tema pardal elada. Piisava koguse vesiniku, mida sai igalt poolt lihtsalt hankida, olemasolul võis laeva bimodaalne tuumareaktor ilma suuremate raskusteta pool sajandit vastu pidada. Kui ka mõni osa mootorist pidanuks üles ütlema, suutnuksid teised laeva hea hoo ja kiirendusega edasi liigutada, ja toota ka piisavalt elektrit, mida laev töötamiseks vajas.
Missioon Tritonil lähenes nüüd lõpule. Theodora ei teadnud kas olla õnnelik ja tunda kergendust, et tema ja ta abikaasa saavad lõpuks Maale naasta peale nii pikki aastaid eraldatust, või olla kurb, et ta enam kunagi seda tähelepanuväärset paika näha ei saa.
Kui ta oli jääpuurimissondiga ühele poole saanud, läks ta läbi mitmete õhulüüside asumistekile. See oli tilluke, ent tema ja Dimitri vajadusteks piisav.
„Näib, et välismaailm saadab meile sõna,“ naeratas abikaasa talle, kui ta kajutisse sisenes. „Kittiwake sai just signaali.“
Signaal kontrolliti viirusetõrjega üle, ja seejärel näitas laev automaatselt neile teadet. Ekraanile ilmus nende ülemuse, ülevaataja Ronald Blythe nägu. Ta õnnitles neid Tritonil saavutatu eest, ja märkis, et avanemas oli võimalus uueks pikaajaliseks missioniks. Theodoral tõmbus südame alt külmaks. Ta soovis rohkem teada saada. Ent siiski... Uus ekspeditsioon tähendanuks veel mitut aastat ülejäänud inimkonnast eemalviibimist. Firma valis tema ja Dimitri, sest nad olid tehnoloogiliselt ja teaduslikult pädevad ning tasakaalukad inimesed stabiilses, mittekonfliktses suhtes. Nad pidid olema võimelised veetma aastaid ilma muu inimkontaktita oma tillukeses laevas, uurides päikesesüsteemi kaugemaid osi, ilma võimaluseta puhkuseks, ilma Maa gravitatsiooni, lõhnu, helisid tundmata... Aga meie leping oli kaheksaks aastaks. See aeg on peaaegu läbi. Kas nad pakuvad selle pikendamist?
„Eelmisel nädalal saime signaali Nerivik 2 käest.“
„Kas see polnud mitte see kaheksakümnendatel Sednale saadetud sond, millega enne orbiidile jõudmist side katkes?“ mõtiskles Theodora valjult.
See see oli. Blythe seletas kuidas nad sondiga ligi kümneks aastaks kontakti kaotasid, ning täiesti ootamatult saatis see viis päeva tagasi signaali välja. FAST observatooriumi teadlased, kes signaali juhuslikult kinni püüdsid, olid pehmelt väljendudes pisut üllatunud. Viivitamata alustati selle analüüsimist – ja õnneks ei hoidnud nad signaali üksnes enda teada.
„See, mis leiti... oli kummaline. Selgus, et sond oli orbiidilt alla langenud, kuu pinnale kukkunud, kuid ilmselt enne kokkupõrget oma põtkurite üle uuesti kontrolli saanud, ja kokkupõrke maandumiseks muutnud. See sai lihtsalt pisut kahjustada. Võimalik, et see saatis terve see aeg signaali välja, kuid tõenäosus, et suunamata signaal vastuvõtjasse jõuab, oli väga väike. Ent ilmselt oli sel aega enne õnnetust oma kaks maandurit välja saata. Need mõõtsid ja jäädvustasid kõike, mida nad pidid mõõtma ja jäädvustama – ning muuhulgas püüdsid nad ka jääkilpi kaardistada. Siis aga muutusid asjad päris veidraks.“
Theodora kuulas ahnelt Blythe’i selgitusi. Tema huvi kasvas iga hetkega.
Ultraheli-impulsid osutasid huvitavale struktuurile kakssada meetrit allpool jääpinda. Ei olnud võimalik öelda kui suur see oli, kuid selle diameeter pidi olema vähemalt sada meetrit; ehk isegi rohkem.
Blythe lisas signaalist korjatud andmed, et Theodora võiks näha, millest ta räägib. See oli tõesti veider. See võinuks olla osa maagirikkast kivimikihist. Aga mida see Sednal teeks? Kääbusplaneedil pidanuks olema üksnes võrdlemisi paks jääkiht, mis koosnes metaanist, lämmastikust, etaanist, metanoolist, erinevatest orgaanilistest molekulidest, ja veest. Aga mitte millestki isegi ligilähedaselt sellisest. Ehk oli tegu suure metallirikka meteoriidiga, mis peale kokkupõrget jäässe kapseldunud oli?
„Meil pole aimugi, millega tegu võiks olla, või isegi kas mõõtmisandmed on korrektsed. Kuid see on kindlasti huvitav. Oleks väga soovitav saata sinna ekspeditsioon. See tundub missioonina, mis vajab rohkem leidlikkust ja improvisatsiooni kui robotitele jõukohane on,“ jätkas Blythe.
Ja selleks oli neil vaja kedagi, kellel oli kogemust kaugete jääplaneetide uurimisel; kedagi stabiilset, leidlikku, ja otsusekindlat, ja muidugi soovitavalt kedagi, kellel missioon võtaks viis, mitte aga kümme aastat. Sedna oli ikka veel oma periheelioni lähedal, kuid triivis sellest aeglaselt igal aastal eemale. Lühidalt: neil oli vaja inimesi, nagu nende kaks kogenud töötajat, kes Jupiteri jäisel kuul otsi edukalt kokku tõmbasid.
„...muidugi ei saa ma teid selleks sundida. Kuid lepingu pikendamise eest saaksite lisaraha nii pika lähetuse ja kõigi sellega seonduvate ohtude eest. Lisan teie lepingu uue versiooni sellele sõnumile. Ootan teie vastust kolme päeva pärast.“
Theodora ei pidanud isegi dokumenti vaatama, et teada, et boonused olid suured; isegi täiesti kujuteldamatult suured. Pikaajalise radiatsioonikiirguse, ohtlike tegevuste, suure füüsilise pingutuse, mikrogravitatsiooni ja eelkõige reisimiseks vajaliku krüounega, et sõiduks mitte aastaid kaotada, kaasnesid mitmed meditsiinilised riskid.
Kuid naist ei ahvatlenud sugugi mitte ainult raha.
Theodora ja Dimitri vaatasid äraootavalt üksteisele otsa. „Noh,“ murdis naine lõpuks vaikuse, „tundub, et me teeme ühe pikemat sorti uinaku, eks?“

Illustratsiooni autor: Toivo Tooming

***

Theodora lõdises. Esialgu tundis ta ennast hirmunu ja kaitsetuna, ja seda ilma mingisuguse põhjuseta, mis tegi asja veel hullemaks. Siis talle tuli meelde; ta oli krüoune kambris ja oli aeglaselt ärkamas. Ilmselt lähenesid nad Sednale.
„Dimi?“ krooksatas ta. Vastust ei tulnud, kuigi laev oleks pidanud nende vestlust kambrite vahel vahendama – see tähendas, et Dimitri polnud veel teadvusele tulnud.
Theodoral kulus veel üks tund, enne kui ta suutis piisavalt mõtteid koguda, et alustada andmeanalüüsiga. Kui tal oli kiiruse ja trajektoori kontrollimine pooleli, kostus kambris asuvast kõlarist: „Kallis? Oled sa ärkvel?“
„Jah, kuidas end tunned?“
„Ei ole midagi paremat, kui pikalt magada!“
Theodora naeris. Ta kõri tulitas, ja ta tundis ennast pisut kangelt, kuid ta ei suutnud lõpetada. Nad olid päriselt siin; kaugemal kui ükski inimene enne neid!

***

Järgmise paari päeva jooksul oli Dimitril ja Theodoral väga vähe aega puhkamiseks, kuigi midagi füüsiliselt väga koormavat nad ei teinud, ja taastusid ikka veel oma krüounest. Esiteks nad otsisid ja ka leidsid Nerivik 2 õnnetuspaiga ja selle kaks lähedalolevat maandurit. Selles piirkonnas olev jää tundus teistest paikadest erinev, justkui oleks seda aeglaselt mõjutanud sisemine vulkaaniline tegevus. See seletab, miks Nerivik 2 oma maandurid esiti üldse sinna saatis. Kittiwake saatis sondi alla, jätkas pinna kaardistamist, ja saatis ka sonde teistesse piirkondadesse. See oli standardprotseduur, kuid võttis rohkesti aega.
Kui Nerivik 2 juures olevalt sondilt saabusid esimesed tulemused, istus Dimitri mõne hetke vagusi, suutis siis jälle kõneleda, ja hüüdis: „Dora! Sa pead seda nägema.“
Näidud olid ebatavalised. Kaksssada meetrit allpool pinda olev objekt nägi nüüd rohkem asteroidi moodi välja, sada meetrit ühes suunas, ja üle viiesaja meetri teises. Ultraheliandmete järgi oli selle kuju koonusjas, ja impulsse peegeldav pind küllaltki sile. Tõepoolest väga ebatavaline asteroid.
„Mis see sinu arvates on?“
Theodora kehitas õlgu.“Ei tea – ja kui täpne olla, siis ei oska ka ette kujutada. Enne, kui me pole midagi muud tõestanud, panustan sellele, et see on asteroid, kuigi kummaline. Aga uurime varsti järele.“
„Ma saadan puurimisvarustuse alla, eks? Või arvad, et peaksime rohkem näite koguma?“
„Saada.“
Kittiwakel oli kaks põhilist puurmasinat – enne Tritonit oli olnud kolm – ja üks tagavaramasin. Theodora ja Dimitri otsustasid mõlemad masinad korraga välja saata. See oli riskantsem, kuid nad tahtsid anomaalia juurest võetud näite võrrelda ühe teise paigaga, millel olid sarnased näitajad. Varustus oli vana, kuid usaldusväärne, ja üle elanud mitmeid rohkem või vähem leidlikke remonditöid.
Esimesel päeval jõudsid nad jää pealispinnast peaaegu kolmekümne meetri sügavusele. Kolmandal päeval olid nad saja meetri sügavusel. Neljandal päeval jõudis sond peaaegu saja viiekümne meetri sügavusele jää sisse, ja jäi siis seisma.

***

Theodoral oli telemeetrilise kontrolli ajal alati ebamugav pööritustunne. Ta juhtis parandusdrooni ettevaatlikult läbi puurimissondi tunneli. Kui droon sondilt ettevaatlikult kaane pealt võttis, tundis ta oma kehast kummalist võõrdumust, justkui oleks need tema käed, mis seda tõstavad ja kõrvale asetavad. Ta oli seal. „Oh, mitte ometi see,“ ohkas ta.
Mõni ime, et Dimitril polnud õnnestunud sondi laevast tööle saada. See polnud mingi tarkvaraviga, ajutine rike või miski, millest automaatparanduse süsteemid suudaksid jagu saada. Enamik protsessoreid olid läbi kärsanud ja vajasid väljavahetamist. Parandusdroonil polnud kõiki vajalikke osi kaasas. Nad oleksid võinud need järgmise orbiidi ajal alla saata. Kuid –
Ta kaotas drooniga ühenduse enne, kui ta seda ise lõpetada sai, sest drooni vaatenurgast kadus Kittiwake horisondi taha. Ta ahmis õhku. Talle tundus, et ta enda jäse oli küljest lõigatud. Ta neelatas ja üritas uuesti keskenduda.
Jah, nad oleksid võinud varuosi alla saata. Kuid Theodora kartis, et kuigi drooni AI oli enam kui piisav tavalisteks remonditöödeks ja tal olid kõik vajalikud joonised mälus olemas, siis võis tal kahe silma vahele jääda miski, mis tulevikus veel probleeme põhjustada võiks. Talle ei meeldinuks sugugi, kui nad peaksid protsessoreid uuesti vahetama, nagu kord Tritonil juhtus. Ta võiks drooni jälle kaugusest juhtida, ent miski ei kindlustanud, et telemeetria talle vajamineva täpsuse kindlustaks ja võimaldaks tal igale poole vaadata.
Noh, nad tahtsid nagunii korraldada mehitatud uurimisretke. See lihtsalt toimuks varem kui plaanis oli.

***

Dimitri jälgis Theodora laskumist. Ta teadis, et naine on sarnaseid protseduure minevikus korduvalt teinud – kuid see ei takistanud teda muretsemast.
Kui ühendus Kittiwakega nõrgenes, hakkas pilt hakkima. Järgmise kolmekümne minuti pärast tõuseks laev jälle horisondile. Kuid Dimitri oli kaalunud laeva orbiidi paikseks muutmist, ja otsustas nõnda teha. Nad ei pidanud enam nii suurel maa-alal silma peal hoidma. Ta sai lõpuks kaks satelliiti tööle ja positsioneeris need ekvatoriaal- ja poolusorbiitidele. Ta võinuks need ka releejaamadena üles seada, kuid ta eelistas Theodora, tema maandumismooduli, kulguri ja puurmasinaga vahetult suhelda. Nii võis vähem asju viltu minna. Ja peale paljusid Maast eemalviibitud aastaid ta teadis, et asjad lähevad tihtipeale valesti.
Ta andis mootorile käsu suuremaks telgjõusurveks ja kontrollis statsionaarse orbiidi üksikasju. Kõik tundus mõnda aega korras olevat.
Kuniks ekraani kõrval hakkas plinkima punane tuluke, ja oht endast märku andis.

***

Theodora laskus läbi jäätunneli. Oli pime, kui mitte arvestada tema skafandri LED-lampe ja üleval tunneli sissepääsu juures olevaid reflektoreid. Tema köis keris ennast aeglaselt lahti. Ta juba nägi enda all olevat puurmasinat.
Ülalt langev valgus tundus väga tuhm, kui ta sondi juurde jõudis. Tal kulus selle töölesaamiseks ainult tund. Ta naeratas ning asus ennast uuesti üles vinnama.
Kui ta pinnale lähenes, kuulis ta oma skafandri kõlaritest heli. „Dimitri?“ küsis ta. „Mis on?“
„Pean... Alla tulema...“
Ta vaevu kuulis teda läbi staatilise müra.
„Dimitri!“
Mõnda aega ei kuulnud ta mitte midagi. Siis müra naasis – ja peale seda kostus Dimitri moonutatud hääl: „... pean maanduma...“ Ragin ja undamine. Theodora püüdis palavikuliselt signaali võimendada. „... saadan koordinaadid... loodan, et see töötab...“
Talle edastati fail. See oli Kittiwake’i poolt genereeritud tehniline aruanne. Theodora avas selle ning heitis sellele pilgu.
„Oh ei,“ sosistas ta.

***

Dimitri andis endast parimat, et juhtida laevast järelejäänut trajektoorile, mis võimaldaks tal sooritada midagi maandumise, aga mitte kokkupõrke sarnast.
Sellest oli möödas ainult kakskümmend minutit, kui ta üleminekuorbiidile jõudmiseks Kittiwake’ile kiirust juurde andis, kuid see tundus terve igavikuna. Kiirenduse ajal ilmunud häireteade osutas sellele, et laeva põhiturbiin ei tööta. Ta andis korralduse põhjalikumaks veaotsinguks ja hetk hiljem vilkusid kõikjal veateated.
Laevamootori turbiin oli katki läinud. Seda testiti regulaarselt kulumismärkide osas, kuid mõni juuspeen pragu võis kontrolli käigus märkamata jääda. Suurema osa reisist liikus laev inertsi jõul, nii et pragu võis aeglustusfaasis laieneda, ja nüüd, kus mootorid jälle suuremal võimsusel töötasid, pragunes turbiin lõplikult.
Asjad võisid valesti minna. Ja nad läksidki valesti. Hullemgi veel, üks turbiini labadest oli läbistanud reaktori kattekihi ning kuum heelium-ksenoongaas lekkis kiiresti. Vigastus oli automatiseeritud parandussüsteemi jaoks liiga tõsine. Seda lekkis praegugi kihtide vahelt kosmosesse.
Ja reaktor oli kiiresti üle kuumenemas. Peale turbiini töötamastlakkamist sai kihtide vahele lõksujäänud gaas reaktorilt üha enam ja enam kuumust, kuid oli võimetu oma tsüklit lõpetama ning maha jahtuma.
Olukord polnud veel kriitiline, kuid võis selleks paari minuti jooksul muutuda. Dimitri saatis kõik parandusdroonid automaatset parandussüsteemi aitama, kuid ta nägi, et sellest ei piisa. Ta pidi reaktori kinni panema, kõik vardad olid keeratud asendisse, mis pidanuks võimaldama reaktoril töötamise lõpetamist. Sellest ei piisanud. Ülekuumenemine jätkus ja see võis viia plahvatuseni. See võis juhtuda paari minutiga, kui reaktorit kiiresti ei jahutatud.
Selline oli elu. Aastate jooksul ei juhtunud midagi tõsist, ja äkitselt olid tal ainult loetud minutid.
Ta teadis, et oli jäänud ainult üks asi, mida ta teha sai. Nii et ta andis käsu reaktori välimise kihi ventiilide avanemiseks. Nõnda lekiks gaas välja. Laev oleks ilma selleta küll kasutu, kuid kahest halvast variandist oli see parim.
Selleks hetkeks oli rikkest möödas ainult minut.
Järgmise paari sekundi jooksul muutusid asjad veel halvemaks.
„Persse,“ hingas Dimitri välja kui ta tundis kuidas Kittiwake pöörlema hakkas. Ilmselt oli üks ventiilidest kinni kiilunud, nii et gaas hakkas välja lekkima ainult ühes suunas ja see ajas laeva kiiresti pöörlema.
Dimitri üritas reaktsioonikontrolli süsteemi põtkuritega asja tasakaalustada, kuid siis rappus Kittiwake tugevalt ja paljud ekraanid läksid tummaks. Ta mõistis, mis oli juhtunud.
Pöörlemine oli laevale liig. Ta polnud sellisteks asjadeks mõeldud. Liiga palju pinget vales suunas... Ta murdus tükkideks.
Ikka veel pöörlemist kontrolli alla saada üritades kontrollis ta süsteeme. Tal oli õigus. Mootor oli läinud. Tal vedas, et vähemalt asumistekk töötas enam-vähem normaalselt. See oli tema võimalus.
Selle sektsiooni reaktsioonikontrolli-süsteem tundus veel töötavat. Selle põtkurid olid küll väikesed, kuid see oli kõik, mis tal oli.
Ta lülitas need korraks proovi mõttes sisse. Isegi töötasid, hea. Ta sõitis nende abil teistest laevajäänustest pisut eemale ja vaatas siis oma situatsiooni pisut rahunenult üle. Kui ta elada tahtis, siis ta pidi maanduma; ja ta pidi seda kiiresti tegema, vastasel juhul triiviks ta avakosmosse ilma mingi võimaluseta oma trajektoori muutmiseks.
Ta naeratas üsna kurvalt.
Turbiinirikkest oli möödas umbes kakskümmend minutit, ja Dimitri juhtis allesjäänud laeva alla Sedna poole ning palvetas, et suudaks pinnale prantsatamise asemel maanduda.
„Dora?“ küsis ta. Ta lootis, et naine saab tema ülekande lätte- „Dora, kas sa kuuled mind? Reaktoril oli rike ja laev lagunes laiali! Mul on ainult meie sektsiooni jäänused. Ma pean alla tulema...“

***

Theodora sõitis palavikuliselt kulguriga maandumispaiga poole. Ta ei saanud Dimitriga ühendust, kuid see ei pruukinud midagi tähendada; antenn võis olla viga saanud, ja ülejäänud laev võis olla täiesti terve. Kõik on korras. Temaga on kõik korras.
Ta soovis, et oleks võinud kiiremini sõita, aga Sedna pind võis sarnaselt kõigile teistele jäistele ja kaljustele taevakehadele ohtlik olla. Sel oli küll palju vähem lõhesid kui Europal või Ganymedesel ning oli nendega võrreldes isegi väga sile, kuid see oli ikkagi võõras maastik, mis ei sarnanenud millelegi, mis Maal oli. Himaalaja liustikud olid Sednaga võrreldes lapse lelud. Perspektiiv oli vale, mõõdud olid valed, varjud olid valed; see maa ei sobinud inimese silmade ja ruumilise mõtlemisega.
Lõpuks lähenes ta maandumispaigale. Ta süda jättis löögi vahele, kui kulguri esituledes asumistekki nägi. See tundus enamvähem ühes tükis olevat.
Ta jooksis lähima õhulüüsi juurde. See oli veel töökorras, ta pääses sisse.
Laev ei näinud sugugi avariiline välja. Koridor nägi peaaegu normaalne välja. Kõik esemed olid muidugi seinte külge kruvitud või muul moel fikseeritud, nii et täielik kaos polnudki ootuspärane. Siiski, laeva sisse logides avastas ta, et enamik süsteeme olid töökorrast väljas.
Juhtimiskeskuse uks oli küll pisut kannatada saanud, kuid siiski töökorras. See avanes tema ees.
„Dimitri!“
Mehel oli olnud piisavalt aega, et endale skafander selga ajada ning ta oli turvaliselt rihmadega tooli küljes. Theodora kummardus ta kohale. Ta tundus olevat teadvusetu. Ta logis mehe skafandrisse sisse ja luges kiiresti andmeid.
Surma aeg... Skafandri meditsiinilised mehhanismid ei suutnud aidata...
„Oh, Dimitri...“ ütles ta murduval häälel. Ta kõri kuivas ja ta tundis silmadesse pisaraid kerkimas. Ta surus need alla. Selle jaoks pole aega. Mitte praegu. Ta peaks tegema seda, mida mees tema asemel teeks.
Ta lohistas keha koos skafandriga krüoune kambrisse. Sinna jõudes teostas ta juba tuttava protseduuri, mida nad varem korduvalt sooritanud olid. Seekord oli see pisut erinev, mõeldud surnud aju võimalikult tervena hoidmiseks, et selle närvivõrgustikku saaks hiljem skännida. Theodora teadis, et Dimitri oli läinud; kuid nad võisid neid andmeid veel kasutada, samuti iga viimastki kui kildu tema elust, luues Dimitrile sarnase virtuaalse isiksuse. Ta ei oleks nii... Lõplikult kadunud.
Seejärel kontrollis ta uuesti laeva süsteeme. Mitte mingit muutust. Hetkel ei vajanud miski tema jäägitud tähelepanu.
Ta nõjatus vastu seina ning lasi pisaratel tulla.

***

See on osa vanemast logist, kuid ma ei taha üle korrata kõike, mis minuga juhtunud on... Ma pean varsti magama minema.
Kittiwake on nüüd surnud, just nagu Dimitri. Ma ei suutnud kummagi heaks midagi teha. Mul on ainult üks üsna meeleheitlik väljapääs. Ma pean oma maandumismooduli niimoodi ümber konfigureerima, et see suudaks mu tagasi koju viia. Me kasutasime seda võimalust mitmes eriolukorra-stsenaariumis. Ma tean mida teha, ja ma tean, et ma suudan seda teha.
Muidugi pean ma reisi vältel ärkvel olema. Moodulis puudub krüoune kamber, ja laevas asuvat ei saa liigutada. Kuid kui taaskasutusssüsteemid hästi töötavad, siis ma saan seda teha. Mul on piisavalt väliratsioone umbes viieks aastaks, kui ma tagasihoidlikult söön. Maale ma sellega ei jõua, kuid ma uurisin võimalikke trajektoore tagasi päikesesüsteemis siseossa ja ma jõuaksin Saturnini, kui ma kolme nädala jooksul lahkun, enne kui see võimalus sulgub. Kui ma selleks ajaks valmis ei jõua, olen sama hästi kui surnud. Oletagem, et ma saan hakkama, ma pean... Reisi käigus saan ma ehk ühendust Maaga ja mõni muu laev, olgu see või mõni automaatne laev, võiks mulle vastu sõita ja varustust tuua. Lõpuks jõuaksin koju.
Kui maandumismooduli ümberehitamine planeetidevaheliseks lennuks õnnestub. Keegi ei arvanud, et see võiks juhtuda, aga siin ma olen. Ma pean üritama.

***

Järgmised paar päeva olid tegusad. Theodora utiliseeris Kittiwake’i jäänustest, kõike mida sai, ja ehitas maandumismooduli süsteeme hoolikalt ümber. Enamikel juhtudel oli vaja ainult väikeseid muudatusi. Lõpuks pidi ta eemaldama maandumiseks ja pinnaoperatsioonideks vajalikud osad – ja seejärel ühendama kütuse varupaagid ning valmistama ka kütust.
Moodulil oli klassikaline sisepõlemismootor. Hea tõukejõuga, ent masendavalt kõrge kütusekuluga.
Õnneks ümbritses teda metaan ja veest koosnev jää – ja puhastatud vedel metaan ning hapnik olid just need kaks asja, mida tal tarvis oli. Kui ta lahutamis- ja puhastamisprotsessi käima sai, hakkasid paagid aeglaselt täituma. Vähemalt see läks nii, nagu vaja.
Ta oleks väga soovinud Maale juhtunust teada anda, kuid ta ei saanud. Enamik releejaamasid olid hetkel tema vaatenurgast Päikese taga ning mooduli nõrga antenniga kättesaamatud, laeva antenn oli aga liiga tugevalt viga saanud. Maa ei kuule midagi enne, kui ta on tagasiteel.
Plaan tundus iga päevaga üha enam teostatav. Ta klammerdus selle külge täie teadmisega, et see on tema ainus võimalus ellujäämiseks.
Kui Theodora kiivrile ilmus teade, et puurimissond on oma ettenähtud sügavusse jõudnud ning lõpetanud puurimise, sattus ta paariks hetkeks segadusse, enne kui talle kõik meelde tuli. See kõik tundus kuuluvat justkui teistsugusesse maailmasse – planeedi pinna kaardistamine, sondide saatmine... Viimase kolme päeva jooksul oli ta väga vähe maganud ja keskendunud üksnes oma tööle mooduli kallal. Ta oli sondi unustanud.
Noh, peale kütusegeneraatorite uuesti kontrollimist peaks tal sondi uurimiseks aega olema, ta oli ajakavast kenasti ees. Pealegi, tõelised maadeavastajad ei hüljanud oma eesmärke ka rasketel aegadel.

***

Mul on hea meel, et ma otsustasin sellele pilgu heita. Muidu ma sureksin meeleheites ja lootusetuses. Nüüd ma olen kummaliselt rahulik. Sedasorti avastustel on lihtsalt selline mõju. Need panevad sind ennast väiksena tundma. See hämmastus ja aukartus...

***
Theodora ei suutnud tulemusi enne uskuda, kui ta isiklikult tunneli põhja laskus, väikesesse õõnsusesse, mille sond oli selle asja puurinud.
Ta seisis väikeses koopas ja vaatas seda imestunult. Ta ei julgenud seda puudutada.
Selle pind oli tume ja sile. Umbes kaks ruutmeetrit sellest oli jääst puhastatud, ülejäänu oli ikka veel jääs. Mõõtmistulemused ütlesid, et objekt oli vähemalt viissada meetrit pikk ja koonusja kujuga. Ei olnud mingit kahtlust, et ta oli avastanud.... Laeva.

***

Seda tunnet ei ole võimalik ette kujutada muudmoodi, kui seda ise sealsamas kogedes. Ja ma isegi ei oodanud seda. See oli... Ma ei oska seda tegelikult kirjeldada. Ebamaine. Imeline. Vaimustav. Kohutav. Ja palju enamat, kõik segunenult.
Pühendasin võõrale laevale iga vaba hetke, mida vähegi lubada sain. Mu moodul vajas üha vähem tööd, ja mul oli peaaegu kaks nädalat lennuakna sulgumiseni.
Ma panin talle nimeks Peregrine . See tundus mulle sobilik. See ei olnud väike planeetidevaheline laev nagu Kittiwake, see lind võis palju kiiremini lennata. Ent siiski... See tundus tähtedevaheliseks lennuks liiga väike olevat, isegi kui oletada, et tegu on asumistekiga, millel mootoreid enam ei ole.
See oli ilmselt inimkonna suurim senine avastus. Kahju, et ma ei saanud sellest kellelegi rääkida. Loodan, et keegi kuulab seda.
***
Theodora suunas kõik ressursid, mida tal mooduli jaoks hädasti tarvis polnud, Peregrine’i uurimiseks. Ainult päev peale tema esialgset avastust leidsid sondid laeva lähedalt jää seest teise kummalise kujuga objekti.
Kui nad ka selleni jõudsid, oli Theodora jälle hämmingus. See oli selgesti mootor!
Ta sai sellal, kui ta oma mooduli kallal töötas, selle kohta pidevalt uusi andmeid ja kõik viitas sellele, et Peregrine kasutas mingisugust termotuuma-ajamit; esmapilgul ei tundunud see inimeste käsutuses olevast tehnoloogiast kuigivõrd rohkem arenenumana. See tundus talle palju põnevamana kui miski täiesti tundmatu.

***

Viimaks õnnestus mul laeva ümbritsevat jääd radiomeetriliselt dateerida. Tulemused osutavad sellele, et ta maandus siia umbes kakssada viiskümmend miljonit aastat tagasi. Jää on seda hästi säilitanud. Aga ma pean küsima... Mida nad siin tegid? Miks nad meie päikesesüsteemi tulid – ja miks ainult üks kord? Kuigi ma ei saa paljustki aru, mida ma näen, ei tundu laev mulle kuigi keerulise ehitusega olevat. Võib-olla suudaksime meiegi midagi sellist valmistada. Ent miks kasutada midagi sellist tähtedevaheliseks lennuks? Nii väikese kiiruse juures polnuks neil võimalik meieni jõuda kiiremini kui sadade aastatega, ja seda isegi juhul kui nad tulid siia Alfa Centauri süsteemist!
Kui just... Kui just vahemaa polnud lühem. Me ei tunne päikesesüsteemi ajalugu kuigi detailselt. On oletatud, et Sedna orbiiti on kunagi mõjutanud mõni hajusparvest, kus meiegi Päike sündis, pärit mööduv täht, mis möödus varsti peale meie süsteemi teket siit umbes kaheksasaja astronoomilise ühiku kauguselt.
Aga kui midagi sellist on rohkemgi juhtunud? Kas võis olla, et see sündis ka veerand miljardit aastat tagasi? Ükskõik milline sobiva trajektooriga täht oleks võinud meie päikesesüsteemi mõjutada. Umbes poolteise miljoni aasta pärast peaks Gliese 10 läbima Oorti pilve. Selline sündmus ei jätaks endast kuigi palju tõendeid maha, ainult mõned häiritud orbiidid ja jäljed planeete pommitanud asteroididest.
Sajad astronoomilised ühikud on sellegipoolest pikk vahemaa, kuid kindlasti pole see võimatu. Kurat, isegi mina olen praegu Päikesest ligi saja astronoomilise ühiku kaugusel, kuigi ma ei reisinud tervet maad ühe korraga. Kui me kasutaksime kiirenduseks Päikese gravitatsiooni, siis peaksime olema suutelised tuhande ühiku läbimiseks kõigest ühe aastakümnega! Ka nemad võisid seda teha, ehk lootuses süsteemi siseossa jõuda, kuid miski takistas neid. Ja on võimalik, et esimene objekt, mida nad veel üsna oma tähe lähedal kohtasid, oli Päikesest ligi tuhande ühiku kaugusele paisatud ebatavalise orbiidiga külmunud kääbusplaneet, mille trajektoor nüüd jälle muutus. Neil vedas, et nende täht Sednat ära ei röövinud. Või oligi see ehk nende täht, mis Sedna orbiiti nii palju häiris? Igastahes, nad pidid läbima sadu astronoomilisi ühikuid, aga see on tehtav. Kui meid tõeliselt hästi motiveerida, oleksime võimelised palju enamaks.
Oletagem hetkeks, et minu hullumeelne hüpotees peab paika...
Siis, mind huvitab, et mis nende motivatsiooniks olla võis.

***

See juhtus kolm päeva enne tema planeeritud ärasõitu.
Ta oli sel hetkel planeedi pinnal, mis võis ta elu päästa – või pigem seda pikendada.
Värinad tulid ilma igasuguse hoiatuseta. Ta tukkus oma kulguris, kui need ta üles ajasid. Neli, võib-olla viis palli Richteri skaalal, arvas Theodora. Ta kurk oli ühtäkki väga, väga kuiv.
Kütusegeneraatorid...
Kui maavärin lõppes, läks ta neid kontrollima. Vahemaa läbimiseks tundus kuluvat terve igavik, jäässe tungisid uued lõhed.
Kui ta neid nägi, siis ta teadis, et ta peaks tundma viha, paanikat või masendust. Kuid ta tundis üksnes ületamatut väsimust.
Kaks paaki olid täielikult hävinud, ja generaatorid oli kahjustada saanud. Ta uuris igaks juhuks asja lähemalt, kuid tulemused ei üllatanud teda.
Õigeks ajaks ei olnud neid võimalik korda teha. Ehk mõne kuu jooksul... Kuid juba nädala pärast oleks liiga hilja.
Ta istus tagasi kulgurisse väsinuna, kuid ühtäkki väga, väga rahulikuna. Mis mõni aeg tagasi üksnes ähvardas, oli nüüd vankumatu tõsiasi. Eluga ta siit ei pääsenud ning ta teadis seda.
Parim, mis ta teha võis, oli oma allesjäänud aega võimalikult efektiivselt kasutada.

***

Kui ma omadega valmis saan, külmutan ennast ära. Seekord ma kasutan... Lõplikku krüogeenilist protseduuri.
Kui sa meid leidsid ja veel liiga hilja pole... Noh, siis ehk vestleme veel.

***

Algne tunnel hävis maavärina käigus, kuid ta kasutas allesjäänud sondi, et kiireima võimaliku kiirusega puurida ja ümbritsevat jääkihti ultraheliga mõõta. Kuniks need toimingud sooritamisel olid, püüdis Theodora Peregrine’i kohta rohkem teada saada. Tal õnnestus saada spektroskoopilised näidud, mis viitasid sellele, et laeva pind koosnes peamiselt titaanist, ent ta ei saanud kõigist spektraalomadustest aru, sulamil tundus olevat palju komponente.
Samuti sai ta lisainfot jääkooriku paksuse kohta. Sond jõudis peaaegu kahe kilomeetri sügavusele. Selle andmed osutasid, et kooriku all, viieteist-kahekümne kilomeetri sügavusel naisest allpool võis olla vedel ookean. Theodora teadis, et ta ei ela piisavalt kaua, et selles küsimuses täit selgust saada, aga need mõõtmistulemused võisid siiski kellelegi kasulikuks osutuda. Kui nad tema signaali kätte saavad.
Ta püüdis mitu korda andmeid tagasi Maale saata, kuid ta oli liiga teadlik õnnestumise ülimadalast protsendist, et isegi ligilähedaselt optimistlik olla, kuigi ta võttis kasutusele Nerivik 2 antenni. Kuid saatja oli siiski nõrgapoolne ja sihtimine liialt ebatäpne. Ilma releejaamadeni jõudmata saab tema sõnumist ei midagi enamat kui lihtsalt kosmiline müra. Kõige usaldusväärsem viis need andmed inimkonnale edastada oli neid võimalikult paljudes koopiates siinsamas säilitada ja loota, et sellest piisab. Erilisi valikuid tal polnud.
Ta jätkas võõrale laevale mõtlemist. Kui ta dateering oli korrektne ja see maandus siia veerand miljardit aastat tagasi, siis see oleks enam-vähem kokku sobinud Permi-Triiase ajastu massilise väljasuremisega. Enamasti arvati selle põhjused olevat geoloogilist laadi, ent eksisteeris võimalus, et teised asjad sellele samuti mõju avaldasid – nagu näiteks Oorti pilve millegi poolt häiritud saamine, misjärel süsteemi sisemisse ossa rohkem komeete sattus. Hiljuti õnnestus tal mõõta kui kaua Peregrine oli kosmilise radiatsiooni mõju käes olnud ja tundus, et üksnes paarsada aastat, kui ta just viga ei olnud teinud või mängus polnud mõni asjaolu, millest ta teadlik ei olnud.
„Ja oletuseks see jääbki kuniks keegi meid leiab,“ ütles ta valjult, Peregrine’i poole kiigates. „Aga nad leiavad. Küll näed.“
Ent ta polnud nii kindel. Kas kompanii saadaks eales välja uue ekspeditsiooni, kui nad aru saavad, et Theodora ja Dimitri ei võta nendega enam kunagi ühendust? See sõltus peamiselt eelarvest, ning Theodora oli üsna pessimistlik. Ja teiste kompaniide või riikide kohta ei osanud ta midagi isegi arvata. Aga Sedna triivis iga aastaga üha kaugemale. Enne järgmise missiooni talutaval tasemel ette valmistamist ja teele saatmist kulub ilmselt aastaid. Ja siis kulub reisile veelgi aastaid. Ja tagasisõidule kulub jälle uuesti aastaid.
Ta pidi enesele tunnistama, et on võimalus, et keegi neid lähiajal ei avasta – võibolla isegi mitte enne järgmist periheelioni. Nii kauget tulevikku ei julenud ta isegi ette kujutada.
Ta silmitses teist laeva ja puudutas selle tumedat metallpinda. Aga ikkagi lähemal võrreldes sellega, kui kaua sina ootama pidid...
„Sina oled ju ka laevahuku läbi teinud, eks ole?“ Theodora isegi naeratas pisut. „Kahju, et me ei saa sellest vestelda, mis meiega juhtus. Ma tõesti tahaksin su lugu kuulda. Ja tundub, et me oleme siin veel mõnda aega koos.“ Ta naeratus venis laiemaks, ent väljendas seejuures ka kahetsusvalu. „Ilmselt tükk aega.“

***

Ma loodan, et sa leidsid meid üles ja kuulsid meie lugu, ükskõik kes sa ka ei oleks. Ma tõesti loodan, et see on nii.

***

„Väga huvitav,“ ütles Manuel. „Peame sellest avastustest kohe Konsortsiumile ette kandma.“
Chiara või Jurriaani heakskiitu ootamata hakkas ta kohe mõttes Orpheuse abiga väikest andmeedastust ette valmistama. Paari minuti pärast olid nad valmis seda ära saatma.
Ei Chiara ega Jurriaan vaielnud vastu.
Peale signaali saatmist edastas Manuel oma edasistest kavatsustest mõtteteate.
„Ei!“ karjatas Chiara. „Sa ei tohi! Nad ei ole sellist kohtlemist ära teeninud. Nad surid liiga kaua aega tagasi, et protseduur saaks edukas olla. Sa ei ärata neid ellu, heal juhul saad sa üksnes haletsusväärseid fragmente, kui sedagi! Nad olid kangelased. Nad surid kangelastena. Sa ei tohi nendega nõnda käituda.“
„Sellel on arvestatav teaduslik väärtus. Kehad säilusid peaaegu tervenisti jäässe mattunult, piisavalt sügaval, et neid enamiku radiatsiooni eest kaitsta. Me ei ole kunagi üritanud nii vanu surnukehi äratada – ja veel nii heas seisukorras surnukehi. Me peame seda tegema.
„Tal on õigus,“ pistis Jurriaan vahele. Chiara vaatas teda üllatunult. See oli vist esimene mitte tema muusikasse puutuv asi, mida ta terve reisi jooksul öelnud oli.
Ta hääletati maha. Isegi Orpheus väljendas Manueli ettepanekule toetust, kuigi Konsortsium ei andnud AI-le täielikku hääleõigust.
Ta lahkus vaikides kajutist.

***

Manuelil kulus mitu katkematut tööd täis päeva üksnes kehade ettevalmistamiseks. Ta täitis nad nanobottidega ja analüüsis tulemusi. Ta säilitas neid ühtlase temperatuuri ja atmosfääri juures. Ta otsis ammusurnud laevalt üles kõik, mis nende meditsiinilistest andmetest säilinud oli.
Ja siis ta asus protseduuri läbi viima. Ta avas ettevaatlikult nende koljud, tõi nähtavale nende ajud, ja asus neid parandama. Üksteist tuhat aastat hiljem polnud eriti midagi kasulikku alles jäänud. Kuid kõrgtehnoloogiliste tehisbakteride ja nanode abil võis siiski üsna hea skanni saada.

***
Viimaks tundis Chiara endas rahu. Alates nende kohtumisest Sednaga tundis ta ennast iga päev olevat täidetud mitmesuguste emotsioonidega ja lõpuks ta arvas, et ta ei kannata seda enam välja. Peale nende viimast plaanipärast visiiti Sednale tagasi Orpheuse pardale naastes tundis ta, et on aeg.
Ta heitis oma kajutis rahulikult pikali ja laskis Orpheusel oma ajju pumbata väga täpselt koostatud modulaatorite kokteili. Siis läks ta Unemaale.
Ta oli selle keskkonna ise paari aastakümne eest loonud, et see aitaks tal oma emotsioonidest võimalikult efektiivselt uusi muusikalisi teemasid ja ideid luua. Ja Chiarale tundus, et lugu iidsest võõrast laevast, Theodorast, Dimitrist ja Sednast annaks ainest suurepärastele muusikalisteks variatsioonideks. Seejärel langeks Jurriaanile ülesanne tema ja Manueli tihtipeale väga erinev töö omavahel ühendada sümfooniaks, millesarnast maailm varem kuulnud ei olnud. Selliseks, mis teeb nad kuulsaks isegi väljaspool Jupiteri Konsortsiumi, ehk isegi nii Traditsionalistide kui Üleminejate seas. Nad kõik mäletavad neid.
Chiara naeratas ja triivis tavateadvusest eemale.
Tema Unemaal viibimise ajal lahkus Orpheus aeglaselt Sedna orbiidilt ja võttis uuesti suuna Jupiteri Konsortsiumi territooriumi poole. Nende aruannetest innustunult oli üks teine ekspeditsioon juba Sedna poole teele asunud, tundes erilist huvi võõra laeva ja võimaliku jääkoorealuse ookeani vastu.
Chiaral, Manuelil ja Jurriaanil oli laeva uurimiseks liiga vähe varustust, kuid nad ei kahetsenud seda. Neil oli kõik, mida neil vaja oli. Nüüd oli aeg kõike hoolikalt kokku panema hakata, tükk tüki haaval, justkui kildudeks purunenud antiikset vaasi kokku pannes.
Isegi Manuelil ei olnud avastuse maha jätmisest kahju. Tal olid laibad – ja nende isiksuste taaselustamine hõivas enamiku tema tähelepanust. Paar päeva pärast Sednalt lahkumist lõpetas ta protseduuri.
Selleks ajaks oli Chiara taas ärkvel, ja ta ei kandnud enam endaga koormana kaasas tundeid, mis ihkasid muusikaks saada. Ta ei pannud enam pahaks seda, mida Manuel oli teinud - peale seda kui ta oli loonud enda osa meistriteosest, oleks olnud mõttetu sellele tundeid kulutada.
Esimesena käivitas Manuel Dimitri isiksuse.
Kus ma olen? Dora... Dora... Dora...“ korrutas see nagu kinnijäänud grammofoniplaat.
„Tema aju sai peale surma naise omast rohkem kannatada,“ tunnistas Manuel. „Tollel oli aega sooritada üsnagi tavapärane krüosäilituse protseduur. Siiski...“
„Ma olen siin lõksus. Meie reaktor läks rikki ja laev rebenes tükkideks. Kahjustused on liiga suured. Mu mees on surnud... Kuid me leidsime midagi. Ma pean selle sõnumi edasi andma... Kuid ma tunnen segadust, mille ma lõpule viinud olen? Kus ma olen? Mis toimub?“ Natukese aja pärast alustas naise hääl uuesti otsast peale. „Kas ma olen seda juba varem öelnud? Ma ei tea. Ma olen siin lõksus. Meie reaktor läks rikki...“
„Nad mõlemad on üksnes fragmendid, pelgad mälestused enne surma, mõned emotsioonid, ja peaaegu mitte mingisugust kasulikku kognitiivset tegevust. Rohkemat polekski ma kätte saanud. Sellest hoolimata on see suur samm edasi. Teoreetiliselt poleks me pidanud peale ühteteistkümmet tuhandet aastat niigi palju saama.“
Chiara kuulas surnute hapraid hääli ja ühtäkki haaras teda kurbus. See helises tema keha igast osast vastu ja täitis tema mõistuse. See oli peaaegu talumatu. Ja see oli ka kaunis.
„See on tõesti suurepärane,“ sosistas ta.
Ta ei pidanudki rohkem ütlema. Jurriaan hoomas läbi avatud kanali tema mõtteid. Naine teadis, et ta mõtles sama. Ta kuulas alati. Orpehuse abiga kuulas ta Manueli saadetud katkendeid üha uuesti ja uuesti, seadis neid ringi, vahetas sagedusi, muutes neid... Tehes neist meloodiat.
„Jäta mõned sõnad sisse, eks?“ ütles Chiara vaikselt. „Palun.“
Jätan. Neist saab suurepärane sissejuhatus. Nad loovad kuulajas tunde möödunud aegadest ja endiste inimeste isiksustest. Ta mattis ennast jälle oma kompositsiooni. Chiara juba teadis, et praegu ei maksa teda segada. Mõne päeva või nädala pärast saab ta tööga valmis: ta on kõik tema ja Manueli muusikalised soovitused üle vaadanud ja valmis kirjutanud sümfoonia esimese visandi. Seejärel on vaja tema ja Manueli nõuandeid, et see lõpuni kirjutada. Kuid lõpuks maksab ikkagi ainult Jurriaani arvamus. Lõppude lõpuks on ta ju Helilooja.
Ja seejärel peaksid nad leidma sobiva nime. Jää ja Põrmu Sümfoonia, ehk? Ja võibolla peaksid nad lisama alapealkirja. Theodora ja Dimitri Vaimud Elavad Igavesti? Ei, kindlasti mitte, liiga ülespuhutud sellise suuresti klassikalise pala jaoks. Surnute Hääled? Laevahuku Laul?
Või ehk lihtsalt: Austusavaldus.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0495)