24. veebruaril, Eesti Vabariigi aastapäeval lahkus meie hulgast viljakas seiklusulme autor Tiit Tarlap. Eks tema surmakuupäevas ole mõningast sünget ja mõrudat irooniat, sest lisaks seikluslikkusele iseloomustas Tiit Tarlapi loomingut just ühiskonna ja olude kriitika.

Mõneti on Tiit Tarlapist päris raske kirjutada, surm surmaks, aga ega ta palju endast ei rääkinud, pigem ikkagi raamatutest, nii loetuist kui ka kirjutatuist. Ulmeväliselt on Tiit Tarlap tuntud eelkõige oma sundkäiguga Tšornobõli tuumaelektrijaama avarii tagajärgede likvideerimisele ning seda eluperioodi kajastava raamatuga "Tšernobõl 1986" (1993). See umbes 100-leheküljeline raamat on ilmunud tõlgetena nii inglise kui jaapani keeles.

Tiit Tarlap oli eelkõige siiski ulmekirjanik, kes kuulub Eesti viljakamate hulka. Debüteeris ta 1988. aastal, mil ajakirja Noorus juuninumbris ilmus jutt "Tänav akna taga". Nõukogude võimu hääbumine ja rahvusromantilised meeleolud polnud ulmele just parim aeg, aga kes seda juttu luges, sellele see meelde ka jäi.

Hoolimata esinduslikust avaldamiskohast ja jutu tasemest tuli autori järgmisi tekste oodata enam kui viis aastat. Eks oma osa mängisid siin n-ö olud, ühe riigikorra lõpp ja teise algus, elukoht provintsilinnas Sindis jne. Tarlap aga kirjutas ning alates 1993. aastast hakkasid ka seni sahtlis olnud tekstid ilmuma. Kõigepealt 1993. aasta märtsis-aprillis ajalehes Liivimaa Kuller jutt "Õnn kestab igaviku..." ja sama aasta lõpust järgmise suveni Pärnu tõlkija ja kirjastaja Matti Vaga väljaantud nädalalehes Kesknädal autori ehk üks olulisemaid tekste – romaan "Kurjuse tund". Samas lehes ja samal aastal ilmus ka romaan "Vampiirilõks". Matti Vaga poolt kirjastatud Pärnu Leht hakkas 1995. aasta juulis avaldama Tiit Tarlapi romaani "Väga pikk päev". Leht lõpetas ilmumise ning romaani ilmumine jäi pooleli, tervikuna ilmus tekst alles 2002. aastal ajalehes Lääne Elu. Lisaks Matti Vaga avaldatud n-ö koperatiivilehtedele avaldasid Tiit Tarlapi jutte eelkõige Tartus ilmuv kõmuleht Liivimaa Kuller ja rannapealinna n-ö ametlik leht Pärnu Postimees. Üksikud jutud ilmusid ka ajakirjades Favoriit ja Horisont.

Aastaid 1993–98 võibki pidada Tiit Tarlapi esimeseks n-ö loomeperioodiks, mis kulmineeris ulmeauhinna Stalker võiduga 1998. aastal. Võidulooks oli lühiromaan "Vihkamise suund" ning sellega seotud lühiromaan "Kaduviku paladiinid" jäi teiseks. Kahjuks ei toonud värskeltloodud auhinna võit edu raamatute avaldamisel. Ju polnud aeg veel küps. Kahjuks oli ilmumise lõpetanud tudengilinna kõmuleht ja rannalinna ajaleht oli lõpetanud ilukirjanduse avaldamise ning niimoodi vaikis Tiit Tarlap taas mitmeks aastaks.


Lew R. Berg ja Tiit Tarlap – nüüdseks mõlemad manalamehed.
Foto: Taavi Tuvikene

Aastal 2000 osales Tiit Tarlap aukülalisena Eesti ulmefännide igasuvisel aastakokkutulekul Estcon ning ehk andis see ka uut energiat, sest juba järgmisel aastal avaldas Lääne Elu mehe lühiromaani "Liivakella kael" ning sama aasta lõpus ilmus autori esimene raamat: jutukogu "Viiking, kes armastas haisid". Järgmine aasta ilmus Raul Sulbi koostatud "Eesti ulme antoloogia", mis tegi laiemale üldsusele tuntuks Tarlapi debüütloo ning esimese Stalkeri võitnud ja teisele kohale jäänud lühiromaanid. Paar aastat veel ning ühtede kaante vahele said kaks varast romaani "Kurjuse tund. Koidiku lapsed". Sarnaselt esikraamatule oli ka see praktiliselt isekirjastatud, Pärnu Tšernobõli veteranide toel ilmunud.

Taas mõned aastad pausi ning Tiit Tarlapilt ilmus romaan "Meie, kromanjoonlased" (2009). See raamat murdis ka mõneti autori marginaalsuse, sest pärast seda avaldas Tiit Tarlap praktiliselt iga aasta ühe raamatu ning üksteise järel ilmusid romaanid: "Tuleriitade öö" (2010), "Roheliste lippude reservaat" (2012), "Lõhestusjoon" (2012), "Aegade julm laul" (2013), "Äraneetute pärijad" (2015) ja "Rajake tähetolmus" (2016) ning jutukogu "Haldjatants" (2014). Romaaniga "Lõhestusjoon" võitis Tiit Tarlap 2013. aastal teistkordselt Stalkeri.

Ilmselt on igal lugejal oma nägemus Tiit Tarlapi loomingust, aga iseloomustavalt võiks nimetada seikluslikkust, mehiste väärtuste ülistamist, ühiskonnakriitikat ning autori leppimatust maailmas vohava valskuse ja ebainimlikkusega. Tarlapi ulme üks iseloomustavaid jooni on ka tugev krimikirjanduslik alge, eriti see nn karmi koolkonna oma.

Lisaks ulmele on Tiit Tarlap kirjutanud ka mõne krimi- ja seiklusjutu. Ta oli ka kitarri- ja laulumees, kelle sedasorti loomingu näiteid võib ka Youtube'st leida.

Hoolimata east ja haigustest on iga surm raske. Inimest enam ei ole, lohutuseks jäävad teosed ning kirjaniku mälestamiseks pole midagi sobivamat, kui võtta kätte mõni ta raamat ja see (uuesti) läbi lugeda.

Tiit Tarlap: mõte kirjutada kromanjoonlastest tekkis praemuna süües

Tarlapi stalkerid