Hoolimata kõigest tuleb siin arvustuses mainida eelmistes raamatutes olnud võtmesündmuseid. Seega, kui sa pole varasemaid raamatuid lugenud ja nüüd midagi liigset teada saad, siis süüdista iseennast.

Tsaarimaailma juba viies köide. Selle maailma, tegelaste, ja ka formaadi, milles Tsaari lugusid luuakse, suurele fännile on see vaid rõõmustav. Seda enam, et vahelduseks seotud sisuga romaani moodi raamatutele on autorid viimas lugejaid taas lühijuttude maailma.
Tsaari puhul ongi vist kõige ägedam see, et lünki, mida täita, on nii palju. Tegevuskohti täpselt samuti, rääkimata erinevatest vaatepunktidest ja laiemas võtmes žanritest. Ja viies osa võtab enda kanda taaskord mitu erinevat ulmežanrit. On mõningast küberpunki, on kosmoseooperit. Samas on aga ka ühiskonna taastärkamist ja pea sõna otseses mõttes kuu poole ulgumist. Uusi tegevuskohti samuti. Omajagu möllamist tuleb ette asteroididel, Marsil, aga näiteks ka seal, kus praegu asub maakeral Läti.

Jääkuningannad
J.J. Metsavana

Mis sai sellest laevast, mille Tooni intellect kaaperdas? Selgub, et see maandus ühele asteroidile ning lendas üsnagi kohe õhku. Asja saadeti uurima veel üks laev, sedapuhku inimestega. Ka seal läksid asjad üsnagi nihu ja nüüd üritavad putukad asteroidilt Maale pääseda.
Tsaari raamatutel on olnud kolme tüüpi alguseid. Küberpunki kalduv lugu hüljatud robotisüsteemist, kosmosekätš Kuu pinnal ja siis kaks reaktoriga jahmerdamist, kus ühes üks reaktor välja lülitub, teises jälle sisse. Siin, viiendas on pea kõik see kokku pandud. Lüüakse üksteist maha, käivitatakse reaktorit ja siis natukene häkitakse ka. Üldiselt on lugu vana hea Metsavana looming, meeletult hoogne, ilma suuremate mõttepausideta, samas tehnoloogiliselt kirev.
Ainus, mis mõtlema pani, oli loo sobitus kogu ajajoonele. Et kui tulnuk-AI-l oli kange vajadus jõuda oma kraamiga Maale, mispärast ta siis sinna asteroidile ronis? Aga võimalus, et mul on miski oluline detail ka meelest läinud, on üsna kõrge. Kuna raamatu tegevus sel korral pole enam lineaarne, ei saa seda otseselt nõuda, aga harjumus sunnib siiski otsima viiteid sellele, kuhu tsaarimaailma tegevustikus kogu lugu sobitada. Seega oleksin neid veidi enam oodanud.

Zombinaator
Maniakkide Tänav
Kaisu Ann Karukäpp

Selles loos on üsnagi selge, et tegevus toimub kusagil Kali ärkamise ja Losi ravimise vahele jäänud ajal, kus Kal on askeldamas Pluutol, luues sinna baasi.
Minu jaoks uus ja esmapilgul võõrastav oli nn. jutustaja/kõrvaltvaataja kõnepruuk. Loos, kus peategelaseks on küborgiks muutunud teismeline, veidi naiivne ja ehmatlik noor tütarlaps, omandab ka loo dialoogiväline tekst väljendid ja stiili, mida sääraselt inimeselt, kui peategelane on, eeldada võiks. Teiskordsel lugemisel aga tundus säärane stiil isegi mõnus, vähemalt minul aitas ta peategelasega, kes tegelikult ongi veidi justkui ehmunud, samastuda. Läbi tütarlapse silmade näeme seda Kal-i, kes ta teistele paistab - seni oleme saanud ju osaks pea ainult Liivi luulega pikitud Kal-Losi eneseõigustustest ja kahetsustest.

Kaksteist jalga põlle all
Tea Roosvald

Vahelduseks kosmoses sagimisele ka Maa peale, kus tulnukad kasutavad inimestest naisi kandjatena oma järglaste saamiseks, mõjutades neid seejuures telepaatiliselt, soovides ühel teatud hetkel ühe kindla puu otsa ronida. Üks tugevamaid ja lemmikumaid lugusid ses kogumikus, kuna toob minu meelest kõige enam esile tegelaste mõttemaailma, tunded, arusaamad. Ja teisalt on tegemist klassikalise metsajutuga: kamp inimesi, kes teevad, nagu heaks arvavad, üks vanaeidest tark, kes oma onnis kahtlaseid asju ja plaane ajab ja kes lõpuks olulisel hetkel välja ilmub.
Kuna tegevus ei toimu Eesti aladel ja selles pole meile seni tuntud tegelasi, pole autor läinud kergema vastupanu teed, vaid mõelnud erinevatele nähtustele ning olevustele uued nimetused. Mis on ka ülimalt loogiline – teine kant, teine mütoloogia, teised arusaamad jne. Vahelduseks suurele inimkonna päästmisele ja tulnukate hävitamisele veidi kitsam vaade annab selle loo näol kogumikule hulga sära juurde.

Koidik vereval pinnal
Reidar Andreson

Tagasi kosmoses, sedapuhku mandunud Marsi ühiskonnas, kus enam üldiselt ei saada aru, et elatakse võõrplaneedil, ja kõik, kes säärast ideed üldse mainivad, tuleks ära hävitada. Nii arvavad kõik peale ühe vanamehe, kes endiselt elektroonikat (vigureid) tunneb ning omab plaani olukorra päästmiseks. Seda hakkab aga ellu viima tema 12-aastane poeg Dän.
Mõnusalt hoogne, lausa filmilik jutt. Võib vabalt ette kujutada, kuidas mõni režissöör kujutaks minevikust pärit videosõnumeid kaikumas lahingust väsinute skafandrites. Samas ei ole lugu vaid ainult tulnukate hakkimisest lendavate lõikurketastega, siin on piisavalt lapselikku avastamist, kahklemist, lootust ning teadmist, et kusagil seal on äkki veel keegi, kes tuleb appi!
Muide, boonuspunktid sõna „suitsumallikas“ eest.

Väljarändajad
Mann Loper

Noja vot see on vähemalt minu konkurentsitu lemmiklugu ses kogumikus. Kohe väga. Üllataval kombel mind isegi ei häirinud lõppematud sarnasused Dennis E. Taylori Bobiverse’i seeria raamatutega, kus samuti peategelasteks digiinimesest kosmoselaevad. E-Eesti kodanik Ürmo on sõna otseses mõttes Ürmo. Digireaalsusesse genereerib ta endale küll liitrite kaupa õlut, aga milleks mängult kusel käima peab? Ei peagi. Ja üldiselt teeb ta nii, nagu tahab, ja lendab maalt minema, sest E-Eestis on enamik digitaalseid inimesi muutunud mõtlevateks vaidlusprogrammideks. Vahepeatusega Jupiteril lendab ta edasi, korjates tee pealt kaasa ka eestlasest putuka Miia.
Nagu juba öeldud, on tekst humoorikas, seda aga seekord teises võtmes kui eelmistest osadest tuttav Kiievi isalik braasnik. Oleks veel edasi lugenud. Päris ausalt.

Ja siis kokkuvõtteks…
Ehkki viies raamat ei kuulu minu Tsaari teoste lemmikute hulka, on siin küllaga uusi ja huvitavaid tegevusliine, millest praegused või ka uued autorid loomingut punuma saaksid hakata. Sest ikkagi, mida nad seal Pluuto baasis askeldavad? Mis sai Alfa Centaurile lennanud Ürmost? Ja tegelikult oleme me ju pea täielikult teadmatuses Estoonial ning teistel hiidlaevadel päikesesüsteemist lahkunute saatusest. Maad on veel küllaga, mida künda, ja aina raskemaks läheb, sest seni küntu on hästi küntud.