Olles omal ajal lugenud Naomi Noviku „Tema majesteedi lohe” raamatut ning natuke Temeraire sarja ka pikemalt, olid ootused kõrged ning näpud pikalt ees kohe, kui laialdaselt auhindu ja kiitust saanud „Väljajuuritud” („Uprooted”) eesti keeles ilmus. Raamat pälvis sel saastal nii Locuse auhinna (Best Fantasy Novel) kui ka Nebula (Best Novel). Mina sain raamatu viimaks kätte ning lugesin selle ühe jutiga läbi, jäädes veel mitmeks päevaks loo lummusesse.

Ma võiksin alustada tutvustamist raamatu algusest. Alustada sellest, kuidas 17-aastane Agnieszka ootab külaväljakul oma saatust, kui Lohe tuleb uut tüdrukut välja valima. Iga kümne aasta tagant tuleb maag tornist alla, valib täpselt 17-aastaste tüdrukute vahel ning võtab ühe endaga kümneks aastaks torni kaasa. Need, kes tagasi tulevad, väidavad ühest suust, et Lohe ei kasutanud neid seksuaalselt ära. Muidugi ei usu seda keegi, kuid kuna tüdrukutel on kaasas kopsakas kott hõberahadega teenistuse eest, siis ega kosilaskandidaadid seda küsi ka.

Aga ma ei alusta! Tegelikult soovin ma alustada hoopis lõpust – järelsõnast. Järelsõnas on öeldud, et Naomi Novik (Poola juurtega New Yorki elanik) püüdis kirjutada lugu, millega ta saaks oma tütrele edasi anda emotsiooni oma lapsepõlvest, kui tema vanaema jutustas väikesele Naomile lugusid. Selles ühes lauses on kirjas raamatu võti. Ühest küljest on autor võtnud aluseks muinasjutud, mida lapsed suurima heameelega unejutuks kuulavad. Teisalt oli ta pannud seiklema teismelise neiu koos tema eale omaste probleemidega (kodust lahku kasvamine, oma tee leidmine, armumine ja maailmas toime tulemine). Kolmandast küljest kasutas ta klassikalise fantaasialoo raami ja ruumi, muutudes sellega kaasaegsele lugejale loetavaks ja mõistmispäraseks, kuid kõige tipuks või kõige aluseks on soojus, millega vanem vaatab naeratades omaenese laste poole ning loodab, et neil õnnestub ehk elust väiksemate muhkudega läbi jalutada. Aga oli ka mõtisklemist autori enese juurte või juurtetuse üle ning nii kodusest kultuuriruumist väljakasvamisest kui ka sealt energia kogumisest.

Lugu algab aga orust, mida ümbritsev mets kiirgab kurjust, haigust ja häda. Kui tuul on metsa poolt, mürgitab see viljapõllud nii, et saaki söönu jääb hullumeelsena haigeks. Kui metsa hundid on käinud koduloomi hammustamas, ei jää muud üle kui kogu kari ära põletada, talvel püksirihma koomale tõmmata ja uuel kevadel uuesti alustada püüda. Ometi elavad inimesed orus oma vaikset elu ega pööra ellujäämiskatseid sooritades suuremat tähelepanu sellele, mis kaugel mäe taga riigi pealinnas toimub. Jah, eks neilegi on jõudnud uudised, et kuninganna kord metsas hukka sai ning kroonprints on tänaseks abiellunud ja väikese lapse isa. Kõik need detailid ning enamgi veel moodustavad viimaks ühe terviku, mis seletavad ja selgitavad teisi seiku.

Nagu te juba aimate, osutus just Agnieszka Lohe poolt väljavalituks ning torni tööle võetud nooreks neiuks. Mitte, et neiu Lohe esimene valik oleks olnud, kuid kui maag tundis neius väge, polnud tal enam suurt valikut – eetikakoodeks nõudis, et kõik, kellel on potentsiaali maagiks saada, väärivad ka õpetamist. Muidugi polnud see neiu jaoks koheselt aktsepteeritud valik. Polnud seda ei torni minemine ega hiljem ka maagiaõpingud, kuid nii nagu sedatüüpi lugudes tihti on – kui on mees ja naine, siis kusagil on tunded; kui on maalt tulev tüdruk, saab ta ühel hetkel linnas vastu sõrmi; kui on eneses kahtlev noor, tuleb tal maailm päästa? Oleks see kõik vaid nii lihtne! Õnneks ei ole. Ei ole ka Naomi Noviku raamatus.

Oli maage ja maagiat, kõrged kivist linnad ja üsna keskaegsel viisil maad harivad inimesed; aadlid ja seisused; rahvas, kes kasvas puudeks; oli kuri, mis ähvardas aia taga ning ammuelanud nõid Jaga, kellest oli maha jäänud märkmevihikuid, millest kaasaegsed maagid suurt aru ei saanud ning seega ka suurt ei arvanud. Kõike seda oleks ju nagu juba lugenud? Samas oli kogu lugu kirja pandud nii, et iga mingi aja tagant sa küll leiad midagi tuttavat, kuid süžeepööre tuleb enne, kui sa tuttavlikkust klišeeks tahad tembeldada.

Kiire, hoogne ja kaasahaarav. Aluseks võisid ju olla vanad ja teada-tuntud lood, kuid vormilt on Naomi Novik suutnud luua fantaasialoo, mis kõnetab tänast lugejat. Maailm meie ümber muutub iga päev ning minagi näen, kuidas lood, mida minu põlvkond kord lastena nautis, ei kõneta enam meie lapsi. Nende jaoks on seal vale kõneviis, vale loo ülesehitus ning kindlasti ka vale tempo. „Väljajuuritud” on heas mõttes vanade slaavi muinaslugude ümberistutamine uude mulda, jäädes maitsekalt eatuks ja heaks kirjanduseks, kuid kohandudes muutunud maailmaga.

On see siis noorte või täiskasvanute raamat? Vahet pole! Kindel on see, et raamat on hästi kirjutatud fantaasia ning lisaks ka hästi tõlgitud. Selles on, lisaks meeldivale kirjastiilile veel mingi lumm, millele ma parem ei üritagi sõnastust leida ja sõrme peale panna. Aga olge te kõik hoiatatud: mina lugesin seda läbi öö, suutmata poole raamatu peal pidama saada.

Õnneks on autor isegi hoiatuse sisse kirjutanud. Kahjuks küll alles poole raamatu peale:

"Halba see ometi teha ei saa," teatasin, kuid seepeale heitis lohe mulle ärritunud pilgu.
"Kahtlemata saab," vastas ta. "Kas sa ei kuulanud, mida ma äsja ütlesin? Terve raamat tuleb ühekorraga loitsuna ette kanda ja kui sul selleks jõudu ei jätku, variseb kogu loits hävitavalt kokku, kui sa end ära kurnad. Olen ainult korra näinud, kuidas seda laususid ühisel jõul kolm võlurit, kes kõik olid õpetanud endast nooremat ja andsid raamatut lugedes käest kätte. See viis nad peaaegu hauda ja nad ei olnud kohe kindlasti nõrkade killast."




Ainult ühte soovin ma veel öelda. Mulle tohutult meeldib, et eestikeelsele tõlkele pole pandud originaalkaanepilti, vaid on lastud Kätlin Kaljuveel joonistada uus, mis minu meelest on ilusam ning lugu märksa paremini tutvustav kui originaalkeelse esmatrüki kaas.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0827)