Samizdatil on vene kultuuriruumis pikk ajalugu. Internetiajastu saabumisega saavutas ka samizdat uue, võiks lausa öelda, et vohava väljundi. Seda enam, et kord internetis avaldatud asjad kipuvad end aja jooksul kontrollimatult paljundama.
Dmitri Saveljevi romaanimahus tekst "Metš Kaleva" ei ole mitte kunagi paberil ilmunud. Ning hoolimata sellest, et avaldamise hetkest möödunud pooleteistkümne aasta jooksul on teine oma algsest asukohast autori vähimagi kaasabita klooninud kümnetesse allalaadimissaitidesse ja omandanud isegi midagi esikaane sarnast, ei ole ta lugejaid just ülemäära palju kogunud. Isegi hinnanguid on talle kõigis paigus kokku kirjutatud vaid käputäis. Ju siis Tallinnas toimuv võõras kultuurilis-mütoloogiline taustsüsteem lihtsalt ei ole venelasele huvitav. Küll võiks see seda olla aga eestlasele.
Nimelt ütleb autor eessõnas, et kirjutas loo oma kodulinnast. Täiesti usutav, sest mittetallinlasena ei tunne siinkirjutajagi vanalinna nurgataguseid nii hästi. Pealegi on ka loo tegelasedki juba varemalt tuttavad meie rahvuseepose tegelaste ja tegemistega.
Algab lugu sellega, et Harju tänava antikvariaadist osteti 1799. aastast pärit Tallinna kaart. Ja mitte tavaline, vaid selline, kus peal ka linnaalused käigud. Sõprade seltskond ei suuda muidugi kiusatusele vastu panna ja ronibki Lasnamäe kanalisse avanevasse varjatud mulku. Niisama kondamine lõpeb ootamatu avastusega, et ühes kohas on seina asemel oskuslikult seina imiteeriv hologramm, mille taga on iseeneslikult kumava valgustusega ja täiesti steriilne koridor. Sealt edasi minnes leitakse ühest saalist raudrüüs rüütel. Seltskond raputab rüüst kondid välja ja jagab trofee omavahel ära. Kilbi saaja leiab hiljem saladusliku vapi kujutise ka Tallinna Toomkirikust Krusensterni haua tagant, mis tundub olema salakäiku avav käepide.
Edasi läheb tegevus hoogsamaks. Nii kui peategelane nina vanalinna pistab, ootab teda ees kohtumine väga agressiivselt meelestatud mõõgaviibutajaga, kes teda peajagu lühemaks üritab teha. Õnneks või õnnetuseks jõuab talle appi end onu Vanjaja tutvustav vanamees, kelle kaasabil seltskond üha sügavamale seikluste keerisesse kistakse.
Seikluse lõppakord saabub Toompea all korraliku mõõga ja maagia taplusega, mille käiku sekkub ka sajanditepikkusest letargiast ärganud vana Kalev isiklikult. Selgeks saab ka see, miks Kalev nii kaua koju pole jõudnud, miks Ülemiste vanake Tallinnat üldse ära uputada tahtis, miks Vanemuine on kandle nurka pannud ja end onu Vanja nime all varjab ning miks kõigil Kalevi ammukadunud mõõka tarvis on.
Hämmastav on see, et tekstis ei kohta
mitte ühtegi eestlasest tegelast. Isegi kurjameid iseloomustatakse väljendiga "tüüpilise pribalti välimusega pribaldid". Tänaval siiski mõni eestlane vahel jalutab, kuigi tähelepanu pälvivad nad näiteks vähem kui napsitanud soome turistid. Ja eepost korralikult lugenud maarjamaalanegi ju teab, et ega Kalevgi pole ju õige eestlane, vaid tuli siiakanti kusagilt Turjamaalt. Teisalt võttes – kui Paša, Lenka ja Vadimi asemel oleks kümmekond aastat nooremad Peeter, Tiina ja Lembit, siis võiks kasvõi kohe vändata korraliku lastefilmi, nagu seda Tartu kohta on "Supilinna salaselts" või Haapsalu kohta "Valge daami saladus".
Lausa kahju, et nii üdini eestipärast rahvuslik-romantilist mütoloogiat kasutav tekst on leitud juhuslikult netiavarustest ja et ükski maakeeli ulmežanris kribav kirjutaja pole seni tihanud kodumaiste eeposeheeroste tegemistele enda poolt hoogu anda.
