Jules Verne’i peetakse ulmekirjanduse isaks (tiitel, mida ta peab tihtilugu jagama küll H. G. Wellsi kui Hugo Gernsbackiga) ning tema hiljuti eesti keeles ilmunud romaan “Back Cupi saare saladus” ei vaidlusta antud tiitlit kuidagi. Selle, esimest korda 1896. aastal ilmunud, raamatu näol on tegu eht-Verneliku maailmaseiklusega, kust ei puudu aurukatlad, piraadid, allveelaevad, pooleteise sajandi tagune kõnepruuk ega superrelvad.

Raamatu tegevus keskendub hullule prantslasest teadlasele Thomas Rochile ning tema hooldajale Gaydonile, kes tegelikult on inconito Prantsuse keemiainsener Simon Hart ning kelle ülesmärkmete kaudu romaan suuresti lugejateni tuuakse. Roch, kes istub järelvalve all Ühendriikide hooldusasutuses, on suutnud leiutada kõikidest senituntud lõhkeainetest võimsama plahvatusvõimsusega aine. Lõhkelaengute kohaletoimetamiseks valmistas hull teadlane relva, mida nimetab Rochi välkuriks. Tema pakkumisele Prantsuse valitsusele see kohutava võimsusega sõjariist tohutu summa eest ära osta vastatakse eitusega… ning äraütleva vastuse saab ta ka teistelt maailma suurriikidelt, kuna nõnda suure purustusvõimega relva ei peeta 19. sajandi sõjanduseksperitde poolt praktiliseks. Pidev pettumine ning kinnisidee oma leiutise revolutsioonilisuses tõukavad aga Rochi hulluse servale ning nõnda ta kinnisesse asutusse lukustataksegi, määrates talle keemias kodus oleva hooldaja, kes võiks tema leiutise saladuse kirja panna, kui õnnetu leidur selle oma hullusehoos paljastama peaks. Tänapäeva maailmas, kus isegi väikesed separatistide grupid maksaks tuumapommi eest miljoneid eurosid, tundub see muidugi naeruväärne, kuid eks ajad olid teised.

Kui aga Roch ning tema hooldaja ühel ööl röövitakse, tõusevad eelnevalt Rochi pikalt saatnud suurriigid tagajalgadele, kuna sellise relva (mida keegi neist ei tahtnud) sattumine valedesse kätesse võiks lõppeda tagajärgedega, millele ükski riigivalitseda silmitsi ei taha seista. Algavad otsingud, mis viivad lugeja peadpööritavasse seiklustesse Atlandi ookeanil, lainete all ning aardeid täis piraatide koopas… Ning kõik see on illustreeritud varasemate „Seiklusjutte maalt ja merelt” stiilis illustratsioonidega.

Raamatutegelastest olid kõige silmapaistvamad minu meelest hulkur-härrasmees krahv d’Artigas, pidevalt irooniline insener Serkö ning vahel oma hulluses hiilgav leidur Roch. Nn minategelane Gaydon jääb teiste kõrval kuidagi plassiks ning ka tema siin-seal ilmuvad mõttekäigud iseendaga ei muuda asja paremaks.


Mis aga raamatu särama pani, oli Verne’i tähelepanu tehnilistele terminitele. Kui krahv d’Artigas reisijatele oma kuunar „Ebba”-t tutvustab, olin ma väga pettunud, et kõige muu kõrval jäi mainimata laeva küljeplangutuse fikseerimiseks kasutatud naelad ega mainitud isegi nende päritolu. Samuti kiitus tõlkijale-toimetusele lisamaks märkustesse seletusi hulga laevandusega seotud terminite kohta nagu ankrupeli, vandiraud jms, mida minusugune maarott polnud kuulnudki.

Raamatu lõpplahendus aga ei tekita ei mõnuvärinaid ega õõva. Pigem paneb autori poolt väljakäidud variant pärast pikka ning pinevat kulminatsiooni õlga kehitama ning mõtlema, kas Roch ikka lõpuks selgus või kaotas hoopis täielikult mõistuse.

Raamatu ilmumise järel kaebas keemik Eugène Turpin autori kohtusse, kuna raamatu peategelane Thomas Roch meenutas väidetavalt liialt teda. Oli nimelt Turpin püüdnud aastal 1885 edutult Prantsuse valitsusele maha parseldada pikriinhapet (mis lõpuks siiski ära osteti ning Esimeses Maailmasõjas laialdast kasutust leidis). Verne’i kaitsjaks antud kohtuasjas oli hilisem Prantsuse president Raymond Poincaré, kes talle ka süütuse välja võitles. Kirjavahetus aga Jules Verne’i ja tema venna Pauli vahel aga annab alust oletada, et Turpini tegelane siiski oli Rochile prototüübiks. Mine võta siis kinni…


Loomulikult ei saa selle teose puhul rääkimata filmist The Fabulous World of Jules Verne (tšehhi k: Vynález zkázy), mis Karel Zemani käe all sai väga meeldiva jume. Zeman kasutas väga kuulsaks saanud taiese tegemisel väga edukalt puulõikestiili, andes väga edukalt edasi tolle aja hõngu ning lisab aurupunki. Kirjastaja Raul Sulbi poolt kaanele pandud pilt pärineb samuti filmist. Pildid artikli juures on võetud samast filmist.

Jules Verne on olnud üks minu lemmikkirjanikke sellest ajast peale, kui lapsena esimest korda “Saladusliku saare” läbi lugesin. “Back Cupi saare saladus” seda fakti kindlasti ei muutnud. Verne’i austajad leiavad sealt kõike seda, mis Verne’i romaanid heaks teeb, kellele aga autor mokkamööda ei ole, see ei leia sealt midagi erilist. Kes aga üldse ei ole lugenud, siis soovitan julgelt ette võtta – häbeneda ei ole selles raamatus midagi.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0671)