Mingisugust selgesti väljakujunenud strateegiat mul arvustusteks raamatute valimisel ei ole. Üritan jälgida, et ma teaksin raamatust võimalikult vähe; soovitavalt ka autorist, kuigi see viimane pole määrav. Samal põhimõttel väldin ma isegi filmitreilerite vaatamist. Nähes Tänapäeva uute raamatute nimekirjas „Marslase” autori Andy Weiri uuemat teost „Artemis”, karjatasin aga kohe rõõmsalt Sashile: „See on minu!”, sest „Marslane” mulle meeldis. Järele mõeldes võis see olla suur viga, sest alustasin raamatu lugemist väga kõrgete ootustega.

Sissejuhatuseks – raamatu tegevus toimub umbes poole sajandi kauguses tulevikus, kahekümne esimese sajandi lõpus. Selleks ajaks on (prognoositav) tehnoloogia arenenud piisavalt kaugele, et Kuu peale oleks rajatud tuhandete elanikega kuplitest koosnev linn – Artemis. Õnneotsijatest, oma elu eest põgenejatest ja igavlevatest rikastest inimestest koosnev linn elatab ennast peamiselt seiklus- ja seksiturismist. Lähenemine seadusandlusele sarnaneb väga Metsikule Läänele ja võtab aluseks, et tee mis tahad, aga ära kellelegi liiga tee, muidu saad lihtsalt peksa.

Raamatu peategelaseks on Jasmine „Jazz” Bashara, Saudi Araabia päritoluga noor naisterahvas, kes igatseb rikkaks saada ja kes selleks küll hoolikalt, ent mitte liiga hoolikalt vahendeid valib. Raamat ütleb, et Jazz on kurjategija, aga ma muudaksin selle hea meelega millekski leebemaks. Võrukaelaks näiteks. Neiu on kuldse südamega pätt nagu Han Solo. Jazz veab pakke: hea meelega nii turistide jaoks hotellidesse, kui ka illegaalset kraami oma teistele klientidele. Ta eelistab pigem seda viimast, sest viimase eest saab palju, palju rohkem raha. Raha on Jazzil aga vaja. Raamatu sündmustiku käivitab stseen, kus uskumatult, põhjatult rikas ärimees Trond Landvik teeb naisele pakkumise, millest on võimatu keelduda. Ohtlik ülesanne, sabotaaž, aga kaalul on miljon makki – kohalik valuuta, mida Jazz paarisaja maki kaupa kokku kraabib. Loomulikult läheb kõik valesti ja siis veel hullemini valesti, lõpuks lähevad kõik asjad täiesti metsa ja siis…

Kuivõrd tegu ei ole filosoofilise ulmega, kus kulgemine on tähtsam kui lõpplahendus, pean spoileritega ettevaatlik olema. Raamat on ilmselt kirjutatud pidades silmas, et sellest saaks ka hea suvine action-film See on autoril õnnestunud, sest raamatu filmiõigused on ammu müüdud.

„Marslase” lugemist ma nautisin, kuigi see sattus kätte inglise keeles ja mul pole aimugi kuidas Mark Watney tegelaskuju eesti keelde tõlkus. Kahtlustan, et halvasti; Weiri kirjutamisstiil on ameerika kultuurist ja inglise keele omadusest pea kõigest mingi sõnamäng välja võluda väga läbi põimunud. Ingliskeelsed sõnamängud aga eesti keelde üldiselt hästi ei sobi. „Artemise” lugemine osutus aga tõeliseks piinaks. Raamatus olid mõned väga helged momendid, mis sündisid peamiselt Weiri põhjalikust lähenemisest protsessile – mis, kuidas, miks, mis arvud, mis nurga all keevitatakse, kuidas on linn kokku pandud ja nõnda edasi. Selliste asjade lugemine oli nauding, ja oh! oleks neid ometi rohkem olnud. See kõik tegi „Marslase” heaks! Kõik muu on kolmandajärguline, kohati tüütu, kohati piinlik, kohati lausa solvav. Nii selles tänapäevases “lumehelbekeste” solvumise võtmes, kui ka lihtsalt solvav lugejale – et siis sellist kirjandust pakutaksegi mulle? Selliseid mõttetuid, kahemõõtmelisi, papist väljalõigatud mustvalgeid tegelaskujusid? Ja sellise tõlke eest võtate veel südamerahus raha ka inimestelt?!

Tugevat toimetajakätt pole vist näinud ei raamatu ingliskeelne originaal (see kipub kuulsaks saanud autoritega teinekord juhtuma, neile ei julgeta enam midagi öelda) ega ka eestikeelne tõlge, mis on anglitsismidest ja lihtsalt lohakus- ja ortograafiavigadest nii tiine, et vahepeal on raske sisule keskenduda. Kokku saab sellest kena kompott: alguses on sisutoimetamine nõrgaks jäänud, siis kallatakse see veel üle täiesti toimetamata tõlkega. Raamatus liiguvad ringi misterid, mitte härrad. Kurjategijad ei jää mitte vahele või ei lange kinni või mis iganes muud asjad nendega juhtuda võivad, vaid „lähevad alla”.

Alguses kahtlustasin paranoiliselt, et raamatut ei ole tõlkinud Tiina Randus, kelle nimi ikkagi üldiselt tähendab kõrget kvaliteeti. Raamatuga lõpuni jõudes hakkasin aga Randuse isikupärast kätt siin-seal rohkem aimama. Võib oletada, et Tänapäev laskis südamerahuga trükki mingisuguse esialgse toortõlke, mida toimetaja nuusutanudki polnud. Kui nii, siis Randuse ees müts maha, enamik toortõlkeid pole niigi head.

Kui ma raamatu lõpuks kergendatud ohkega sulgesin, võtsin ma paar päeva selle seedimiseks, otsisin siis üles ingliskeelse versiooni ja tegin sellega tutvust. Ingliskeelne versioon pole just palju parem, aga natuke siiski – Weir pole just väga tugeva huumorimeelega inimene, aga see vähenegi, mis tal pakkuda on, läheb kahjuks tõlkes suuresti kaduma.

Jazzi sisemonoloog, mis inglise keeles lihtsalt histriooniline ja lünklik tundub, jätab eesti keeles mulje, nagu tekstis leiduvate vihjete järgi umbes kahekümne viie aastane naine oleks tegelikult kaheteistaastane ebaküps laps. Mingisugust kommentaari sellele ei lisandu – oleks ju võimalik oletada, et niivõrd traagilise lapsepõlvega inimesel on sotsiaalses ja emotsionaalses arengus mingid puudujäägid, aga sellele ei pöörata kordagi tähelepanu ja kõigile raamatutegelastele tundub Jazz arusaamatult sümpaatse ja pädevana. Isiklik soovitus oleks hoopis, kui raamatu vastu huvi on, kuulata seda ingliskeelse audioraamatuna – Rosario Dawson on suurepärane häälnäitleja ja ta suudab ta suudab kohati lausa närvidelekäivalt lapsiku sisemonoloogi isikupäraseks ja elusaks muuta, Jazzile pisutki elu sisse puhuda. Dawsonit kuulates võib ette kujutada, et istud baarileti ääres ja kuulad pisut purjus inimese eksalteeritud mälestusi ajast, kui ta veel noor ja ilus oli.


Rosario Dawson Streamy auhindade jagamisel.

Siinkohal oleks tarvilik teha kõrvalepõige – kui ma enne raamatute ja filmide lugemist püüan igasugust nende kohta käivat infot vältida, siis peale lugemist-vaatamist kaevun tihtipeale netti, et mõnele küsimusele vastus leida või teada saada, mida teised arvanud on. „Artemis” tundub olema erakordselt polariseeriv raamat. Inimeste seisukohad ja meeldimised või mittemeeldimised tunduvad kohati lausa risti vastupidised. See on muidugi põnev ja lootustandev, sest tähendab, et selle raamatu põhjal võib kerkida elav diskussioon ka meie ulmefoorumites ja -tšättides.

Ma näiteks eriti Jazzi tegelaskuju ei sallinud, sest esiteks ta lihtsalt ei meeldinud mulle ja teiseks oli üle lause väga piinlikult ilmne, et ühe keskealise mehe arvamus sellest, kuidas üks popp ja noortepärane naisterahvas asjadele läheneb ja ennast väljendab, võib mõnikord paika pidada, aga tingimata ei pea. Kohati jäi lausa mulje, et Jazz on tugevas eitusfaasis transsooline, sest ma ei kujuta õieti ette, miks peaks üks täiskasvanud, liiatigi veel teksti järgi väga kõrge intelligentsiga naine üle ühe lõigu kõigile kuulajatele (ja iseendale) kinnitama, et ta on „tüdruk”, et tal on „tissid”, ja et ta vahepeal seksib. Meestega! Samas on paljud lugejad just Jazzi ehedust ja elulähedust kiitnud, niisiis on täiesti võimalik, et see on minu mingisugune isiklik puudujääk. Ütlen seda ilma mingi sarkasmi või silmade pööritamiseta – ma olen ennegi asjadest täiesti valesti aru saanud. Samuti lahknevad arvamused Artemise kirjelduste ja teose tehnoloogilis-teaduslikuma poole osas – minu ja ühe osa lugejate arvates oli see raamatu parim osa, teine osa peab seda aga sündmustikku hakkivaks ja igavaks. Selline dihhotoomia tundub esialgsete muljete järgi valitsevat ka eesti lugejate seas.

Teatud kõmu on kerkinud asjaolust, et raamat on pealtnäha väga multikultuurne ja mitmekesine – peategelane on araablasest naisterahvas, tema sõbrad on kõik väga mitmesuguste taustade ja seksuaalsete sättumustega, Artemis ise on sõna otseses mõttes kultuuride segunemispott (sest, noh, kuplid on hermeetiliselt suletud...). See kõik on väga kena ja elu ongi selline sigrimigri, aga „Artemis” hõõrub seda multikultuursust kuidagi nii nina alla ja sel õnnestub ikkagi pidevalt nii seksistlik ja stereotüpiseeriv olla...Teisisõnu on mul tekkinud kuri kahtlus, et Andy Weir on troll ja ma olen Poe seaduse ohver – hästi tehtud pila on eristamatu tõsimeeli tehtud nürimeelsusest. Aga võib-olla ma olen lihtsalt naiivne ja usun inimestest head?

Ma vaatan, et slut-shaming on eesti keelde tõlgitud „libustamisena”. Ma pole kindel, kas ma selle tõlkega nõus olen, aga olgu siis nii. Kui Jazz on tugev, iseseisev, autonoomne naine (kes küll tunneb vajadust igal sammul rõhutada, et ta on tissidega ja kahekümne viie aastane tüdruk, aga no... mis iganes kedagi õnnelikuks teeb), siis miks teda igal sammul libustatakse? Miks jõuab pea iga vestlus, mida Jazz inimestega (eriti meestega) peab, selleni, et ta on „lõdva püksikummiga”? Kuidas see asjasse puutub üldse?! Mul oli raamatu lõpuks pidevast alaealisest seksi üle itsitamisest ja sellest, kuidas inimesed Jazzi aluspükstes sobrasid, kopp nii ees, et ma neelasin neid pikki keevituskirjeldusi ahnelt ja januselt nagu eksinud kõrberändur oaasis vett.

Kas see on tahtlik ühiskonnakriitika, et ole sa kui nutikas tahes, keegi ei saa sellest üle ega ümber, et sa oled naisterahvas, kes on oma elus vähemalt üks kord seksinud? Sellisel juhul on see kriitika küll tühjale saalile jutluse pidamine, sest ma olen sellist suhtumist oma elus haruharva näinud ja veel harvem ise kogenud. Jazzi seksuaalelu tundus olevat aga Artemise ühiskonna ja Jazzi enda üks peamiseid huvipunkte, seejuures täiesti alusetult, sest ühtegi seksistseeni raamatus polnud ja kõik sellesisulised abitud vihjed ja kirjeldused tekitasid minus õigustatud ootuse, et Jazz raamatu lõpuks ütleb, et ta on neitsi tegelikult. Ja mul oleks sellest ikka täiesti ükskõik olnud, sest Jazz ei opereeri ühtegi oma tööriista tupega ega tööta ka prostituudina. Mingisugust sügavamat kriitikat või sümboolset paikapanemist sellele libustamisele ei järgne; vastupidi, Weir peab hoopis vajalikuks täiesti tühja koha pealt ühe väga ebausutava armuloo tekitamist ja Jazzi ainsa mehega, kes tema suhtes huvi üles näitab raamatu sündmustiku jooksul, voodisse saatmise võimaluse loomist.

Milleks see kõik? Ja kellele? Jazzi sugu ja tissid oleksid võinud südamerahus suures osas mainimata jääda ja teos poleks sellest midagi kaotanud. Kas Weir pilab Hollywoodi võimetust normaalseid naistegelasi teha või on ise võimetu naist läbi mingi muu prisma kirjutama kui “mul on tissid ja kann ja mulle meeldib seksida, my milkshake brings all the boys to the yard!”? Kas tulevasel “Artemise” filmi plakatil on Jazz selles samas kohutavas selja tagant vindiga kaamerasse vaatavas poosis, milles enamik naistegelasi filmipostritel on, et korraga saaks kaamerasse ikka nii liibuvatesse pükstesse kängitsetud tagumiku, kui ka vähemalt ühe rinna? Ja kas see oleks siis Weiri tõsimeelne soov ja nägemus või pila?

Ülejäänutega pole olukord parem. Kuigi kujutatav ühiskond on pealtnäha multikultuurne, on kõik tegelased sellegipoolest nii stereotüüpsed, kahemõõtmelised, isikupäratud ja samas karikatuursed, et tekib tunne nagu Weir poleks elu sees ühtegi päris inimest näinud. Ma ootasin pingeliselt, et mängu tuleks mõni punapäine purjus iirlane või ennast depressioonist üles poonud eestlane. On see ehk jällegi pila? Mingisugune nöök selles suunas, et igas filmis ja raamatus peab olema token black guy, geimees, ja „tugev naistegelane”? Ja kuidas suhtuda asjaolusse, et hoolimata sellest, et tegelaste seas on naisi ja mehi ja araablasi ja ameeriklasi ja ukrainlasi ja noori ja vanu kõlavad nad kõik nii ühtemoodi ja isikupäratult, et mul on raske ilma raamatut lehitsemata nende nimesid meenutada? Kas see on väga kehv oskus erinevaid tegelasi kirjutada või hoopis sügavamõtteline kommentaar: hoolimata päritolust ja nahavärvist ja sättumustest oleme me kõik tegelikult täiesti ühesugused…?

Kui „Marslase” raamatu ja ka filmi lõpuks jäi tunne, et kaasa on elatud haaravale loole ellujäämisest ja raskuste ületamisest, inimestevahelisest sõprusest ja ebainimlikest pingutustest, sekka priske annus teadust ja tehnikat, siis peale „Artemise” lugemist jääb üle vaid õlgu kehitada. Mul on hea meel, et Jazz oma isaga rahu tegi ja oma geist sõbraga ära leppis. Mul on hea meel, et tal on tissid ja et ta on enda sõnutsi väga tark. Ma loodan ka, et tema uus suhe läheb paremini kui eelmised. Aga „Artemise” ja tuleviku-Maa kohta tahtnuks siiski rohkem teada. Oskamata seekord kokkuvõtteks midagi sügavamõttelisemat öelda, lõpetangi sellel noodil.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0528)