Seitsmeteistkümnendal veebruaril sai 63-aastaseks lavastaja ja stsenarist Don Coscarelli, kes eestkätt tuntud tänu ühe nüüdseks (vast) joone alla saanud filmiseeriale, aga kes žanri veel mitme märkimisväärt teosega rikastanud. Filmiseeria Phantasm (1979 - 2016) ja märkimisväärt filmid „The Beastmaster“ (1982), „Bubba Ho-Tep“ (2002) ja „John Dies at the End“ (2012).
Mehe tee žanrifilmideni oli tegelikult küllalt juhuslik. Olid tema esimesed kaks täispikka katsetust ju hoopiski noortefilmid/draamad, aga et erilist edu kumbki neist ei saavutanud ja siis tuligi Don mõttele, et kui prooviks õige õudusega. Sest seitsmekümendatel tuli head ja rahalises mõttes edukat õudust uksest ja aknast - Wes Craven, John Carpenter, Georg Romero, Dario Argento olid kõik aktiivsed, lisaks veel Exorcist, Jaws ja Carrie, kui nimetada ainult kõige kõlavamaid nimesid.
Nii et 1979. linastus tänaseks neli järge saanud „Phantasm“, mis tutvustas maailmale mõttejõul hõbedasi ogapalle liigutada suutvat Tall Man’i. Minu isiklik kokkupuude selle filmisarjaga sai toimuma teismeliseeas, kui toonase kombe kohaselt vene keelse dubleeringuga VHS kassettilt ühe suve jooksul korduvalt „Phantasm III: Lord of the Deadi“ (1994) vaadatud sai. Ega ma sest sisust halligi aru ei saanud, aga need pallid ja see kuradi Tall Man jäid elavalt meelde. Mul oli niipalju küsimusi ja vastuseid ei olnud kuskilt võtta. Internet raisk oli kah veel leiutamata ja IMDB sünnini jäid mitmed-setmed aastad. Nüüd seeria kõik viis osa näinuna – ega ma päris täpselt selle maailma toimumise loogikast ikkagi aru ei saa, aga kõik arusaamatu saab südamerahuga panna filmi pealkirja arvele. Phantasm maakeelde panduna tähistab illusiooni.
Raskevõitu südamega pean tunnistama, et aeg pole kolmandale osale väga hästi mõjunud. „Phantasm II“ (1988) on üleloomuliku õõva ja eneseteadliku huumori tasakaalu kõige paremini tabanud. Kolmas kaldub õrnalt eneseparoodiaks, „Phantasm IV: Oblivion“ (1998) püüab liiga kõvasti kõik niidiotsad kokku siduda ja „Phantasm: Ravager“ (2016) võiks vabalt olemata olla (siin oli Don tegev protsendi ja stsenaristina).
On Tall Man ja tema animeeritud ebasurnud ja põhiliselt kaks meest, kes Tall Mani plaane nurja üritavad ajada. Iga filmi lõpuks see neil peaaegu õnnestub, aga siis algab järgmine osa täpselt sellest kohast kus eelmine pooleli jäi (kehtib esimese kahe järje kohta). Vahepeal lendavad ringi hõbekerad, vähemalt üks auto teeb õhus täisringi ja plahvatab maandudes, ning õrnalt kiilanev peategelane Reggie üritab mõne paarkümmend aastat noorema neiu püksikutesse pääseda. Ning selle koosluse teeb veel meeldivamaks tegelaste eneseteadlikus. Ühel hetkel Reggie möönab isegi, et ta ei ole just kõige standardsem maailmapäästja ja teisel teatab keel põses, et autod lendavad sedasi, nagu just üks lendas, õhku ainult fimides.
Numbrites edukalt orienteerujad kindlasti märkasid, et Don sugugi mitte igal aastal uue filmiga vaatajaid ei rõõmustanud. Minu arvamuse põhjal on siin süüdi „Phantasmile“ (mis oli majanduslikus mõttes igati edukas) järgnenunud fantaasiaseiklus „Beastmaster“, mis oma eelarve ja veidi pealegi küll tagasi teenis, aga kasumit sealt ilmselt suurt ei tiksunud ja Don võis edaspidiseks suureeelarvelistest filmidest suu puhtaks pühkida. Intervjuudes tundub Doni poolt ses osas loomulikult terake kibedust, et temal oli ideid ja tahtmist teha ka midagi muud ja suurema eelarvega, aga raha anti talle ainult Phantasmide jaoks.
„Beastmaster“ ise tänaseks kultusfilm treenitud ülakehaga mõõgakangelasest, kes suutis mõningaid loomi oma tahtmist täitma panna. Kohati meeldivalt fantaasiarikas ja siis kohe teisalt uskumatult jabur. Kasvõi üks avastseenidest, kus kaks alampreestrit end väga efektselt üles poovad. Kõrgel tasemel meelelahutus.
„Phantasm II“ kõrval minu meelest Doni suurim õnnestumine „Bubba Ho-Tep“ räägib Bruce Cambpelli häälega loo muumiast, kes püüab vanadekodus, kus Bruce Campbelli poolt mängitud Elvis tasakesi hääbumas on, kohalike asukate hingi õgida ja The King koos mustanahalise president Kennedyga talle vastu astub. Film mängib väga täpselt olen eneseparoodia/ei ole eneseparioodia piiriga ning Bruce särab oma rollis erksamalt kui Elvise esinemiskostüümid.
Ja Doni hetke viimane lavastajatöö John Dies at the End on samuti kindlasti väärt vaatamist. Samanimiselise raamatu filmiadaptsioon, kus Paul Giamatti kuulab suu ammuli, kuidas universumit päästetakse. Visuaalselt täielik kompu. Ning jah, auto lendab õhku. Seda Don Coscarelli oskab. Kõigi muude oma talentide kõrval. Ja selle eest talle palju õnne!
