Kõik asjad juhtuvad korraga. Viruaalmaailmas hakkab Saatan streikima, pärismaailmas ootab hullumaja juhtkonda ebameeldiv üllatus. Mis juhtub, kui arvutimängusõltlaste hinged jäävad kinni virtuaalsesse universumisse ja hakkavad seal elama oma elu? Kuidas lahendavad olukorra arstid, kes peavad tegelema zombistunud kehadega, kelle vaim hulgub ühtede ja nullidega sillutatud radadel kohas, kus on olemas põrgu, friigitsirkus ja päris zombid?


Romaan asub siin:
esimene osa
teine osa

Prohvetite palk
I

„See päev tuleb taas! Kõik patused saavad oma palga, kui saabub...“
„Ole vait!“ Saatan üritas kirjutada lahkumisavaldust, kuid see neetud prohvet muudkui karjus hoolimata sellest, et suurem osa tema kehast oli juba ammu katlas pehmeks keenud. Sarnaselt Timukale pidas Lucifer värdjakasvandust ning seda oli tarvis millegagi toita. Prohvetite liha oli nende lemmik. Kari väikeseid värviliste sulgede ja karvadega kaetud hambulisi olendeid kisklesid nurgas viimaste lõunasöögi jäänuste pärast. Oleksid need loomad siis algusest peale temale kuulunud. Aga ei – need jättis Saatanale naine, kui tema juurest välja kolis. Kaasa võttis ta ainult kümme valget nähvitsat, kelle sülg maapinda auke söövitas ja hambad terasest läbi hammustada suutsid. Põrgusse jäänud karvased ja sulelised ulgusid, kraaksusid, röhkisid ja kiunusid vahet pidamata. Kedagi teist peale Luciferi nad endile ligi ei lubanud. Kui Saatan kahekümnenda loomatalitaja koos toiduga elukate lõugade vahele kaotanud oli, leppis ta mõttega, et peab neid ise söötma hakkama. Nii oli see kestnud juba terve igaviku. Aga nüüd oli põrgu valitsejal lõpuks mõõt täis saanud ja ta otsustas kogu allilma eest vastutamise jätta nende endi õlule. Kui keegi oleks talle öelnud, et saatana lahkumissoovi kannustasid Pauli sõnad, siis oleks see ütleja saanud veel hullema saatuse osaliseks kui katlas sajatav prohvet.
„Valmis!“ Põrguvürstil oli avaldus alla kirjutatud ning see, mis tema valdustest edasi saama pidi, teda enam ei huvitanud. Formaalselt kirjutas Lucifer avalduse iseendale, sest temast kõrgemat ametikohta põrgus ei olnud. Kuna sealne elu käis paberile peenikeses kirjas trükitud seaduste alapunktide järgi, tegi Saatan täpselt seda, mis vaja – andis endale loa kogu see krempel kuradile saata. Musta tulekindlat mantlit kandev taevasiniste silmadega pimeduse isand kõndis mööda kontide ja soolikatega kaetud ligast rada, astudes aeg-ajalt kõrvale väikeste linttraktorite eest, mis koppade ja sahkade abil prügi seinte äärde kuhjasid. Tunneli lõpust paistis kutsuv valgus. Prügimäel olid öö saabudes süüdatud eredad valgustid. Just siin, linna suurima jäätmehoidla all, põrgu väravad seisidki. Varem oli põrgu asunud surnuaia all ja väravad avanesid otse Tibi elutuppa, aga see oli liiga avalik koht. Vaevalt keegi prügimäel okultismi harrastama hakkaks. Siia maeti laipu, mis jäljetult kaduma pidid, kuid üles äratada polnud neid seni veel keegi proovinud.
„Saage siis ilma minuta hakkama!“ hüüdis Lucifer tulikuuma põrgukatla ees viina otse pudelist kulistavale Aramisele. Vastuse asemel süttis katlakütja heleda leegiga põlema. Lucifer võttis seda kui jaatust.
Jõudnud maapinnale, muutus põrguvürsti nahk süsimustaks ja hakkas kobrutama. Seal, kus oli just seisnud saatan, karglesid prügimäge mööda laiali miljardid kirbud. Kurjusele meeldis olla korraga kõikjal.



II

„Mina lõpetan,“ teatas lakooniline sõnum. Nena sulges telefoni sõnumikausta ja kogus silmapiiri poole vaadates mõtteid, kuni üks tema koertest loomulikke hädasid tegi. Sõnumi saatjaks oli Lucifer, Põrgu valitseja. Kunagi ammu oli Nena olnud saatanale toeks tema hullumeelsete ideede teostamisel, kuid ajapikku muutusid need üha võikamateks. Ta tahtis, et Nena muudaks inimesi värdloomadeks, kes söövad teiste inimeste liha, ilma et ohvrid eelnevalt tapetud oleksid. Need, kellest pidi saama piduroog, muudeti omakorda peaaegu surematuks. Nad tundsid, kohutavat valu, kui neid elusalt tükkideks rebiti, kuid ei surnud enne, kui viimane palake neist sööja kurgust alla oli läinud. Timuka etendused olid selle kõrval kui lapsemäng.
Nena lahkus Põrgust siis, kui selle kohal laius veel surnuaed, võttes endaga kaasa vaid koerad, kes olid tehtud tema kaitsmiseks ligastel põrguväljadel hulkuvate inimsööjatest värdloomade vastu. Tal oli siiani meeles lahkumishommik, kui koidukuma paistis kaugelt põrguväravate raudvarbade vahelt ja väiksed kollased sahaga traktorid, mida juhtisid orjahingega deemonid, puhastasid tema ees soolikate ja kondipudruga kaetud sillutist. Nena astus väljapääsu poole, teejuhiks nööri otsas hüplevad ja üksteise võidu klähvivad valged nähvitsad, kelle mürk suutnuks tappa ka Terminaatori. Tema selja taga pudenes laest alla mädanenud laibajäänuseid ja konte segamini puutükkidega, sest otse Põrgu katuse kohal maeti jälle kedagi ruumipuuduse tõttu vana kääpa peale. See oli Nena elu ilusaim hommik.
Nüüd ta siis tahtis lõpetada. Huvitav, kes Saatana ameti üle võtma peaks? Kas Nena? Või Timukas? Miks peaks Lucifer, mänguhaldur ja tähtsuselt teisele kohale jääv isik kogu Fata Morgana süsteemis, ennast nii palju alandama, et saadab Nenale sõnumi lahkumise kohta? See oli rohkem Timuka tegevusvaldkonda kuuluv mure. Nena ei tegelenud lahkumisavaldustega. Tema ainult aitas laipu kokku õmmelda ja elustada ning toitis ja kasis mängusõltlaste hullumaja patsiente. Saatan hoidis kogu mängu üleval, praakides viiruseid ja vigaseid koode välja. Paul oli seni ainus viirus, kellest ta vabaneda ei suutnud.
„Aga palun. Lõpeta,“ kirjutas Nena vastu. Talle tundus naljakas saada sõnumeid arvutimängust, mille tegelase maine keha istus koos teiste patsientidega puhkeruumis laua taga, silmis tühi pilk. Keha toimis kui robot, saamata aru ümbritsevast, sest mõtted viibisid kusagil mujal. Kogu see sõltuvusravi oli pullipask, sest nii patsiendid kui mängu haldajad muutusid ravist enesest sõltuvaks. Nenal endalgi oli vahel raskusi mängu ja päriselu lahus hoidmisega. Sageli leidis ta ennast keset tänavat imestamas, miks tema koerte sülg enam teekattesse auke ei söövita ning mõnikord viirastusid talle mõne ravialuse seljas deemonidiivad või elava tule leegid, teistel aga tundus käsi ja jalgu rohkem olevat kui kaks. Äkki olnuks temalgi parem lõpetada enne, kui on liiga hilja. Aga siis jääks Timukas mängu päris üksinda. Kes teab, mis ta seal kokku keerata võib. Tuli veel natuke aega vastu pidada.

III

„Kahetsusväärne juhtum,“ kommenteeris kiilaneva pealae ja kitlinööpide vahelt punnitava õllekõhuga doktor, keda mängumaailmas Timukana teati, lahkunu näole lina sättides. „Kuid, nagu öeldakse, juhtub parimateski perekondades.“
„Kahju temast,“ ohkas leekpunaste juustega assistent Nena, kelle tööväliseks hobiks oli lumivalgete kääbuspuudlite kasvatamine. „Kirjanikuna oli Õudikul väga elav fantaasia.“
Naine silmitses mõtlikult lahkunu heledat mühklikku kogu ning lisas: „Tema jutte lugedes mõtlesin ma alati, et ta kirjutab asjadest, mida ükski inimene ei taha, et need temaga juhtuksid. Mäletan, et ta lubas pärast surma oma maailma minna ja pahaks tegelaseks hakata.“
Üksmeelne naerulagin kajas surnukuuri seintelt õõnsalt vastu, hajus läbi ventilatsioonitorude ja ühines õhuga, mis läbi teise avavuse taas keerdkäikudesse suundus ning õhkõrna aimdusena süsimustade kiharatega koolnukahvatu palgega neiuni jõudis. Veronical diagnoositi mängusõltuvuse tulemusena pöördumatu ajukahjustus.
„Mina võitsin,“ sosistas hullusärki seotud tütarlaps polsterdatud seintele. „Sa ütlesid alati, et kirjutad mind oma juttudesse. Mina võitsin. Mind pole seal!“
Pähe opereeritud kiip tõrkus töötamast, lastes Veronica mõistusel hõljuda virtuaalsuse ja pärismaailma piiril. Nõnda oli ta üheaegselt Õudikuga Tibi avataris ja samas polnud ka. Võidust oli asi kaugel.

***

„Kõik lahti ühendada! Homme sajab meile kaela lauskontroll!“ hüüdis peaarst üle saalisuuruse kontoriruumi, nii et seinad vastu kajasid. Tulekumana hõõguvate punaste kiharatega sanitarineiu vaatas teda hindavalt läbi paksuklaasiliste prillide.
„Kõik? Homseks? Nalja teed või? Ja kiibid opereerime ka välja?“
„Kiibid las jäävad,“ lõi peaarst käega. Teist kätt kasutas ta paksust pruunist klaasist valmistatud vanamoelise tabletipurgi välja otsimiseks. Kummutanud sealt pihutäie kurku, rüüpas ta pudelist, milles loksuv vedelik polnud kindlasti vesi, tubli sõõmu peale ja püüdis rahuneda.
Hullumaja! mõtles doktor.
Neil oli seal ametlikult hullumaja ehk taastusravi keskus, mitte mingi värdjalik katselabor. Aga just viimast see tegelikult oli. Taastumise asemel oli enamus patsiente sattunud sõna otseses mõttes põrgusse.
„Kuidas me neile seda seletame, et hoolimata uuest ülitõhusast ravimeetodist keegi veel paranenud pole? Ja millega põhjendada surmajuhtumeid?“ küsis Nena.
„Õnnetusi juhtub alati,“ kehitas välgukiirusel ennast kogunud peaarst õlgu. „Siin viibivad inimesed, kes ei tea, mida nad teevad. Ikka võib juhtuda, et keegi ennast kellegi taskust näpatud tulemasinaga põlema süütab või teine ennast plastiknoaga üleni veriseks kraabib arvates, et teda ründavad tuhanded kirbud. Me ütleme, et need on võõrutusnähud. Ning paranenuid on ka. Need, kes vagusi istuvad ja parajasti ei karju, ongi paranenud.“
„Eks sa tead ise paremini,“ sõnas sanitar ukse poole nihkuma hakates. „Kas uinutit jätkub?“
„Uinutit?“
„Neile, keda lahti ühendatakse.“
„Ah jaa... Peaks jätkuma.“
„Tore.“
„Ja need, kes on kiibiga, sule igaks juhuks pehmete seinte vahele. Mine tea, mida nad teha võivad.“
„Just nii.“ Nena pööras ülemuse poole selja ning temast jäi maha vaid kaugenev kontsade klõbina kaja haiglakoridori oliivirohelistel seintel.
Peaarst, kes oli tarbitud ainete mõjul paraja auru all, logis ennast Igaühte uusi sõltlasi otsima. Igaühe mängija sai olla kes iganes. Seal võis saada jumalaks, kui olid jõudnud endale piisavalt palju punkte koguda. Seni polnud keegi veel nii kaugele jõudnud.
Kuni jumalat polnud, täitis tema kohuseid administraator, kelleks oli doktor ise. Ta ravis Igaühest sõltuvusse sattunud patsiente uue omalaadse mängu – Fata Morganaga. Naudingu asemel said mängijad nüüd preemiaks hirme, õudusunenägusid ja perversseid unelmaid, mis olid seni peidus olnud alateadvuse tagumistes soppides. Doktoril polnud kombeks patsiente otsekohe põrgupiinadesse paisata. Punktid kogunesid aegamööda, tekitades patsientides iga hetkega üha suuremat soovi sellest mängust põgeneda. Ja põgenemistee pidid nad leidma ise. Kuid doktor polnud enam kindel, kas ta ikka lubab mängijatel väljuda. Ta oli langenud sõltuvusse, mille tekitas võim teiste inimeste virtuaalsete saatuste üle.

IV

„Igaüks meist on oma maailma jumal! Meie saatus pole lõplikult ettemääratud. Iga meie tegu, sõna, silmapilgutus ja hingetõmme muudavad meie tulevikku,“ jutlustas habetunud kodutu, kes kandis peas kaht ülestikku tõmmatud valget talvemütsi, seljas mantlit, mille ainsa nööbiga kinnitatud hõlmade vahelt paistsid uriiniplekilised viigipüksid ning üle õlgade oli tal heidetud punane püksipaar nagu pioneeri kaelarätt. Enamus inimestest ei pööranud temale tähelepanu. Ainult ruugete patside ja kaela külge klammerdatud peaga libasurnu Tibi jäi seisma nagu ussist nõelatu ning kuulas tähelepanelikult hullu seosetut sonimist. Segase prohveti vilav pilk jäi Tibile pidama ning nüüd sosistas ta vaevukuuldavalt: „Surm. Sind ümbritseb surm.“
Mind ümbritseb klambritega kokku pandud laip, mõtles Tibi. Polnud raske tema välimust surmaga seostada. Sellegipoolest kuulas ta hullumeelse juttu huviga edasi.
„Kõike saab parandada. Kui sa kirjutasid halva raamatu, kirjuta uus. Miski pole igavene. Sina sured ja mina suren, aga meie raamatud jäävad alles ja sa saad alati kirjutada uue,“ jutustas mees kiirkõnes, nii et tema pragunenud huulte vahel valget vahtu välja pritsima hakkas. „Kirjuta...“ Jutuvada katkestas võigas karjatus. Mööda kodutu käsi, jalgu ja riideid tõusis üles must võrk. See kattis tema näo, silmad ja voolas suhu. Mees püüdis kirpe enda pealt maha pühkida ja tantsis hullumeelset tantsu, samal ajal kui putukad teda elusalt sõid. Ohvri jõud kahanes kiiresti ja ta kukkus sillutise peale pikali. Mõne minuti pärast olid tänavajutlustajast alles vaid verised liharäbalatega kaetud luud ja määrdunud riided. Mitte keegi peale Tibi ei tundnud juhtunu vastu huvi. Kodutu surm oleks nagu toimunud teises dimensioonis, mida ainult Tibi silmad näha võisid. Võrk, mille olid moodustanud tuhanded või isegi miljonid tillukesed hüplevad kiskjad, voolas mööda kõnniteed nurga taha ja kondihunnik jäigi bussiootepaviljoni ette vedelema. Tibi pidas paremaks ära minna, enne kui tedagi sama saatus oleks tabanud. Tema peas kummitasid hullumeelsel lausutud sõnad: „Kirjuta uus raamat. Me kõik sureme. Kirjuta uus raamat...“
Pääsemiseks polnud vaja muud, kui kirjutada ennast tagasi sinna, kustkohast ta tuli, kuid kas see koht oleks ikka päris elu? Kui luua reaalsusega sarnanev maailm, mis on veel parem ja minna pärast surma sinna, siis oleks see justkui paradiis. Päris paradiis, mitte see, millesse ta eksikombel sattunud oli. Mõtteisse vajunult jalutas Tibi sisse otse keset teed kõrguvasse klaasist ja teraskonstruktsioonidest koosnevasse üliuhkesse ostukeskusesse ja sai uue ehmatuse osaliseks.
Klienditeenindajail polnud nägu!
Kassapidajad istusid nagu mannekeenid piiksuvate aparaatide taga ja iga uue kliendi saabudes lõi teenindaja laubal helendama punane kiri: „Tere!“ Küllap oli tegemist androididega. Inimesed ei saanud olla ilma näota ja kuvada laubal tervitustekste. Hoolimata selle maailma seninähtud veidrustest tundis Tibi ennast ikkagi nagu õudusunenäos. Justkui nähtamatutest nööridest tõmmatuna kõndis ta toretseva kaarvõlvi alt laeni kõrguvate riiulite labürindi sisse ning poetas seal vargsi põue kaustiku ja pastapliiatsi. Elustatud südame põksudes hiilis ta kassajärjekordades seisvate inimeste vahelt läbi, möödus püstijalu magavast turvamehest ning jõudnud uksest välja, hakkas ta jooksma. Ta ei julgenud üle õla tagasi vaadata, et näha, kas keegi ajab teda taga. Tibi polnud kunagi oma eelnenud elu jooksul varastanud. Loodetavasti jäi see viimaseks korraks.

„Pole siin ka arvutiviirustest pääsu,“ kirus Saatan omaette, kui oli kirbud kokku kogunud ja uuesti inimese kuju võtnud. Päriselus teati teda endise häkkerina, kes pidi nüüd hooldama arvuteid firmas, mis reklaamis ennast taastusravikeskusena. Ta pidi veetma ööd ja päevad süsteemi korrastades, taastades ja parandades. Lisaks tuli tal kaevuda Põrgusse jõudnud patsientide alateadvusesse, et sealseid mälestusi, salasoove ja tumedaid mõtteid virtuaalmaailmale sobivaks kodeerida.
Alguses oli ta seda tööd nautinud, tundes perversset mõnu teiste inimeste peades sorimisest. Nüüdseks oli ta mõistnud, et enamus inimesi on sügaval sisimas üpris sarnased tõprad, kes tunnevad rõõmu teiste valust ja tahavad ise maailma valitseda. Saatanal oli kogu sellest mängust ja hullumajas töötamisest totaalselt kõriauguni, kuid tal ei olnud võimalik ennast välja logida ilma administraatori loata. Häkker, kes suutis ennast sisse muukida teiste inimeste peadesse, ei osanud välja pääseda iseenda omast.

V

„Sa kutsusid mind.“ Saatan kõrgus musta varjuna Timuka töölaua ees ning temast õhkuv elekter kõrvetas läbi morgivalvuri sülearvuti.
„Kurat!“ karjatas Timukas, kui tema tähtsaimast töövahendist must suitsupahvak välja paiskus. Arvuti ülesütlemine sundis isegi külma südamega õudustemeistri endast emotsioone välja paiskama.
„Mina,“ vastas pimeduse isand rahulikult. „Pole vaja rohkem kutsuda, ma olen juba siin.“
„Mul olid seal tähtsad asjad sees,“ ütles Timukas endas pulbitsevat viha alla surudes. „Mõnel neist polnud varukoopiaid. Palju ei puudunud, et sa oleksid terve serveri maha põletanud!“
„Kahju,“ vastas Saatan ilma ühegi tundevarjundita. „Miks sa mind kutsusid?“
„Sest ma kuulsin, et sa ei soovi enam minuga koos töötada. Ma tahtsin teada, miks?“
„Ma panin ameti maha. Sinu arukad zombid, nagu sa neid nimetasid, polnud kuigivõrd intelligentsemad kui tavalised viimsepäeva ajal haudadest üles tõusvad laibad. Sellistega oli võimatu koos töötada.“
„Sul tehti elu põrguks,“ muigas Timukas, kuid tõstis Saatana pilku nähes käed kiiresti üles ja hakkas vabandama: „Tegin ainult nalja. Sa ju tead, milline mölapidamatus mind vaevab. Sõnad tulevad välja enne, kui mõte neile järele jõuab.“
„Niisiis võid mind nüüd välja logida,“ ütles Saatan. „Lao oma raamat lagedale ja hakka loitsima.“
„Aga mul pole raamatut.“
„See, et ma Põrgust ära tulin, ei tähenda veel, et...“ Saatana nägu kivistus. „Sul pole raamatut?“
„Tegelikult ma laenasin selle kellelegi,“ vastas Timukas. Tema prilliklaasidelt helkis vastu erksinine kuma, mis paistis Luciferi hõõguma löönud silmadest.
„Kellele?“
„Ma ei mäleta,“ kehitas Timukas õlgu. „Lisaks mölapidamatusele on mul ka halb mälu.“
„Su mälus on sipelgapesa, millesse sind lapsepõlves kinniseotuna visati. Kui soovid, võin seda sulle meelde tuletada,“ vastas Saatan õela muigega suunurgas.
„Mina saan ennast iga kell mängust välja logida, sest olen administraator. Sina võid aga koos oma sipelgatega igaveseks siia jääda,“ ei jäänud Timukas võlgu. „Mul pole vaja paroole raamatust vaadata, sest erinevalt sinust viitsisin ma need endale pähe õppida.“
Metsik läige saatana silmis kustus nagu väljasureva mootoriga auto tuled. Ta vajutas huuled kokku peenikeseks kriipsuks ja surus läbi hammaste:
„Mida sa vajad selleks, et raamatut tagasi saada?“
„Ma tahan oma inimesi tagasi,“ ütles Timukas ning tõusis laua tagant püsti. „Praktika näitas, et sinu meetoditest polnud mingit kasu. Ma olen kindel, et suudan oma patsiente tsirkuses paremini ravida kui sina põrgukatlas. Lisaks soovin ma, et sa mu arvuti töökorda teeksid. Mul olid seal tähtsad asjad sees, kui sa juhuslikult ei teadnud.“
„Ma annan sulle inimesed tagasi. Tahaksin teada, mida sa nendega peale hakkad? Kui neil enne veel mingit mõistusekübet alles oli, siis nüüdseks on nad tõepoolest hullud. Ja arvuti hakkab ka tööle,“ lubas Saatan. „Mul läheb inimeste tagasitoomisega aega umbes neli tundi. Kas sa suudad selle aja jooksul meelde tuletada, kelle kätte raamatu jätsid?“
Timukas vaatas helendama löönud arvutiekraani. Kõik tundus jälle korras olevat. Mehe näole ilmus rahulolev naeratus.
„Teeme ära!“
Kuid viimaseid sõnu ütles ta tühjale toale. Arvuti kuvarile olid tekkinud leegitsevad numbrid, mis muutusid pidevalt:
3:57:59,
3:57:58,
3:57:57...